Üleüldine kliima soojenemine ja veetaseme alanemine

Tänapäeval on kliima hellaks teemaks tehtud ja seetõttu katsun pilku heita Maa kliimale läbi ajaloo. Hakkan pihta üleüldisest veetaseme langusest Eestis. 

Kui poisike veel olin, siis minu lapsepõlve kodukohas oli üks jõeke, mis oli triiki vett täis, kus sai igal suvel ujuda ja vesi oli mõnel kohal üle pea. Oli vist Vene aja lõpp või Eesti aja algus, ei mäleta enam, kuid igal aastal peeti jõe peal „Veepidu“. Neptun oli kohal ja mootorpaat sõitis jõel, mis tekitas kohati selliseid lained, et jõekallas mõnes kohas üle ääre ajas. Rahvast oli murdu ja see iga-aastane üritus meeldis kõigile.

Pilt 1. Maa-ameti kaardirakenduse pilt sellest jõest.

Nüüd on jõe asemel väike nirekene, kus suviti vesi vaevalt põlvini.

Alati saab öelda, et maaparandustööd ja majade ehitamine, soode kuivendamine on taolise asja selle jõega teinud. Võin öelda, et ei ehitata ja ei kuivendata seal piirkonnas juba ammu enam suurt midagi. 

Järgmine näide. Elan maakohas, kus püsielanikke elab ümbruskonnas väga vähe ja nendelgi on enamuses puurkaevud. Meie maja on umbes 100-aastat seal kohal olnud ja meil on salvkaev. Eelmine aasta jäi kaev tühjaks ja väidetavalt pole see kaev 100-aasta jooksul kuivaks jäänud, mida kinnitas eelmine omanik, kes seal pikalt elas. Kui ma poleks kaevu roninud ja suruõhuhaamriga umbes poole meetri jagu paasi uuristades kaevu sügavamaks teinud, oleks mul ka sellel aastal kaev tühi. Tundub, et probleem süveneb. Muidugi oli neil mõlemil suvel põuda ikka kah.

Midagi müstilist on juhtunud ka minu elukoha mere rannas. Olen juba kaks kevadet järjest täheldanud, et merevee tase alaneb järsku ja drastiliselt. Pea 100 meetrit saab käia mööda Soome lahe põhja kuiva jalaga. See aasta jäi vesi päris pikaks ajaks kadunuks. Nii umbes 2-nädalat ja siis korraga oli vesi tagasi.

Aga neid näiteid ma võingi ajaloost tooma jääda, kuidas merepind on sajandite jooksul alanenud. Vaata kasvõi Peeter 1 Haapsalusse mineku teekonda (blogis on vastavad kaardid ja jutud olemas). Seal, kus enne oli laevatatav meri, on tänapäeval kõva maa. Ühe 19. sajandi kaardi panen siia näitlikustamaks seda olukorda. Tasub heita pilk Novaja-Zemljale.

Pilt 2. Novaja-Semlja 19. sajandil.

 

Pilt 3. Google maps. Novaja-Semlja tänapäeval.

Teaduses räägitakse ka maapinna tõusust ja siin võibki olla tegelik põhjus. Asja mõistmisel tuli mulle jälle appi üks vana ajaleht aastast 1884. Toon välja ainult mõned kohad sellest huvitavast artiklist. (Tervet artiklit loe siit).

Itaalia ümbruses, Vahemeres, Atlandi ookeanis ja mujal on täheldatud 16-18 sajandil juhtumeid, kus korraga, ainult mõne päeva või kuu jooksul kerkib merest uus saar. Ja need saared olid kohati väga suure pindalaga. Osad saared kadusid nii äkki nagu need ilmusidki. 

Kuid Eesti jaoks on palju huvitavam lugu Rootsiga. Juba vanemate aegade looduseuurijad teatavad, et mõnes mererannas vesi alanevat ja teises kohas jälle tõusvat. Ida-Rootsi rannas, kus seda nähtust kõige enne tähele pandi, tehti aastal 1731 katseid. Kaljude külge tehti nimelt merepinna kõrguse tähenduse märgid ja juba mõne aasta pärast oli näha, et nimetatud märgid veepinnast vähe kõrgemal seisid ja et vesi seejärele pidi langenud olema. Imelik oli aga, et märgid kaljude küljes mitte enam ühe kõrgusel vee pinnast ei seisnud, vaid mõnes kohas kõrgemal ja teises kohas madalamal, koguni vee pinna all. See äratas mõttele, et mitte mere vesi ei kahanenud, vaid et mere põhi ja rand ühtlasi ühelt poolt sügavamale oli vajunud ja teisest kohast jälle kõrgemale tõusnud. 

Et aga Läänemeri väga madal on, siis võib julgesti arvata, et mõnesaja aasta pärast Rootsimaalt Stockholmi linnast Soomemaale Abo (Turu) linna kuiva maad mööda võib käia. Ka leitakse sealt maa pinna alt, kus nüüd enam tilkagi vett ei ole, ja kohtadest, mis merest hoopis kaugel on, laeva ankruid ja laeva vrakke. Seal, kus kalamehed veel 40 aasta eest nootasi rikka saagi järele välja heitsid, küntakse praegu põldu; vanad ranna elanikud kõnnivad nüüd kuival jalal, kus vesi enne neile põlvini ulatus. Viimne linn, mis enne mere kaldal seisis, on juba mitu penikoormat rannast kaugel. See kõik sünnib maapinna tõusmise mõjul, aga mitte üksnes Rootsimaal, vaid niisama suurel mõõdul ka mujal. Nõnda ulatanud Läänemeri enne kuni Dobberani kloostrini Preisimaal (see seisab kloostri vana kirjades), mis praegu üle 10 versta mere kaldalt kaugel on. 

Mis meilgi siis teistmoodi on? Seal kus sajandeid tagasi oli meri, on praegu kuiv maa.

Nüüd aga temperatuuride juurde.

Allikana kasutan täpselt sada aastat vana ajalehte (Esmaspäev: piltidega nädalleht, nr. 35, 3 september 1923). Olgu veel öeldud, et 100-aastat tagasi elas planeedil umbes 1,5 miljardit inimest. Algava loo algandmed põhinevad selle aja teadlastelt. Mis aga selle looga saan öelda, on see, et kliimal on oma tsükkel, vahepeal läheb külmaks, siis jälle soojaks ja nii kuni ring saab täis. Selleks kulub pikki sajandeid. Ulme poole pealt võiksin pikad jutud maha rääkida, mis oli, mis juhtus ja mis edasi, kuid sellest on juba palju räägitud ja üle rääkida pole vast vaja.

Troopikapalavus põhjanabal.

Kliimalised muudatused igavese jää riigis. Teadlaste ennustused.

Kas hakkab põhjanaba jääkate sulama, kas on oodata edaspidist temperatuuri tõusmist maa hiigla jäälagendikkudel, silmapidades seal tähele pandud klimaatilisi muudatusi, need on küsimused, mis enesele seab praegusaja teadus. Põhjust selleks annavad teated, mis tähelepanu juhivad seni kuulmata kõrge temperatuuri peale Põhja jäämere maaosades. Kõnesoleva nähtuse teaduslik uurimine vastavate eriteadlaste poolt on viimase viie aasta jooksul sündinud, kusjuures temperatuuri tõusmine ikka edasi on kestnud. Möödunud aastal saatis Norra valitsus uurimissalga Teravmägedele (Spitzbergen), et selgusele jõuda kivisöe ja muude mineraalainete levimise ulatuse üle nimetatud mail. Ekspeditsioon tungis oma teekonnal kaugemale, kui ükski teine varemalt seda oli suutnud. See annab tunnistust kliimaliste olude muutumisest, mida tõendavad ka paljud meremehed, kes aastakümnete jooksul Jäämere piirkonnas on sõitnud. Maa-alad, mis aastate eest jääga kaetud olid, on nüüd jääkattest vabanenud nende tegevusest annavad tunnistust vaid hunnikud – moreenid –  mis siin ja seal laiali pillatud. Jääliustikud, mis pooletosina aasta eest saartelt merre roomasid, on nüüd jäljetult kadunud.

Temperatuuri muutus on andud teistsuguse ilme polaarmaade looma- ja taimeriigile. Kuna varemalt Teravmägede vetes suurel hulgal särgede peresse kuuluvaid kalu leidus, on nad nüüd sealt kadunud. Hülged, kes parvedena nimetatud saare ümbruses elutsesid, saavad ikka enam haruldaseks nähtuseks. Ookean on niivõrd soojaks muutunud, et endised elanikud end seal enam kodus ei tunne olevat. Samal ajal on ilmunud kalaliigid, mis siin varemalt tundmata olid; Teravmägede läänepoolse kalda lähedal on ilmsiks tulnud hiigla tindikala- ja heeringaparved. Sealjuures on huvitav märkida, et möödunud aastal Teravmägede ümbruses suve temperatuur 28° tõusis, varemalt aga see 5° ümber oli. Talvel ei kattunud nimetatud saare põhjapoolsemateski osades meri täielikult jääga.

Et kirjeldatud nähtuste ulatust ja tähtsust eriti alla kriipsutada, tuletame meelde neid raskusi, millega polaarmaade uurijail oma sihtide saavutamiseks võidelda tuli. Inglise suur maade-uurija Parry tegi katseid Gröönimaalt läbi Põhja jäämere Ameerikasse murda, pidi aga ülepääsemata takistuste tõttu oma ettevõttest loobuma. Rääkimata Barry hiiglakavatsustest on uurimiskäigud tihtilugu nurja läinud. Sarnane lugu oli näiteks Gröönimaa uurimise ekspeditsiooniga, kuni viimaks kuulsal Nansenil korda läks selle saare ida kaldalt läänekaldale jõuda. Nansen jõudis sellel teekonnal ühes oma kaaslastega 8993 jala kõrgusele saare tipule, mis näitab, kui paksuks jääkiht aastasadade jooksul on kujunenud.
Kuid mitte alati ei olnud polaarmaad külma jääkatte all. Oli aeg, kus ka seal soojus valitses, kus Gröönimaa rikkaliku troopika taimestikuga kaetud oli. See on teaduslikult kindlaks tehtud palmide, leivapuude ja muude soojamaa taimede kivististe leidmise tõttu, mida seal suurel arvul leitud on.

Ka meil oli siin kunagi troopika. Mõlemad pildid olen teinud kuskil Harjumaa ja Läänemaa piiril mere ääres.

Troopika soojusele järgnes aga jää ajajärk. Maa-alad, kus praegu suured riigid asuvad, olid jääliustike ja igavese lumega kaetud. Pikkamööda on jääkate põhja poole nihkunud, kuni oma praegusesse seisu peatama jäi.

Näib võimalik olevat, et viimased tähelepanekud kliimaliste muudatuste alal põhjamail üht järjekorralist sammu eelkirjeldatud soojenemise sihis tähendab. Kui aeg jõuab, mil põhjanaba jääkate täielikult sulab, asume meie palavas troopikavöös. 

Mis järeldusi saab sellest loost teha? 1,5 miljardit inimest ei mõjutanud tolleaegse Maa kliimat ja käimas on kliimasoojenemise ajajärk. Kuid ajaloost on jällegi teada, et aegu tagasi oli CO2 tase tunduvalt kõrgem kui tänapäeval. Maa loodus, eriti taimeriik, vajab CO2-te, nagu inimene õhku.

Sirvisin ühte 19. sajandi raamatut ja seal oli pilt Maa ajaloo ajajärgust, kui CO2-te oli atmosfääris kordi rohkem kui praegu. Loodus oli lopsakas, taimed ja puud olid suured ja lihavad. Toon välja pildi sellest raamatust, mis kujutab metsa, kui hingatavas õhus oli süsinikusisaldus kordi suurem kui praegu.

Sellega võiksi selle loo lõpetada, kuid tahaks siia tuua veel ühe ägeda "ulmelise" infokillu, mis küll teemaga nii sügavalt ei haaku, kuid kaudselt küll, arvestades planeet Maad kui tervikut. Spitzbergenist juba juttu oli, ja sellest ka järgnev jutt. Kas võib see tähelepanek aimu anda Maa kujust? Mina hetkel ei spekuleeri, toon lihtsalt info välja. Edasi mõelge ise.

Põhjanaba igavene öö — muinasjutt?

Inglane Harald Noice, kes püüdis kaheksa aasta eest Steffenssoni uurimissalgaga põhjanabale tungida ja on nüüd üksi samal uurimisreisil käinud, riisub meilt viimased luulekujutused, mis olemas igaveste jää- ja lumeväljade kohta põhjanaba mail.

Ta kirjutab; 6. detsembril asusime ühel saarel, 300 miili põhjapoole polaar ringjoont. Nüüd ehk ei iialgi pidi algama põhjanaba pimedus. Kuid me ei märganud midagi sellist. Iga päev oli 5 tundi valge ja sest ajast jätkus meile tööks parajasti. Päikest me küll ei näinud, kuid ta serv tõusis siiski omal rännakul silmapiiri lähedale ja valas taeva hõõguvasse punasse. Ka luulelisest põhjanaba vaikusest polnud juttugi. Peale jää pragina vastu laevakülgi kajas õhk arvutute lindude kisast. Ühe oja kaldal, kus pesitses part poegadega, paistis silma haljas rohi ja sammal. Valged ja kollased liblikad hõljusid ringi, ja sammal kubises sitikatest ja sipelgatest. Siin on ülikülluses kõiksugu jahiloomi. On karusid, hunte ja merihunte. Meie poolt ülesleitud maal, mille nimetasime Meighen Islandiks, pesitseb üks isesorti hanetõug. Hommikueineks, lõuna- ja õhtusöögiks — ikka olid meil keedetud munad. Kaheksakümnendal laiusekraadil põhjas värsked munad? (Põhja Kodu, 23 september 1924).

LÕPP