Tulelaevad

Tulelaev (ka ujuvmajakas) on valgus- ja helisignalisatsiooniseadmega ankurdatud laev, mis tähistab veekogus olevat ohtlikku kohta (nt madalat) või näitab laevatee käänukohta. Neid aluseid paigutati kohtadesse, kuhu ei olnud mõttekas või võimalik majakat ehitada.

On mõningaid teateid tulemajakate paigutamise kohta Vana-Rooma ajal laevadele, kuid esimene kaasaegne tulelaev oli üles seatud Inglismaal Thamesi jõe suudmes, mille pani sinna 1734. aastal selle leiutaja Robert Hamblin. Tänapäevasel tulelaeval on selgelt näha majakas ja ka mingi salapärane pall. 

Osadel gravüüridel tulelaevade kohta on olemas nii majakad kui ka need salapärased pallid. Siin tundub kehtivat reegel, mida uuema aja tulelaev, seda tõenäolisem on, et seal ka majakas on.

Ja siis lähevad tulelaevad korraga huvitavaks.

Majakas on kadunud, alles on jäänud vaid pallid.

Guugeldasin ja lootsin saada mingeid tehnilisi kirjeldusi nende pallide kohta, kuid suurt midagi muud teada ei saanud kui seda, et 20. sajandi laevadel, millel asuvad ka tõelised majakad, on need pallid sinna pandud sellepärast, et meremehed tunneksid nende pallide järgi ära, et tegu on tõepoolest tulelaevade või tulepoidega, ehk see kera või need kerad on tulelaevade märgistuseks. Vanadel laevadel aga ei paista kuskil majakaid olevat, on ainult kerad.

Vot see ülemine laev oli kasutusel 1890. aastal Tallinna lahes, laeva nimi on Revalstein. Sellel laeval puudub majakas. Küsimus, mis kohaga see laev valgustas ümbrust ja andis teistele laevadele valgusega märku? Teada on, et need laevad andsid lisaks valgusele ka helisignaale, kuid helist üksi ei piisa, seda eriti tormisel merel. Lugesin kuskilt, et tulelaevade mastitippudesse paigaldati ööseks laternad. Kas laternad pandi nende raudvitstest punutud pallide sisse või võis hoopis tegemist olla gaasilaevadega, mille mastist suundus toru palli ja pall oligi mingit sorti gaasivalgusti. Sellisel juhul pidid laevad pidevalt mehitatud olema, need ei olnud autonoomsed. Gaasiga on jällegi see häda, et ega enne elektri ajastut gaasi vast suure rõhualla ballonidesse ei olnud võimalik suruda, kuid võin ka eksida.

Maakera välimusega kerad näevad välja väga sarnased 1709. aastal Bartolomeu de Gusmão jesuiitide lendlaeval olevate keradega. Selle pildi puhul tundub tegu olevat fantaasiaga, sest selliseid lennumasinaid sellest ajast pole teadaolevalt säilinud. Kuid samas, küsimus ikkagi jääb, kas ikka oli fantaasia? Tähelapanu äratavad lennumasina väljalaskesüsteemi torud. Ikkagi, milleks need pallid?

Selle teema juures aitas mind vana hea Korbe Dallas. Tema uurimusest saab välistada asjaolu, et pallide näol võis tegemist olla laevade raadio vastuvõtusüsteemidega. Minu meelest ainuüksi see asjaolu välistab raadio, et need kerad on kasutusel ainult tulelaevadel.

All pool on pilt tulepoi mudelist 1831. aastal, mil raadiot veel ei kasutatud.

1875. aastal käigus olnud poi, juhtmevaba raadiot siis veel ei kasutatud. Tegu olevat kellapoiga, milles olev kelluke (pildil näha) tekitab lainete mõjul heli. Aga palli otstarve?

Kas mingit moodi osati tekitada atmosfäärielektrist pidevat Püha Elmo tuld? Samas aga on teada, et Püha Elmo tuled tekivad ümber teravate metallesemete. 

Kas osati juhtida või oli koguni olemas atmosfäärielektri patenteeritud süsteem nende kerade valgustamiseks. On ju teada, et 19. sajandil oli atmosfääris üüratult rohkem elektrit kui tänapäeval. Kuskil blogis olen sellest ka kirjutanud. Siis aga tuli ajaloos aeg, kus atmosfäärielektrit kas ei osatud enam kasutada või polnud elektrit enam atmosfääris piisavalt. Aeg kustutas mälu, kuid pallid jäid tulelaevade märgistusena kasutusele. On veel palju teisi võimalusi, kuid kas me oskame nendele võimalustele ulmeliselt mõelda, kui me isegi ei tea nende pallide käitamise tehnoloogiat. Kui välistada atmosfäärienergia kasutamine, kas võis olla, et need pallid olid valmistatud mingiteste haruldastest muldmetallidest ja tekkis luminestsent? 

LÕPP