Algava loo puhul on tegemist järjekordse "üles korjatud" ja "kaduva" jäljega tõelisest ajaloost (pean silmas loo lõpu osa). Ma senini mõtlen, et kuidas nii osavalt on suudetud inimkonna õige ajalugu ära peita ja kes seda tegid?
Loen ja sirvin pidevalt vanade ajalehtede artikleid ja raamatuid veebis ja ka ehtsaid raamatuid käes hoides. Hiljuti lugesin läbi Kristjan Jaak Petersoni kohta kirjutatud raamatu ja see mis ma sealt teada sain, ei ole minu hinnangul päris tõde selle mehe kohta.
Esiteks, see mees elas kõigest 21-aasta vanuseks, rääkides paljusid keeli (vene, saksa, rootsi, heebrea, ladina, eesti ja ilmselt veel mõned keeled). 17-aastaselt jättis ta ülikooli pooleli, mis peaks justkui näitama, et ta ei olnud kõige teravam pliiats, aga see pole reegel. Siin ei tohiks vaadata tänapäevasest vaatevinklist. Minul on samuti kraad ja lugematu arv koolitusi ja õppepäevi selja taga, mis on mu vaimset arengut pidurdanud (küll mitte materiaalset, seda on need õpingud soodustanud) ja võtnud mu aja, mida ma oleksin saanud kasutada raamatute lugemiseks, teemade uurimiseks, mõtisklemiseks jne, millega ma ise tegeleda oleksin tahtnud. Aga siin ma ei saa süüdistada iseennast, sest see on olnud mu teadlik valik ja on olnud vajalik, et toime tulla selles maailmas.
Petersoni raamat sisaldab minu hinnangul endas päris asjalikke targutusi, kus ta vestleb peamiselt olemise, kõiksuse ja Jumala teemadel, kus ta "paneb paika" oma päris või kujuteldavad sõbrad, justkui ta ise oleks olnud hirmus elukogenud. Eks vist keegi kuskil sai aru, et nii ei saama ja et asi tõepärane näiks, tuli pois'kesele külge pookida vaimne tiitel - imelaps.
Läbi taoliste "wunderkindide" tõelised "asjad" avalikuks saavadki. Mis asi on "asi" ja kas oli vanasti olemas mõtlevat "asja", nagu me tänapäeval arvame AI-l see olevat? Ilmselt oli, sest nimatatud pois'kese kohta kirjutatud raamatust (Laulud, päevaraamat ja kirjad, Kristjan Jaak Peterson, 1922), lk 174 leidsin ühe väga imeliku lause, millele ma koolis, vene keelt õppides, tähalepanu ei osanud pöörata:
On snal ehk tõlkes - ta teadis (meessugu);
Ona snala (naissugu);
Ono snalo (asjasugu).
Automaadid ehk robotid vanal ajal oskasid ise mõelda. Sellest olen blogisse palju näiteid toonud ja üle ei ole mõtet korrata, aga kes on need mehed, kes ajaloo on ümber kirjutanud ja hetkel tegelevad oleviku ümber kujundamisega?
Võtan selle sama Petersoni. Temast on säilinud üks ainus pilt, kus tal on käsi põues. Selle žestiga antakse märku, et tegu on väga kõrge vabamüürliku ametikohaga (Master of the second veil ehk teise loori meister).
Kuidas sai 20-aastane poisiklutt ronida vabamüürlikul trepiastmel peaaegu tippu? See tundub võimatu, sest kui alustada õpipoisina, siis kulub vastava ametikoha saamiseks kuni 10 aastat.
Vanadest raamatutest leiab alati "raudpolt" head informatsiooni ja nii oligi näiteks mainitud, et see pilt Jaagust on tehtud aquatinta tehnikaga, mis on kõrgtrüki erivorm. Ma ei hakka siin ruumi raiskama, et kirjeldada selle pildi saamise lugu ja keerukust või isegi - võimatust. Võimatust ainult sellisel juhul, kui me eeldame, et 19. sajandi alguse inimese elu oli nii pime, kui vähegi olla sai, et isegi pimedas toakeses põlev peerg seda ei suutnud valgustada, kuid ilmselt on siin hoopiski üks teine aga.
Ma nimetatud meest üldse ei süüdista, nagu ka alumisel pildil olevat meest, Henry Cavendishi, kes tegi esmakordselt ajaloos katse, kasutades selleks oma kuuri lae alla tõmmatud kahte palli ja neid eemalt pikksilmaga vaadeldes, kinnitas ta, et maa on ümmargune (katset vististi ei ole enam õnnestunud kellegil korrata), aga sel pole praegu tähtsust. Tähtsus on hoopis sellel, et ka antud mehel oli käsi põues. Need kaks (ja veel ülejäänud tuhat) võivad vabalt olla "kujundatud" tegelased, et maailma ajalugu tundmatuseni muuta.
Ja siis tulid nn "tõelised" mehed või õigemini, reaalselt eksisteerinud persoonid, kellel jällegist käsi põues (järgmised tuhat meest). Nad olid etturid, kes tegid oma tööd, et maailm saaks just nii kujundatud nagu "vaja."
Kõik on avalik ja infot ei ole varjatud, aga raadios, ajalehes ja televiisoris, lihtsalt neist asjust palju ei kirjutata/räägita.
Nüüd aitab etturitest ja tööriistadest ning loo lõpetuseks panen siia ühe vägeva infokillu, mis peegeldab läbi roostese vee meie tõelist ajalugu ja uputuse järgset maailma.
Katkend artiklist "Kas meie kliima ennast muudab", ajalehest" Wirmalise lisa", 10 august 1891. Kirjutanud Jüri Reinvald. (Kommenteerin juurde).
Meie rahva seas on üldine arvamus see, et meie kliima on külmemaks muutumas ja seega ka suved lühemaks minemas, ühtlasi aga maa kuivemaks jäämas. (Kommentaar: Paljud Eesti jõed on kokku kuivanud).
Mitmedki meie isadest ja isaisadest on teadnud jutustada, et kevadel Maarjapäeva ajal – mil nüüd tavaliselt lume sulamine algab – on suur rohi aasadel lokanud. (Kommentaar: Jääd ja lund ei olnud, mida mäletasid veel meie esivanemate esivanemad. Paastumaarjapäev on tänapäeval kasutatava kalendri järgi 25. märtsil. Loo kirjutamise hetkel ehk aastal 1891 oli antud tähtpäev kaks nädalat varem ehk 11. märtsil).
Ja et seal, kus nüüd kuivad ja kõrged põllud on, oli vanasti päris vesine ja pehme maa, kust hobuseid ja vankreid välja kaevati (Kommentaar: Otsene vihje üleujutusele).
Niisamuti leiame ka madalate heinamaade seest, kus praegu pole mõeldavgi põldu harida, põllupeenraid alles olevat (Kommentaar: Järgmine tõend üleujutuse kohta või õigemini tõend eksisteerinud aja kohta enne üleujutust).
Rahva suust päritud juttude järgi olevat need peenrad jäänud alles sellest ajast, kui enne Põhjasõda meie maal paksult rahvast elanud (Kommentaar: See lause sisaldab endas lausa kaks pöörast vihjet tõelise ajaloo kohta. Esiteks, vihje aja kohta, millal toimus "sündmus". See ei olnud väga kaua aega tagasi. Ja teiseks, vihje rohkearvulise elanikonna kohta).
Iseenesest on arusaadav, et need inimesed ei saanud siiski lausa vees põldu harida ega vilja kasvatada, elagu nad seal kui tihedalt tahes – seega olid sel ajajärgul kuivad ajad ja ilmad. (Kommentaar: Müts maha kirjatüki autori ees, kes oskas loogilisi järeldusi teha, mida aga ei saa öelda enamuste tolle aja ajakirjanike, kirjanike ja jutuvestjate kohta. Ja kui mõni prooviski oma ajunatukest kasutada, tuli sinna vahele tsensor, kel käsi põues.)
LÕPP
Hiljuti vaadatud saates ütles üks vene ametlik ajaloolane, et teist maailmasõda pole võib-olla kunagi olnud või oli see palju verisem, kui me mäletame. Esimene kord, kus ma kuulen, et ametlik ajaloolane ausalt ütleb, et ajalugu on fantaasiakirjandus.
VastaKustutaJaak võis olla eliitümbersünd, kellel mälu ei kustutata, seega olid tal mitme elu teadmised või võis olla lihtsalt väljamõeldud isik.
Tänapäevalgi on kõrgetel kohtadel isikutel nn teisikud ajaloost. Näiteks uus paavst ja eelmine Leo nimeline paavst. Medvedjev ja Kolja ja paljud teised.
Ajaleheartikli esimene lause käib täpselt meie tänapäeva kohta. Aitäh põnevate lugude eest.
Enam ei saa milleski kindel olla, mis oli olnud või, mis mitte. Mingisugune ajalugu ju paistab olemas olnud olevat, kuid sellega on jälle üks aga...ei klapi ajalugu, kui detailidesse minna ja ei klapi isegi inimeste jutustused omavahel. Ilmselt me elame kuskil kasti sees, millele on peale trükitud mingi logo või tegelikult, pole isegi kasti olemas... Loos ma pakkusingi välja, et alates Stalinist on inimesed olmas olnud, ülejäänu on muinasjutt ja ajuloputus. Teisikutega on muidugi ka väga palju küsimärke. Will Smith tegi ühe hästi kummalise filmi reklaami, kus ta vihjas kloonidele juba päris otseselt.
Kustuta