See teema on selle blogi üldistest ulmeteemadest mõnevõrra erinev, kuid pikas plaanis mitte vähem olulisem. Lugesin portsu kirjandust inimese aju kohta, kui ka tehtuid katseid loomade/lindude ajudega. Võib öelda nii, et aju tundub olevat küll organismi juhtorgan, kuid normaalinimese aju suurus, maht ja muud omadused inimese intelligentsust, iseloomu ja geniaalsust ei mõjuta, see tuleb kuskilt mujalt. Samas, teisest küljest, kui vigastada või põrutada aju ikka korralikult, siis võib surra või lolliks jääda küll. Enesetapud tulirelvaga, millest on sihitud aju, viivad ju 99% juhtudest eesmärgini. Mis asi see aju õige on, ei oska mina öelda, kuid kummaline organ on see igaljuhul. Kus aga võiks asuda inimhing? Kas asub see ajus, südames või koguni kuskil väljaspool inimest, seda ka tegelikult keegi täpselt ei tea või vähemalt pole infot avaldatud. Isiklikult arvan, et aju võib olla vabalt antenniks, mis on meediumiks inimkeha ja hinge vahel. Ka sellest olen põgusalt juttu teinud nagu ka teemast, kuhu riputasin pildi inimese peast, kus on välja toodud kolm paika ajus, mis olla inimese hinge asupaigad. Mis on õige, mis on vale, seda pole mõtet isegi oletada.
Loomade ja lindudega on samuti tehtud erinevaid katseid. Näiteks, ühel koeral, nõndanimetatud Goltzi koeral, eemaldati täielikult üks ajupoolkera. Mõne aja oli koer tavalistest koertest erinev, kuid ajajooksul taastas ta oma endise seisukorra, nagu poleks midagi juhtunud. Taoline katse tehti ka tuviga, kui tal eemaldati suurem osa ajust. Algul ei osanud vaeseke süüa, juua, ega lennata. Oli teine kurvalt tühja pilguga ühte punkti vaadanud. Teda toideti ja joodeti ning läks mööda teatud aeg, kui lind taastas oma kõik tavapärased võimed ja ei erinenud millegipoolest tavalisest tuvist. Ma ise kaldun arvama, et see oli see aeg, kui aju taastas sideme "kõiksusega". See on "koht", kus asus selle linnu tõelina mina. Mulle tundub nii, et aju on kui antenn, mis on meediumiks hinge ja keha vahel. Aju loob sideme keha ja maailma kõiksuse vahel, kus on tegelikult meie päris kodu. Meie kehad on justkui füüsilised bioloogilised robotid või surrogaadid, mille tõeline juhtimiskeskus asub "Jumal teab" mis sagedusel ehk maailmas, mis on meie päris koduks. Seega, pole mingit surma olemas. Meie mina on koguaeg kodus, ainult me ise ei tea seda. Meie bioloogiline kest tatsab siin maailmas rõõmsalt ringi seni, kuni ühendus katkeb või katkestatakse. Selle tõestuseks võiks tuua selle sama Goltzi koera. Ühelt koeralt eemaldati aju tervenisti. Loom elas 18 kuud, kuid tal puudus täielikult mõistus ja mälu. Kuna koera aju oli täielikult eemaldatud, siis puudus tal ka vastav aparaat, et sidet tõelise koera minaga taastada.
Muidugi esineb aju juures igasuguseid anomaaliad ja mõni ajuosa on kahtlemata tähtsam kui teine ja inimese aju võib saada vigastada sedasi, et see enam kunagi täielikult ei taastu. Üks vaimuhaigete "ravimismeetodeid" oli kunagi lobotoomia, mille tegajärjel muudeti inimene sisuliselt juurviljaks. See teema läheks maru pikaks ja lõppude lõpuks ei viiks mitte kuskile, kui ma paneks siia kõik kirja, mida ma olen lugenud aju kohta. Seepärast toon siia teemasse ühe näite inimesest, kellel oli kuul ajudes ja dr Schmicki mõtte ning ühe hoopiski eriskummalise loo ühest "rikkis" ajuga inimesest.
Aju
Ajuoperatsioonide põhjal on kindlaks tehtud, et inimene suudab mõelda, rääkida ja teha kõiki teisi toiminguid, mida normaalinimene, kui tema ajust on eemaldatud märkimisväärseid osasid. On teada juhtum, kus sõjaveterani ajus oli kuul, mis rändas seal 20-aastat, kuni isiku loomuliku surmani. On registreeritud juhtumeid, kus inimese mõistus ja teadvus tugevate ajuvigastuste korral kaotsi ei lähe, üleüldse sellises inimeses pole täheldatud vähimaidki muudatusi. Keegi naine, kes põdes ajuturset, talle ennustati vaimuhaigust või koguni surma, kaotas operatsiooni tagajärjel poole oma ajust, säilitas aga selge vaimu.
Aju - teisejärgu organ.
Paljud teadlased on tänapäeval loendamatute katsete tagajärjel veendunud, et aju pole mitte inimvaimu asukoht, vaid on hoopis teisejärgu tähtsusega organ, mida juhib ja toidab hoopis mingi kõrgem jõuallikas. Siinkohal ütleb professor dr. Schmick: „Kõik kõneleb selle poolt, et aju ei tohi käsitleda organina, mis esindab ainuüksi inimese vaimuelu. Aju võib käsitada vaid mingi teise psüühiliselt vigastamatu elemendi abilisena. Seda me võime kas või ainult sellest järeldada, et inimese vaimutegevus ei lange kokku, kui aju kui niisugune on laostutud. Kokkuvõttes - inimaju ei kujuta endast mitte iseseisvat organit, vaid on pigemini alus mingile meile tundmatust ainest vaimutsentrumile."
Elav raadioaparaat.
Inimpea lühilainete vastuvõtjana. Muusika hommikust hilisööni! Ühe teaduseime traagiline elulõpp.
Dalhardis Texases suri lühilainete esimene raadioohver. Jack Ducamp oli esimene inimene raadioajuga - lainepikkusel 30.
„Ma kuulen muusikat, John!"
Ühel õhtul aasta eest läks Jack pärast töölõppu koos sõbraga koju. Korraga ta seisatus: „John, ma kuulen muusikat, kust see tuleb?" „Ma ei kuule midagi. Sa eksid või kumisevad su kõrvad." Kuid Jack Ducamp jäi selle juurde, et ta kuuleb helisid. Kui ta sulges silmad ning hoidis kinni kõrvad, ta kuulis selgesti viiulikontserti. Ta seisatus turuplatsil. Kui ta mõned sammud põhja poole astus, muutus muusika nõrgemaks, lõuna poole astudes helid kõlasid üha tugevamini. Koju jõudes ta lülitas sisse raadioaparaadi, et summutada muusikat peas. Kuid kontsert peas oli tugevam. „Mary, ma lähen hulluks!" Ducamp kuulis muusikat täpselt kella 12-ni. Siis see vaibus. Kuid hommikul kell 10 see algas uuesti ja kestis kuni kella 2-ni lõunal. Kõigile pingutustele vaatamata ta ei suutnud eraldada hääli, mis kumisesid ajus. Kuue päeva möödudes Jack oli meeleheite äärel. Ta tunnistas abikaasale, et kardab hulluda.
Mis ütlevad arstid?
Jack Ducamp läks arsti juurde, kuna ta ei saanud enam lahti painavast hirmust. Arst saatis ta kõrvaarsti juurde, aga seegi ei leidnud mingit haigust. Kuid ta andis Ducampile peaajuhaiguste eriteadlase aadressi, kes võttis patsiendi hoolsa uurimise alla. Viimaks eriteadlased jäid oletuse juurde, et mainitud juhtumil on tegemist algava vaimuhaigusega. Nad ei uskunud, et haige kuuleb terveid kontserte, vaid arvasid, et siin on mängus kord kuuldud viiside meelde tuletamine.
„See on ju Monterry saatekava!"
Õnnetu inimesena Jack Ducamp tuli tagasi oma majaarsti juurde, kes vahepeal oli juurelnud selle probleemi kallal. Arst palus Ducampi märkida üles mängitavate palade järjekorra selles ulatuses, kui need talle on tuttavad. Nende abil hakkas arst uurima raadiokavu. Kolme nädala jooksul sai arst mõistatusliku muusika jälile. Ta kutsus Ducampi enda juurde, samuti kuulsa peaajueriteadlase dr. Penny. Kolm päeva tehti Ducampiga katseid, siis oli mõistatuse lahendus käes: „Mr. Ducamp, te kuulete Monterry lühilainete jaama saatekava!" Jack Ducamp evis haruldase aju, mis osutus teaduslikuks imeks. Kuid mees ise polnud selle üle kaugeltki õnnelik. Mõni kuu hiljem ta oli murtud mees, kes tuli paigutada vaimuhaiglasse; ta ei suutnud taibata, miks just tema pidi olema esimene raadioajuga inimene. Veel mõned kuud ja Ducamp suri. Tema pea lahkamine tõi päevavalgele huvitavaid asjaolusid: peaaju oli loomulik. Kuid selle ülemises osas asus lame kasvaja, mis sisaldas terve rea loomulikke membraane. Nähtavasti need olidki põhjustanud 30 meetri lainepikkusel tekkivate elektrilainete vastuvõtmist.
LÕPP
Allikad:Esmaspäev: piltidega nädalleht, nr. 1, 8 jaanuar 1938.
Esmaspäev: piltidega nädalleht, nr. 28, 9 juuli 1938.
Eesti Kodu : perekondlik kirjanduse, teaduse ja kunsti ajakiri, 1 veebruar 1908.
Esmaspäev: piltidega nädalleht, nr. 31, 31 juuli 1937.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar