Londonis

Lugu tuleb kahes jaos. Esimeses osas näitan pilte ja kirjutan juttu sellest, mida ma Londonis nägin ja mis imelikke asju minuga juhtus. Teise osa pühendan Briti muuseumile. Alustan aga väheke kaugemalt, õigemini sealt, kus eelmise loo lõpetasin ja lubasin seda täiendada, kuid ei tee seda vaid kirjeldan ühe ulmelise mõtte hoopis siin ära, sest need teemad on lõppkokkuvõtteks tegelikult üks ja seesama.

Mida vanemaks, seda rohkem meeldib mul oma aias toimetada ja ise asju kasvatada ja taimede eest hoolitseda. Praegu ma pole veel piisavalt vana ja seepärast jääb aed vahel tähelepanuta, aga tänavuse aasta aed õnnestus meil (koos kaasaga) erakordselt hästi.

Kõik juurikad ja muud viljad, mis kastides on, kasvavad puhta hobuse sõnniku peal. Üks pilt räägib rohkem kui tuhat sõna.

Uhke olen ka oma tulevase pargi üle, kus kasvavad 6 Prantsuse tamme. Kui vanajumal annab, siis saan selles pargis kunagi oma tehtud pingil istuda ja tammelehtede varjus kuumal suvepäeval puhata.

Miks selline imelik sissejuhatus loo algusele? Vaata alumist pilti. Seal kasvavad "imelised" herned ja nende baasil ma saan ära seletada kogu maailma võimatuse.

Elukaaslane pani kahes reas vaevalt 1,5 meetrit hernest maha ja küsisin temalt, et miks nii vähe? Sellest ei saa ju midagi! Aga nendes hernestes tegelikult peitubki kogu maailma saladuste võti, mida ma ka eelmises loos kirjeldasin.

Nende hernestega on sama "jama" nagu Varanasi kitsaste ja prügiste tänavatega, mis mitte kunagi ei mattu prügi alla. Tegin selle tähelepaneku ainult tänu sellele, et naine neid herneid nii vähe maha pani, kuid point on selles, et need ei lõppe hooajal kunagi otsa ja kõik saavad sealt kõhu täis. Käin, nokin ja söön neid mina sealt peenrast, siis tuleb naine kausiga ja korjab tuppa ja jätkub sealt kõigile, kes peale meid seal käivad. Ja järgmine päev algab kõik uuesti - herned ei lõppe, kuni on hooaeg. Saladus on selles, et kui sa ei loenda ega arvuta ega ei tee matemaatilisi tehteid, siis herned ei lõppegi. Kui aga saata hernepeenrale "Müüdimurdjad" peale, kes loevad kõik kaunad üle ja kaaluvad ära, siis enam ei jätku sealt herneid kellelegi. See on ju tegelikult see sama "Kahe pilu katse". Kui hakkad jälgima, siis hakkavad füüsikaseadused tööle, kui aga ei jälgi, siis seadused enam ei tööta. Vot täpselt sedasi see maailm toimetabki ja nii ma saan ära seletada kõik imed ja juhtumised, mida ma paari napi päeva jooksul Londonis nägin ja kogesin. Kuulus Ernest Hemingway on ju öelnud, et igas sadamas on vähemalt üks eestlane. Kuidas on see võimalik? Vat täpselt samamoodi nagu minu kallil hernepeenral hooajal ei lõppe herned kunagi. 

Enne aga kui seikluste ja fotodega Londonisse jõuan, siis veel üks pisikene ime, mis näitab ära, et maailm ei saa olla reaalne asi. Ühes grupis ma seda fotot juba jagasin, kuid ei tee paha see siiagi üles laadida.

Tegin foto kuskil Männiku karjääri ja Nõmme vahel, enne Tallinnasse jõudmist. Olime just suundumas lennujaama ja kui korraga nägin seda vikerkaart ja haarasin ruttu telefoni, et see kordumatu vaatepilt jäädvustada. Nii lamedat vikerkaart pole ma eales näinud, kuid see polnud ainus asi, mis imelik oli. Fotolt pole vast nii hästi näha ja aru saada, aga vikerkaare sees oli ilus ilm ja väljaspool seda kõue pilved. Mis asi see selline oli ja miks selline nähtus enne Londonisse minekut mulle ilmus, see jäigi selgusetuks, aga ega kõiki asju ei olegi vaja omavahel seostada.

Tallinna lennujaamas ühes kohvikus oma kaasaga istudes, hakkas alles päriselt seiklus pihta. Kui jääb meelde, siis räägin ka rahast, palju seda Londonis ühe või teise asja juures kulus. Ette võin öelda, et minu rahakott jäi umbes 450 (elamine pluss lennupiletid) + kingitused (u 60 eurot) + väljas söömine ja väike õlu/vein kõrvale, pluss kulud ühistranspordile ja muule umbes teist 500 otsa. Elukaaslasel kulus veelgi rohkem. Kokku olime Londonis napid neli päeva. Lennupäev, kaks täispäeva ja tagasilennupäev. London on ääretult kallis. Näiteks äärelinnas, kui lennujaama poole tagasi suundusin, siis oli seal üks kinnisvara büroo, mille aknal oli paar kuulutust. Tavalise korteri kuuüür on umbes 4500 naela ja maja üür 7800. Vot nii elatakse Londonis. Kunagi, kui hambaarst mu hambaid puuris, siis ta rääkis samal ajal õega ja ütles, et New-Yorgis on hambaarstid "põhjakiht", sest et New-Yorgis üldse kuidagi normaalselt hakkama saada, peab miinimumpalk olema üle 10000 dollari. Meenus "Üksinda kodus" film, kus 7-liikmeline perekond elas New Yorgis ülisuures majas ja ainuüksi pitsa arve ühe söögikorra peale oli üüratu. Olgu, neil olid külalised tookord, aga mõte jääb samaks. Kevini isa ja ema pidid olema miljardärid, mitte miljonärid. Filmis aga jäi mulje, et tegu oli täiesti tavalise keskmise perega, kus ema töötas suvalises kontoris sekretärina ja isa vist ka kuigi head palka ei saanud. 

Londonis tundub kõik sama kallis olevat, kuid ma ei unusta hetkeksi oma hernepeenart, sest kui sa "selle sisse" lähed (näiteks Londonisse elama), siis maailm hakkab vastavalt toimetama ja ei ole vaja enam asju mingites ühikutes (no näiteks rahas) mõõta.

Jõudsime siis peale südaööd Inglise aja järgi (-2 tundi) Londonisse ja hakkas kohe pihta. Ostsin aparaadist bussipiletid, et sõita Londoni südalinna, mis jäi Lutoni lennujaamast oma 40 km kaugusele. Bussijuht ütles, et see on vale pilet (piletile oli märgitud A1), bussile aga A2 ja saatis meid kukele. Sellised asjad ajavad vihaseks ja seda eriti, kui päev on pikale veninud ja väsimus on nii hinges kui kontides ja ostsin siis uued piletid aparaadist ja valisime väheke teise sihtkoha, kuid ka sellele piletile oli samuti kirjutatud A1. Olin juba täitsa vihane (2 piletit maksid 28 naela ja nüüd oli mul juba 48 naela eest valesid pileteid). Läksime terminalist välja, sinna samma, kust buss A2 Baker streedile (pagari tänav) pidi väljuma ja kuna seal oli järjekord tekkinud, siis suhtlesime ühe kutiga ja ka temal oli piletile märgitud A1. See rahustas mind ja vaatasin siis tablood, millal buss väljub. Kirjas oli, et buss Baker streedile väljub kell 02.00, kuid kell saab alles 01 ja masendus minus läks veelgi suuremaks, sest tegelikult ma ei teadnud, kas selle piletiga üldse bussile saab ja tund aega oli vaja kuskil passida. Oleks tahtnud juba magada, mitte seal passida, aga siis juhtus midagi kummalist. Vaatasin uuesti tablood ja juba oli nihkunud A2 bussi väljumisaeg, mis suundus Baker streedile, kella 01.30 peale ja järgmine hetk oli Baker streedi bussi väljumisaeg juba kell 01.00 ning buss tuligi ette. Bussijuht vaatas korra piletit ja lubas meid lahkelt peale. Ohkasin kergendatult. Jäin mõtlema seiga üle, et kuidas on võimalik, et meie buss saabus tund aega varem? Ilmselt juhtuvad sarnased "imed" teatud stressiseisundis. Mulle meenus kohe ka rähni juhtum, mis võttis surma tagasi. Ei hakka seda lugu uuesti üle rääkima.

Üle tunni sõitu ja olimegi Baker streedil, sealt astusime Londoni kurikuulsale punasele kahekordsele linnaliinibussile ja sellega sõitsime oma apartmendile tublisti lähemale. Pilet selles bussis maksis 1.10. Öine London selles rajoonis oli päris kole. Kodutud magasid tänavatel, kamp hindusid, kelle kõnnaku asend oli umbes 45 kraadise nurga all, tulid meile vastu, ja nad lällasid nii kõvasti, et pidin kõrvad lausa lukku panema, kuid siis olimegi ühel hetkel oma korteris. Piirkond on kallis. Kõige odavam korter maksab umbes 200 eurot öö ja selle raha eest tavaliselt korterit ei saagi vaid ainult mingi toa ühiskasutatavast korterist, kuid mu kallis kaasa oli tubli ja ta hankis seekord meile privaatse korteri. Tema on Londonis varemgi olnud ja ütles, et meie korter on ülihea, sest eelnev, kus ta oli, oli jagatav ja väga-väga väike ning maksis sama palju. Korter oli pisike. Köök oli umbes 3x3 sammu suur ja magamistuppa mahtus voodi ja jäi veel natuke hingamisruumi. Peldik ja dušš olid kah olemas, ega nuriseda saagi, kuid enne kella 00.00 pole mõtet magama minna. Pubidest kostuv inimeste sumin on nii vali, et ilma kõrvatroppideta magada ei saa. Pildil on vaade köögist magamistuppa.

Kuna umbes kell 04.00 saime magama (Eesti aeg 06.00), siis magada sai vast mingi 3 tundi ja juba me olimegi kohvikus.

Hommikukohv ja väike amps kõrvale kahele, maksis umbes 25 eurot. Raha numbreid ma ei peaks üldse märkima ja tegelikult ma esimestel päevadel raha üldse ei lugenudki vaid nautisin kõike täiega, kuid nagu loo alguses lubasin, siis võimalusel märgin juurde, palju üks või teine asi maksis. Vahest seda lugu loeb ka mu ämm, kes tahab hirmsasti kõike teada.

Üks maja on uhkem kui teine ja mina imestan, kuidas meie vanalinn on UNESCO pärandis. Siinsed majad annavad silmad ette meie vanalinna majadele ja neid on siin mõni miljon tükki rohkem. Ilmselt on asi selles, et meie vanalinn on kompaktne, kuid siin on kõik vanad majad suure ala peal laiali ja on liiga tavaline. Hitler ei jõudnud neid hooneid puruks pommitada ja selleks ongi selle endise Vana-Rooma asunduse hooned enamuses oma täies hiilguses näha. 

Kui Arne proovis arvutada välja punaste telliste arvu mõnes katedralis ja nuputada telliste tootmise tehnoloogiat ja kiirust, siis raputas ta pead ja ütles, et see on võimatu. Mina aga ütlen, et Londonis on enamus majad punastest tellistest ja neid telliseid majades on rohkem, kui Sahara kõrbes liivateri. See on lihtsalt võimatu! Enamus majade vanus jääb kuskile 19. sajandisse (väidetavalt) ja siis majade vahel on mõni Gooti-stiilis katedral, umbes 13. sajandist. Aasta-arve ma ei võta kuigi tõsiselt, sest seda teemat on palju lahatud, kuid panen siia huvitavaid majade pilte, et anda ülevaade (nii palju kui see on võimalik), mis siin tegelikult kõik on. Mina käisin Londonis suu lahti ja pilk kõrgustesse ning "maa alla."

Vot selliseid "triibutatud" plokke näeb ka näiteks Ungru lossi müürides. Kirve, haamri ja meisli töö?

Swedenborg'i maja. Vot see oli imemees. Kaugel need talveõhtudki enam on. Kel aega on, see lugegu tema raamatuid (Emanuel Swedenborg) ja see saab imestama...

Kuulsad punased telefoniputkad, kuid sellel pildil on tegelikult veel kaks "lahedamata mõistatust." Esimesest juba kirjutasin (punased tellised) ja kes hoolega selle maja alumise ääre poole vaatab, näeb seal teist mõistatust, aga sellest juba hiljem.

Vot selline maja. Huvitava mehe nimi seal kuldsete tähtedega...

Kuna korterites kasutakse palju gaasi (näiteks kütteks ja tarbevee soojendamiseks), siis on vanadesse õhutus-šahtidesse aetud raudtorud sisse. Kuum gaasiaur lõhub tellised ära ja lisaks, kui torusid ei oleks, immitseks mürgist CO-gaasi tubadesse.

No milleks sellised laskeavade moodi "ilustused"?

Osadel tänavate vanadel äärekividel olid kummalised märgid. Ma lasin vahepeal ühe e-raamatu välja Eestisse peidetud varanduste kohta ja seal on samuti kirjeldatud taolisi märke vanadel kividel, kus läheduses on peidus kullakoormad.

Uhke monument. Käisin ja vaatasin seda monumenti igast otsast. Ülidetailne meistriteos. Hobusel oli isegi auk olemas, mille kaudu päris hobune saab sõnnikut väljutada, rääkimata kõigist muudest detailidest. Milleks sellised detailid? Jäi mulje, justkui päris hobune oleks seal pronks-korra all. Ma enam tegelikult ei tahaks selliste küsimuste peale pead vaevata, aga kui ma avastan ennast ühe või teise küsimuse juures pead vaevamas, siis ma meenutan oma hernepeenart ja rohkem mul küsimusi ei ole.

Vaatasin seda maja eemalt ja nuputasin, et miks paljudel majadel olevad ümmargused avad, kus peaks mingi vapp või kiri olema, on enamasti tühjad. Ka Eestis on palju selliseid seletamatuid maju. 

Läksin siis majale lähemale ja... polnudki need tühjad vaid hoopis aknaavad.

19. sajandi tellistest majade vahel oli korraga 13. sajandist pärit olev kirik. Sisse sai tasuta minna. Kirik oli mitmetasandiline. Elukaaslasele meeldivad sealsed kirikud, kuna neis pole kulda ja karda ja on lihtsad.

Kui katedralile oli ring peale tehtud ja tulin õue uudistama teisi hooneid ja seda, kuidas Londonis on absoluutselt kõik majad maa all ja paljude majade äär on poolest saati uuesti lahti kaevatud, siis ilmus äkki mu juurde turvamees ja tundis huvi, mida ma sedasi pildistan ja vaatan seal. Seletasin talle asja lahti ja siis ta soovis mulle kõike head ega tülitanud mind rohkem. Hiljem rongiga lennujaama tagasi sõites sai selgeks, miks ta mind kahtlaseks pidas. Rongi tabloodel oli kiri, mis soovitas inimestel igasugustest kahtlastest inimestest ja tegevustest politseile sms'ga teada anda või helistada. See, mida ma seal nägin ja mis rahvaste-paabel ja erinevad usundid, mis aeg-ajalt kipuvad põrkuma, seal olid, siis ega seal nad vist muud-moodi enam korda hoida ei saagi. Kuna rahvas on killustunud, siis üks on ühe poolt, teine teise poolt ja sellest head nahka ei tule ja tekivad konfliktid. Kuidas lõppes peavoolu ajaloo järgi Rooma Riik? Vot, kui selles riigis midagi ei muudeta, siis vanajumal lõpetab selle asja ka seal varsti ära (mis meiegi riigis teistmoodi on?). Vana majesteetlikus ja igasugustest kirjudest lippudest vaba piirkond oli Buckinghami palee piirkond. Seal pargis ja palee ümbruses oli hea ja lõõgastav kõndida, aga sellest piirkonnast lähemalt väheke hiljem.

Pool päeva veetsime me kullaseppade ja juveliiride tänaval. Ühes äris müüdi ka kelli ja kellad seal enamasti näitasid aega 10.10. Samuti vana teema.

Kalliskividest ma ei hakka siia juttu panema, kuid mu kaasa õppis Londonis GIA harus ja sooritas seal teemanti eksmi ning kullaseppade tänav lihtsalt käis asja juurde. Kalliskivide kohta on juttu Tai loos. Eestis on nüüd üks ekspert juures, kes oskab teemandi kvaliteeti, värvust jms määrata. Kuid, mis mina sellest tean ja parem ei kirjuta sellest midagi, sest ilmselt juba eksisin terminite jms.

Vahepeal tuli ka kuskil keha kinnitada. Pole neil brittidel mingit rahvussööki peale Fish and chip'si. Sõime meiegi seda ja mulle kohati meeldib nn "prügi" süüa, aga kaasale see ei meeldi.

Ühe õlle margiga on veel üks naljakas lugu, mida ma jõin Lutoni lennujaamas enne koju lendu. Ilusa nimega õlle bränd ja siis jäin vaatama, millal seda õlut esmakordselt tootma hakati ja naer tuli peale. 

Korraks vanade hoonete juurest tänapäeva maailma. Ostutänaval oli korraga selline imelik asi. Rõngad keerlesid laes ja seintel ning taustaks oli võimas ja mõjuv taustamuusika, mis kombona võttis kananaha ihule. Kaasa ütles, et see on mingi uus trend ja asendab halutsinogeensetest seentest saadavat elamust. Kui seda muusikat kuulata ja neid liikuvaid ringe piisavalt kaua vaadata, saavat seenetripi kätte. Nii ta mulle ütles. Ja mulle see asi meeldis.

Tagasi põhiteema juurde.

Mis mõlkus selle meistri peas, kes ratsaniku sinna kõrgele pani?

Järjekordne šedööver.

9 miljonit inimest elab selles linnas. Paar päeva ma pidasin seal vastu, aga kaua vist ei peaks. Sigin-sagin ja astuda naljalt kuskile pole.

Veel stiilinäidet. Kust pekkis selliseid telliseid osta saab?

Kõike ei jõuagi kommenteerida.

  

Võimatu ja ülidetailne pronksist purskkaev. Enamus asjad nendel piltidel on võimatud ja järgmises osas näitan veelgi võimatumaid asju.

Astusin siis suvalisse kiriku aeda ja seal...

... maas olid hauaplaadid teesillutiseks, mida mööda tuli kõndida, et jõuda kirikuni.

Kuid nende "vanade" hauaplaatidega on üks väga suur aga. Kui ülemisel pildil olev naine suri aastal 1843 ja ta sinna maeti, siis ei klapi see kokku enamuste vanade tellistest majadega, mis on ehitatud mõnevõrra hiljem ja mis on mattunud keskeltläbi 5 meetrit (võibolla rohkemgi?). Varsti jõuan selle teemani.

Niguliste ja paljude teiste kirikutega on sama jama. Ümberringi on kõik 19-20. sajandi alguse majad mattunud, aga kiriku põrand on enam-vähem praeguse sillutisega loodis, kuhu alla on maetud vennikesed 17ndast sajandist. Mõtlen korra jälle oma hernepeenrale.

Mul on veel miljon taoliste "võimatute" majade pilti, aga ei hakka kõike siia toppima.

Siiski Buckinghami palee ja Big Beni panen kohustuslikus korras siia vaatamiseks välja. Mind hämmastasid need ülijämedad vahtrad palee pargis.

Palee pargis on kõnniteede äärtes pisikesed kivid nagu meil kruus, kuid sellega on üks aga. Kivid on pealt tumekollased või -pruunid. Haarasin ühe näidise koju kaasa.

Üks kivi oli nurgast katki ja võtsin selle kätte. Tundub nagu tegu oleks suitsuklaasiga. Mil moel sellised kivikesed tekkinud on? Panin küsimuse üles Eestimaa kivid & geoloogia gruppi.

Paleesse kedagi ei lastud. Pistsin telefoni läbi aia, et väheke korralikum pilt saada. Automaadiga valvur ei pannud seda pahaks.

Kirjeldamatu. Kuid pöörake pilk korra alumistele pisikestele aiapostidele. Ma vist lahendasin vana sõjasaladuse. Taolist pilti võib ka meie vanalinnas näha ühe maja nurgas, kuhu on postiks püstitatud umbes samas mõõdus kahur. Mulle jäi mulje, et kahuritest tehti aiapostid, mida oleks saanud vanemal ajal uuesti vajadusel kasutusele võtta.

Alumisel pildil on sama asi.

A.D 1911. Loogiliselt võttes on see number õigem, kui kõik seni nähtud 19. sajandi võimatused. Aga ka sellesse 100-aasta tagusesse meistriteosesse ei tasuks kinni jääda.

Järgmine suvaline maja seal samas piirkonnas. Ma mõtlesin, et näen seal maju igasugustest aegadest, mitte nagu Eestis (19-20. sajandi algus), kuid Londonis on kõik sama nagu meil. Enamus majad on dateeritud 19. sajandi lõppu ja siis järsku mingid gooti-stiilis katedraalid 13. sajandist (nagu meie maakirikud umbes samast ajast). Aga kuhu jäid majad 14 - 18. sajandini? Mõni üksik selline olevat kuskil olemas kah, aga üldiselt selliseid maju pole. Pildil olev maja olevat ehitatud 1898. aastal.

Ulme.

Vot sellistest "vanameestest" päiskivil tuleb järgmises osas juttu.

Järgmine võimatus. Kui saaks Big Beni suvalistesse osadesse kolama minna, see võiks lausa eluunistus olla, aga seda juba naljalt ei juhtu.

Minu silm ei loe välja, mis seal kella all kirjas.

Aga nüüd siis maa-aluse Londoni juurde. See on vana teema ja ei vaja pikemat tutvustamist. Maa-alla sain ainult metroos ja võin öelda, et kõige sügavam rong võis sõita umbes 100 meetri sügavusel. Konstruktsioonid, mida eskalaatoritelt näha oli, meenutasid mõnda ulmefilmist nähtud stseeni.

Alumine loss on ainult murdosa lahti kaevatud, kuid Londoni juures on see hea, et väga paljud majade ääred on lahti kaevatud. 

Mõõtsin silmadega ära. Kolm mind tuleb üksteise otsa panna, et põhja ulatuks.

Ühes kohas oli tee ühe meetri sügavuselt lahti kaevatud. Imestama pani telliskivi kiht paarikümne cm sügavusel. Kas tee oli mingil ajal tellistest? Väheusutav...

Lisaks maa-alusele korrusele on omaette vaatamisväärsuseks ülimassiivsed raudaiad ja tänavavalgustuspostid. 

Paljude lahtikaevatud majade ääres on sellised plaadid, millel on kandilised klaasist aknad, et valgus maa alla jõuaks. 

See maja oli huvitav sellepoolest, et selle alumised tellised on klinkertellised. Need on erilised suurel kuumusel põletatud tellised, mis kõlisevad nagu klaas ja on ülivastupidavad. 

Hallo mutionu! Kas sa oled kodus?

Eks kindlasti on neid, kes väidavad, et nii ehitatigi, kuna maa on Londonis väga kallis. Ma olen sellise taseme saavutanud, et ma kellegagi ei taha vaielda ja olen seda küsimust omagi peas kaalunud. Kuid nägin maju, millel olid maa-alusel osas tellised lagunenud. Üleval pool olid aga tellised terved. Ilmselt olid need niiskes pinnases lagunema hakanud.

Ma võiksi neid pilte siia jagama jääda, aga sellel pole suurt mõtet. See, mida ma seal nägin ja see, mida ma vanadest ajalehtedest olen lugenud, nende mõlema põhjal saan loo lühidalt kokku võtta järgmiselt: 

Mattunud London on Vana-Rooma linn, mis mattus, nagu teisedki vanad linnad üle ilma, mingi katastroofi tõttu alles hiljuti. Kaldun arvama, et tegu võib olla Piiblis kirjeldatud üleujutuse sündmusega.

Kõik pildil olevad vanad hooned pärinevad tegelikult Vana-Rooma ajast, milline aeg lõppes kusagil 19. sajandi esimesel poolel või keskel. Peale katasroofi varjati ja peideti tõeline ajalugu teatud rühmituste poolt. Sellest kõigest ma olen kirjutanud ja mõned tõendeid lagedale tarinud (SPQL ehk London ja SPQR Narva). Panen siia artikli Postimehest nr 223, 19 august 1927. Juhin tähelepanu ainult ühele pisikesele detailile artiklis - nahksussid! Need olid 2000 aastat vanad, aga sai põhimõtteliselt kohe jalga tõmmata, peale rasvase lapiga üle käimist. Kui vanad siis õigupoolest need sussid olid? Meenus ka veel lugu vaaraodele surnukambritesse kaasa pandud meest, mis polnud tänini vanaks läinud. Lisaks lugesin lugu teisest vanast ajalehest (Esmaspäev: piltidega nädalleht, nr 38, 19 september 1927), kus Briti muuseumi ja Pensylvania ülikooli teadlased kaevasid 4000 aastat vana Uri linna lahti Paabeli torni läheduses ja seal nad imestasid, et majad olid sama heas seisukorras nagu 4000 aastat tagasi. Asu või sisse elama! Algavas artiklis mainitakse veel tunneleid, mis samuti on kõikides vanades linnades olemas. Artiklit olen veidi lühendatud.

Surnute linn Inglise panga hoone all.

 

Inglise panga hoone all Londonis leiti kaevamiste käigus Rooma linna jäänused. Mõni aeg tagasi otsustas Inglise panga juhatus panga teraskambrid, kus kullakange alal hoiti, teise kohta ehitada ja praeguseid ruume pangatähtede trükkimiseks kasutada. Selleks otstarbeks tuli tähendatud keldreid niihästi laiuselt kui sügavuselt suurendada. 

Kaevamistööde juures leidsid töölised suure hulga taldrikuid, potte ja nuge. Alguses ei antud sellele leiule mingit tähtsust. Nädal hiljem leidsid töölised samalt kohalt veidi sügavamalt kivist puusärgi, millesse oli maetud sõdur ühes relvadega. Leiust teatati seekord Briti muuseumile, mille järele teaduslik komisjon leiukohale ilmus ja asja lähemalt järele uurides otsusele jõudis, et panga varakambrite all asub vana Rooma linna keskus. Briti muuseumi komisjon hakkas sellest ajast Inglise panga alust kavakindlalt kaevama. 

Õpetlaste töö andis suuremaid tulemusi, kui nad seda oodata mõistsid. Londoni savine maapind on 2000 aastia jooksul omaaegse Londoni jäänused suurepäraselt alal hoidnud. Näiteks oli paar nahksandaale nii hästi säilunud, et nahk pärast rasvaga sissehõõrumist uuesti pehmeks ja paenduvaks muutus ja sandaale väga hästi praegugi võib kanda. Sandaalid on valmistatud 127 a eKr.

Kõige tähtsama leiu moodustab siiski surnuaed, vana Rooma Londoni "surnute linn". Suurem osa "surnute linnast" asus otsekohe Inglise panga varakambrite all. Kaevamistöödel satuti maa-alusele tunnelitaolisele ehitusele, kuhu maetud oli enam kui sada hästisäilinud puusärki. Viimastest leiti sõdurite luid ja relvi, missuguseid Rooma palgatud sõdurid esimestel sajanditel p. Kr. sündimist kandsid. Samuti leiti mitu liivakella ja joonlaud, millist Rooma käsitöölised 2000 aasta eest tarvitasid. Terve rida potte ja vaase pakub samuti kunstiajaloolastele palju huvitavat materjali. Üks osa vaasidest on rikkalikult kaetud maalidega, mis enamasti kujutavad jahistseene ja Vana-Rooma jumalateenistuse pilte. Kunstlikult väljatöötatud nööp- ja juuksenõelad ning kammid osutavad nende meistrite head maitset.

 

Panen loole punkti ja jätkan kunagi hiljem Briti muuseumiga. Millal seda teha jõuan, ei tea, kuna ei tahaks kõiki ilusaid päevi arvuti taga veeta.

Järgneb...