Kas on võimalik ehitada nn. perpetuum mobile? Teadus vastab kategooriliselt: ei! Aga palju, mis teadus eitab ja mis sellele vaatamata tõeks on saanud! Omal ajal on teadus ja suured ning kuulsad teadlased ka inimese lendamise lennumasinate abil võimatuks pidanud. Sajandite jooksul on teadus kategooriliselt eitanud iga kullategemise võimalust. Tänapäeval ei vaidle ükski teadlane selle põhimõttelise võimaluse vastu.
Perpetuum mobile on teadlaste arvates tegelikult juba tänapäeval ammu võimalik. Ühte nad ehitavad juba aastakümneid, millal valmis saavad, seda ei tea vist mitte keegi. Projekti nimeks on ITER. See on ekperimentaalne toka-mak reaktor, mis teoreetiliselt annab rohkem energiat välja, kui sinna sisse peab panema.
1930ndatel öeldakse telepaatia kohta, et see on teaduslikult tõestatud ja tõeks saanud. Võimalik, et niisuguseks osutub varsti ka «võimatu" nn. selgeltnägemine. Mis aga tänapäeval telepaatia kohta teadus ütleb? Parateadus ei muud. Samas on teada, et osade riikide eriteenistustes olid üksused, kelle liikmed treeniti välja nii, et nad said telepaatilisel teel liikuda vaenlaste juurde ja neilt infot hankida. Selle kohta on Hollywood välja lasknud ka ühe naljasugemetega tõsieluloolise filmi "Mehed, kes jõllitavad kitsesid."
Vanadest ajalehtedest saab lugeda, et ajaloos on palju juhtumeid, kus perpetuum mobile projektid on õnnestunud ja töötavad masinad tõepoolest on olemas, kuid kõik perpetuum mobile "suured leidused" on kadunud teadmatusse ja joonised hävinud.
Perpetuum mobile leiutamine tavatingimustes tähendaks tänapäeva teaduse täielikku kokkuvarisemist ja enamuse meie kooliõpikute muutumist otsekohe vanapaberiks. Kas sellised aparaadid võidi tõepoolest kunagi leiutada, seda ei tea päris täpselt mitte keegi öelda, aga nagu vanasõnagi ütleb, kus suitsu seal tuld.
1856. aasta, Saksa füüsiku leiutatud kell
Lahendamatu mõistatus, mis on, nagu seda teame praegu (1932. aastal) küll lahendatav teoreetiliselt, kuid mitte kunagi praktiliselt. Üks Saksa füüsik teatas 1856. aastal, et temal olevat õnnestunud konstrueeerida kell, mis käib igavesti. Elektromagneetiline kell, mis liigub kahe magneti ühetaoliste pooluste äratõukamise läbi, mille püüab kinni väike hammasratas. Kaks vaskplaati, mis on lastud maa sisse ühenduses molekulaarvooludega ja oksidatsioonidega, viivad liikvele jõujooned pooluselt poolusele, millega ongi seletatud see protsess. Vaskplaadid peavad vastu vähemalt viiskümmend aastat. See kell sai valmis ja käis. Üks päev siis ta hävitati, kuid kelle poolt, see jäi saladusse, kuid kellelgi polnud midagi selle „nõiakella" kadumise vastu (Ega külamehed selliseid asju ei hävita, eks ikka on lastud hävitada nende isikute ja seltside poolt, kel huvi on, et teatud asjad ilmavalgust ei näeks).
Edward Somerset Marquis Worcester (1601 —1667)
Horace Wickham
1870. a. võttis Ameerikas patendi keegi Horace Wickham Chicagost. Ameerika ajalehed tõid omal ajal pikki kirjeldusi tema poolt saavutatud imest. See perpetuum mobile olevat kaks kuud täitsa iseenesest käinud, asjaolu, mis suurt vaimustust äratas. Kuid sellele "suurele vaimustusele" vaatamata kadus „suur leidus" varsti pimedusse ja teadmatusse.
Preagu võib selle isiku mõne patendi leida Googlest, nagu näiteks Täiustatud varga alarm ja Improvement in hand branding-stamps, kuid nagu ikka, sellised patendid, mis maailma oleksid muutnud, on kõik kadunud ja masinad hävinud. Väikese tuhnimise peale internetist leidsin ühe raamatu Commissioner of patents for the year 1870 , kus mõne reaga võib kirjas olla selle isiku poolt leiutatud perpetuum mobile, kuid see on nii põgus kirjeldus, et sellest ei ole võimalik mitte midagi aru saada.
Dr. Johann Ernst Elias Orfyreus (1680 —1745)
Orfyreus, tänapäeval teatakse pigem nime all Johann Bessler, esitas seda masinat mitmesugustele komisjonidele ja laskis omale tema enda tegevuse kohta tõendusi kirjutada. 9. okt. 1712. a. tunnistasid 14 auväärt Gera linna kodanikku (nende hulgas linnapea, koguduse eestseisja, linnaarst, Saksi vürstlik matemaatik, ehitusmeister ja inseneer, krahvi ihuarst jne), et masin 6. juunist peale kohtusaalis vahetpidamata liikunud on. Hiljem oli Orfyreusil edu Hesien-Kasseli krahvi Karli juures, kes teda võttis kõrge ameti peale oma lossi. Masin toodi 12. novembril 1717. a. Weissensteini lossis ühte tuppa, kus ta käima pandi. Uks lukustati ja pitseeriti kinni, mille ette vaht seismi jäi. Kui 26. novembril krahv toa uuesti avada laskis, leiti, et masin ikka veel käis. Krahv pidas masina kinni, pani uuesti selle käima ja tuli tagasi alles 4. jaan. 1718. a. s. o kuue nädala pärast, missuguse aja jooksul tuba alaliselt väljastpoolt valvati. Kui nüüd ukselt pitsatid võetil, leiti jälle, nagu kroonika teatab, masin töötas endiselt. 27. mail 1718. a. sai õnnelik ülesleidja krahvilt kaitsekirja, milles ka tõendatakse, et perpetuum moblile abil kividega täidetud kaste üles vinnati, samuti pandi tema abiga raudmulla jahvatamise masin ja sepikoda käima. Orfyreuse perpetuum mobile ehitus ei ole ilmale teatavaks saanud. Leidja oli saladuse ainult oma heategijale krahvile avaldanud, kes seda ka ausasti on pidanud. Varsti peale leidmist hakkasid jutud liikuma, et masin mingisuguse triki abil käigus hoiti.
Viki tekstidest (link ülal) võib aga lugeda selle mehe kohta nii, et tegu oli halva iseloomu ja hullumeelse mehega, kelle perpetuum mobile oli ainult üks trikk. Aga nad ei saagi ju muud kirjutada. Ajalugu on tänapäeval selliseks lihtsalt kirjutatud, perpetuum mobilel hetkel meie kodudesse kohta pole.
Livländische Gouvernements-Zeitung, nr. 139
Perpetuum mobile
Loost saan siia panna ainult lühendatud kehva tõlke saksa keelest. Tõin selle loo välja siia sellepärast, et kui kirjelduses räägitakse, et masin pandi hiljem näiteks viljakotte tõstma või liha hakkima, siis minu arust on tegu suhteliselt usaldusväärse infoga. Vanasti olid tehnoloogiad kasutusel, mida tänapäeval enam ei tunta.
Prantsuse ajalehe aruande kohaselt näib, et perpetuum mobile probleemi on nüüd lahendanud kellassepp Dourant Nanteses. Masin koosneb 40-sendise läbimõõduga rattast, mille ümber on 24 liikuvat ratast läbimõõduga 4–5 senti, mis on varustatud 50 grammi kaaluva metallhaamriga. Niipea kui see masin vertikaalselt ümber oma telje pöörleb, on suure ratta taga 11 väikest haamrit, üks väike haamer väljub allapoole masina konstruktsioonis oleva väga geniaalse lihtsa seadme kaudu ja teine samamoodi ülal. Sel viisil töötab 11 vasarat aparaadi paremalt küljelt 156-sendise kangi pealt. Kuna parempoolne külg tuleb raskusjõu abil sel viisil alla suruda, toimub katkematu ringliikumine paremalt vasakule. See ajaleht teatab ka, et lihunik on 25 aastat pööranud erilist tähelepanu samale probleemile, et oma leiutise tulemustest kasu saada, nimelt kasutati masina abi liha hakkimisel.
Igavene kell (1927. a.)
Keegi helveetslane on valmistanud kella, mis tõepoolest igavesti käia võivat, kui ta mehanismis mõni rike ei juhtu. Kell on Zürichi polütehnikumi õppeasutuses kontrollitud ja mehele vastav tunnistus antud. Probleemi lahendus on lihtne. Kella käänab üles loodusjõud, nimelt temperatuuri vaheldus. Mehanism on ehitatud nii, et vähemadki temperatuurimuutused kella teatud metallosades nõrga elektrivoolu sünnitavad, mida kella ülestõmbamiseks kasutatakse. Järjelikult tuleb kella käimapanev jõud päikesest, ja Zürichi kellasepp ise on veendunud, et tal korda on läinud lahendada tuleviku kõige odavama jõujaama päikesemootori probleemi.
Igavesti käiv taskukell (1934. a.)
Ühes Berliini kellassepaäris võib näha kella, mis seisma jäämata ja ilma inimabita käib. Oma käigujõu ammutab ta alati vahelduvatest temperatuuri kõikumistest. „Perpetuum mobile", masin, mis ilma energiat abiks võtmata ise jõudu valmistab, mille kallal õpetlased tagajärjeta aastatuhandeid pead on murdnud oleks seega tõelikuks saanud. Kuna aga päike, mis temperatuuri kõikumisi esile kutsub, energiaallikaks on, milleta kell käia ei saaks, jääb küsitavaks perpetuum mobile leiutamise väide.
Igavene kell (1931. a.)
Šveitsi leidur Reuter on konstrueerinud uue aparaadi, mis küll täielikult veel ei lahenda „perpetuum mobile" küsimust, kuid siiski annab praktilises elus lõpmatu energiaallika väikses maastabis. Reuter on konstrueerinud niisuguse kella, mida pole kunagi tarvis üles keerata. Tema on ülesande lahendanud imestamisväärt lihtsalt. Tema kella liikumapanevaks jõuallikaks on endiselt vedrud, kuid neid ei ole sugugi tarvis üles keerata. Vedru mehanismiga on ühenduses elavhõbedaga täidetud klaastoru. Toru üks ots on kinni joodetud, teine on aga lahtine. Nõndaviisi sarnaneb toru harilikule baromeetrile. See toru on nõnda telje külge kinnitatud, et elavhõbeda samba tõusmisel või langemisel kõigub kord ühele, kord teisele poole. Telg annab selle alalise liiklemise edasi peenele mehanismile, mis koosneb väikestest hammasrattakestest. Ja see mehanism keerabki kella vedru üles nii, et ta on alati pingutatud asendis.
Mida vanem on allikas, seda rohkem leiab teateid igiliikuritest, mis olla ka töötanud. Kahjuks ei ole võimalik leida mittemingisuguseid kirjeldusi nendest aparaatidest ja nii ongi perpetuum mobilest parimal juhul säilinud vaid legendid.
Oleviku Lisaleht, 18 jaanuar 1888
Perpetuum mobile on üks masin, mis ilma jõudu saamata jõudu peab andma. Teadus on juba ammu selgeks teinud, et niisugust masinat üleüldse võimalik ei ole kokku seada. Siiski mõtlevad tuhanded pead tema kallal. Prantsuse ja Inglise maal on viimasel ajal umbes sada niisugust masinat kokku seatud ja patenteeritud. Muidugi ei käi nad ilma võõra jõuta. Mõned niisugused ülesleidused on üsna haruldased lugeda. Mõne aasta eest teatasid Ameerika lehed, et üks Ameeriklane ühe väikese kastikese olla kokku seadnud, mis ainult ühe veepisaraga suurtüki kuuli lendu ajavat. Nüüd toovad lehed Saksamaalt sõnumi, et seal keegi ühe jõumasina olla kokku seadnud, mis ainult õhuga tööd teeb. Masin olla nii suur, et teda kergesti kaenlasse võib võtta, aga tal olla kuni 50 hobuse jõud sees. Temaga olla juba laevu veetud ja muud tööd tehtud, nii et asi kõigiti kindel olla.
Üks perpetuum mobile tööpõhimõtteid võiks olla selline nagu joonisel. Rasked raudkuulid kukuvad ülevalt kaldteelt mehanismi peale mis raskusjõul liiguvad alla, pannes tööle elektrigeneraatori. Kui kuul alla jõuab, siis veereb ta elavhõbedaga täidetud koonusekujulisse silindrisse tagasi. Elavhõbe tõstab raudkuulid jälle üles suure hooga ja viskab läbi pisikese ava kuuli jälle kaldteele, kust kuul veerab masinasse ja ring hakkab otsast peale. Eks Perpetuum mobilega jändajaid on alati hulludeks peetud ja kas see probleem üldse kunagi lahendataud saab, seda ei tea vist keegi.
Sest perpetuumi prooblem ei ole muud midagi kui ilma mõistatus! Jumal on perpetuum mobile ja perpetuum mobile on jumal. Ja need, kes püüavad ülesleida masinat, mis igavesti käib, tahavad looja osa etendada, tahavad jumalate jumalad olla!
LÕPP
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar