Rootsi kuningaloss

Sel ajal kui lumetorm "Birgit" Eestimaad rõõmustas oma lumerohkusega, käisin mina Stockholmis kuningalossiga tutvumas. Tegin ka mõned pildid nähtust ja oli mida vaadata. Kahjuks piltide kvaliteet on suht kehvake, kuid midagi peaks siiski näha olema. Mõned pildid võtsin ka inglise keelsest Wikist. 

Mõne sõnaga nähtut kokku võttes võib vast öelda sedasi, et loss on väga suur ja uhke ning nagu vanade ehitiste puhul ikka, asub see poolenisti maa all. Vana loss olla 17. sajandi lõpul maha põlenud ja sellest pole säilinud enam suurt midagi.

Ühes nurgas olid eksponeeritud erisorti telliseid. Seal oli välja pandud nii erikujulisi kui ka hiigla-telliseid.

Mingi agregaat plokkide tõstmiseks. Pean ausalt tunnistama, et sellised pildid ja joonised lossi ehitusest mõjuvad nalja piltidena. Sedasi võis ehitada vast mõnda maakeldrit aga mitte 100 meetrise küljepikkusega lossi.

Võlvkaare ehitamine. Olen ise ka kunagi ehituskoolis pisikese võlvkaare laboris oma kätega valmis teinud, kuid kas just sedasi selle lossikeldrite kõik võlvkaared ja keldrivõlvid tehti, seda ei julge kinnitada.

Lossi makett. Tänapäeval on lossi eesmine külg ainult samasugune.

Tekst Wikist: Palee projekteeris Nicodemus Tessin noorem ja see püstitati samale kohale, kus paiknes keskaegne Tre Kronori loss, mis hävis tulekahjus 7. mail 1697. 1700. aastal alanud kuluka Põhjasõja tõttu jäi palee ehitamine pooleli aastal 1709 ja ehitusega alustati alles 1727. aastal – kuus aastat pärast sõja lõppu.

Seda pilti vaadates ei tundu küll sedasi, et loss oleks põlenud. See pilt, nagu ka paljud teised sarnased pildid lagunenud hoonetest üle maailma, ilmestavad selgesti, et toimus mingi üleilmne sündmus, mis lõhkus hooned ja mattis hoonete esimesed/teised korrused maa alla. Jätke see pilt meelde, sest varsti ühe teise pildi juures tuletan korra seda pilti uuesti meelde. Pöörake tähelepanu lossi ümber olevatele pinnase kuhjatistele.

Peale "sündmust" tehti hoonesse sellised pilud maapinna tasandile, kust pääses mõningane valgus hoonete nüüdsele keldri korrusele. Nende pilude kaudu sai ka hiljem vajalikku materjali keldritesse loopida. Mina hindasin silma järgi, et valgus paistab keldri korrusele umbes 5-meetri kõrguselt ehk see on see pinnase kiht, mis mingi sündmuse tõttu mattis hoonete korrused.

Ühel korrusel olid külaliste toad. Need olid samuti väga uhked, kuid nendega on üks aga. Need toad olid erakordselt madalad. Praegu on meie korrusmajade lae kõrgus 2,5 meetrit, selle lossi tiiva laed olid vast 2,20-2,30 meetrit põrandast. Ülejäänud lossi ruumide ja saalide kõrgused olid aga kolossaalsed. Mina oma rikutud mõtlemisega kohe mõtlesin, et kuningad ja kõik tähtsad mehed olid natukene pikema poolsed inimesed ja nemad elasid kõrgete lagedega hoonetes, aga oli ka meie kasvu inimesi, kellele sobisid ka madalamate lagedega hooned. Ma käisin seal lossis mulle kallite inimestega ja ma küsisin arvamust ka neilt, et miks selle tiiva laed on madalad ja ei ole kooskõlas ülejäänud lossi lagede kõrgustega? Sain suht pauhti vastuse, ilma suurema mõtlemiseta, et lossis on peidetud ruume või isegi salakorruseid, millest tavainimesed ei tohi teada, sest nii oli vanasti kombeks. Pean tunnistama, et see on hea vastus.

Osades kohtades akende vahel on sellised tühjad kohad. Loogika ütleb, et seal oli "midagi" varemalt, sest mis hea pärast peaks nii ehitama? Iga akna vahele ka ei olnud mõtet kaminat ehitada nagu on näha alumisel pildil.

Arvan, et need kaminad ja korstnad, mis kohe katuste räästa äärtest taeva poole turritavad, on märksa "hilisem toodang" ja küttelahendus.

Igas ruumis on suursugused lühtrid või koguni mitu lühtrit, mida on natukene täiustatud, et ühendada nendesse tänapäevased elektripirnid. Pildil olev lühter ei ole kõige suursugusem, mida lossis nägin, kuid ei taibanud teistest lühtritest pilte teha. Püant on selles, et nägin kunagi televiisorist saadet, kus räägiti lühtrite valmistamisest tänapäeval. Selliseid tegijaid on mõned ükskud. Inglismaal olla üks asutus või töökoda, mis neid tellimuse peale teeb. Ühe lühtri valmistamiseks kulub tavaliselt üks aasta kuni 1,5 aastat. Ja mitte ainult kuningalossis ei ole lühtrid, need on praktiliselt igas vanemas hoones.

Akende ääres puidust võrede taga olid nähtavasti 20. sajandi alguse radiaatorid. Kahjuks neisse kohtadesse ligi ei lastud.

Loss oli väga soe ja mõnus hoolimata õues olnud miinus kraadidest. Kuid päris palju hakkas silma tänapäevaseid küttelahendusi, mis tõsiselt ei sobitunud sellesse filigraansesse ja suursugusesse lossi. See radiaator on hea näide meie arengust.

Vaatasin päris hoolega lossis asuvaid kellasid. Seal oli neid päris palju. Oli kappkellasid, seinakellasid ja ka kaminakellasid, kuid nende juures on üks päris lõpuni uurimata aga. Mitte ühelgi kellal ma ei näinud šifferplaadil Rooma number nelja kujutatuna IV vaid kõikidel kelladel oli neli posti IIII. Eelmises blogi postituses oli juttu paralleelmaailmadest. Üks variantidest, et miks nüüd on Rooma IV asendunud IIII on see, et me (mina?) liikusime mingil ajahetkel märkamatult teise paralleelreaalsusesse, kus on normiks, et Rooma IV on IIII ja mitte ainult, kuid see on üks indikaatoritest, et ära tunda reaalsuse vahetumist.

Sellest pildist mul hea resolutsiooniga pilti netist ei õnnestunudki leida. Wikis on samuti see sama pilt olemas, kuid selle resolutsioon ei kannata üldse mingit kriitikat. Hoonel olevad mastid võisid olla seotud hoone kütte- ja valgustuslahendustega. Hiljem näitan pilti veel ühest võimalikust küttesüsteemist, mida ma varem mitte kuskil ei ole näinud.

Sellel pildil on paremal näha triumfikaar, millest ma kuskil blogi postituses olen juttu teinud. Pull on aga see, et neid triumfikaari oli seal kandis kogunisti kaks. All on pilt, kus on mõlemad triumfikaared näha. Triumfikaartest loe lähemalt siit ja siit.

Kuningalossi arheoloogilised kaevamised 1996. aastal, mil renoveeriti lossi veetorustik. Pildil on näha 15-16 sajandi trepp, mis suundub võlvkäiku, millest on pildil näha ainult ülemine uksekaar. Üleval pool oli pilt lagunenud lossist, kus ümber lossi olid pinnase kuhjatised. 

See pilt siin ja lagunenud lossi pilt, mida eespool näitasin, need on nagu 1+1=2. Kohe seletan. Mingi sündmuse tõttu lagunes loss ja lossi esimene/teine korrus mattus pinnase alla. Alles jäänud inimesed kaevasid osad käigud lahti ja ehitati isegi treppe, mis endisaegsete lossi uste juurde viisid ja nii sai mõnda aega kasutada neid sissepääse. Kahjuks ei käinud jõud enam üle, et kõike pinnast eemaldada, kuid see polnudki veel kõik. Toimus veel midagi või uuesti sama sündmuse järellainetus, mis mattis uuesti kõik. Peale seda pole enam aga keegi suurt midagi lahti kaevanud ja nüüd mingite ehitustööde või arheoloogiliste kaevamiste juures leitakse imelikes kohtades treppe ja sillutisi ning endiaegseid tänavaid. Mis aga täpsemalt juhtus ja millal juhtus, on senini teooriad, aga fakt on see, et midagi juhtus ja veel kaks korda.

Üleval ja all on pildid ruumist, mida nimetatakse kuninganna Kristina hõbedaseks trooniks. Miks just hõbe troon, kui kõik muu on kullast? Ametlik ajalugu ütleb, et sellepärast, et Kristina ei kavatsenud kunagi abielluda ja valge värv sümboliseerib süütust, puhtust ja täiuslikkust. Kuninganna Kristina oli olnud kõige intellektuaalsem valitseja, kes Rootsil kunagi olnud on. Ta olevat rääkinud ladina, prantsuse, saksa, hollandi, kreeka, itaalia ja hispaania keelt ning ümbritses end intellektuaalidega. Eelnev lause on võetud Rootsi kuningalossi ametlikult lehelt. Seda lugedes tekkisid mõned küsimused, kuid kõige kummalisem on see, et Rootsi Kunn ei osanudki rootsi keelt. Vot selline monarh siis Rootsimaal.

Järgnevad kolm pilti on tehtud kõik ühest ja samast ruumist. Ruumis olevatel sammaste nõgusustes on poolikud kuldsed vardad, mida ma varem mitte ühelgi sambal ei ole näinud. Kahjuks ma ei saanud kindlaks teha, kas tegu on metallist varrastega. Ühte varrast ma sõrmega kopsisin ja jäi mulje, et tegu on metalliga. Ruumi valvati hoolsalt ja ega ma pättust teha ei kavatsenudki, kuid oleks tahtnud metall mündiga korra vastu varrast koputada. Pöördusin siis valvuri poole ja küsisin, et mis need on ja miks nii ning millest need vardad tehtud on? Tundus, et ta ei valdanud eriti teemat ja ütles, et sambad ise on tehtud vist puust ja need vardad on kaetud lehtkullaga. Ise ma oma rumaluses pakuksin, et tegu oli miski küttesüsteemi osadega, mis andsid ruumile soojust, kuid miks mitte ka valgust.

Enamus hoone tubade seintest ja lagedest olid kaunistatud kas kulla värviga või lehtkullaga. Alternatiivajaloo teoreetikud on välja pakkunud, et seintel olev kuld kiirgas nii soojust kui valgust. Hoonete katustel olevad antennid kogusid atmosfäärist energiat, mis muundati elektriks, valguseks ning soojuseks.

Sattusin ühte kummalisse väikesesse viie nurgaga tuppa, mille neljas seinas olid sellised avaused. Ühes avauses oli ahi. Milleks aga oli tarvis ülejäänud kolme tühja avaust?

Kõigis kaminates olid paksust malmist kaminate kolded ja nikerdustega puuhalgude hoidjad.

Sümboolikat ma ei viitsinud üles pildistada, seda oli kõikjal. Viisnurgad, kolmnurgad jne.

Obelisk peab ju ikka ühe lossi juures olema, olgugi, et tegu tundub olevat täitsa tänapäevase ehitisega. "Sümboolsed " 4 palli ka ikka obeliski all.

Lõpetuseks üks kalligraafiline meistriteos. Küll elasid tollel ajal ikka andekad inimesed, kel oli aega nikerdada hooneid, riideid, raamatuid ja üleüldse kõike. Vahepeal ikka sõditi kah ja tehti pulli nagu tänapäeval. Tahaks öelda, et mitte midagi pole muutunud, aga vist ikka ei saa nii öleda.

LÕPP

Teisik

Ma tean, et ma pole suurem asi oma blogi juttude alustaja ja tihti mõtlen, et kuidas ma seda tegema peaksin. Samas ei ole mu grammatika ja eesti keel ka kindlasti kõige parem, kuigi olen eestlane ja mu emakeel on eesti keel, kuid üht võin suhteliselist kindalt öelda, et blogi lugude mõte on välja toodud selgelt ja arusaadavalt. Igale lugejale peaks selge olema, mida ma öelda tahan. Õnneks, keegi pole norinud mu kirjakeele üle. Kui keegi on lugenud viimase kuu teemasid, siis seal kuskil on teemasid, mis käsitlevad "maiseid" inimesi ehk neid inimesi, kes käituvad programmiliselt, justkui ilma tegeliku oma mõistuseta. Kas mitte ei või sedasi olla, et need, kes norivad kirjapildi ja ka kõnekeele üle (välja arvatud kooli õpetajad), need on programmid? Teadvusega inimene aga otsib sisu, sest tal puudub vastav programm. 

Nagu näha, räägin jälle millestki muust, kui selle postituse põhiteemast. See on tegelikult selleks, et ma ei viitsi otsida üles õiget teemat ja lisada mõtteid sinna, kuhu see jutt tegelikult kõige paremini sobiks. 

Ma vahest ikka vaatan oma blogi statistikat, et mis teemasid ja kui palju loetakse. Võin vast sedasi öelda, et kindlaid blogi lugejaid, kes peaaegu kõiki teemasid loevad, on vast 20-30 inimest. Ju nad leiavad midagi siis siit. Tänu ega laitust ma ei vaja, eelkõige on see blogi minu enda ulmemõtete korrastamise koht. Mida ma aga kindlasti vajaksin, on kaasa mõtlemine, sest koos mõeldes võime üksteist aidata ja näha ja leida kiiremini just need õiged jäneseurud, mida mööda edasi kaevata. Nüüd aga teema juurde.

Ma naudin päevi, kus ma ei tee mitte midagi. Kütan ahju soojaks, võtan mõnusat näksi ja joodavat ja lähen teleka ette mugavasse diivanisse ja lihtsalt olen. Eriti kui need päevad on veel näiteks esmaspäevad, kus enamus inimesi rabab kas palgatööd teha või jageleb oma firma asjadega. Ma teen samuti palgatööd, kuid siniseid esmaspäevi mul pole, sest väga tihti ma lihtsalt esmaspäeval tööl ei käi. Elan pisikeses talus ja siin ei lõppe tegelikult kunagi töö otsa. Ma ei saa öelda, et ma laisk olen, sest tööd on tulnud ja tuleb edaspidigi väga palju teha. Lihtsalt, talus on iga päev midagi teha ja õhtul söögilaua äärde tulles, on hea meel selle üle, et palju sai jälle tehtud. Teistpidi aga jälle, ega siis kõik tööd valmis ju ei saanud, nüüd ootavad ees uued tööd. Mida ma sellega tahtsin öelda, on see, et tööd ei saagi mitte kunagi valmis. Tuleb võtta lihtsalt neid päevi ja mitte midagi teha. Küll oleks hea kui saaks mõttetöö ka tihemini kõrvale jätta, aga seda ei saa ma millegipärast praegu teha. Oma ilusa, tänase päeva idülli lõhkusin ma ära, sest tulin arvuti taha seda juttu siia kirja panema. Rahuldun sellega, et seda oli mulle vaja ja varsti löön arvuti kaane kinni ja lähen jälle mitte midagi tegema sooja ahju äärde diivanisse.

Alles mõned päevad tagasi kirjutasin, et telekast pole mulle sobivaid filme vaatamiseks. Täna hommikul asjad muutusid. Sattusin vaatama ühte Hollywoodi ulmeseriaali aastast 2017. Filmi nimi on "Teisik", mis peaks olema tasuta Inspira filmiriiulil. Mis mind ajendas seda lugu siia kirjutama, on see, et ma nägin seal "päästikut", inglise keeles trigger. Neid päästikuid on päris paljudes Hollywoodi ulmefilmides, muidugi mitte kaugeltki kõigis, kuid sellest päästikust täpsemalt juba loo lõpus.

Filmis jutustatakse meie maailmast ja paralleelmaailmast, mis tekkis (loodi?) umbes 30 aastat tagasi. Algul olid need maailmad täiesti identsed, koos samade inimeste, hoonete ja üleüldse kõigega. Oli täpselt samasugune maailm ja oma arengus oldi identsed. Nende kahe maailma vahel on mõlemal pool üks asutus majaga, mille keldri kaudu saab teist maailma külastada. Tavainimesed ei tea mitte midagi taolise maja ega veel vähem paralleelreaalsuse olemasolust. Külaskäigud toimuvad viisadega ja ainult teatud isikute poolt range järelevalve all. Viisad kehtivad tavaliselt tunde, mitte päevi. 

30 aastaga on maailmad üksteisest totaalselt lahku kasvanud ja on vägagi erineva arenguastmega. Nendes maailmades ekisteerivad ainult sama välimusega inimesed, kuid inimese sisu on kujundanud see maailm, milles ta elab. Kahte sama inimest seovad veel ainult välimus ja ühised mälestused 30-aasta tagusest ajast. Diplomaatilisel tasemel toimuvad kahe erineva maailma esindajate kohtumised, kus kaubeldakse info, statistika ja teadmistega, mis kumbki maailm on avastanud või saavutanud. Suhted maailmade vahel ei ole enam kuigi soojad ja sageli proovitakse üksteisel nahk üle kõrvade tõmmata. 

See oleks selle filmi sisust hetkel lühidalt kõik. Olgu öeldud, et ma olen ainult kolm osa ära vaadanud ja mul pole halli aimugi, mis infot see film veel võib pakkuda. Kuid need kolm osa tekitasid mõningaid mõtteid meie maailma kohta. Olgugi, et filmis käsitletakse ainult kahte paralleelsust, kuid võib proovida omale ette kujutada, et paralleelsusi on väga palju. See pole mingi originaalmõte, see on väga vana ulmeteooria, et sul on olemas igas reaalsuses teisik. Ühes maailmas oled vaene, teises rikas, ühes geenius, teises loll, ühes arst, teises kloun ja nii kuni lõpmatuseni. Olen näinud isegi juhendit, kus selle teooria järele saab kohtuda oma paralleelreaalsuse teisikuga. No näiteks tahad teada mingit matemaatilist valemit või vastust ja juhendi järgi kontakteerud oma paralleelmaailma matemaatikust teisikuga ja küsid nõu. See selleks. Ma ei taha seda juttu jälle ilmatuma pikaks ajada, proovin ruttu jõuda sinna, miks see lugu üldse siia kirja sai.

Kujutage omale ette ruudulise vihiku ühte lehte koos paljude ruudukestega. Iga väike ruut on erinev maailm. Üks ruuduke on pastakaga tumedaks soditud ja see on see maailm, kus meie hetkel elame. Ma ei taha lugu väga keeruliseks ajada, kuid on teooriaid, et me "plõksime" nende erinevate maailmade vahel pidevalt. Üheks reaalsuse või maailma vahetamise tunnuseks on näiteks deja-vu. See tähendab, et sellest hetkest me piltlikult öeldes vahetasime ruudulise vihiku peal tumedaks värvitud ruudukese oma elupaigana mõne valge ruudukese vastu. Kas Covidi hullust veel mäletate? Praeguseks on see justkui haihtunud, normaalsus on taasunud. Nüüd aga, kui tuleb uus deja-vu, võime me sellesse hullusesse tagasi sattuda või hoopiski veel kolmandasse kohta, mis on kordi hullem, aga samas võime ka hoopis paremasse kohta sattuda. Maailmade teema on siit blogist läbi käinud ja kunagi tuleb ehk ka sellest natukene põhjalikum lugu, kuid see ruudukeste maailm käsitleb ainult niinimetatud "füüsilist" maailma.

Kas olete mõelnud, miks Covid järsku pildilt ära kadus? Äkki me vahetasime ruutu? Sellest kogu see blogi postitus alguse saigi. See on täielik ulme. Ei ole olemas selliseid juhuseid, mida Hollywood on meile pakkunud juba loendamatu arv kordi. Filmi esimene hooaeg on vändatud 2017ndal aastal, kui mingit Covidit ega lõhna ka mingist pandeemiast meie maailmas ei olnud. Riputan siia üles nüüd rea pilte, mille eesti keelne jutt tuleks sõna-sõnalt läbi lugeda. Samuti ärge unustage neid pilte ka üldisemalt vaadata. Ütlen piltide taustaks veel seda, et neid kaadreid vaatab üks tädike kinos ja see on reklaam nagu ka meie maailmas kinos enne filmi algust näidatakse. Õnneks ei vaata see tädike seda reklaami mitte meie reealsuses vaid selles teises..

LÕPP