Raadium

Juhtusin raadiumi teema peale ühes ookeani-taguses foorumis. Raadium võis olla kütteallikateks vanadel lossidel ja ehitistel vanal ajal. Alternatiivuurijad on õhku visanud palju küsimusi seoses tolleaegsete suurte losside kütmisega. Polevat võimalik lossides olevate ahjudega saavutada normaalset toasooja talveperioodil. Vana-aja paljudel lossidel puudusid korstnad üldse või asusid ebaloogilises kohas (kohe akna kohal).

Sellel Rootsi lossil puudusid korstnad ja kõige keskel sätendab miski kera, kas atmosfäärielektri püüdur?

Siin gravüüril puuduvad korstnad ka tavalistel elumajadel ja abihoonetel. Ei taha siia ühest enda vanast loost palju pilte kopeerida, kes tahab võib teema ise üle vaadata (link). Olgu öeldud, et need lossid olid (ja osad on siiani) päriselt olemas, mitte pole mõne maalikunstniku fantaasiavili. Lossid, mis on seni olemas, neile on tänapäevaks muidugi korstnad juurde ehitatud ja välisilme võib olla olulisel määral muutunud.

Raadiumit kasutades ei vajatudki hoonetele korstnaid, need ongi lossidele hiljem ehitatud teiste kütuseliikide kasutamiseks. Muidugi võib lugejal tekkida minu lugude põhjal küsimus, aga miks ei kasutatud atmosfäärielektrit kütmiseks? Võibolla siiski kasutati mõningal määral, kuid atmosfäärielektri püüdmiseks on vaja kõrgeid torne ja muud tehnikat ja abiehitisi ja võibolla kütmiseks ei olnud mõistlik elektrit igal pool kasutada, kuna võimsus ei olnud piisav. Paljud alternatiivuurijad on pakkunud välja teooria, et vanasti oli kliima soe üle kogu maailma, ja ehitisi ei pidanudki kütma. Seda võib järeldada vanu kaarte uurides, kus Gröönimaal ja Antarktikas voolavad jõed. Teooriaid ja segadust on palju. Kohati jääb mulje, et kui keegi viskab õhku uue teooria, siis nagu justament sobib uus teooria vanasse maailma ja sobib ka vana teooria, nagu oleks tekkinud täiesti uus võimalus, et just täpselt nii oligi ja samas sobib ka vana teooria. See panebki uurijad kukalt kratsima ja tegelikult täiesti terviklikku arusaama ajaloos toimuvale ei ole ei ajaloolastel ega isemõtlejatel. Kohati jääb tunne, et kõik variandid on võimalikud. Võibolla teooriate rohkusest ja võimalikkusest eksiteerib ka Mandela efekt, s.t et kui tekib uus teooria, on vaja natukene ka praegust reaalsust muuta, kuid see teema pole selle loo teema.

Raadium 

On leelismuldmetall, mille kõik isotoobid on väga radioaktiivsed. Radioaktiivsus ja tema mõju inimesele on peavooluteaduse järgi inimesele hukutav, kuid kas see ka nii päriselt on, seda teemat siin loos ma ei uuri. 20. sajandi algul tunti raadiumi kui imeravimina, seda lisati paljude toiduainete, ravimite, ilutoodete keemiakaupade jne koostisesse. Raadium pani toiduained ja värvid jne helendama. Raadiumi kasutatakse tänapäeval pahaloomuliste kasvajate ravimiseks.

Raadiumi poolestusaeg on 1600 aastat, s.t, et selle aja jooksul kaotab aine pool oma massist ja kiirgusvõimest. Ei taha siia kirjutama hakata, et millal see imeaine peavoolu tõekuulutajate arvates avastati, kes tahab loeb ise, kuid kas kogu seda loetud infot päris tõepähe tasub võtta, seda otsustage ise.

Raadiumi küte

Jalasoojendi. Aparaati on vaja soojendada 20 minutit, misjärel püsib tunde soojana. Reklaamiti kui täielikult kulude vaba aparaati. Lihtsalt soeta aparaat ja saad jalgu soojendada piiramatu arv kordi.

X-Radium soojendi. Tegu oli väikese kena pliidiga, mis eraldas sooja ilma lisa kütteaineteta. Aparaat oli ehitatud kahest osast: esiteks, soojendusplaadist, mis oli täidetud X-Radiumiga ja teiseks, kausikujulisest raudjalast, mille põhja oli asetatud asbestmatt kuumuse kaitseks. Toimis samuti nagu jalasoojendi. Pliidi ülemine osa tuli kuumuse kätte asetada 20 minutiks ja edasi säilitas pliit kuumuse mitu tundi.

Tundub, et raadium ei olnud kallis. Kuigi mõnedest allikatest võime lugeda, et see oli 20. sajandi algul kõige kallim element maal. Siin tundub jälle tegu olevat kahesuguse infoga, mis käib üksteisele risti vastu. 9. novembri 1934. aasta ajalehest (link) saab lugeda, et tollel ajal oli raadiumi maailmas üldse kokku 300 grammi ja selle hind oli 60 000 000 EW krooni. Vastuolu tulebki siit, et 1916. aastal maksid raadiumi sisaldavad tooted põhimõtteliselt kopikaid, kuid 1934 on aine järsku kõige kallim aine maailmas.

Väidetav raadiumi üks avastajatest Marie Curie arvates oli raadiumi näol tegemist inimkonna jaoks uue soojuse- ja valguseallikana. Ta teatas, et seda elementi kasutades võib ehitada ahjud, mida pole vaja kunagi kütta ja lambid, mis põlevad praktiliselt igavesti (1600 aastat).

Selle joonistuse keskmisel pildil on näha kuute meest, kes soojendavad ennast raadiumiahju ääres. Raadiumahi ei vaja korstent ega ei tekita tuhka. On tähelepanuväärne, et nende kuue mehe seas soojendavad end ka John. D. Rockefeller ja E. B. Thomas. Kas tõesti need mehed soovisid, et energia oleks kõigile tasuta ja igavesti kättesaadav? Paraku on meie ajaloos midagi teisiti läinud.

19. sajandi visioon aastast 2000.

Unustustehõlma vajunud raadiumkütte-radiaatorid?

Kas tõesti sellistes kuningasaalide uhketes ahjudes põletati puid? Tänapäeval võibolla jah, kuid vanasti?

Selline märk tähendab tänapäeval radioaktiivsuse või tuumaohu märki. Taoline tähis võeti kasutusele esmakordselt 1946. aastal.

Vanal pliidil on täpselt samasugune märk, tuulutus või mis iganes (paljudel tänapäevastel küttekolletel ka, vaata kasvõi UFO grillahju tuulutust). See on kõnekas ja mõtlemapanev fakt. Tundub vägisi nii, et see mis oli kunagi hea, on nüüd väga ohtlik ja kardetav.

Raadium pandi inimkonna eest meelega peitu (valetati kallis hind pluss väga radioaktiivne), kuna on kindlaks tehtud, et 1 gramm raadiumit eraldab tunnis 140 cal soojust ja seda aastate vältel ilma, et oleks märgata raadiumi massi vähenemist (100 grammi vett 1,4 grammi soojemaks).

LÕPP

Tallinna kalamaja asum

Kalamaja asumi enamus majad ei ole ehitatud 19. sajandi lõpul ega 20. sajandi algul nagu mõni korteriomanik võib majaraamatut sirvides järeldada. Enamus maju on tegelikult kas renoveeritud või ehitatud uuesti üles kivivundamentidele, millede esimesed korrused (võibolla ka teised korrused) on mattunud pinnase alla. Vundamendid aga võivad olla väga vanad ja on enne katasroofi(de) aegsed.
Sellesse juttu postitan pilte Tallinna Lühientsüklopeediast (Tallinn, kirjastus VALGUS, 1979) ning oma tehtud pilte Kalamaja majadest.

Kalamaja oli suurim all-linn 14. sajandil.

All pool mõned klõpsud kalamajast, mis ma pildistasin ühel novembrikuu päeva pärastlõunal. Ma käisin ainult paar tänavat läbi, sest üldine pilt on igal pool ühesugune. Majade esimesed korrused (võibolla ka teised korrused) on mattunud pinnase alla.

Võimas tööstuskompleks, Tööstuse tänavalt vaadates. Terve see suur ala on taolisi tööstushooneid täis ja on väidetavalt ehitatud aastatel 1899-1900. Teisel pool, Kopli tänaval, samal alal, asub aga legendaarne Franz Krulli masinatehas. Allpool tuleb veel korra juttu nendest hoonetest.

Sama kompleksi territooriumil paiknev suur hoone, mille esimese korruse aknad on kinni müüritud, Peaportaali ees on kaks sammast ja kaks suurt kivikuuli.

Ukseava mõõtmed on kolossaalsed.

Tüüpilised kalamaja majad on majad, millel esimesed korrused on maa all. Majad on väikesed, mitmepere kortermajad, enamasti ehitatud puidust ja asuvad kivivundamentidel.

Selle vana maja otsaseina müüri sees on huvitavad augud. Arvatavasti oli see varem teise maja sein, mis praeguseks on lagunenud.

Maa alt paistab esimese korruse akna ülemine piilar? Lagunenud krohvi alt on näha nõuka-aegseid silikaattelliseid. Tegu võib olla ka Staliniaegse majaga, mis on ehitatud vanas stiilis. Stalin oli mördimees ja tema ajal ehitatud osad majad ja kultuurikeskused jäljendavad antiikstiili. Tundub, et just sellepärast ehitati ka tolleagsetele paneelmajadele keldrikorrused, et rahval liigseid küsimusi vanade ja uute majade võrdlemisel ei tekiks.

Noblessneri sadama piirkond. Siin läheb juba maastik väga huvitavaks. Siin on kaks võimalust minu arvates. Kas selle piirkonna hooned on pinnase alt välja kaevatud või need vanad majad on ehitatud vanasse mere põhja. Kuigi kaldun arvama, et esimene variant on tõepärasem.

Ühe maja juures käis vilgas ehitustegevus, kuid võõrastel ei ole lubatud ehitusobjektidel viibida. Oleks tahtnud lihtsalt näha, kui sügavale seinad ulatuvad või kust maalt algab vundament?

 Suured läbipääsuavad ja suured aknad.

Väljakaevatud majad?

Kes küll nii ehitas ja projekteeris hooneid? Aknad kohe vastu mullamäge.

See pilt jäi mul viimaseks tol päeval. Kommenteerida pole siin rohkem midagi. Üldine pilt on igalpool samasugune. Esimese korruse aknad on poolenisti maa all.

Nüüd aga suundun tagasi selle huvitava raamatu juurde ja toon välja mõned huvitavamad killud kalamaja ja Tallinna kohta.

Linnas elas 1708. aastal alla 10000 inimese, paar aastat hiljem tappis katk peaaegu kogu rahvastiku. Elanikke registeeriti 1710. aastal ainult 1962 hinge.

Hei ajaloolased, leppige nüüd kokku, mis juttu te ajate. Inimesed oskavad mõelda ka ikka.
1713, elas linnas vähem kui 2000 elanikku, ah et 3 aastaga, pärast katku, oli inimesi jälle kuskilt juurde tekkinud. Nagu arvutimängus, klõps ja tuhanded inimesed juures. Ühed ehitavad, teised koovad, kolmandad valvavad, neljandad sõdivad jne nagu Civilization V mängus. Linn oli veel leinas ju, Peeter 1 aga muudkui ehitas. Kadriorgu tekkis uus linn. Vot justnimelt tekkis (või oli seal koguaeg). Teie ajaloo käsitluse järgi polnud ju seal inimesigi enam õieti alles, kes midagi ehitaksid.

Suurtööstusi ei olnud vähemalt kuni 1850nda aastani.

Krulli vasksepatöökoda avati kalamajas aastal 1875.

Kas olete kunagi mõelnud, kuidas Tallinn (praegune vanalinn) asub sellise suure ja võimsa künka otsas. Kuidas selline küngas sinna sai?

Kas on võimalik, et looduslikult tekkis mereäärde lauskmaale selline mäe-moodi kuhjatis? Või hoopis kuhjati selline mägi sinna linna tarbeks?

Kuid kes kuhjas? 

19. sajandi keskel hakati tähelinna hävitama (nonsens, sõjaoht oli koguaeg olemas, ainult täiesti juhm käituks sedasi). Kas äkki hoopis mingi katastroof hävitas osa tähelinnast ja paiskas majade esimesed korrused maa alla? Kangesti viitavad kõik 19. sajandi keskpaiga sündmused mingile suurele katastroofile.

Loe ka siit (link). 1844. aastal (peame meeles pidama, et aastaarvud, mis meile raamatutes esitatakse ei pruugi olla kuigi täpsed) varises mingil ennenägematul asjaolul Tallinna Dominiiklaste kiriku müür kokku. Saame veel lugeda et 1865. aastal hakati tänavaid valgustama gaasilaternatega.

See aga on juba hoopis omaette teema ja vääriks küünlaid sellele, kes selle teema lahti viitsib arutada. Olgu ette öeldud, et gaasilaternad ja nende käitamise kommunikatsioon on pehmelt öeldes jama. Veevärgi teema vajaks samamoodi põhjalikumat uurimist. 1888. avati hoburaudteeliiklus. Internetiavarustes ringleb pilte ja videosid, et enne nn hoburaudteed (enne katastroofi või ka peale katastroofi, kuna kõik tehnika ei hävinenud täielikult) olid elektritoitel (akudega) trammid. Tegelikult tundub nii, et enne katastroofi, oli moodne maailm elektrifitseeritud. Peale katastroofi, lasti

vabaenergia tehnoloogiad ajaloo unustuse hõlma vajuda, et orjastada/maksustad inimene.

Tähelinn oli veel täiesti terve 19. sajandi keskel. Tolle aja inimesed ei oleks suutnud seda sellises mastaabis ära lõhkuda ja polnud ka mingit vajadust linna hävitada.

1899-1900 aastal rajati elektrimootoritehas Volta. Panin selle ajaloolise tõendusmaterjali pildi siia, kuna kaldun arvama, et kunagi kauges tulevikus on mul seda infokildu tarvis.

Raamatust saame teada, et Volta ja ka Krulli tehas (asuvad samas kohas) ehitati ühel ajal. Milline suurepärane majanduskasv ja õnn valitses Eestis aastatel 1899-1900.

Kas te olete neid hooneid oma silmaga näinud. Need on samasugused "hiiglaste mastaapidega" ehitised (3,5-4 meetri kõrgused uksed jne) nagu ka kõik teised nn tolle aja hooned (mõned fotod on eespool lisatud).

Kohe peale majanduskasvu tuli krahh. Ehitati buumiaja lõpus ja MASU ajal. Kes seda juttu usub, see uskugu.

Vanad nõuka-aegsed raamatud on uurijatele tihti headeks allikateks. Siin pildil pole küll näha tegevusi Kalamajas, kuid samas kaevatakse siin midagi, mitte just Kalamajast väga kaugel. Kirjutatud on "Taastamistöö Harju tänavas." Kuid mida seal taastati, seda raamatust välja ei olnud võimalik lugeda. Paistab pigem nii, et kaevati tänavaid pinnase alt välja nagu igal pool Euroopas 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi algul.

Olen püüdnud leida internetist ja raamatutest vanu pilte Kalamajast, kuid pole eriti midagi leidnud. Kuid kui vaadata vanu gravüüre, siis sellist piirkonda nagu üldse ei eksisteerikski. 

Sellel gravüüril on näha mingid imelikud pinnasemoodustised vanalinna kõrval, samuti puuduvad metsad. Metsade puudumine viitab katastroofile (üleujutusele).

Lisan veel ühe joonistuse Tallinna Lühientsüklopeediast.

Pakun välja, et see võis olla Triumfikaar. Triumfikaare elemendid on olemas, kuid tundub, et see kolakas oli selleks ajaks juba lagunema hakanud.

LÕPP