Kuidas nad ikkagi ehitasid?

Ei hakka siia pikalt välja tooma tekste, kuidas vanasti ehitati suuri hooneid nagu püramiidid, katedraalid ja tähelinnad ning aeti püsti mitmesaja tonniseid sambaid ja obeliske ning paigutati müüridesse mitmete meetrite kõrgusele tuhande tonniseid blokke (link). Lühidalt, Cheopsi püramiidi ehitati meie ajaloo käsitluse järgi 20-aastat ja seda ehitas umbes 100 000 meest. Kujutate ette, kes neid mehi 20-aasta jooksul toitis, ravis jne, milline pidi olema tagala? Kes muud tööd tegid siis? Kuidas ehitati mõnekümne aastaga kõik euroopa linnad tähelinnu ja -kindlusi täis? See on nii tohutult massiivne ettevõtmine ning puudus igasugune tehnika. Ei tohi unustada ka seda, et 1550ndate paiku, kui need ehitised korraga kaartidele ilmusid, elasid meie ajaloo käsitluse kohaselt suurlinnades kõigest 5000-10000 inimest. Mina isiklikult enam ei kahtle, et need ehitised ehitasid inimesed. Kas tegu oli hiiglaste või tavaliste inimeste meistriteostega või koguni mõlemad inimliigid ehitasid nii-kuis jaksasid, pole hetkel teada. Kuidas nad seda tegid? seda siin loos uuringi. Nagu ikka, tegu on ulmelooga ja absoluutsele tõele ei pretendeeri.

Paabel (Babylon)

Linna suurus oli 15 ruutmiili. Linnamüürid olid 350 jalga kõrged ja 87 jalga paksud, s.t. 116 meetrit kõrged ja 29 meetrit paksud! Igas linnamüüri küljes oli 25 pronksist suurt väravat. 

Kujutate ette endale neid mõõtmeid? Jupiteri tempel (Paabeli torn) pidi selle joonise järgi küll pool kilomeetrit kõrge olema, aga no see selleks.

Tänapäevane visioon Paabeli tornist ja selle ehitamisest. Torn oli väga võimas.

Aga naerma ajab see, kuidas ajaloolased püüavad näidata selle ehitamist ja meid lollitada. Tegelikult ajaloolased ei lollitagi meid, ajaloolased on ise ära lollitatud ja paljud ei oska, ei suuda või ei taha näha, et nii need asjad ei saanud olla.

Rhodose koloss. 

Ei ole mõtet siia välja tuua kõiki maailmaimesid. Piisab vast nendest kahest, et aru saada, et hobuste ja kaarikute ning nahkämbrite ja kivikirvestega neid ehitisi ei ehita.

Muinaslugudest on meile teada võlurite kepid, millega sai kaotada objektide gravitatsiooni ja liigutada üks-kõik kui suuri kiviblokke või teha muid imetegusid. Piltlikult öeldes võis kõik püramiidid valmis ehitada üks mees nagu ehitas lätlane Edvards Liedskalniņš valmis Korallilossi Floridas, kellest ka all pool juttu tuleb. 

 

Franklini elekter 1856. aastal. Nagu all pool oleval pildil näha, siis natukene vähem kui 200. aastat tagasi olid võlukepid veel täitsa ametlikud.

(1856)

Maakera külgetõmbejõud võidetud  

(Esmaspäev: piltidega nädalleht, nr. 34, 22 august 1927)

Räni kristallid kaotavad kõrgepinge voolu mõjul raskuse.

Poola teadlaste üllatav leid.

Juhusliku leiduse, millel teaduse seisukohalt äraarvamatult suur tähtsus, on teinud kaks noort Poola raadio harrastajat: dr. Kowsky ja Frost. Mõlemad teadlased tegid juba pikemat aega Darredeini tehastes katseid õige lühikeste raadiolainete omaduste tundmaõppimiseks. Sealjuures panid nad tähele, et katsetel tarvitatud ränikivi tükk hakkab korraga ilmutama isesuguseid muudatusi. Selgesti oli näha, et kristalli keskkohas, eriti ühtlase temperatuuri juures, mitte üle 10° C, tekib piimasarnane udu, mis muutus üldiseks tuhmuseks. Pandi tähele, et ränikristall kõrgepinge elektrivoolul mõjul kaotab tunduva osa oma raskusest. Kowsky ja Frost jätkasid tööd ja saavutasid imelise tagajärje: ränikivi muutus nii kergeks, et ta kerkis õhku ja tõstis enesega kaasa ka kogu aparaadi. Vabalt õhus heljudes suutis ta kanda 55-naelast raskust (umbes 25kg). Kirjeldatud tagajärjed, mis kõlavad otse muinasjutuna, avavad teadusele aimamatud teed. Kahtlemata on nende saavutustega antud tugev hoop senisele tõekspidamisele maakera külgetõmbejõu püsivusest. Teadlastel seisab nüüd ees laialdane tööväli: uurida vahekordi ja mõjutamisi raskustungi ja elektriliste ning magnetiliste jõudude vahel. Poola teadlaste leiduse edaspidisel arenemisel pole võimatu, et tulevikus mõni aine, mis harilikust õhust raskem, ka inimest võib õhku tõsta.

Gravitatsioon tundub olevat osa elektrilisest maailmast, mille seadusi teab teatud grupp inimesi väga hästi, aga seda varjatakse meie eest põhjusel, et see seab ohtu valitseva süsteemi. Leidsin veel ühest foorumist infot Poola teadlase Gerlachi kohta, kes tegelis 1920-30ndatel spinni resonantsi ja spinni polariseerimise probleemiga, samuti ka magnetväljade eriomadustega. Gerlach tõestas elektroni spinni eksperimentaalselt (1922 aastal). 1920ndatel loodi aluspõhi erinevates Euroopa ülikoolides, mida võib nimetada "Elektrogravitatsiooniks". Arvatavalt tehti avastuslikke läbimurdeid mitmel pool ja võib arvata, et tehtud avastuste ja läbimurdeliste saavutuste otseseks tulemiks Saksa Ülikoolides (ja mujalgi) olidki saladuslikud ja siiani kõneainet pakkuvad mittekonventsionaalsed saksa lennumasinad "Flugscheiben", nii nagu ka erinevad ja eri suunitlusega katseseeriad paarikümne aasta jooksul Saksamaal ja teistes maades, "Kronos", "Leuchte", "Glocke" Saksamaal, "Philadelphia Experiment", "Montauk Project" Ameerika Ühendriikides, jm. Kummaline on aga see, et antud uurimisuund, ELEKTROGRAVITATSIOON oleks peale neid kirjeldatud ajalooetappe ja avastusi nagu kadunud... pole arengut, uurimusi, tehtud töö ja selle tegijad oleksid nagu haihtunud, olematusesse mõistetud... (link).

Edvards Leedskalnins (12.01.1887 – 7.12.1951)

Edvards Liedskalniņš  oli läti emigrant USA-s, skulptor ja eelkõige tuntud Korall-lossi rajajana Floridas (25° 30' 02" N 80° 26' 40" W).

 

 
Korall-lossi ehitas Liedskalnin mitmetonnistest kiviplokkidest üksi, kasutades enda leiutatud originaalseid töövõtteid. Ta töötas ehitusel öösiti ja üksinda, tema töövõtted jäidki saladuseks. Liedskalnint peetakse megaliitide ehitussaladuste taasavastajaks, aga tema töövõtetele ei ole leitud tänini ratsionaalset seletust. Liedskalnin on püstitanud ka originaalse teooria magnetismi alal (link). 

 

LÕPP