Jumal on 1

Maailma saab uurida ainult ühte moodi - tuleb kasutada mõistust! Kui oma mõistusest jääb väheks, siis tuleb proovida jälgida elu enda ümber ja proovida tähelepanna elus juhtuvaid sündmusi. Ja kui sellest ka ei piisa, siis on selle jaoks olemas head "abimehed" mõttetarkuse "ajaloost." Paistab, et vana-aja kõige teravamad kriidid olid Vana-Kreeka mõttetargad, kelle juttudes on nii palju uskumatut ja kui proovida kõrvutada nende juttu tänapäeva tehnoloogiliste saavutustega, siis saab paljutki selgeks. Ma mõtlesin, et teen Vana-Kreeka tarkadest kuidagi lühema jutu ja hammustan mõtteid siit-sealt välja, kuid paraku, siis läheks jutu mõte kaduma. Kokku sai sellest üks hirmus pikk jutt, kuid kõigist nende mõttetarkade õpetustest kumab läbi miski müstiline "üks" või koguni number 1. Nüüd aga kõigest lähemalt ja alustan päris otsast.

Kes või mis on Jumal? See on selline lootusetu küsimus, millele täit vastust ei ole võimalik saada - uuri seda ajalugu palju tahad! Kuid on igasuguseid teateid minevikust, mis võivad anda mingitki aimu Jumala kohta. Vanast Egiptusest ei ole just palju teateid ajaloost (ja kui ongi, siis see on kellegi luul), kuid need vähesed teated, mis säilinud on, räägivad midagi kummalist. Te nüüd muidugi küsite, et kus mina neid "õigeid" teateid vana ajaloo kohta võtan ja miks teised tarkused ei sobi? Minu allikad, nagu enamus selle blogi lugejaid teavad, on põhiliselt vanad ajalehed ja vanad raamatud. Kui palju neidki uskuda? Aga midagi ma pean aluseks võtma ja mulle tundub, et need vanad allikad on kordi tõele lähemal kui kõik muu. Konkreetselt selle loo kirjutamiseks kasutasin 19. sajandi lõpul ilmunud materjale. 

Vana-Egiptuse mõttetarkade kohta on säilinud üksikuid teateid. On arvatud, et nende preestrid olid oma mõttetarkuselt ja maailma tundmiselt sellisel järjel, kuhu Vana-Kreeka ja veel vähem - meie, vist kunagi ei jõua. Egiptuse jumalateks nimetas sealne rahvas loomuse vägesid, kuid nende preestrid võisidki ise olla jumalad, kes polnud tegelikult kaugeltki jumalad, vaid olid saadikud maailmast, mis on Jumalale lähemal kui meie maailm. Lugusid Annunakkidest on vast paljud kuulnud, aga sellesse teemasse pidama ei tahaks jääda. 

Hiina rahva suur tark Confucius oli pigem elukommete õpetaja kui mõttetark ja seletas oma rahvale üksnes tähendussõnade läbi Hiina usuõpetuse järgi, kuidas taevas ja maa on tekkinud. 

India rahva laialdases usuõpetuses õpetatakse, et kõik asjad ühest loodusjõust olla välja tulnud ja et kõik läheb lõpuks sellesse tagasi. Sellepärast uskusid nad ka hingede rändamisse. 

Tundub nii, et ainult Kreeka mõttetargad nägid päriselt mõttetarkuse "sisse." Alternatiiv-ajalooliselt seisukohast mainin siia juurde, et 19. sajandi algusel oli terve Euroopa "Vana-Kreeka" mõju all ja oli moodustatud liit, nagu näiteks praegu on Euroopa Liit. Olen selle kohta päris mitmeidki näiteid ja fakte toonud.

Loo alustuseks vast peabki rääkima mõne sõnaga seitsmest mõttetargast ja nende põhisõnumist inimestele. 

Seitse tarka.

Kahjuks ei ole nende mõttetarkade kohta väga palju infot säilinud, vaid on teada pealiskaudselt nende juhtsõnad, millest inimene peaks kinni hoidma või kuidas ja millele mõelda, et jõuda taipamisele:

Thales: Tunne iseennast!
Solon: Ära liiale mine!
Bias: Ära usu rahvamassi!
Anacharsis: Ära teeni keelt, kõhtu ega naisterahva armastust!
Kleobulus: Ära valeta!
Pittakos: Ära ole tuulemeelne!
Myson: Ära sõbrusta võõraga niisama lihtsalt!

Ennem veel kui loo pealkirjas oleva põhiteemani jõuan, toon välja mõtteid ägedamatelt mõtlejatelt ajaloos. Milleks ajalugu ümber kirjutati ja miks kadus see hiilgus, mis kunagi maailma valitses, on minu arvates just paljutki nende inimeste pärast. Ma kaldun arvama, et nad "avastasid" kas kamba peale või iga üks eraldi, tõelise maailma ja paljastasid Looja ja seetõttu tuli maailm ringi teha. Vol 2 või kogunisti juba kuues versioon, sel pole selles loos tähtsust. Ka neist kadunud tsivilisatsioonidest ja arenenud ühiskonnast olen eelnevalt päris mitmel korral juttu teinud ja pole mõtet kõike seda siin uuesti ümber jutustada.

Herakleitos

Inimese olekut seletas Herakleitos oma õpetuse järele. Inimese sündimist nimetas ta õnnetuseks, sest sündimise läbi tuleb inimene kehasse, keha aga pole mitte midagi muud kui mannetu, jõuetu, vilets riist, pikaldane, hädine, üks raske luude ja liha hunnik, mida meie suure vaevaga maailmas peame kaasa vedama, nagu mõnda rasket koormat, mida meie üles taevasse igavesse vabadusse ei jõua tõsta, vaid elame siin mööda maad roomates. Inimene on valguse ja vabaduse riigist taevast alla kukkunud, oleme „surelikud jumalad," häda, välispidise väljanägemise ja piiride orjad. Meie meeled petavad meid, üksnes inimese mõistus või aru tõstab meid kõrgemale (vaim teeb meid vabaks ja vaim saab käia, ilma et keegi seda takistada saaks, taeva ruumides). Sellepärast on ka inimese kohus seda ära tunda, mis üleüldine on ja et inimene muud midagi ei ole kui osa suurest tervest algusjõust ehk Jumalast, ning iseennast tunda. Herakleitos hüüab: „Nagu söed, mis tule ligi pandud, muutuvad ning tuliseks lähevad, aga üksikult olles, jälle kustuvad, nõnda on see osa, mis igavesest kõik endasse mahutavast (tulisest taevast) jõust meie kehadeks on saanud, pärast ühendust (elusas kehas) väiksel näol igavese jõu sarnane." Meeled petavad, aga mõistus ja aru peavad õigust leidma meelte abil. Harimata inimene on see, kes üksnes meeltest end juhatada laseb ja mitte ise ei püüa aru saada, sest inimese terve mõistus leiab, mis õige on, kui ta on aru saanud, et inimene terve suure määratu algusjõu osa on. Inimese mõistus on siis ka üks väga väike osa Jumala mõistusest. 

Anaxagoras

"Kõik on kõiges," nii ütles Anaxagoras. Neli elementi ehk algusollust, need on tuli, vesi, õhk ja maa, on raskusseaduse (mitte külgetõmbe jõu, mis on kaunis küsitav) järele endid seganud selle läbi, et valgustatud ja kerge osa taeva näol üleval liigub, ja all on kindel kõva maa. Nende vahel on vee õhk (aur) end kogunud. Aga ka maa peal on elemendid segatud, ja kui ühte või teist nendest rohkem on, siis on selle järele ka maa peal rohkem või vähem elu. 

Inimlikus äratundmises on Anaxagoras öelnud: Inimese viis meelt on puudulikud, meel ise näeb, kuuleb, tunneb, haistab/maitseb õigesti, aga välist tõde ei saa meele abil mitte kunagi kätte, sest meel ei oska asjade osadel vahet teha. „Iga ühe meelest on asjad nii, nagu nad temale näivad olevat." Selle järele ei tunne meie asju endid mitte ära, vaid üksnes nende pealmist nägu. Lumi ei ole mitte valge, vaid musta karvaline, sest et vesi, millest ta koos on, musta karvaline on (väga huvitav tähelepanek vanast ajast, mida tänapäeva teadus minu teada ei kinnita). Äratundmine on ainult siis võimalik, kui asja väimusest ehk kujust asja olemusesse tungime. Aga ka selle tarvis on meeli vaja, sest asjade välised kujud ulatuvad üle meelte, ja nende läbi on meil võimalik ka niisuguseid asju ära tunda, mis üle meelte käivad. 

Eleatlased

Elea oli Kreekas rikas linn. Siin elasid 5. ja 6. aastasajal enne Kristust kolm mõttetarka. Nende kolme mehe nimed olid: Xenophanes, Parmenides ja Zeno. Esimene rääkis palju asjade olemusest, teine seletas sedasama õpetust veel sügavamalt, ja kolmas õpetas väga teraval viisil ruumi ja liikumist tundma. 

Xenophanes oli tõenäoliselt esimene filosoof, kes pakkus Püha Elmo tulele naturalistliku seletuse.

Xenophanese tarkus oli kuulus, aga teda hüüti skeptikuks just sellepärast, et tema kõige esimene mees oli, kes ära tundis, et inimene üpris vähe teab. Tema ütles: „Kõige suurem tarkus on mul see teadmine, et ma midagi ei tea." Xenophanese mõtlemise alust nimetas pärastine mõttetark Aristoteles lühidalt järgmisel viisil: „Tema vaatas taeva otsatuse peale ja ütles, üks on jumal."

Nagu Thales määratule merele vaadates vett kõige asjade põhjuseks arvas, nõnda arvas Xenophanes Kreeka maa ilusat sinist taevast, kus küljes päike, kuu ja tähed särasid ja liikusid, kuhu aur, palve ja kõik igatsus üles tõusis, selleks, mis üks ja jumalik on. Et taevas ümmargune ehk "kuuli" sarnane on, selle pärast tõendas ka tema: „Jumal on kuul." Jumal on igavene, sest temast ei tea mitte ütelda, et ta midagi ei ole, ei ka seda, et ta ühestki teisest asjast on! Ka ei ole tema mitte ise tekkinud, sest siis ei oleks ta igavene. Jumala üle sügavamalt järele mõteldes tuleb ka välja, et jumal üksainuke võib olla, kes kõige vägevam ja kõige targem on. Jumal ei või ka mitte liikumata olla, mis midagi ei ole, ta ei või aga ka liikuv olla, nagu see, mis midagi on, sest midagi ei ole olemas, mis teda liigutada võiks, aga et ta iseennast liigutaks, siis peaks ta väljaspool iseennast olema. „Ilma, et ta kohta muudab, muudab ta mõni kord oma välist nägu." Sest „ilma vaevata valitseb ta asjade üle aruga ja äranägemisega." Äga ta ei ole ka mitte piiriga ega piirita, temal ei ole algust, keskkohta ega lõppu. 

Kreeka keeles tähendab „monos" nii palju kui üks, ja „theos" nii palju kui jumal, ning "pan" tähendab kõik; neist sõnadest moodustati kaks sõna - monotheist, see on ühe jumala sisse uskuja, ja pantheist, see on üks, kes usub, et kõik maailm ehk terve loodus ise jumal on. Selle järele oli siis Xenophanes nii hästi monotheist kui pantheist, sest tema uskus, et üks ainuke jumal on, ja see jumal täidab tervet maailma ja tervet loodust, on maailm ja loodus ise.

Xenophanes ütles veel: "Jumal on üks ja kõik." Kindlal teadmisel ütles tema ka: „Kui keegi ka kõige täiuslikuma kõne läbi öelda võib, siiski ei tea ta seda, sest kõige sees on eksimist." Selle pärast on ta ka väga ettevaatlik oma ütelustes, mis ta jumala üle avaldas. „Meie võime tõde ennast õige ligidalt ütelda, aga täielikku tõde ei tea keegi." Xenophanes ütles looduse kohta: Kõik on veest ja mullast tõusnud; maa ulatab alla niisama kaugele kui taevas ülesse; kõik, mis tekib, on kaduv, nõnda siis ka taeva tähed; see, mis midagi ei ole, ei või sest tekkida, mis temaga ühesugune on või mitte ei ole. Ka arvas ta, et maailmasid lõpmata hulk on. 

Parmenides Elea linnast oli teine eleatlane. 

Veliast leitud pjedestali detail. Kreekakeelsed pealdised tehti ainult suurte tähtedega ja ilma tühikuteta: ΠΑ[ ]ΜΕΝΕΙΔΗΣ ΠΥΡΗΤΟΣΟΥΛΙΑΔΗΣ ΦΥΣΙΚΟΣ.

Parmenides õpetas loogika järele. Iseäralik on temal see, et ta tõe ja eksituse, aru ja pealmise väljanägemise vahel kriitika viisil vahet tegi. Tema ütles kindlasti, et muud midagi maailmas ei ole, kui see üks, millest kõik on saanud, aga silmadega nägi, kõrvadega kuulis, tundmisega katsus, maitsmisega maitses ja haistmisega nuusutas. Lühidalt, meeltega märkas ta väga mitmesuguseid asju ja olemust. Selle pärast ei jõudnud ta ka iial kaheolemisest, see on duaalsusest välja. Ta kirjutas raamatu looduse üle, milles ta siis ka kahesugust teed mõtlemisele näitas: 

1) tõe tee, millele tõenduste mõistlikul äraproovimisel jõuame, ja
2) arvamiste tee, millel see käib, kes liig ruttu seda usub, mis silm ja kõrv meile näitab.

Esimene tee ei lase meid eksida, aga teine tee on, mida üksnes rumalad käivad ja suuremat jagu eksitusesse jäävad. Tõde on selles äratundmises, et olemine on, aga mitte-olemine mitte ei või olla. See näib väga lihtlabane olevat, aga on väga sügav mõte, sest igaüks saab ju sest aru, et mis on, see on, aga mis ei ole, see ei ole. Aga ometigi on selle mõtte äratundjaid väga vähe, ja sellest tuleb ka kõik eksitus: 

Inimene mõtleb ühte asja või mõtet, mis tõsi ei ole, aga ise arvab, et see tõsi on; tema arvab siis, et see on, mis ometi ei ole, ja eksitus on käes; 

Niisamati on lugu teisipidi, kui inimene arvab, et midagi ei ole, ja ometi on see jälle eksitus. Nõnda siis on inimesi küllalt, kes küll teavad, et olemine on ja mitte-olemine ei ole ja siiski selle oleku sügavamat tähendust ei mõista ning eksitusse langevad. Siin tuleb tähele panna, et sõnal „olema" kaks tähendust on: 

1) midagi olema, ja
2) üleüldse olemas olema.

Esimesel tähendusel öldakse näiteks: inimene on tark, mees on rumal, lehm on loom, puu on kasv jne. Siin ei tähenda sõna „on" mitte olemas-olemist, vaid avaldab üksnes, mis ja kuidas midagi on, aga teises tähenduses seisab sõna „on" üksi, näiteks: inimene on, mees on, lehm on, koer on jne; siis näitab sõna „on", et inimene, mees, loom, koer üleüldse olemas on. Parmenides nägi palju vaeva seletades, et mitte-olemine võimatu on. Tema märkas, et iga asi muutub, selle pärast ei või keegi kindlalt väita et: „nõnda see on", sest vahepeal on asi juba koguni teiseks saanud. Nõnda kuidas asi meile paistab või näib olevat, saame meie temast meelte abil koguni puuduliku pildi või kuju. Sellepärast jõudis Parmenides nii kaugele, et ta ütles, kõik, mis muutlik on, ei ole sugugi olemas. Aga see, mis nähtava taga varjul, mis kõigi asjade põhjus on, ehk nagu kuulus mõttetark Kant pärast ütles, „asi iseenesest" on see, mis tõesti on, ja see on muutumatu. Muidugi ei või ses muud olla, kui see üks ollus, millest kõik on saanud. See olemine on saamata ja muutmata, ei endine ega pärastine, on jaotamata, liikumata, vahetamata. See on kuuli näol kõige täielikum olemine, mis ise enese läbi olemas on. Parmenides arvab, nagu Xenophanes, et olemine on mõistlik äranägemine. Et mõte tõesti on olemas, siis peab olemine ise täitsa mõte olema. Mõte on seesama, mis mõtte põhjus. Siin on siis mõtlemine ja olemine üheks asjaks arvatud, ehk see küll veel ligemalt ei ole lahti seletatud. Igas inimeses olla see mõtlemise ja olemise üksus, see on teise sõnaga tõde, rohkem või vähem, nõnda kui see inimese keha seisuses seisab. Võimatu ei ole tõe äratundmine mitte, aga et Parmenides, niisama kui teised, ütleb, et meelte läbi meie alati muutumist näeme ja soojuse ja külmuse, pimeduse ja valguse vahel kõigume, sellepärast on see tõe äratundmine väga raske. Just sellepärast oli Parmenidese meelest inimese sündimine kurblik asi, ja tema ütles, et parem oleks inimesel sündimata jääda. Nõnda on siis olemine ja paistmine tema juures veel lahutamatu.

Zeno mõtted on väga sügavad ja teravad, ja tema tõendused käisid iseäranis paljuse, ruumi ja liikumise kohta. Zeno ütles nimelt, et paljust, ruumi ega liikumist ei ole olemas. Mõni mees on koguni arvanud, et tema mõtted muud midagi ei ole kui tembutamised või krutskid. Aga ligemal järelemõtlemisel leiame nendes mõistatusi, mida veel tänapäeval ei ole jõutud ära mõistatada. 

Kõige esimeseks näitas Zeno, et paljus iseeneses kokku ei sünni: ta olla sarnane ja ka mitte-sarnane üheskoos, mis sugugi võimalik ei saa olla ja nõnda näiteks üks viljatera ja hulk viljateri. Üks tera on teise sarnane, aga ka jälle mitte-sarnane, sest et neid palju on. Ka näitas tema, kui petlikud meie meeled on: Kui ühe tuhandiku tera laseme maha kukkuda, siis ei kuule me midagi, kui ühe terve tera langeda laseme, siis on seda ka vaevalt kuulda, aga kui terve tonni teri maha kallame, siis kuuleme küllalt sahinat. Iga asi, ütles tema edasi, on alati nii hästi üks kui palju, sest et tal hulk osasid ehk jagusid on. Iga asi on ka otsatu suur või väike seda mööda, kuidas tema peale vaatame, suur tema osade ja väike tema mõõdu poolest. Inimene vaatab elevandi peale ja ütleb: "Mina olen väike ja elevant on suur", aga ta vaatab hiire poole ja ütleb: "Mina olen suur ja hiir on väike." Suurus ja väiksus ei ole siis muud midagi kui kõrvutamisest tekkinud mõisted. Ka tuleb igast suurusest ütelda, et tema teisest peab lahutatud olema. 

Veel tähtsamad ja sügavamad on Zeno mõtted ruumist. Ta küsis: Mis on ruum? Vastus: Ei midagi. Aga kui ta midagi ei ole, siis ei ole ruumi üleüldse olemas. Aga ruum peab ometi midagi olema, sest muidu ei oleks temal mitte „ruum" nimi, vaid „ei midagi."? See on sügav mõte, mille põhjusel Zeno edasi küsib: "Kus on ruum? Kusagil peab ta ju ikka olema. Aga mis kusagil on, see on ise omakorda ruumis. Nõnda siis on ruum ruumis, see ruum jälle teises ruumis jne. Ruum on siis enne kui ta on, see on: tema on enne iseennast olemas; aga see ei ole võimalik, sellepärast ei ole ruumi sugugi olemas. Veel teisel viisil näitas Zeno, kuidas ruumi ei ole. Tema ütles, et ruum on igapäevaselt öeldud vahe kahe või mitme asja vahel; aga võtame need asjad ära, või veel enam, mõtleme, et asju üleüldse maailmas ega taevalaotuses ei ole, kus on siis ruum? Ruumi ei ole. 

Kõige teravamad on Zeno mõtted sellest, et liikumist ei ole olemas. Nii hull, kui see mõte näib olevat, ei ole teda ometi keegi tänapäevani jõudnud tühistada ega seletada, mis liikumine õieti on, ehk küll meie silmad näevad, et asjad ja olevused liiguvad. Zeno ütles: Kui üks muna ühest kohast teise veereb, siis on see täiesti arusaamata, kuidas ta sinna jõuab; ta veereb esiti just pool maad sellest kaugusest, millest ta peab läbi käima; siis veereb ta jälle poole ja ikka jälle poole. Nõnda ei ole siis üleüldse liikumist, sest muna ei saa iial üle poole sest maast, mis temal veel veereda on. Siin seisab mõistus paigal, sest ta peab Zenole õigust andma, ja ometi peab mõistus jälle ise tunnistama, et liikumine on ja et veerev muna ka üleüldse enam võib veereda kui ette määratud kaugus nõuab, ehk küll siis lugu pooltega jälle uuesti tuleb.

Veel teisel sarnasel viisil püüdis Zeno näidata, et liikumist maailmas üleüldsegi ei ole. Ta ütles: Ka lendav nool seisab paigal. Aga kuidas on see võimalik, sest ta lendab ju edasi? Zeno tõendas asja nõnda: Kui nool lendab, siis seisab ta igal kohal, millest ta üle läheb, vähekese aja (kui ka tuhandenda osa ühest sekundist), nõnda ei ole siis liikumist. Paremini saame sest nõnda aru: Kui üks kubu õlgi kõrs kõrre kõrval maha laotatakse ja siis noolega üle lastakse. Nüüd on nool igast õlekõrrest üle läinud, see tähendab, ta on ühe õlekõrre kohal ka tuhandiku sekundi seisnud, teise, kolmanda, neljanda ja iga õlekõrre kohal niisamati, nõnda on siis ta üleüldse seisnud mitte liikunud. Siin on Zeno mõtete sügavus, mis imekspanemist väärt on, sest tänapäevani ei ole selle vastu jõutud midagi ütelda. 

Empedokles.

Nagu eleatlased, nõnda ei usaldanud ka Empedokles viit meelt. Üksnes jumaliku mõtlemise läbi jõuame tõe ligidale. Aga inimeste elu on lühike ja tume. Empedokles ütles: „Lühikesel saatusel, nagu tuulest aetud, usaldab igaüks üksnes seda, mis ta elus on näinud, aga leiab siiski, et ta eksiteed on käinud, otsib täit tõde, aga tõde ei ilmu mitte inimlikule kõrvale, ei silmale ega vaimulegi." Jumalik äratundmine käib „ühe" peale, see üks on: olemine, see on kõigi asjade saamine ja põhjus. „Ükski (Kreeka) jumalatest ei ole ilma teinud," hüüdis Empedokles, vaid jumal on ära rääkimata, igavene, kuuli sarnane, iseenese peal olev ja armastuse püha vaimuna kõigest, mis on, läbikäiv ja valitsev. Selle pärast on see tühi, kui arvatakse, et palju jumalaid on olemas. Maailma keskpaigast tungib armastus kõikidesse asjadesse, see on see vägi, mis köidab ja ühendab. Meie võime seda igal pool, aga kõige rohkem iseenestes tunda. Täis äranägemine või täielik tõde on aga üksi jumala teada; sest kõige loodud asja esialgne ilmsüütus ja puhtus on aja jooksul lõhe ja vihkamise läbi rikutud. Empedokles näib koguni uskunud olevat, et inimesed kord patu sisse on langenud. Sellest tulla võitlus, et esialgsed jaod on endid kuulist lahti ühendanud, kiusavad üksteist taga ja selle läbi sünnib uute asjade saamine. Selle järel räägib ta hingede rändamisest, millest lõhe ja õhkamise läbi tõusnud inimese-sugu üksnes jumaliku armastuse liginemisel ja osasaamisel võib pääseda. Sest ühesugust tuntakse üksnes ühesuguse läbi: Sellega on näidatud, et meie meelte läbi peame õppima, aga ka jumalikult mõtlema.

Empedokles õpetas maailma saamisest, et see nelja elemendi ehk põhjusolluse segamise läbi korda jõudnud nõnda, et need armastuse läbi üksteise külge tõmmatud ja põlgamise läbi lahutatud saanud. Armastus ja põlgamine on siin muidugi kõige laiemalt ja sügavamalt mõteldud: armastus on ühendamine, põlgus lahutamine. Armastuse valitsuskond on ikka olnud ja laguneb korraldades ja õnnestades ühte puhku laiemale, sest kõik täiuslikud hinged ühendavad endid temaga, ja üksnes madalad ja toored hinged põlgavad ja vihkavad alati. Põlgust ei ole õiguse pärast õieti olemaski, sest see on päriselt arvatud see olek, mis veel mitte pole täiuslikuks (armastuseks) saanud. — Iseäranis tähelepanna on eluavaldused. Need ei olnud mitte esiotsa nii täiuslikud, et nad kõlbelised olid seisma jääda, kuna kõik, mis sant, vigane ja nõrk oli, hukka läks. Sellega ütleb siis Empedokles, et kõik, mis elab, aastatuhandetel puudulisest olekust on täiuslikumaks saanud.

Nagu iga mõtlev lugeja on märganud, püüab Empedokles üksnes kuju ja pildi läbi asja seletada ja arutada. Kes aga sügavamalt järele mõtleb, see saab aru, et ta selle all üksnes mõistuse najal maailma saamisest ja olemisest kõneleb. Mõtleja saab aru, aga kes mõtelda ei oska ega viitsi, sellel jääb kõik tühjaks sõnade kõlinaks.

Atomistid.

Iga asja tähelepanemise juures võime midagi näha, kuulda, maitsta, haista, tunda, see on teise sõnaga, viis meelt toovad meile välistest asjadest sõnumid, ja kui meil viit meelt ei oleks, siis ei saaks meie välisest ilmast midagi aru. Aga kui ühest asjast üksnes meelte läbi kuju saaksime, siis ei teaks me veel midagi, mis need asjad on. Üksnes mõistus ütleb meile, kui laua, tooli, riide, raamatu ja muu peale vaatame, et see laud, tool, riie, raamat on. Seda teadet, mida mõistuse läbi asjadest saame, nimetame arusaamiseks. See on siis ühe olemuse ehk asja täielik arusaam meie mõistuses. Aga kui ühe olemuse osad, omadused ja iseäralised märgid ära jaotame, siis teame, et üks jagu neist on kaduv, teine jääv. Näiteks: kui puutükk ära põleb, siis ei jää temast muud järele kui tuhk, põrm, mingid osad või ükskõik, kuidas seda järelejäänud ainet nimetame; niisama sünnib iga teise asjaga või olemusega, mis kas ära põleb, ära mädaneb või muidu aastasadade ja tuhandete jooksul hukka saab. Neist jääb midagi järele, mis ära ei hävine ja millest pärast jälle sündsal kokkujuhtumisel kas eluta või eluga olemused tekivad, kui looja vägi ja jõud juurde astub luues ja kujundades, äratades ja elustades. Neid osakesi, mis olemustest jäädavad on, nimetas üks jagu Kreeka mõttetarkasid (a)atomiteks. Atom tähendab kreeka keeles ühte nii hirmus väga väikest osakest põrmukest, mida keegi enam mingisuguse riistaga ei või kaheks jaotada, ei lõigata ega lõhestada. Aga kus on siin piir? Olgu ka üks osake nii väike, et teda silmaga ei seletata, või võib siiski teda veel jaotada? Nii ütleb vist iga sügavamalt mõtleja. Jah, see'p see on. Siin lõppeb inimese mõtlemise võim otsa. Nii palju ütleb aga siiski mõistus, ei viimaks kõik, mis elab ja olemas on, niisugusteks põrmukesteks ehk aatomiteks saab ja aatom, teiselt küljelt vaadata, seesama on, mis olluseks nimetame, ehk mis eleatlased üleüldse olemiseks hüüdsid. Sõnast „atom" anti ühele seltskonnale mõttetarkadele nimi - atomistid.

Demokritos oli üks atomistidest. Ta õpetas õige sügavasti mõtlema, ja mitte igaüks ei saa tema mõtetest aru. Kõigi asjade aluseks paneb tema täiust ja tühjust. Täius on see, mis tõesti olemas on, aga tühjus see, mis midagi ei ole. Tühi ruum on aga niisama vajalik nagu aatomid, need on need kehakesed või ivakesed, mida keegi enam ei saa osadeks teha. Liikumisel on tühjust vaja, sest muidu ei ole liikumist; õhemaks- ja tihedamakssaamine on ka üksnes tühjuse läbi võimalik; kasvamine on toidu tungimine tühjadesse kohtadesse; üks anum, mis täis tuhka, mahutab enam vett enesesse, kui silmale nähtav ruum seda näib lubavat. Vesi tungib siis tuha vahedesse, mida me silmaga ei näegi. Siin on küll ütlemata jäetud, et „tühjus" ka võib täis olla, nimelt õhku või eetrit (see on taevaruumi ollus) ja et ka ilma tühjade vaheruumideta liikumine ja kasvamine võimalik on ja nimelt eest-ära-tungimise ja vahetuse läbi, siiski on see Demokritose mõte ometi õige. 

Demokritos väitis, et koonuse ümmargune ristlõige vajab astmelisi külgi, mitte silindrikujulisi.

Aatomid on, nagu öeldud, Demokritose arvamise järele kehakesed või ivakesed, mida ei saa jagada ja mille vahel üksnes näo, korra ja seisuse järele võimalik on vahet teha. Nende seisust tuleb muu olek, sest seis on nii suur kui nende suurus, ja suuruse kohane on nende raskus, mis neid alla langema ja koos korra läbi teiste aatomitega asjadeks sündima paneb ja ajab. Aatomite raskus on iseenestes. Aatomid on ilma ühegi mõju läbi sündimata või saamata, nemad on igavesed, nagu nende kiikumine, mis raskusest tuleb ja mille läbi maailmad maailmade järele sünnivad. Muidugi tuleb siin mitu kahtlast asja ette: Kas aatomid olid algusest ühesuurused või mitmesugused? Kuidas on, kui nad ühesugused, liikumine võimalik, ja kuidas on, kui mitmesugused, nendest maailmade ja asjade saamine või sündimine võimalik? Kas aatomite suurus tähendab üksnes kaalu või raskust? Kui nad „alla" langevad, siis peab selle tarvis jõud olema, mis neid tõmbab või tõukab; mis jõud see on? Kuidas võivad nii mitmesugused maailmad või asjad ühesugustest aatomitest sündida? Kõige selle peale ei leia me vastust. Aga Demokritos ütles ka, et see kõik mitte äranägemise asi ei ole, vaid et meie üksnes mõttega selle asja sisse peame püüdma tungida. Kogemata ei sünni ega saa midagi, vaid kõik peab nõnda sündima nagu see sünnib. See on looduse seadus. Selles mõttes leiame ka Joonialaste „üks" ja „palju" sees olemast. Demokritos ütles, et sest, mis midagi ei ole, ka midagi ei või sündida ega tekkida, ja et ka maailmas midagi hukka ei lähe ega hävine. Selles õpetuses leiame ka sedasama põhjusmõtet, mis koguni uuel ajal jälle on looduseuurijate läbi õpetatud, see on see õpetus, et suures ilma piirideta ja määramata maailma täiuses üks ainuke jõud valitseb, ja see jõud ei või iganes väheneda ega paljuneda, vaid jääb ühesuguseks, kui ta ka inimesi, loomi, taimi lähedalt kõiki asju sünnitab ja nendes ilmub.

Kogemata juhtumist ei ole olemaski Demokritose õpetuse järele, ja üksnes rumalad arvavad, et mis ometi midagi kogemata sünnib, just nii peab sündima, kuidas ta sünnib; üksnes igavene looduse sundmus on, mis kõike juhatab; seda sundmust nimetas tema kreeka keeles ananke. Et siin sees ülisügav mõte on, kes võib seda salata? Mõistlik mõistab, arulik saab aru. Demokritose äratundmise õpetus on selsamal põhjal. Tema ütleb: mis tõsi on, ei ole meil selge; üleüldse tuleb mõte meelesse-mõjumise läbi, ja et see meelesse - mõjumine üksnes muudetus (meie sees) on. See tähendab, et meelesse - mõjumised meie sees iseeneses tõed on, aga väljaspidi ei ole iga kord asi nii, kuidas meelte läbi märkame. Näiteks: Meie näeme (nägemise meele läbi) pimeduses, et meie ees midagi seisab, ja arvame, et see inimene on, aga pärast tuleb välja, et see puutüvi on; siin saame nüüd aru, et iseenesest midagi oleme näinud, ja see on tõsi, aga väljaspool ei ole asi mitte tõsi, ja alles lähem uurimine teeb meile selle selgeks, kuidas lugu tõesti on. Selle pärast on meil tarvis järele mõelda, ja uurida, sest üksnes selle läbi saame tõde teada. 

Ka tema kombeõpetus on ilus, ja ta ise ei olnud mitte pahade kommetega mees, vaid kombeliku elu poolest puhas ja laitmatu. Tema ütles, et inimesel on hing, ja see hing on kõige kallim jagu meie sees ja on tule-aatomitest kokku pandud. Kõige suurem vara on rahulolemine, ja seda võime kätte saada, kui otsekohest keskteed käime ja kui meie mõttes puhtad oleme, aga mitte rikkuse ega suure vara läbi. Ei mitte üksnes tegu, vaid ka mõte peab puhas olema; kõige enam peame iseeneste eest häbi tundma, kui halba mõtleme. Targa mehe isamaa on maailma-üleüldsus. — Selle läbi, et ta hinge ütles tule-aatomitest olevat, näitas ta, et soojus kõige elu alus on ja et kui soojus lõppeb, siis elu saab otsa. 

Pythagoras

Dante Alighieri taevakirjeldus oma Paradisos sisaldab Pythagorase numeroloogiat.

Pythagoras uskus hingede rändamisse ja ta ütles, et arv kõigi asjade olemus on. Tema õpetustest ei teata mitte palju, aga juba varsti pärast tema surma jutustati temast, et ta imelikul viisil olla sündinud, et ta Apollo jumala poeg olnud, et ta mitmel kohal ühe korraga oskas olla, et loomad ja jõejumalad teda austanud jne. Tema oli esimene, kes end kreeka keeles philosoph'iks (tarkuse armastajaks,ehk mõttetargaks) nimetas. Tema ütles, et ta mitte kuulsuse ega kasu pärast tööd ei tee, vaid et ta alati looduse peale vaatab. Öeldakse, et tema Egiptuse tarkust mõistnud, kuid paradoks on siin see, et Egiptuse preestrid ei jutustanud oma tarkust ühelegi võõrale. 

Kui vana on "vabamüürlus"?

Pythagorase alustatud selts oli salaselts, kuhu uued liikmed alandamiste ja puhastamiste läbi sisse võeti. Iga liige pidi vanduma vait olla. Seltsis harrastati mateematikat, muusikat, keha liikmete harimist ja sügavamat järelmõtlemist, aga ka poliitikat. 

Kommentaar: See salaselts ei erinenud kuigi palju tänapäevastest salaseltsidest, sest põhiolemus on neil kõigil üks. Teisest küljest, ei olegi vast õige küsida, kui "vana" on vabamüürlus, sest nende oma ametlikus ajaloos on see ilusasti kirjas. Ka maailma loomise number on neil enam-vähem täpselt teada (u. 6000 aastat tagasi). Millegipärast ma arvan, et see selts teab neid numbreid palju täpsemalt, kui muud maailma "tähtsad parukad". Nendelt võetud numbrite järgi võib ka maailma ajaloo numbrid suhteliselt täpselt paika panna. Ütlen siis täpsemalt. Pythagoras võis elada kõigest 300-400 aastat tagasi, juhul muidugi, kui ta üldse olemas oli. Sellest aga mõnevõrra hiljem.

Nüüd jõuangi selle juurde, miks see lugu siia üldse sündis ja mida ma kogu selle pika jutu taustal tegelikult öelda tahtsin.

Jumal on 1.

Pythagorase õpetuse pealauses on öeldud: Arvud (numbrid) on kõige asjade alused ja põhjus-mõtted, loodus on tekkinud üksnes arvude läbi ja tekib veel praegugi. Loodus ei ole muud midagi kui järelkuju arvude alguskujust. Kõigi arvude põhi on üks: 1. Iga asi, võetagu ka osasid tema küljest ära, on ja jääb ikka üksuseks, tema on üks, kasvagu või vähenegu tema. Aga ka terve maailm, milles kõik kõigis on, ei ole muud kui üks. Iga osa nii hästi tervest maailmast kui ka igast asjast, maailma osa on, on ka jälle üks. Kui kõik asjad jälle kokku paneme, siis saab neist jälle üks. Nõnda siis näeme, et "üks" kõige maailma ja kõigi asjade aluseks on. Nõnda on siis see „üks" maailmas see iseolev, püha, kõige ümber olev, õige ja mitte õige. Arv oli siis selle „ühe" läbi antud, teda leitakse igalt poolt loodusest. See üks, kui kõige asjade põhi, on Jumal ise.

Maailma on üles ehitatud duaalselt.

Üks Phytagorlaste tarkadest oli Alkmaion. 

Alkmaion tapab oma ema Eriphyle.

Alkmaion pani kümme juhtasja kirja. Need kümme juhtasja või juhtolu olid: 

1) piiriga ja piirita,
2) otsekohesed ja ebakohesed,
3) üks ja palju,
4) paremat kätt ja vasakut (pahemat ehk halvemat) kätt,
5) mehe sugu ja naisesugu,
6) seisivad ja liikuvad,
7) sirged ja kõverad,
8) valgus ja pimedus,
9) headus ja kurjus,
10) neljakandiline ruut ja viltu ruut (romb).

Et ka neis kümnes põhjusolus ikka 1 ette tuleb, mis kõige üle seisab. Iga esimene neist kahest näitab seda, mis ilus ja täiuslik on, ja iga teine, mis mitte täielik ei ole. Kõik need vastaspooled tulevad ühest, see on Jumalast. Piirita olek on tühi, õhu sarnane, määramata, kuhu sisse piiriga olek astub, see on üks ehk kõik. Selle läbi, et üksus vastapoolega kokku läheb, tõuseb aja ja ruumi paljus, ja et see on matemaatika järele seatud, tõuseb tema läbi terve maailm (kreeka keeles kosmos), mis muud ei ole kui Jumala (ühe) avaldus, kes tema üle valitseb. 

Kõige mõõtmise põhjused: 

Põhjuseks on punkt ehk täpp;
kahe punkti vahel otsekohe tõuseb kriips ehk liin;
kahe ühetasase liini vahel tõuseb pind ehk lagedus;
lageduse poolt ülesse minnes tõuseb keha ehk tomp.

Siin näeme selgesti, pikkust, laiust, kõrgust ja - nende tõusmist, mida kolmeks ulatuseks kutsutakse, mida maailmas igal pool leiame. Kõige põhjus on ka siin jälle üks: 1, see on punkt, millest kõik ulatus tõuseb ja lõpmatuseni läheb. Sel viisil võime ka nende sõna mõista, mis nõnda oli: piiriga olu sees on piirita olu; s. o. üks ulatab lõpmatusest läbi. Nõnda ütlesid nad ka maailma tõusnud olevat selleläbi, et üks paljuks sai ja pärast jälle paljuses üks oli. Selle läbi seletasid nemad ka seda korda ja kokkukõla, mis nad maailmas ja looduse seaduses leidsid. 

Nagu nad kümne vastapoolt leidsid, nõnda leidsid nemad ka:

seitse kõlavat keelt või häält ehk tooni,
seitse juhatavat tähte taevas,
seitse häälega tähte inimese kõnes,
viis meelt inimeses ja loomas,
viis põhjusollust ehk elementi kehades,
viis korrapäralist olekut tompudes.

Kõige kõrgemaks põhjusolluseks nimetati tuld, mis maailma keskpaigas on. Maailma ääres olla jumaluse ase, ja selle ümber keeravad kõik maailma-kehad, mida pythagorlased ka kümme tükki ütlesid olevat: 

kinnistähtede taevas,
viis rändavat tähte,
päike,
kuu,
maa
ja viimaks vastamaa (?).

Pythagorlased ütlesid, et kesktuli kõigest läbi käib. See tähendab, et kõigil asjadel maailmas on elu sees, mida nemad ka n. ö. astme moodi numbritega 1 kuni 10 tähendasid. Inimeses on hing, keha kokkukõla ehk arv, see on, et kõik, mis kehalik on, arvu läbi tõuseb, siis on see keha liigutav põhjus, mis väljast keha sisse tuleb ja temast jälle ära läheb. Hing iseenesest on üksus, s. o. see on üks ainuke olemus, kreeka keeles monas, aga selle monase olek ei ole täiuslik, vaid on puudulik, nagu kõik maailmas, ja hing ise ihaldab sellest puudulikust olekust välja saada. 

Hingel on kolm külge: 

1) kurjus ehk kiirg-himu (?),
2) mõistus,
3) aru.

Üksnes kolmest neist omadustest tõstab inimest üle loomade, s. o. aru, sest kurjust ja mõistust on ka loomadel.

Pythagorlased olid nõnda öelda rüütlisoo alustajad, sest et nemad oma tarkuse pärast suurest hulgast rahvast endid hakkasid ära lahutama salaseltsi. Nemad vihkasid sellepärast suurt hulka rahvast, sest et see ennast ikka ennemalt rumalamate ja tühipaljaste inimeste poolest juhatada lasta, aga mitte kõige targemate ja kõige paremate inimeste poolest, ja et ta mitte ise mõtlema õppida ei viitsi. Phythagorlastel on veel palju tarku sõnu ja õpetusi igapäevase elu tarvis, nõnda näiteks: 

* meie saame paremaks kui jumalate juurde läheme;
* meie peame elu jumalate juhatusel ära elama ja täitma nagu ühte tööd, mis meile teha on antud,
* meie ei tohi oma elu enesetapmise läbi mitte lühendada,
* himude vaigistamist ja nende vastu võitlemist,
* viha vähendamist,
* truudust armastuses ja sõpruses,
* kindlat meelt ihulistes ja vaimsetes raskutes
* ja muid voorusi püüdsid nemad keha harjutamise ja peale selle muusika, nii kui ka karistuse ja õpetuse läbi enestele saada.

Kokkuvõtteks.

Kui see "vana-aja" salaseltsi liige teadis sellist tarkust, mida eelpool ainult põgusalt ülejäänud avalikkusele on kirjeldatud, siis võib julgelt oletada, et kuskil tänapäeva salaseltsis, keegi teab seda samamoodi nagu Pythagoras ja mida meie ainult kaudselt oletada ja tuletada võime. Küsimus on ainult üks: millal hakkasid inimesed proovima "jäljendada" esimest korda tõeliselt Jumala loodud maailma?

Vabamüürlaste kaitseks pean midagi ka ütlema. Ma olen mingis loos neid inimkonna kõige nõrgemaks lüliks pidanud, aga siin ma võisin eksida. Suur osa inimestest on "purulollid", see pole tegelikult õige termin, pigem siis "joonistatud inimesed", siis need "targad" ja info valdajad pididki põranda alla pugema, et neid piltlikult öeldes "programmi" alusel risti ei löödaks. Kuid see oli siis. Tänapäeval võivad asjad juba väheke teistmoodi olla ja ega mul ei ole põhjust ei tegudes ega sõnas kaitsta midagi, mis on salajane ja inimkonna hüvanguks seitsme luku taha peitu pandud. Siin aga jõuangi jälle algusesse tagasi. Kui kõik on "mäng", mida iga inimene individuaalselt peab ära lahendama, siis on see ka mõistetav. Nemad kontrollivad, et mäng läheks plaanipäraselt ja inimesed peavad ise selle mängu või puzzle kokku panema. See on väga raske maailm ja kellelgi pole kerge. Ega ma ei kiida seda, mis siin toimub ja kuhu asju juhitakse. Kui saaks, siis kaotaks kogu plaani ja kõik salaseltsid, aga see pole minu teha. Seni aga tuleb hakkama saada. Teisiti võib ka selle kohta öelda. See on puhas kurjus. Miks aga kurjus valitseb? Ka sellest on juttu olnud.

Võib ka vabalt olla, et mitte mingisugust Phythagorast (võibolla ka teisi) ei olnudki olemas. Isegi vanades tekstides jutustatakse võimalusest, et ta võis kogunisti Apollo poeg olla. Apollo aga oli jumalus või midagi taolist. Kuidas siis Phythagoraski kehvem sai olla? Lisaks räägiti midagi tema oskusest olla mitmes kohas ühekorraga. Kui ta mõistis 1 ja 0 saladust, siis ilmselt polnudki see tema jaoks mingi probleem ja selliseid kutsutigi jumalateks. Ilmselt on kuskil Vatikanis või tont teab kus, senini olemas mingisugused paberid või juhendid Jumala maailma kohta, mis kuidagi on sealt välja lekkinud või lekitatud ja jutt on pööratud kõik tagurpidi, ent siiski saab nendest juttudest välja lugeda väga paljut.

Huvitav tähelepanek veel mõttetarkade kirjutistest. Mitmel pool väideti, et Jumal on "kuuli" sarnane. Kuidas nad seda arvasid endid teadvat olevat või millest see tuleb, seda ei selgunudki. Piibel teatavasti ütleb, et Jumal tegi inimese oma näo järele, kuid nagu teada, ükskõik, mida Jumala või maailma kohta  uskuda, siis kõigis teadetes on vähemal või suuremal määral pettust sees.

Jumala maailm.

20. sajandil võeti kasutusele binaarkood või binaarsüsteem (ühed ja nullid). Järsku, ei tea kust, said inimesed jälle targaks.

1 - õige, tõene,

0 - vale, väär.

Ehitati esimesed arvutid, mis täiustuvad ja lähevad aasta-aastalt järjest keerulisemaks. Kahendsüsteemi põhiliseks kasutusalaks ongi ARVUTID. Arvutitega saab aga virtuaalselt mida iganes luua...

Inimene (või tont teab kes) proovib kopeerida Jumala loodud maailma ja on võtnud "Jumala Maailma" aluseks. Ainus häda on see, et viimasel ajal on eirama hakatud Jumala olemasolu ja uue paradigmaga proovitakse maailmast jumal välja juurida. Üks tegeleane ühelt maailmakuulsalt foorumilt, teab äkki kõneleda, et varsti on inimene ise jumal ja naeruvääristab uskumust kuskil pilvel istuvast halli habemega vanakesest. Ma usun, et need poisid seal pole lollid, aga lollideks peavad nad enamusi inimesi vist küll. Kes aga loll on või muidu mittetaipaja, sellest ka eespool kirjutasin. Põneval ajal elame, eks näe, mis tulevik meile toob ja kui kaugele maailma looja sellel asjal minna laseb. Teisest küljest aga, kui see on plaani osa, mida me siis teha saame? Heal juhul lükata seda, mis on vääramatu, edasi 10, 20, või isegi sadakond aastat. 

LÕPP

Šifferplaat

"Tõelise" šifferplaadini jõuan mõnevõrra hiljem ja alustan lugu hoopis Francis Baconi (1561 - 1626) šifferplaadist ja toon välja mõned tähelepanekud Baconi kohta. Sirvisin läbi raamatu "Baconi sihverplaat Shakespeare'is, kompass-kella šiffer." Alustuseks aga Baconi arvates kolm kõige tähtsamat leiutist. 

Me peame eriti tähele panema seda jõudu ja kestvat mõju, mis on olnud mõningatel leiutistel. Ja siin on põhjust rõhutada eelkõige kolme: 

* Trükikunst.
* Püssirohi.
* Kompass.

Need kolm on muutnud maailma väljanägemist ja olukorda.“
– Francis Bacon.

Mulle miskipärast tundub, et sõna "kompass" taga mõtles ta hoopis midagi muud, mingit hoopis keerulisemat seadeldist, pealegi, tavaline kompass oli avastatud juba ammu-ammu enne teda. Toon siia välja mõned huvitavad infokillud Baconi kohta:

* William Shakespeare'i näidendite autorsust on omistatud Francis Baconile.

* Ta olevat näidenditesse kirjutanud šiffreid, et tulevikus saaks ära tunda, et tema oli just näidendite autor, mitte keegi teine "suvaline".

* Bacon arvas, et pärast tema surma otsitakse igast tema kirjutise killukesest poliitilise saladuse või varjatud ajaloo vihjet. (Varjatud ajalugu ei mainita just eriti sagedasti ajaloos endas, kuid selle olemasolus ei tule kahelda).  

* Baconil oli "võime" mõjutada teiste meeleolusid.

* Baconi isiklik sekretär, Dr. Rawley, väitis, et üks esimesi töid, mida Bacon pärast pensionile jäämist tegi, oli lühike, katkendlik fragment nimega Abecedarium Naturae (Looduse tähestik). See on klassifitseeritud lõpetamata metafüüsilise kirjutisena. Tegelikult annab see aga kõige selgema vihje Baconi šifri kohta ja on tõenäoliselt šifrijuhend. Kahjuks on avaldatud ainult osa tema käsikirjast raamatuna, nimega Baconiana, mis avaldati 1679. aastal.

* Bacon, olles põhiliselt vaatleja, kirjutas näidendeid kujundlikult öeldes "oma šifri ümber", justkui oleks siffer näidendi raamiks või tugisambaks. See stimuleeris tema mälu kui ka kujutlusvõimet. Ta kavandas oma näidendeid vastavalt teatud harmoneeruvatele gruppidele oma šifri skeemil. Tal oli hästi arenenud teooria selle visualiseerimise kohta. Ta on märkinud, et kui keegi soovib ükskõik mida mäletada ja toob näiteks sellise sõna nagu "filosoofia", siis oleks kõige lihtsam seda teha, kui kujutada endale ette (visualiseerida) lugemist ja kujutades ette Aristotelest lugemas.

* On tõenäoline, et ta tegelikult töötas tõelise šifferlauaga, millel ta liigutas "tükke" või tükikesi.

Ja nüüd tuleb masterpiece, ehk mida oligi tarvis tõestada (raamatust, lk 22). 

* "Mis šiffer see on?"
Šiffri skaala kujutab endast kompassi skaalat, millele on paigaldatud kella skaala.
Viited sellele leiti Francis Baconi Looduse tähestikus (Alphabet of Nature), Tuulte ajaloos (History of the Winds) ja tema teistes teaduslikes märkmetes. Valmis skaala kannab 12 kella tundi ja merekompassi 32 punkti pluss lisapunktid, mis on vajalikud tunnijaotuste tähistamiseks. Iga tund, mis sisaldab kolme kompassipunkti, on märgistatud Baconi poolt Looduse tähestikus (Alphabet of Nature) antud erilise omadusega. (Seal on pikk kirjeldus sellest kaadervärgist ning selle toimimisest Shakespeare näidendite tekstide vahel, kuid ma arvan, et ka selles raamatus on põhiline rääkimata jäetud).

Kompass-kella numbrilaud (väidetavalt töötas Bacon sellise malliga šiffer kompass-kellaga. Tont seda teab, millised nägid šifferplaadid veel keerulistemal kelladel välja? Kellad on muidugi vale sõna, aga paremat mul pole).

All pool toon teisest raamatus selle kohta teise tõendi, et oli olemas selline imeaparaat, millega sai lahendada looduse saladusi. Kuidas see lugu üldse alguse sai, sellest loo lõpus natuke täpsemalt, aga mõelge korra sõnale "šifferplaat", mida tänapäeval kohati veel siiani kasutatakse kella numbrilaua asemel. See on jäänuk vanast ajast, nagu ka näiteks sõna meteoroloogia, mis tähendab tänapäeval ilmastikuteadust, vanal ajal aga... Šiffer tähendab tõlkes krüptograafilist algoritmi või teisisõnu lihtsalt koodivõtit. Need šifferplaadid, mida me tänapäeval ajanäitajate numbrilaudadena tunneme, on võrreldes vanema ajal kasutusel olnud tehnoloogiaga nagu lükati ja kvantarvuti. 

Riikliku portreegalerii maal Londoni Kuningliku Seltsi ajaloost kujutab Baconit (paremal) Londoni Kuningliku Seltsi (Royal-Society) asutajate hulgas.

Royal-Society, Skull and Bones ja veel tuhat teist sarnast ühingut. Kes nad sellised on? Ajaloo mõistes tasub neid asju tähele panna, sest ka näiteks Charles Darwin oli Royal-Society liige. Võtsin ühe vana raamatu Darwinist ette ja lugesin selle läbi. Kohati oli päris ebameeldiv seda raamatut lugeda. Näiteks, kui Darwin oma teooriaga lagedale tuli, siis enamus tolle aja proffessoreid ei olnud temaga nõus. Raamatus nimetati neid proffessoreid aga "vanadeks parukateks." See on ammugi teadaolev propaganda võte. Naeruväärista teisi ja suru oma jaburdused läbi. Tema oli aga Royal-society liige ehk lugupeetud mees ja küll teda siinjuures aidati, et uus paradigma maailma sisse pookida ja vana välja rookida. Darwinist veel väheke, kuna jutt juba temale läks. Raamatus otsiti kangekaelselt taga kadunud lüli ahvi ja inimese vahel ning väidetavalt ka mingi kolju kuskilt leiti. Seda ma ei hakka kommenteerima, toon hoopis välja ühe teise loo, mis seal kirjas oli. Eriti vinge oli kirjeldus kaelkirjaku arenemisloost. Selle looma kael kasvas muudkui pikemaks, sest toitu polnud maast nii palju võtta ja ta pidi järjest kõrgemalt puude latvadest lehti oma lõugadega haarama ja seepärast venis kaelkirjaku kael pidevalt pikemaks. Seal oli veel igasugu ägedaid teooriaid, mis minu hinnangul ei lähe mitte. Näiteks, väideti seal, et kui mingi grupp inimesi treenib pidevalt oma lihaseid (käsi vms, ei mäleta, kuidas seal täpselt kirjas oli) ja nende lapsed teevad sama jne, siis ühekorra sünnivadki lapsed, kellel on tugevad käed. Selliseid juhuseid minu teada pole maailmas fikseeritud ega tõestatud. Toon näite. Aafrikas on üks suguharu, kus naised juba sadu aastaid venitavad rõngaste abil oma kaelasid pikemaks. Pole veel seni täheldatud, et nende lastel oleksid pikemad kaelad, kui teistel inimestel.

Kaya suguharu ema ja laps, 1905.

Väidetavalt on leitud miljonite aastate vanuseid skorpionide kivistisi, kus olev skorpion ei erine mitte millegi poolest tänapäeva skorpionist. Ma muidugi neid aastaarve, eriti kui me räägime miljonitest, ei võtaks kuigi tõsiselt, aga nüüd aitab Darwinist. Teema juurde tagasi.

Raadiosaatja 16. sajandil?

"Paljud leiutised teevad tõeks inimsoo südamesoovi. Nii on juba ammust ajast unistatud sellest, kuidas lühikese aja jooksul saaks teateid saata üle ookeani, kauge maa tagant juttu ajada ja lennata nagu lind. Traadita telegraaf võidi leiutada juba "pimedal keskajal." Kuulus füüsik John Baptista Porta mainis oma "Magia Naturalis'e" seitsmenda raamatu sissejuhatuses (ilmus 1560a.): "Ka ei kahtle ma selles, et kahe tähtedega ümberkirjutatud laeva kompassi abil võib sõbrale teateid saata ka siis, kui see sõber istub vangla müüride taga." Link raamatule. 

Ja nüüd kui minna veelgi ajas tagasi, siis mida me näeme Assüüria ja Egiptuse nikerdustel? Ei ole need mingid käevõrud, need on need samad šifferkellad, mida kasutas ka Bacon. Ma olen sellest ammu rääkinud, ilma, et mul eelnevalt šiffer-kompass-kelladest ja muust säärasest aimugi oleks olnud. "Maakera" magnetväli on selle maailma DNA. See sisaldab absoluutselt kõiki andmeid maailma kohta, kuid meilt on ära võetud dekodeerija, mida vanal ajal kasutati. Kas osati kasutada kogu selle potensiaali või ainult üht väikest spektrit, nagu Bacon, kes selle põhjal näidendeid kirjutas, pole teada.

Assüüria nikerdus, umbes 883–859 eKr.

Kompass-kell ja muidugi see käekoti moodi asjandus...

Järgmise pildiga on mul tegelikult palju öelda, kuid see läheb teemast välja ja las läheb.

Miks selline šõu ja karneval? Miks nad hingavad "maamuna" peal, kus õhust puudus ei ole, läbi nende siniste kohvrite? Miks nad nii teevad? Vastus on eelmises postituses. Küll mitte nüüd täpselt selle "show" kohta aga üldisem. Eelmise postituse aegu jõudis mulle "maailm" pärale ja tulin järeldusele, et mul ei ole vaja enam ajalugu uurida ja postitusi siia teha. Ajaloo uurimine sai minule sellega justkui läbi. Ma saan aru, et inimesed, kes mu postitusi loevad, ei pruugi mu kirjeldatud jutust aru saada, aga ma ei oska ennast enam selgemalt väljendada. Mulle jõudis see maailm kohale! See võttis aega 7-aastat pingsat uurimist, retki, matku, isegi pisi-ekspeditsioone, lugemist, arutelusid, tudeerimist, kirjutamist ja mõtlemist. Nüüd olen ootel ja vaatan mis edasi. See aga ei tähenda, et ma rohkem siia midagi ei kirjuta. Ka see jutt tuli siia ootamatult. Parandasin oma raamatus kirjavigu ja olin seal valesti kirjutanud sõna - šifferplaat. Parandasin vea ja....... infopakett tuli kohale. 

Üks ääremärkus veel, mis sobib justament kogu selle maailma krempliga kokku ja mis ma sest arvan. Tõlkisin osasid tekste loo alguses viidatud raamatule Open AI abil ja korraga andis see ikka jube kehva tõlke (muidu kiidan). Kurjustasin AI-ga ja soovisin, et see vähe paremat tööd teeks, mispeale tegigi. Ja see sama moment tõlkisin korra Google translator'iga ühte teist teksti ühe pildi alt samast raamatust. Sellist soga ma pole varem näinud. Olen palju tõlkinud erinevaid raamatuid, eelkõige just ladina keelseid, sest inglist ma taipan isegi, aga et kiiremini saaks, siis teinekord lasen ka inglise keelt masinast läbi. Öelge mulle mis asi see on? Kas jälle juhus või siiski mitte?

Maailm on nagu mõtlev mõistus, mis saab ennast keerata ja väänata absoluutselt igatepidi ümber inimeste. Tuleb osata ainult seda tähele panna!

LÕPP

Katkend raamatust "Üksik Hunt" - Mina versus süsteem

Kuna see raamat on rohkem nagu blogi stiilis koostatud ja mitme aasta jooksul kokku kirjutatud, siis siin on justkui üksteisele vastukäivat infot. Ma jõudsin jälle justkui raamatu algusesse tagasi ja seda ainult paari väikese tähelepanekuga 2024 aasta algusel. Ja ütlen siia ka kohe põhjuse ära, miks maailm just nii toimetab nagu toimetab. Maailm tundub töötavat päris paljuski minu enda vastu. Hetkel ma ei saa jälle rääkida „meie“ vaid "mina." See maailm on ainult minu jaoks ja ainult mina saan sellest ise läbi närida. Õnneks, mul on ka selle jaoks abilised, kuid neid on väga vähe, tükki kaks-kolm. Vahest rohkem, vahest vähem. Tundub jube segane jutt ja mul on tegelikult omalgi neid sõnu siia päris imelik kirjutada, kuid sain impulsi või midagi taolist, kuidas edasi minna ja katsuda hoida fookust selle peal ja neid asju jälgida ja tähele panna. Need „asjad“ ilmuvad ei kuskilt ja tavaliselt siis, kui hakkan midagi teistmoodi tegema või varasemast erinevat. Veel parem, kui see poleks mingi korduste läbielamine, vaid midagi täiesti uut. Kordusi võib läbi elada uuesti küll, aga ainult neid, mis on lõpetamata. Asjast lähemalt. Süsteem proovib mind hirmutada, kui ma midagi kardinaalset uut teen. Jaanuaris käisin Tais ja nii kaugel maal ma pole oma elus käinud. Lennukiga oma 10 000 kilomeetrit Helsingist ja enne kui reisile sain, hakkas süsteem mind takistama sinna minemast. Õigemini, absoluutselt ei takistanud, vaid hakkas hirmutama. Telefon loopis hoiatusi: "Tenge palavik troopilistes maades, mida saab sääse hammustusest." "Üks eestlane suri Egiptuses Tenge palavikku." "Haigus levib … Tais." Ja neid teateid tuli kõikvõimalikest kanalitest minu telefoni. Järgmiseks, vulkaan hakkas purskama. Jutt oli stiilis, et ei tea, kas lennata saabki ja mingi hoiatus oli veel, mis ei meenu. Nüüd olen juba ammu reisilt tagasi ja enam mitte midagi sellist kuskil ei kuule ega näe. Ise mõtlesin, et selle ohtliku palaviku jutuga prooviti nõela otsa ajada, aga samas, süsteem teab, et nõela otsa ma vabatahtlikult ei lähe, järelikult ikkagi hirmutas. Kuhu ma selle jutuga tahan jõuda? Maailm toimetab ainult minu jaoks. Ma ajan omi asju, aga ümberringi kipub kaoseks kätte minema: sõda, kraane keeratakse järjest koomale, hirmutatakse kõiksuguste maksudega, putukate söömisega, näljaga, rohepöördega, kommunismi ja tont teab mis kõiksuguste absoluutsete ebaloogiliste õudustega. Aga ma ei murdu ja ei tõsta käsi üles süsteemi vastu. See on kõik põhjusega korraldatud, et mängijat süsteemile allutama saada. See on mäng, kus mina olen peaosaline, ülejäänud on taustamängijad. Taustamängijatest on mõni hea, mõni halvem, üldjoontes suurem osa on neutraalsed ja ei puutu otseselt minusse. Eelnevat juttu katsun lähiajal katseliselt üle kontrollida, et kinnitust sellele saada. Pean midagi uut välja mõtlema, mis olukorras ma varemalt veel pole olnud. Olukord peab mõistagi hea ja vaba olema, mis jätaks süsteemile mulje, et ma lahkun "jälle" rutiinist ja lõhun mängu ning kogen midagi uut. Süsteemile see ei meeldi ja kukub kohe vastu toimetama. Kui toimetab ainult läbi hirmutamise, nagu senini, on hea, aga kui hakkab füüsiliselt kaikaid kodarasse loopima (nagu varemgi on juhtunud) pole enam nii hea, kuid ma katsun lippu kõrgel hoida. Samas, nähes seda süsteemi, ja võib öelda ka et juba mõnevõrra tundes seda, siis tahaks sellest mängust teinekord välja küll, kuid "mängus olles" ma ei anna alla ja küll ma süsteemile uue „piruka“ valmis meisterdan. Seni aga katsun mängu „jälgida“ nii palju kui oskan, ilma et see mind endasse tõmbaks. Teisest küljest jälle, süsteem pole mind õieti veel hirmutama hakanudki, sest ma olen suhteliselt täisväärtuslik süsteemi osa. Näide: ma käin tööl, mul on auto, elamispind (panga oma), elukaaslane, lapsed, sugulased jne. Kui süsteem tahab, võib ta neid eemaldama hakata. Eemaldada saab see muidugi ainult seda, mis on "selle oma", ehk esmajoones esemeid ja taustamängijaid. Järgmine näide: "lapid näos" kampaania ajal hirmutas süsteem minult töö ära võtta, kui ma ei võta "moosi" vastu. Mõtlesin asjad omas peas läbi ja jõudsin järeldusele, et sellega mind ikka ei hirmuta küll. Isegi käskkiri oli juba valmis ja tähtaajad antud. Kõik teadsid, et ma nüüd lähen. Olin leppinud sellega ja võtsin asju külmalt või isegi ootasin seda, ja isegi huumoriga kohati ning mis juhtus? Kõik keerati tagasi ja olen senini sel samal ametikohal. Võin vast öelda, et sain süsteemist "korraks" võitu ja sellega enam mind ei hirmuta. Samas ma ei soovi ka igasuguseid suuri "jamasid" ja süsteem teab seda, kuid mingi õigus peab mul ka süsteemi vastu olema. Mängus on reeglid, mida ei saa süsteem ega ka mina murda, muidu on "game over." Niiet süsteem ei saa kõiki tabureti jalgu ühekorraga katki murda. Samas, ma ei soovi, et see ühtegi tabureti jalga katki ei murraks enne, kui ma selleks ise valmis pole või süsteemile luba ei anna. Kõige lihtsamini saab süsteemist jagu, kui ei karda. On üks ütlus: "Kes ei karda mitte midagi ega kedagi, pole mitte vähem vägev kui see, keda kõik kardavad." Ma arvan, et tänane kuupäev on minu jaoks suht märgilise tähendusega just selles mõttes, mida ma siin kirjeldasin. Lugeda on seda üks asi, aga see omaks võtta või õigemini teada, et see just üldjoontes nii võiks olla, on juba hoopis teine asi. Ma olen ise lugenud ja praktiseerinud kõiksugu asju hunnikute viisi. No ei saa pihta, ei haagi või löön käega, aga point ongi selles, et jõuda "teadmiseni" ja midagi omaks võtta, tuleb kõik see ise läbi teha. Muud võimalust ei ole. Taustamängija ei saa kunagi midagi sellist omaks võtta, aga kellele ma seda siin siis kirjeldan ja kirjutan? Sellele vastan ka kohe. Seda lugu või õigemini mõtet kirjutasin ma mitme tunni jooksul. Tegelikult kirjutasin mingi 10 minutit, kuid läksin puhkama ja magama jäädes hakkasid teemad üles tulema ja ei saanudki magada. Kirjutasin ühe osa valmis (raamatu jaoks, "Üksik Hunt") ja nüüd muudan loo alguses öeldut. Arnega arutasime FB-s teemade üle ja ta soovitas mul ühe video ära vaadata. Vaatasin, kuigi üldjoontes oli mulle selle sisu teada, v.a detailsed kirjeldused, kuid mõte on see, et ma olen siin maailmas küll üksik hunt, kuid mu kõrval on veel teisigi üksikuid hunte, kes mängivad täpselt sama mängu nagu mina. Igal mängijal on selles mängus oma raskusaste. Tegelikult on raskusastmed samad, kuid olenevalt mängija teadlikusest võib mõne jaoks tunduda, et raskusastmed on kardinaalselt erinevad, kuid ei ole seda mitte. Kuidas ära tunda "üksikuid hunte?" Muud head tehnikat mul pole, kui sisetunne ja omavaheline klapp, aga olgu veel öeldud, et mängijaid on selles mängus üpris vähe, kõigest 25-30%. Ülejäänud on taustamängijad ehk joonistatud inimesed ja sellega tuleb leppida ning sellest aru saada. Kui sellest aru on saadud, tuleb ka mõistmine, et miks maailmas just asjad sedasi on nagu need on ja miks maailm just selline on nagu ta on. Maailm hirmutab meid, aga me peame olema maailmast üle ja mõistma selle mängu tagamõtteid, siis ta jätab järele ja proovib kuidagi teisiti. Meie aga mõistame seda uut käiku samuti... 

LÕPP

Eesti miss 1787

Seda pealkirja nähes, arvasin esiti, et tegu on aprillinaljaga, aga artikli kuupäev ei kinnita seda kuidagi. Tegu pole ka mingi naljalehega ja selgub, et jutt on võetud jällegist ühest reisikirjeldusest (vaata ka eelmist lugu, see samuti reisikirjeldus), mille jutustajaks on keegi William Blake. Viki teatel oli taoline mees täitsa olemas, aga mitte ühtegi seost Eestiga ei suutnud tuvastada. 

Miks see lugu sellese blogisse sattus? Aga sellepärast, et kas keegi mäletab midagigi ajaloo tunnist või mõnest ajaloolisest filmist misside valimisest? 

Lugedes pakse raamatuid Eesti ajaloo kohta, kus kohtab vaid sõdu, nälga, katku, inimeste põletamisi ja piinamisi ning teisi taolisi jubedaid asju, siis on kuskilt jälle midagi lappesse läinud. Proovige meenutada ükskõik mis raamatut Eesti ajaloost ja siis öelge, et see vastab kirjeldatule! Häda vist ongi selles, et meile on taotud pähe muudkui Tammsaare „Tõde ja õigus“ taolisi teoseid, mis ei ole minu hinnangul ajaloolises mõttes absoluutselt valed. Selline aeg oli tõepoolest kuskil 19. sajandi hilisel lõpul ja 20. sajandi algusel, kuid enne seda oli kõik teisti.

Aga, mis siis oli 100 aastat varem? Löön mina viki lahti ja loen 1787 aasta kohta:
1786–1787 näljahäda Eestis ja ka mujal Venemaa keisririigi kubermangudes (Smolenskis, Moskvas, Tambovis, Voronežis, Rjazanis, Ukrainas jm), seda on loetud koguni kõige raskemaks näljaajaks Venemaa keisririigis 18. sajandil.

Artikkel väidab aga, et sel aastal oli Eestimaa nii ilus ja maaliline ning vähe veel sellest, et aadliprouad uhketes ballikleitides tantsu kepsutasid ja endi hulgast ilusama valisid, kordasid neid samu trikke ka talurahva esindajad. 

Inglise härra, kes võttis vaevaks sellel jubedal ja näljast laastatud ajal seda meie „hädaoru“ riiki külastada, nägi siin aga hoopis midagi muud. Eestlased tantsisid õhtust hommikuni ja nad justkui polnudki mingid orjad vaid nautisid väga ilusat ja muretut elu, seevastu aga Inglismaa tundus vaene olevat. Neil olevat taolisi uhkeid ja kalleid ballikleite harva näha olnud, nagu meie esiemad siin tihti kandsid.

„Miss Eesti" 1787.
Selleks valiti paruness Tersen.
Huvitavaid kombeid Baltimaade minevikust.

Peale vabadussõda oli meie rahva seas levinud joomine. Eriti rängalt prassis Tallinna ärimeeste ja hangeldajate ringkond, natuke vähemate summadega maksid omi kõrtsiarveid Tartu tudengid. Vanad eided ja palvevennad vangutasid päid ja ohkasid maailma kurjuse ning raisusoleku üle. Öeldi: „Ei niisugust Soodomat ja Komorrat pole nähtud maailmaloomisest saadik! Möödus aastaid — elu hakkas nihkuma rahulikemasse rööbastesse — joomine vähenes. Ent maailmasõda ja järgnenud segased aastad olid lõdvendanud sugulist moraali, kuid peaasi — kadus silmakirjatsemine naise ja mehe vahekordades. Üldiselt hakkas meie eesti naine emantsipeeruma, iseseisvamaks muutuma. Pääses maksvusele naise peamine relv — tema iludus. Selle tulemuseks olid igasugu iluduskuningannade valimised ja auavaldused nendele. Üks hilisemaid oli pealinna huvitanud „Estonia" ballikuninganna valimine. — Jällegi leiavad vanemad ja alalhoidlikumad inimesed põhjust kurtmiseks, et asi on halb meie moraali ja kõlblusega. 

Kuid heitkem korraks pilk ajalukku — vaadelgem, kas siis tõesti on vale vanasõna: ei ole midagi uut päikese all! Kas siis tõepoolest pole ennem maailmas prassitud, pole kummardatud naist, kui iluduse ja armastuse preestrinnat? Ärgem mingem tagasi vana Kreeka ega Rooma annaalide juurde! Unustagem ka keskaegsete rüütlite jõledad söömingud-joomingud, kus söödi ühelainsal pidustusel terve kari härgi ning joodi kümnete vaatide kaupa veini, kusjuures tarvitati mõnikord pokaaliks rüütli sõjasaabast, sest tavaline veinikann mahutas vaid ühe liitri! Jätkem puutumata ka kergemeelne ja lõbuahne rokokoo ajajärk, kus ei korraldatud mitte üksi naiste iludusvõistlusi, vaid võistlusobjektiks olid sageli üksikud kehaosad, et anda loole pikantsemat maiku. Korraldati rindade, kõhtude ja puusade iludusvõistlusi. Ühest sellisest võttis isegi osa Prantsusmaa kuninganna Marie Antoinette!

 

Marie Antoinette

Ei. Ärgem rääkigem sellest! Liiati on need rahvused meile võõrad. Vaatleme oma kodumaad sellest seisukohast. Kuid siin põrkame kokku raskustega: sest kultuurajalugu on meil veel lapsekingades, kui mitte öelda, et teda üldse olemas ei ole. Ometi saame mõningaid pidepunkte välismaalaste andmetest, kes vanemal ajal meie kodumaad juhuslikult külastasid.

Kahjuks sisaldavad need andmed väga vähe teateid talupoegade elust — rohkem räägitakse seal meie mõisnikkude elust. Ning see oli loomulik — talupoeg oli ori, ja keda huvitas tol ajal orja elu. Ometi kuuleme nii mõndagi huvitavat tolleaegseist välismaalaste reisikirjeldustest. 

Näiteks kirjeldab inglane William Blake ühte jahipidu Saare mõisa omaniku krahv Mannteussel’i pool 1787. aasta sügisel järgmiselt: „Härra krahv, kes on siin Balti mail üks rikkamaid (tema maa-ala küünib Peipsi järvest Võrtsjärveni), oli kokku kutsunud oma traditsioonilisele jahipeole kogu aadli eliidi. 

 

William Blake

Daamid kandsid väga kalleid ja maitsekaid kleite, milliseid meil Londonis harva näha saab. Üldse on Baltikumi daamid väga ilusad — ainult natuke arad. Ratsutavad nad üsna hästi, kuid vaid vähesed sõitsid ühes härradega jahiretkele. Armastatum ajaviide näis neile tants olevat, mida kogu seltskond õhtul lossi ruumikas ja hästi dekoreeritud saalis harrastas. Tantsiti menuette, kadrilli ja ühte kohalike talupoegade tantsu. kus käed puusas neljakesi vastastikku seisti, hüpeldes jalgu vahetati ning siis käest kinnihoides ringi käidi. (Nähtavasti mõtles mr Blake siin kaerajaani). Siinsed daamid tantsivad väga temperamentselt eriti viimati nimetatud tantsu, mis oli õieti naljanumbriks. Pandi toime ka õhtukuninganna valimine, nagu see meilgi suuremate pidustuste ajal kombeks oli. Õhtukuningannaks valiti ilus paruness Fersen. Selles naises on naiselikkus ja lapselikkus väga õnnestunud sünteesi leidnud. Tema ületaks oma iluduselt isegi meie miss Gwinn’i. Ainult kuninganna valimiseviis oli neil meie omast erinev. Siin ei ilmunud daamid estraadile, nagu see meil kombeks, vaid härrade hulgast valitud kohtunikud vaatlesid daame esimese menueti kestel ning siis langetasid oma otsuse. Paruness Fersen olevat üpris tihti õhtukuningannaks valitud."
Ja edasi kirjeldab Blake oma käiku kiigel, kuhu ta Pahleniga oli läinud. Õhtul läksime külasse talurahva pidutsemist pealt vaatama. Metsalagendikul, kahe tugeva posti vahele oli ehitatud kiik, nagu see praegu Prantsusmaal eriti moes on. Kiigelaudadel istusid tüdrukud ja kaks poissi kiigutasid neid. Jäime Pahleniga eemale puude varju seisma, et pidutsejad meid nähes häbelikeks ei muutuks. Ka siin toimus härraste eeskujul õhtukuninganna valimine. Minu maitsele küll see „äravalitu" ei vastanud. Nii siis näeme, et meil juba ennemgi kuningannasid on valitud. Ja keegi pole sellepärast protestikisa tõstnud. Sellepärast korrakem vana tarka lauset: pole midagi uut päikese all! 

Allikas: Uudisleht, nr. 28, 7 märts 1932.

LÕPP

Mingit "pastlakultuuri" pole kunagi olnud

Algav lugu on üks neist paljudest, mis proovib keerata meile teadaolevat ajalugu kummuli. Selles reisikirjelduses on väga palju informatsiooni, mis ei taha sobituda ametliku ajalooga, aga kui proovida pilti kild-killu haaval kokku panna, siis teatud määral see isegi õnnestub. Kahjuks, suurem osa jääb endiselt varjatuks. No näiteks tina lugu. Esiteks, 12 kilo või rohkemgi tina rinnas kanda? Milleks? Ma ei taha minna vandenõuteeoriatesse, aga miks nii ikkagi tehti? Eks tina ikka radioaktiivsust variestas. Saaremaal Kaali kraatergi täitsa olemas. Hiljem, kui kiiritust enam polnud, siis vahetati kaitserõivastus hõbeda vastu. Setu naised kasutavad veel tänapäevalgi taolisi "ehteid". 

Teiseks, on ammugi teada, et vana maailm oli vanal ajal suhteliselt võimetu hankima või tootma puhast tina (lugu olemas), kuid ometi oli tina odav ja tavaline metall. Tina võidi isegi kaevandada Eestist. Olen taolisi lugusid lugenud. Minu teada jäävat need maardlad kuskile Võhma ja Põltsamaa vahele. Samuti elavhõbedat olevat Eestis leitud. Kui nii, siis on siin ka suure tõenäosusega suuremal hulgal kulda olnud? Aga need on kõik teooriad. 

Järgmiseks, nn pastlakultuur. Tuleb välja, et ka seda pole sellisel kujul olnud, mida meile on seletatud. Ise arvan, et juu ikka oli, kuid hoopis teisel ajal ja hoopis teistmoodi, sest midagi pidi mingil X-ajal juhtuma ning oli mingi lühike periood, kus tõepoolest tehti käepärasest materjalist absoluutselt kõike.

Kuid kõige hämmastavam selle reisikirjelduse juures on minu arvates Soome ja Rootsi viljapõldude lugu, kus külvati ühte vilja, aga saagi koristamise aegu saadi põllult hoopis teist vilja. Kuidas ja millega seda seletada? Eks vast ikka tehnoloogiatega, millest meil pole aimugi. Vanades raamatutes nimetati arenenuid tehnoloogiaid nõiduseks ja pikemalt pole praegu mõtet selle teema üle pead vaevata. 

Reisikiri Saaremaalt 350 a. eest.

Rootsi ajal kanti Saaremaa rautatud kontsadega kingi. Elumaja ja rehetuba olid eraldi. Niinimetatud „pastlakultuurist“ pole juttugi.

Viimases Eesti Rahva Muuseumi aastaraamatus. (nr. 11) on ilmunud E. Blumfeldtilt ja G. Rängalt kirjutis „Lisandeid Saaremaa etnograafiale 17. sajandi lõpult", kust leiame huvitavaid märkusi meie rahva elu ja kommete kohta umbes 350 aastat tagasi.
Selle Saaremaad puudutava 350 aasta eest kirja pandud reisikirjelduse mag. E. Blumseldt on leidnud Kopenhaagenist Taani kuninglikust raamatukogust. Selle kirjutise oletatav autor O. Sperling on olnud Saaremaal arvatavasti 1673. aastal. Kui kaua ta Saaremaal on viibinud, seda kirjutisest ei selgu. Oma reisimälestused on ta kirja pannud nähtavasti hiljem. Peale Saaremaa on ta külastanud veel Lapimaad, Soomet ja Rootsit, millede kohta leidub selles kirjutises ka märkusi. Enamuses tähistab autor ära selle, mis on ebatavaline, kummaline ja omapärane. Seetõttu on autori teated vahetevahel väga fantastilised. Näiteks kõneleb ta sellest, et Soomes ja Rootsis juhtuvat niisugune imelik nähtus, et kui seal külvatakse heale ja hästi väetatud põllule rukis, siis andvat see lõikusel nisu; vastupidi, kui seal kehvale põllule külvata nisu, siis kasvatavat külv ikkagi ainult rukist.

Miks kantakse kuuekaelusel punaseid paelu? 

Saaremaal huvitub autor esijoones saarlaste rõivastumisest; ta peatub mitmel omapäral saarlaste rõivastumises ja selgitab kuuldu põhjal ka mõnede nähtuste algupära. Näiteks seletab ta asjaolu, et Saare meeste kuuekaelus on palistatud punase paelaga, sellega, et see tähistavat poomisnööri, mida saarlased omal ajal sakslastele vastu hakates ja neid maha tappa kavatsedes on ära teeninud. Neile kingitud küll elu. kuid neilt nõutud alati pantvange lossi tööle. Selle tähistamiseks õmmeldavat praegugi punaseid paelu kuuekaelustele. Muidugi pole sellises „miks" seletuses midagi ajaloolist tõde. Selliseid tõlgilsusi on paljude nähtuste kohta. Nii märgib G. Ränk: „Mis puutub nende punaste ilustuste sümboolsesse tõlgendusse, mis kirjeldaja tõenäoliselt kohalt kuulnud, siis ei tarvitse sel küll olla rohkem tõepõhja kui teistelgi arvukatel rahvarõiva iseärasuste peletamisel". Nii on Luce omal ajal katsunud seletada, nagu oleks Saaremaa erikihelkondade erinev rõivavärv mingi univorm, et inimesed sõjas üksteist kergemini tunneksid; Muhu naiste vammusel leiduvad erilised ornamentaalse iseloomuga rinnakirjad, mille tekkimist Muhu rahvajutt järgmiselt seletab: kui rüütlid tulnud maale ristiusku tooma, lõiganud nad naistel rinnad ära selle veretöö mälestuseks hakanudki naised rinnakirju kandma. Ka mandril on tuntud igasugu rahva seletusi kohalikkude rõivamoodide tekkimise kohta, nende hulgas muuhulgas seegi, et nöörilustused pikk-kuubedel on mõisahärrade poolt seatud."

Kui veel kanti kõvasit (luisku) vööl.

Olgu mõned näited O. Sperlingi kirjutisest: „Meestel on ka valge vasega löödud nahkvöö, mille küljes nende nuga ja kõvasi ripuvad." Siin osutab kirjeldaja huvitavale asjaolule, nimelt kõvasi kandmisele vöö küljes, mida ükski senituntud kirjutis pole seni märkinud. Küll aga leidub selliseid kõvaseid juba noorema rauaaja leidude hulgas; neil kõvaseil on ühes otsas auk, mis näitab, et neid on nööri otsa kinnitatult kaasas kantud.

Kas reheahju suu oli väljas?

Viljapeksmise kohta öeldakse: „Kui see küüni veetakse, on neil seal sees suur ahi, mida väljastpoolt köetakse ja mida reheks kutsutakse, mille kuumus kogu ruumist ja viljast nii läbi käib ja kuivatab, nii et see kunagi ei saa mädaneda, vaid palju aastaid alal hoidub, isegi siis, kui teda mitte ümber ei tõsteta; see annab aga natuke tõmmukama leiva kui see, mis on päikese käes kuivatatud."
„Mida kirjeldaja siin on tahtnud öelda, sellega ütleb G. Ränk, „et ahju väljastpoolt köeti (von aussen gehizet virdt), pole päris selge: jääb kaks võimalust: kas köeti õuest või mõnest eriruumist. Igal juhul on aga raske uskuda, et ahjusuu oleks olnud väljaspool tuba, sest rehe kuivatamisel on ju just olulise tähtsusega ahju suust tõusev suits ja soojus. Ka ei ole senised küsitlused säärast: väljastköetavate rehetubade kohta Saaremaal andnud mingeid jaatavaid tulemusi. Kõige tõenäolisem on oletus, et Sperling oma kirjutises on ära vahetanud elumaja ja rehe toa, sest Saaremaal on olnud vähemalt hiljemini rehest eraldi ehitatud elumaju, mida köeti erilisest kivi-roovialusest. Kui see oletus paika peab, siis oleks roovi-alusega elumajade vanus Saaremaal sellega lükatud ligi sajand varemasse aega, kui seda seniste andmete põhjal võis oletada."

Saarlased kandsid rautatud kingi.

Jalatsite kohta ütleb Sperling: „Saarlastel on kingakontsad alt löödud rauaga nagu hobustel kabjad, kuid mitte Poola moodi kitsalt ja madalalt, vaid sõrme laiuselt ja õhemalt."
Märge on huvitav selle poolest, et siin konstateeritakse kingade kandmist juba 17. sajandil, kuna Hupel neid mandril märgib üle 100 aasta hiljemini ilmse haruldusena. Sperlingi teate kinnituseks olgu veel tähendatud, et kingi juba 17. sajandi algusel on loetud Saaremaa halduskonna naisteenijate palga hulka.
Muudest rahvakommetest nimetatakse veel: „Kui Saaremaa talunaised esmakordselt nurgavoodisse (titeootele) jäävad, saadetakse neile üks vaagnatäis tanguputru võiga sees, ja kõvakskeedetud munad. nagu mingile salatile pannakse lõigatult selle ümber.
Saaremaa talupoeg, kes härgadega sõidab, käib toitjaga härgade ees, kes järgnevad siis temale ise; aegajalt vaatab talupoeg ümber ja annab vitsaga märku, siis saavad nad küllalt aru, kas paremale või vasemale pöörduda." Muide, see on meie maal tavaline härgadega kündmise või vedamise viis.

Kui naiste rõivastusel oli 28 naela (u. 12 kg) tina. 

Tinailustuste kohta naiste riietel märgib O. Sperling: „Naiste kuued on tina ja seatina ristikestega nii koormatud, et umbes 28 naela või enam ühe kuue peale tina on kulutatud."
Mida kirjeldaja siin naiste kuubede all on mõelnud, kas üleriideid või ka seelikuid, see kirjutisest ei selgu. Olgu aga märgitud, et vanemal ajal sageli metall- ja klaasilustused rõivastusel asendasid praegusaegseid ornamente. Kõige vanem Eesti rõivaosa, kus võime tähele panna tinailustusi, on naise villane rüü Pariselja rabast, mis kuulub kas muinasaja lõppu või varasesse keskaega. Kas tina raskus Saaremaa naiste kuubedel just 28 naelani küündis, seda meie muidugi enam täpsalt kindlaks määrata ei saa, kuid see võib olla ka õige. Saaremaa neidude tinatarvitus 17. sajandil on olnud suur, sest tina esineb muuseas ka Saaremaa halduskonna naisteenijate palga hulgas. Nimelt leidub Saaremaa halduskonna kojateenijate palkade juures märkus, et kahe talupojatüdruku aastapalga hulka on kuulunud kokku 4 naela inglistina; see oli aastal 1618/19, nagu seda märgib dr. Leo Leesment oma uurimuses „Saaremaa halduskonna finantsid 1618/19. aastal".
Ja kuna mujalgi Eestis on kantud õige rohkesti tinailustusi ja Setumaal kantakse neid veel praegugi (setu hõbe), siis ei tarvitse O. Sperlingi ses osas olla sugugi liialdatud. 

Allikas: Postimees (1886-1944), nr. 151, 7 juuni 1937.

LÕPP

Mis on inimene?

Mitte et seda teemat vähe arutatud oleks maailmas elanud helgemate peade poolt, kuid siiski, pole see küsimus mitte kuhugi kadunud. Ma ei pea ennast kaugelt maailma helgemate peade sekka kuuluvaks, kuid ometi peaks iga mõtlev inimene kord jõudma selle küsimuse juurde ja proovida anda mingisugunegi omapoolne vastus või proovida lahti mõtestada seda igivana küsimust. Üle-üldse, kes on maailma helgemad pead? Kes seda defineerib ja kuidas? Sina ja mina olemegi maailma helgemad pead, kui sa vaid seda usud ja ammugi ei pea olema nõus ajaloo "helgemate peade" mõttekäikude üle, et mis asi on inimene, sest mitte keegi ei tea seda. Sinu enda vastus sellele küsimusele on kindlasti hulga täpsem kõikidest teistest vastustest, kuid sellest hoolimata on väga huvitav lugeda teiste arvamusi. Selleks toongi siia mõned näited teema kohta äärmusest äärmusesse. Minu point on pigem selles, et panna ennast mõtlema teema üle ja näha inimeste arvamusi, mis kunagi on välja pakutud selle teema üle. 

Panen ka oma variandi siia kirja, kuigi mulle ähmaselt meenub, et ma olen kunagi oma variandi kuskile paberile kirja pannud, mis sahtli põhja on ära kadunud ja ei suuda seda sealt üles leida. Lihtsalt, huvitav oleks teada, mida ma siis mõtlesin, et tekiks võrdlusmoment. Homme mõtlen jälle midagi muud ja selles vist ongi kogu inimese "peenem" olemasolu mõte. Pidev mõtlemise-mõtlus protsess, mis viib ühte kohta ja järgmine päev teise, kolmas päev aga toob algusesse tagasi. Justkui surnud ring, aga... Paraku vast alles kõige lõpus saabub hetk, kui saame päriselt teada oma rapsimiste mõtte, mille sisu oli tegelikult tühi ja siis selgubki, et tähtis oli ainult rapsimine ise, kõik muu oli mõttetu. Hiljem on aega küll oma lolluse üle naerda, et oleme hullult üle mõelnud, oleme 180-kraadi valesti ja maa alla mõelnud, tähelepanemata, et see kõik oli kogu aeg meie nina ees ja avalik, aga meie kaevasime kõige sügavamates ja pimedamates kohtades, ronisime kõige kõrgemate ja ohtlikumate mägede otsa, katsusime näha kõige kaugemale, haarata sealt, kust ei olnud vaja haarata, mõelda selle nurga taha, kus midagi ei olnud jne.

Ma tegelikult arvan, et hetkel sai eelnevaga öeldud, mis asi on inimene, kuid nagu elu on näidanud, tuleb mõtteid puust ja punaseks teha ja seda pidevalt, sest paljud ei haara asju nii nagu mina ja mina nagu nemad, aga inimesi on laias laastus kahesuguseid. Ühed on need, kes teevad omi toimetusi ja lõppkokkuvõttes võivad maailmaga suurepäraselt hakkama saada, küsimata mingeid küsimusi.

Teine tüüp inimesi tallab tühja taga, otsib, kaevab, nõuab vastuseid elu mõtte ja laiemalt elu olemasolu küsimuse üle. Ta otsib seda miskit, kes selle kõik on tekitanud, otsib keskit, keda pole olemas, sest ta ise on. Tõstab kive maast, et näha, mis seal on, kaevab auke, et äkki midagigi saab selgemaks, tuhnib makulatuuris, prill ninal, ikka ei midagi, sügeleb terve elu ringi, aga tulemust ei paista, ja lõpuks lööb käega. Voh! Bingo! Käega löömise hetk on kõige tähtsam, ja ainult seda oligi tarvis, sest kõik eelnev oli tegelikult mõttetu. Kuid inimene on ikkagist rumalapoolne ja ainult tänu tühjale tallamisele, tuleb lõpuks tüdimus kõigest ja käega löömise moment ja ainult see oligi vajalik, sest see ongi põhiline. Tark aga lööb kohe käega! Kuid näidake mulle kasvõi üksainumas tark?

Mis on siis ikkagi inimene ja kumb tüüp inimesi jõuab käega löömise hetkeni varem või kas üldse jõuab? Tegelikult pole ka see tähtis, sest kui inimene ei löö ise käega, lüüakse teda ise ühel hetkel millegagi, mis võib algul tunduda käena, kuid pole seda mitte. Niiet, mis on siis inimene? Inimene on see, kes rapsib tühja, kuid õnneks on see tühi nii palju tühja täis, et sellest tohutu suurest tühjuse hulgast ta oma keha ja ühe ainsa "mina" meele kord lahutada võib.

* Prantsuse entsüklopedist Lamettrie oli arst ja mõtteteadlane ning ta andis 1748 aastal välja kirjatöö „L’homme machine“ (inimene-masin), milles ta avaldas, et inimene ei ole muud midagi kui masin; terve inimese elu ei ole midagi muud kui ainult keeruline mehaanika ja muud midagi. Vahe inimese-masina ja loom-masina vahel ei ole sugugi suurem ega olulisem, kui vahe Strasburgi peakiriku kuulsa astronoomilise tunnikella ja mõne külakiriku tornikella vahel. Ainus külg, mis inimest loomast kõrgemaks tõstab, on Lamettrie arvates inimese peenelt organiseeritud aju. Mis inimesele võimalikuks tegevat – suurem kelm olla.

* Loodusteadlase Okeni teooria järele on inimene "kõige kurjemaks kiskjaks elukaks", "kõige suurema põlguse vääriliseks mäletsejaks", "päris hülgeks" ja "kõige jälgimaks paavianiks".

* Tundmatu Prantsuse keemik on öelnud, et kui inimese keha, mis kaalub 70 kilogrammi, esiti vedelaks ja siis gaasisrnaseks muuta, siis annaks ta 98 kantmeetrit gaasi, millest küllalt vesinikku leiduks, et õhupalli täis täita, mille tõstejõud 70 kilogrammi on. Harilikult sisaldab inimese keha niipalju rauda, et sellest 7 grammi raudnaelu valmistada võiks, peale selle rasva, millega 6,5 kilogrammi küünlaid saaks valmistada ja niipalju süsinikku, et 780 tosinat pliiatseid saaks valmistada. Samuti saab inimeses leiduvast fosforist 82000 tuletikku valmistada.

* Üks insener arvutas välja, et kui 1,5 miljardit inimest (20. sajandi alguse inimeste arv maal) ühekorraga Bodeni järve heita, siis järve veepind kerkiks ainult 2 cm. Nii ta on, kui vaatleme inimese kui massi peale, siis ta ilmaga võrreldes - midagi ei ole.

* Göttingeni anatoomik Blumenbach teatas, et oma „Looduseteaduse süsteemis", et inimene on nagu „inermis“, s. o. kõige abitum olend. Ükski loom maa peal ei ole nii nõrk ja abitu kui inimene, ükski elajaloomapoeg ei tarvita nii kaua vältavat hoolekandmist ja kasvatust, nagu inimeselaps. Kanapoeg hakkab juba sündimisest saadik ise omale toitu otsima, praegu sündinud kalakene asub kohe võitlusesse merelainetega, enamjagu inimesi aga, keda küll kõigi halbade elutingimiste eest hoitakse, hoolega toidetakse ja kasvatakse, elab veerandi või kolmandiku eluiga ära, enne kui ta nagu täiskasvanud inimene ütelda võib: „Ma seisan omal jalal, ma võin enese eest ise hoolt kanda." Mispärast see nii on? Miks inimene nii nõrk ja abitu on? Selle küsimuse peale vastab usk: selleks, et inimene teadma peab, et tema mitte siit ilmast ei ole. Sellepärast ongi tal siin, nii raske koduneda. 

* Inimene on ihu ja hing. Inimese ihu seisab koos loendamatust hulgast aatomitest - kas ei järgne sellest siin juba nagu iseenesest vajadus teatud vaimse sideme järele, mis kõike neid aatomeid ühendab ja ühe plaani järele juhib - justament nii, nagu 50 000 mehelisel sõjaväel oma juhataja olema peab, ilma selleta seda olla ei võigi. Iga päev mõistame meie, et tõsiseks äratundmiseks tähelepanelikest silmadest ja kõrvadest veel küllalt ei ole, vaid et palju enam veel vaimset arusaamist vaja on. Meie vaimul on meelespidamise varaait lugematu hulga kujude, mõistete, otsuste, teooriate ja ideedega. Seda teadmiste vara kinni hoida ei suudaks ajuollus mitte, ollus, mis lapsepõlvest alates mitmel korral uueneb, - kui vaim mitte kindel, kadumata olevus ei oleks. Inimene ei ole mitte ainult keha, vaid kõigepealt vaim ja hing. Kui võidurikas hispaanlane, kes allaheidetud indiaanlased oma koertele söögiks tahtis anda, tagajärjel surmavalt haavata sai, vastas ta ühe oma saatkonna liikme küsimuse peale, kus tal valu on, tumedalt ja mõrudalt: "Hinges."

*  Inimese elu otstarve võiks olla, et inimene võiks isik olla ja ikka enam ning enam selleks saada. Oma isiku algidu ikka täelikumale kokkukõlavale edenemisele viia. Seal, kus isikukultus hooletusse jäetakse, seal muutub inimene lõpuks täiesti „šablooniks, ta silm — tühjaks aknaauguks, ta huuled kõnemasinaks, süda — uurivärgiks, ta ise — liituvaks automaadiks." Isik ongi see suremata, möödaminemata „midagi", mis inimeses leidub, mis ka siis veel mälestuses alale jääb, kui keha põrmuks on muutunud. Näitab keha meie päritolemist maapõrmust, siis on isik see, mis tõendab, et meie ka valguseriigiga sugulased oleme.

* Inimene või õigemine inimhing igatseb tõusta ikka kõrgemale ja kõrgemale. Et oma igatsuste unelmaid pisut vaigistada, rühib inimene mägedele, pilvepiirile, et lasta end kanda hingelauludest, mis on kõrgemal argielu hallusest.

*  Inimene on nagu pisar, mille nutab jahe suveöö ja kustutab homse päike, ta on kui mööduv lind, et kiirelt kaduda surmaöö sügavusse. Vaevalt haaranud rahuta matkakepi, asetad sa tema varsti kodutare nurka, et alustada vikatimehe vaikiva retkega uut viimset teekonda öhe aga uuele koidule vastu.

* Apostel Paulus vastab: mis on inimene? Seda, mida filosoofid ei mõista: „Eks teie tea, et teie Jumala tempel olete, ja et Jumala Vaim teie sees elab." Aga rahutempel peab olema püha tõde ja puhtus elab seal. Nagu templis sambad ja tornid tõusevad päikese poole, nii inimhing sirutab end Valguse poole.

* Inimene on lojuste sugu (1894. aasta keelekasutus); see on: ta ei ole muud midagi kui kõigeülem, kõige täielikum elajas.

* Inimene on Jumala sugu; see on: ta on Jumalaga sugulane ja nimelt sellepärast, et Jumal teda on loonud oma näo järele, oma sarnaseks, ja on temale oma elavat õhku andnud. Vaata kui suure auga Jumala sõna inimese ehib, suurema auga kui inglid taevas. Sellepärast on ühe inimese hing ka enam väärt, kui kõik maailma varandus; jah ta on nii palju väärt, et Jumal oma armsa poja on andnud inimese pärast ja tema heaks.

* Plato õpetuse järel on inimene kehast ja hingest kokku pandud; need mõlemad jaod on nii kindlasti üksteisega ühendatud, et nende ühest lahutamise järelduseks surm on. Hing on jälle kahest jaost koos, üks jagu, keda loodud jumalad on loonud, sureb ühes kehaga ära, teine jagu, Ülema Olemise loodud, on suremata. Neid kahte hinge jagu, suremata ja surelikku hinge ühendab vaim. Nõnda on Plato õpetuse järel inimene neljast asjast koos, nimelt: keha, surelik hing, suremata hing ja vaim. Sellest, et inimene nii mitmest asjast koos on, tuleb Plato arvamise järel meie võitlemine iseenesega. Surelik hing võitleb suremata hinge vastu, see omalt poolt vaimu vastu; mis üks jagu soovib, selle vastu seisab teine. Suremata hing või mõistus on inimese peas, surelik hing või tahtmine on kõhus, vaim või tundmine on südames, — Mis oli inimene enne sündimist? Plato arvamise järel elas iga inimese suremata hing juba ammu enne, kui ta meie kehasse asus. Tema elas kas ühes iseäralises maailmas, või siin maa peal, aga teiste inimeste, või elajate, või taimede sees Plato tõendas seda, selle läbi, et meile sagedasti mõni asi meelde tuleb, mida meie koguni oma praeguses kehas näha ei võinud. See olla meie meeles veel sest ajast jäänud, kui meie ühes teises kehas elasime, ehk küll kõik muud selle aja juhtumised meie mälestuse vallast välja on läinud. Mis saab inimesest pärast surma? Inimese keha ja ühes temaga vaim ja surelik hing surevad ära, aga suremata hing jääb elama. Kui ta moraalselt elas, siis läheb tema ülema olemise või Jumala juurde, kui mitte, siis mõne teise inimese, looma või taime sisse seda mööda, kui hea või kui paha ta oli. Kes, näiteks, maa peal väga halb oli, see läheb taime sisse, sealt looma sisse jne, kuni jälle inimeseni jõuab.

Ühe naljalooga küsimuse üle, et mis on inimene, saabki teema lõpetada. Pole mõtet siia kõigi maailmas elanud tarkpeade arvamusi üles riputada. Pigem on tähtis küsimus ise ja mõtlemistoiming selle juures, mitte vastus küsimusele.

* Teadusmeeste vaidlus:

A: Mis on inimene?
B: Inimene on kahejalgne loom.
A: Kana on ka kahejalgne loom.
B: Inimene on kahejalgne loom ilma sulgedeta.
A: Aga kitkutud kana on ka kahejalgne loom ilma sulgedeta.
B: Siis ei tea keegi pagan enam, mis inimene õieti on.

LÕPP