Hiiglaste saar

Hiiglaste kohta on selles blogis lugusid teisigi leida, kuid see lugu on järjekordne näide sellest, kui osavasti on meie päris ajalugu meie eest ära peidetud. Kui nad (kes nad? – see vastus on blogis samuti olemas) on suutnud ära peita meie päris ajaloo ja välja mõelnud võlts ajaloo, siis nad saavad meiega manipuleerida nii nagu nad tahavad ja varjata meie eest tõelist saladust, mille jälile on suhteliselt raske saada, seoses äärmiselt puudulike andmetega. Osad, tõesed andmed on sellegi poolest vanadest arhiividest võimalik üles leida. 

Ise arvan tegelikult seda, et see maailm ongi just selline nagu ta on, põhjusega. Tõenäoliselt on paremaid maailmu kuskil küll ja veel, aga seda maailma ei lasta paremaks minna, sest siis pole sellel maailmal enam mõtet. Tee sellest maailmast välja, peame leidma iga üks ise ja iseseisvalt, olgu selleks siis ajaloo uurimine, viiuli mängimine või hoopis midagi kolmandat. 

Algav lugu on täis pikitud algusest lõpuni informatsiooni, mis tänapäeva teaduse mõistes on täielik "jama", aga tera on selles, et tollel ajal tegelesid selle saare uurimisega just teadlased. Loo algus on samuti väga põnev. Ma proovisin nuputada ja internetist välja otsida üht ainsamatki viidet selle kohta, et saar olla 1922. aastal läbi hiigla maavärina ookeani põhja vajunud. Nagu me täna teame, on saar omal kohal ja seda sündmust justkui ei olekski enam olemas. 

Saar kuulub 19. aastasaja lõpust alates Tšiilile. Millegipärast just aga 1922. aastal Tšiilist selline telegram maailmale läkitati, et seda saart enam ei ole olemas. Miks pidi Tšiili sellise telegrammi maailmale läkitama? 

Kuna see on ulmelugude blogi, siis pakuksin välja, et tegu on maailma esimese dokumenteeritud Mandela efektiga, kuid kahjuks pole selle sündmuse mäletajaid enam elavate kirjas. Muidugi mõista, ei leia te ka kuskilt ametlikemast allikatest (no kasvõi Wikipedia) mitte üht sõna hiiglaste haudadest, mis sealt saarelt avastati.

Hiiglaste saar

Lühikene telegramm Tšiili pealinnast Santiagost tõi teate, et maavärisemise tagajärjel on Vaikses ookeanis täielikult kadunud, s. t. merre vajunud Lihavõtte saar (Osterinsel, Jle de Paques), pärismaalaste-polüneeslaste poolt nimetatud Vaihu. See saar on üldiselt vähe tuntud ja oli väikene kõigest 118 ruutkilomeetrit suur, kuid ometigi oli ta üks kõige huvitavamatest maailmas, mispärast siin tema üle toome mõned lähemad teated.

Lihavõtte saar asus üksikult ja mahajäetuna kesk Vaikse ookeani lõunapoolset osa, üle 1500 kilomeetri eemal lähemast Paumotu saarestikust ja üle 3000 kilomeetri eemal mannermaast — Tšiili rannast. 

Saare üksildust jagas ainult umbes 500 kilomeetrit põhja-ida pool (kirdes) asuv väikene kaljusaarekene Sala y Gomez, mille saatus on praegu veel teadmata. Mõlemad saared olid vulkaaniliselt tekkinud ja esimese peal leidus rida kustunud vulkaane. Oma kuju poolest sünnitas Lihavõtte saar õige kolmnurga, mille iga külg oli pikk 11—12 kilomeetrit. 

Saare maapind oli viljatu ja suutis vaevalt peatoidust anda oma elanikkudele umbes 300 polüneeslasele; eriti suur puudus oli joogiveest.

Oma algupärase nime sai Lihavõtte saar selle tõttu, et selle saare avastasid meresõitjad ühel Lihavõtte pühal, aastal 1722. Tuntud oli saar aga juba varemalt. Nii on teada, et seitsmeteistkümnenda aastasaja lõpul oli saar kellegi mereröövli Davise asupaigaks, kes pikemat aega sellest oma kaugest, ookeani peidetud residentsist kogu Lõuna-Ameerika läänepoolset kallast hirmu all pidas. Hiljem peatunud saarel kuulsad meresõitjad Cook ja Laperouse, kelle päevaraamatud tõid saarest esimesed kindlamad teated, mis oma erilisusega teadusilmas suurt tähelepanu äratasid. Selle tähelepanu põhjuseks olid teated saarel asuvatest saladuslikest haudadest ja hauamonumentidest, mille kohta hilisemad uurimised järgmist selgitasid: Iga haud kujutas enesest suurt kasti, ehitatud hiigla kivimürakatest, mille raskus ulatas kuni 5 tonnini. Need kivimürakad olid püramidiaalsed ehk kolmnurksed ja hästi väljatöötatud ning olid lihvitud ja poleeritud. Iseäralik oli nende haudade ehitusviisis see, et kivide ühendamiseks polnud tarvitatud tsementi ega mõnda teist ühendamisainet, vaid kogu ehitus oli rajatud kivide raskusele. Iga kast oli pealt kaetud kolossaalse kivitahvliga, mille keskpaika oli paigutatud suur kivist inimese kuju (figuur). Kokku oli saarel neid kujusid 555 ja kõik nad olid pööratud näoga mere poole; ka hauad olid kõik ehitatud merekaldale. 

Need hiiglakujud olid peenelt ja kunstiliselt välja töötatud ning ühelgi kujul ei puudunud oma individuaalne näoilme, kuigi kõigi kujude näod sisaldasid ühtlasi ühele suguharule omaseid erilisi jooni — sügavad silmaaugud, raskelt alla vajunud kulmud, lai ja kongus, ettetükkiv nina, laialipuhutud ninasõõrmed ning eriti silmatorkavad suured ja arenenud kõrvade alumised osad. 

Need ühtlased näojooned erinesid aga kõigi maailmas asuvate rahvasugude omadest, mis lasi arvata, et need kujud olid saare endiste, meile tundmata elanikkude portreed. Vaatamata sellele, et kujud olid välja raiutud trachiit - monoliitidest, ühest kõige kõvemast kivist, olid mitmed neist ilma ja temperatuuri vahetuste tõttu palju kannatanud, mis tõendas nende suurt vanust. Umbes viiskümmend aastat tagasi toodi neist kujudest kaks Euroopasse ja paigutati Briti muuseumi. 

Alguses ei pööranud uurijad tähelepanu nende monumentide ebahariliku suuruse peale, arvates, et nad on tehtud, nagu see sünnib meie ajal, suuremad oma eeskujude loomulikust suurusest, kuid seda enam üllatavamad olid kaevamiste tagajärjed nende all haudades: haudadest leiti inimeste luud, mis olid enam kui kolm korda suuremad praeguste inimeste luudest. Teiste sõnadega selgus, et Lihavõtte (Osteri) saar on surnuaed, kuhu on maetud inimesed, kelle kasv ulatas kolme süllani (3 sülda = 6,3 meetrit). See oli seega esimene kindel faktiline tõendus, et maailmas on kord elanud hiiglaste suguvõsa, kellest meile jutustavad nii mitmegi rahva muinaslood.

Olgu tähendatud, et Lihavõtte saare monumentaalsed ehitused ei ole ainukesed omasarnased maailmas, sest ka Lõuna-Ameerikas Peruu vabariigis leiduvad vanade hiiglaehituste jäänused, mis suurel määral esimestele vastavad. Nii asuvad Kordiljeeride mägedes Titikaka järve ääres terve tsükloopilise linna varemed, mida pärismaalased nimetavad Tihuanako. Edasi leidub Kordiljeerides kolossaalne reservuaar vee kogumiseks lume sulamise ajal mägedes. Reservuaari ehitamiseks on kasutatud kahte mäeküngast, ühendades neid kivimüüriga, mille alumise osa paksus ulatab üle kümne sülla (21 meetrit). Sel teel saadud reservuaar on üks ruutkilomeeter suur. Peale selle võib Peruus mitmel pool leida sadade verstade pikkuseid müüre, mäeahelikkudest läbikaevatud tunnelid ja muid kolossaalseid ehitisi, mis samuti ainult hiiglaste kätetöö võib olla. 

Mitmed tundemärgid tõendavad, et nii Tihuanakos kui ka Lihavõtte saarel on ehitustööd mingisuguse katastroofi läbi äkki katkestatud. Tihuanakos võib näha hiiglasuuri valmistahutud kivimürakaid, mis aga seatud pole oma kohale, ja samuti kivimürakaid, mis on maha heidetud tee peale kivimurru ja pooleli ehituse vahel. Lihavõtte saarel aga leiti rida lõpetamata kujusid, mis olid ümbritsetud kivikildude hunnikutest, ning palju pooltahutud hauakive. 

Missugune võis siis olla see äkiline karastroof, mis hiiglaste soo nende igapäevaste tööde juures hävitas?

Siin võib olla ainult üks tõenäolisem oletus — maavärisemine koos veeuputusega. Seda tõendab omalt poolt ka peruulaste püha raamat Po-nol-Wu, mis jutustab, et hiiglased olla hävitanud jõgede keemine, kivivihm ja maavärisemine, ning seda tõendab ka fakt, mille ees meie praegu seisame: ennenägemata suur maavärisemine Tšiilis, mille läbi hävinesid linnad ja külad ning Lihavõtte saare kadumine ookeanisse. Ja olla võib, et viimane oli iseenesest ainult üks kõrgem mäetipp suuremal maa-alal, mis samuti kadus lainetesse tuhandeid aastaid tagasi. Päewaleht, nr. 291, 25 november 1922 

LÕPP