Oma elu alguse poole hakkas Samuel Butler (1835-1902) endaga kaasas kandma märkmikku ja ta hakkas kirjutama sinna üles kõike, mida tahtis hiljem meenutada; ta märkis sinna infot, mida ta kuulis kedagi ütlemas, kuid veelgi sagedamini märkis ta sinna teavet, mida ta ise ütles. Märkmiku kaasas kandmist põhjendas ta sellega, et inimeste mõtted lendavad nii kiiresti, et need tuleb kirja saada ennem, kui öeldu ununeb. Enne oma surma oli ta kokku kirjutanud 5 köidet, iga köide sisaldas umbes 225 lehekülge tihedalt kirjutatud teksti ja sellest sündis raamat Samuel Butleri märkmed (1917), millest toon siia välja ainult mõned huvitavamad kohad. Nii ei saa tegelikult öelda, kõik info, mida see raamat sisaldab, on huvitav. Tervet raamatut aga ei hakka ära tõlkima ja valik jäi nende sõnumite juurde.
Teisest küljest, hakkasin mõtlema, et milleks ma seda blogi siin teen? Vastus on sama, need on märkmed, mida ma olen kirja pannud teistest allikatest, nagu näiteks: ajalehed, raamatud, televiisor, seriaalid, filmid, kino, ka raadio ja teiste suust kuuldud jutud ning törts ka enda mõtteid ja arvamusi. Kui vanasti kirjutati kõik paberile, siis tänapäeval on aeg veidi edasi läinud ja saab märkmete tegemiseks pidada blogi. Kumb süsteem on parem, ma ei hakka oletama, sest see on pigem valikute ja mugavuse küsimus. Mulle meeldib füüsiliselt raamatut või mingeid märkmeid käes hoida ja neid lugeda. Teisest küljest, blogi formaat lubab jutu sisse jälle pikkida ilmatuma palju pilte ja isegi videosid. Videosid ma küll haruharva olen kasutanud ja viimasel ajal ka ise Youtube videosid eriti ei vaata, sest minule kasulikku infot on läbi videote suhteliselt raske kätte saada. Tavaliselt on videod pikad ja pole aimugi, mida need sisaldavad ja pean seda ajaraiskamiseks. Kui aga keegi soovitab ja kirjeldab juurde, mida see video endas sisaldab ja see köidab mind, siis loomulikult vaatan videosid kah. Tekstide, raamatute ja muude kirjutistega on see positiivne asi, olgu see nii pikk kui tahes, viskad korra pilgu peale ja saad üpris kähku aru, kas teksti peale tasub aega kulutada või mitte. Arvan, et blogi variant on üks parimaid variante info jagamiseks üldse. Audioraamatud või jutud on ka teinekord huvitavad ja neid tasub ka kuulata, kuid ka see pole päris see, sest kunagi ei tea lõpuni, millest mõni inimene jutte vestab tunni kaks. Tavaliselt ma kuulan neid jutte enne magama jäämist ja lõpuni ei kuulegi, kuid ärgates tean, kas tasub jutt üle kuulata või mitte.
Ühe kamraadiga läks ühes suletud grupi teema kommentaariumis pisikeseks aruteluks teema üle, mille ma postitasin seoses kinoskäiguga, kui ma kommenteerisin ühte Hollywoodi filmi. Hea kamaraad mainis seal, et kõiksugused kinod, televiisorid, filmid jne on programmid ja mida vähem neist sõltume, seda parem. Ma üldiselt päris nõus sellega ei ole ja seletasin talle, et ka nn vanamoodsad tegevused on programmid, nagu raamatute lugemine jne. Me kõik osaleme igapäevaselt programmides, mis minu arvates ei ole üldsegi halb, vaid tuleb osata nendest programmidest enda jaoks õige välja võtta. Ainult budamunk, kes sulgeb ennast pimedasse koopasse ilma ühegi asjata, ei osale programmides, kuid selliseid inimesi on vähe, kui üldse enam. Sellest filmist ka paari sõnaga, siis jõuan teemaga jälle sellesse kohta tagasi, kuhu ma tahtsin jõuda. Filmi nimi oli "Mesinik" (loe filmi sisust lähemalt Kriksatull II teemast). Lühidalt, kui maailm hakkab hukka minema, siis istutab Looja siia maailma mesiniku, kes vabastab taru herilastest, sest muidu saab taru hukka. Mis see meie maailm muud on kui üks taru. Sai seal kommentaariumis arutletud, et kes on meie maailma mesinik. Ja siis see hea inimene käis välja mõtte, et mesinik oled sina ise (antud juhul siis mina). Ma tookord ei olnud üldiselt seda meelt, et mina olen see, kes maailma herilastest vabastab ja jätkuvalt ei arva seda, kuid siis meenus, et ma olen seda teemat päris pikalt kunagi käsitlenud ja kirjutasin isegi raamatut sel teemal nimega "Üksik Hunt". Sain vast oma 80 A4 lk kokku, mis on minu arvates ikka väga suur töö, iseasi, kas selle sisu midagi teiste jaoks väärt on, aga minu jaoks küll. See eelnev pikk mesiniku jutt oligi siin selleks, et tagasi jõuda märkmete juurde. Kui on motivatsioon ja kirjutamise tuhin, siis ei ole maailmas mitte midagi põnevamat kui kirjutamine. Kirjutamine on töö, mitte meelelahutus või ajaviide. See on tohutu väärtuslik kogemus enesearengu seisukohalt. Kellegi teise raamatu lugemine ja sealt kasuliku info ammutamine on väga tore ja meeldiv, kuid pole kaugelt nii põnev, kui ise kirjutada ja minna mõnda teemasse sügavuti sisse. Kes on kirjutanud, see teab täpselt, millest ma räägin. Hea sõber Arne ütles tabavalt, et kui oled teemas sees, siis hakkavad infopaketid tulema ja tõepoolest, see on nii. Ilma mingi välise sekkumiseta tuleb infot teemade kohta piltlikult öeldes - uksest ja aknast, nii ööl kui päeval, nii unes kui ilmsi. Kuid seda ainult siis, kui oled 100% teemas sees ja tegeled sellega tõeliselt. Samas, see on kõigi asjadega nii. Kui motivatsioon on olemas, siis asjad juhtuvad, kui motivatsioon ära kaob, siis kanal sulgub.
Kirjutamise või märkmete tegemisega on teinekord see häda, et see käib üles ja alla. Vahest ei taha midagi kirjutada, see pole üldse paha ja sellist vaheldust ongi vaja, kuid midagi ikka kriibib neil perioodidel ja see tuleb vist sellest, et neil hetkedel on oma mina ja oma potensiaali tundma õppimine pidurdunud. Kui aga tuhin jälle peale tuleb, siis ei tohi seda käest lasta ja tuleb 100% teemasse pühenduda, et märkmeid edasi teha. Kas see just päris elu mõte on, aga see võib seal kuskil lähedal olla küll. Kirjutamisega on veel see, et eriti naudin ma neid tegevusi õhtutel ja eriti praegusel aasta-ajal. Õues on oma 8 kraadi külma ja vali tuisk. Eriti nauditav on atmosfääri loomine kirjutamiseks. Lähen läbi selle tuisu ja pimeda õue puukuuri ning toon tuppa puid ja teen kolde alla tule ning puude praksumise saatel hakkan kirjutama.
Eks selle kirjutamisega vist ole ka nii nagu paljude muude asjadega: suvel kogume infot sisse ja talvel anname selle juba laagerdunud ja settinud info välja tagasi. Kuigi, minu puhul see vist 100% ei kehti, kuid sügis ja talv on kindlasti enesesse vaatamise aeg, kevad ja suvi aga on korjeaeg.
Mul on hea meel, et ma selle raamatu otsa komistasin, aga sellega on jälle oma lugu. Mõni lugu tagasi tegin pisikese teema Anktartise kohta. Leidisn ühe vägeva raamatu American Libraryst ja avastasin, et see raamat oli kategoriseeritud "satiiri" ja "utoopia" teemade alla. Seda nähes, meenus mulle Arne ütlus: "Keera info 180 kraadi teistpidi ja voila, saadki tõese info". Nagu teada, siis see maailm, kus me elame, ongi üks paras tagurpidi antsla ja ma arvan, et ma seda tõestama ei pea, sest see, kes keerab ükskõik mis meedia kanali lahti, saab selle tõestuse üsna pea. Eriti hästi paistab see silma just poliitika saadetest või veel parem, enne valimisi. Ja nii on ka see raamat liigitatud "satiiri" alla. Samas, ma tänan, et nad mu elu lihtsaks on teinud, sest selles raamatukogus on üle 3,5 miljoni ühiku raamatuid ja nüüd ma tean, kus lahtris väärt kirjandus asub. Raamatust veel lühidalt: ei pea olema kunagi kellegagi 100 % päri, aga algava loo autor on väga hästi tabanud ära teemasid ja see kõik kõnetab mind, ning ma teen suurima heameelega märkmeid tema elutööst ja katsun siit paljutki kõrvataha panna.
Samuel Butleri märkmed
Inimene
Me oleme nagu piljardipallid mängus, mida mängivad oskamatud mängijad. Pidevalt proovime sihilikult palli auku ajada, kuid see õnnestub harva. Tavaliselt juhtub see juhuslikult.
Me oleme nagu õietolm, tuulest puhutud - üles ja alla, siia ja sinna - kuid ainult üks tuhandest jõuab pärale, et saaks sündida uus vili.
Inimene on mööduv meeleolu, mis tuleb ja läheb; ta on närvi tõmblemine, naeratus ja kulmu kortsutus.
Kui hõredalt peavad meie mõtted koos püsima, kui ühe lõhna, tänaval mängiva ansambli, tulekahjus nähtud näo või puu karedal tüvel võib need hetkega unustada.
Kui olin koolipoiss Shrewsburys, müüs vanaproua Brown odavamalt kandikul riknenud pirukaid. Enamik neist nägid päris head välja, sest ta hoolitses nende eest. Me kõik oleme rikutud pirukad.
Ta on vilets olend, kes ei usu end olevat parem kui terve ülejäänud maailm. Pole oluline, kui halvasti meil ka ei läheks või kui madalale me oleme langenud, me ei tahaks vahetada identiteeti ühegi teise inimesega. Seetõttu toetab meie eneseimetlus meid alati ja peab alati meid toetama, kuni surm võtab meid ja koos meie eneseimetlusega, nii et me ei vaja enam toetust.
Inimene peab alati olema põlev tuli, mis saab põleda. Mis puutub põrgusse, siis oleme terve elu põlevas tules, ahjus - sest mis on elu muud kui põlemise protsess?
Elu
Me oleme elusse hiilinud pettuse ja petitio principii (mitteametlik eksitus) teel. See on vastuolu, ja kuulutame elu oma mõistuse kõige skandaalsemaks rikkumiseks. Oleme sellesse pugenud, väites, et elu on üks ja lõpmatu, samas mõistame aja ja ruumi piiratust. See on nii sarnane kuid samas ka nii erinev, nii mina kui ka mitte mina, nii vaba kui ka aheldatud.
Elu algus on illusiooni algus, et on olemas vaba tahe ja on olemas veel üks asi, mida nimetatakse vajaduseks - fakti tunnustamine, et on olemas "ma saan" ja "ma ei saa", "ma võin" ja "ma pean".
Elu on vea - või vigade - jagamine.
Murray (kirjastaja) ütles, et minu elulugu dr Butlerist oli omnium gatherum (erinevate asjade kollektsioon). Jah, aga elu ongi omnium gatherum.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar