Oli jälle üks vaba päev, mille ma veetsin Tallinnas. Nende vabade päevadega aga on hoopis teine konks. Kui mul päev on vaba ja olen Tallinnas, siis peale seda vaba päeva, mul tavaliselt öö pole kunagi vaba. Ja kui ma maal olen, siis pole ühtegi vaba päeva, nii et katsun võtta nendelt päevadelt mis võimalik. Oli ilus suveilm ja termomeeter näitas 25 C. Oleks patt olnud seda päeva raisku lasta ja nii otsustasingi Dominiiklaste kloostrit külastada. Selle kloostri kohta on siin blogis lugu olemas, mille ma sättisin kokku raamatu põhjal, ilma, et seda kloostrit ennemat oleksin külastanud.
Sissejuhatuseks vast võingi öelda vast ainult seda, et ajaloost on kustutatud hiiglased, sest ükspuha kus ma uurimisretki olen teinud, näen ma vihjeid neile. Hiiglased, kes siin ja mujal maailmas elasid, pidid olema tähtsad mehed. Tavaliselt, kas kuningad või vähemalt mingid muud kõrged ametikandjad. Võin oletada nähtu põhjal, et nende valitsemine ja hukk võis leida aset enne 16. sajandit. Paljud artefaktid, mis on säilinud, on pärit 17. sajandist ja hiljem. Sama on ka hoonetega. Enamus hooneid on põlenud ja ringi ehitatud meie mõistes normaalinimese mõõtmetele peale 17. sajandit. Olen siin ennegi toonud välja katkendeid legendidest, kus hiiglased ja meie mõõtu inimesed olid sõjajalal. Toimus mingi suure lähtestamise laadne asi ja hiiglased pühiti inimeste mälust, kuid legendides ja ümbruse uurimisel võib endiselt leida kaudseid tõendeid nende inimeste olemasolus ammustel aegadel.
Astusin siis uksest välja ja võtsin tee Vanalinna ette. Kuna oli esmaspäev, siis torkas mulle korraks pähe, et esmaspäeval on ju tavaliselt muuseumid suletud. Teel jäid ette mulle päris mitu muuseumi, mille uksed olid kinni, kuid oli ka neid, mis olid lahti. Suvine aeg ja ma ei kaotanud lootust ja sammusin vapralt kloostri poole. Samas, asi oleks mul olnud võtta taskust telefon ja uurida, kas klooster üldse on avatud. Samas poleks ka midagi hullu olnud, kui muuseum oleks suletud olnud. Oleksin käigult teinud plaanid ringi ja oma peas plaan B välja mõelnud. Õnneks, selleks polnud vajadust.
Jõudsin kloostri siseõuele ja mind tervitas seal must munk. See kiitsuke õu oli juba iseenesest vaatamisväärsus omaette.
Kahjuks on tänapäeval klooster külastajatele avatud vaid väga väikeses osas võrreldes endise ajaga. Suures osas kloostrimajas asuvad tänapäeval era-korterid, aga samas hea seegi, et niigi palju lastakse uudistada.
Ostsin pileti, raha küsiti 5 eurot ja sain kätte infolehe, millest sai välja lugeda ruumide otstarbe ja muud põnevat ajaloolist. Läksin esimesse ruumi sisse ja võtsin toolil istet ning hakkasin infolehte uurima. Selgus, et olin jõudnud kapiitlisaali. See olevat olnud ruum, kus vennad igapäevaselt kogunesid ja pidasid nõu ning tegelesid vaimulike harjutustega. Pildil olev võlvlagi annab ruumile väga hea kõla ja ilme ning see lagi olla ehitatud ümberehituse käigus 1518. aastal. Dominiiklaste klooster aga olla ehitatud 1246. aastal.
Keldrisse kahjuks mind ei lastud, tegelikult kedagi ei lastud, kuid infolehelt võis lugeda, et keldris olid kunagi paiknenud laoruumid ja küttesüsteem. Mis aastal, seda ma välja ei lugenud. Küttesüsteemiks oli kasutatud hüpokaust- ehk kaloriiferahjusid, millest soe õhk juhiti avauste kaudu ülespoole. Õnneks, ma olen varemalt sarnast süsteemi näinud Kuresaare kindluses, kuid selle külastusest on juba väga palju aastaid möödas. Eelmine kevad küll käisin Kuressaares, kuid eesmärgid olid teised ja kindluse pilet jäi lunastamata. Kui võimalus tekib, siis võtan plaani. Tookordsest külastusest on mul kindlasti veel kuskil pildid alles, kuid ma hetkel arhiividesse veel ei sukelduks, vaid tahaks uue külaskäigu kunagi sinna ette võtta.
Kuna keldrisse ei saanud, hakkasin ülespoole liikuma. Puhas nostalgia, mis on tekkinud vanade filmide ajendil, ronida mööda neid kitsaid treppe. Suurem mees peab palju vaeva nägema, et käiku mitte kinni jääda. Kõik on ümberehitatud ja algset on siin tegelikult väga vähe.
Selle ruumi nimetus peaks olema dormitoorium ehk munkade magala. Uksekaar on nii madal, et munkadel oli hea uksest läbi tulla põlvitades ja samal ajal palved taeva poole teele saata. Said teised kohe kaks-ühes ühe käiguga tehtud.
Kui seda ehitusstiili või õigemini kunagist ümberehitust vaatasin, siis jäi selline mulje, et seda korrust ei olnud vanasti üldse olemas. Arvatavalt oli algselt tegu ühe kõrge ruumiga ja see vahelagi on hilisem nikerdus. Kuskil muuseumi nurgas jooksis telekast infot ja olid ka mingit bukletid, kust sai välja lugeda paljude ümberehituste kohta. Kuna see maja oli minu jaoks võõras, siis ma nagunii poleks pihta saanud, kus ja mis seal ringi on tehtud.
Katedraalis oli väikene väljapanek raidkividest. Infolehelt sain lugeda, et kõik hoones asuvad raidkujud ei ole üldse selle kloostri omad, vaid on saadud laenuks teistest Tallinna hoonetest.
Väga majesteetlik sisenemine kabelisse läbi suursuguse triumfikaare. See on muidugi nali, kuid selle pildiga vast saab aimu, mis kõik on tulnud selles majas ringi teha, et saaks maja kuidagimoodigi uuesti kasutusele võtta.
Ühe käigu aknast sai näha kloostri õuele. Pildilt kahjuks pole hästi näha, kuid see tundub olevat säilinud sellisel tasemel nagu filmides püütakse meile keskaega kujutada. Tahtsin seda õuet ka korraks lähemalt uurida, aga ei saanud. Selgus, et sinna õue saab minna ainult läbi Vene tänaval asuva katoliku kiriku. Räägin siia kohe siis selle loo kah vahele, enne kui jätkan Dominiiklaste kloostriga.
Sisenesin siis Peeter-Pauli katedraali, sissepääs oli tasuta. Vaatasin ringi ja uudistasin natukene ja pilk jäi raamatutele, mis sinna ühele lauale olid välja pandud. Minu juurde tuli üks tädike ja pistis mulle näppu raamatu paavst Franciscuse apostelliku visiidi kõnedest Eestis. Ütles, et see on tasuta. Kuna raamat ja üle-üldse Vatikan ja paavsti teema on huvitav, siis võtsin kingituse vastu.
Hakkasin siis otsima pääsu Domiiklaste kloostri õuele. Leidsingi ukse üles kuid uksel oli silt, et sissepääs maksab kaks eurot. Sularaha mul paraku polnud, nii et see käik jäi mul seekord katki, kuigi ma kaldun arvama, et tädike oleks mu ilma rahata ka sinna sisse lasknud, kuid jäi siis seekord nii. On põhjust jälle tagasi minna.
Nüüd siis katoliku kirikust tagasi Dominiiklaste kloostrisse. Tegu oli arvatavalt kabeliga, kuid selle ruumi näol võis tegemist olla ka käärkambri või kapiitlisaaliga. Kui aga vaadata suuremaid kloostreid laiemalt üle Eesti, siis tegelikult on säilinud mingil kujul meil ainult kolm kloostrit. See samune, milles ma käisin, siis Padise ning Pirita. Pildil aga on näha, et ka selle ruumi näol on tegemist olnud suurema ümberehitusega. Muidugi ma ei tea, mis hr Kuuskemaa sellest võlvistikust arvaks? Piiblite riiul?
Nüüd olen siis oma silmaga ära näinud ka mõõdukuse ingli. Mõistagi, olid kirjad ladina keelsed ja kogu seda ajastut looritab ja varjutab sümbolism. Sümbolite raamat on samuti siit blogist leitav. Kogu Euroopa oli pimedal keskajal sümbolite lummuses. Ise aga olen mõelnud enda peas hoopis ühte teist varianti kogu sellest keskaja asjandusest. Vanal ajal toimis maagia või nõidus, kuidas soovite. Inimesed teadsid rituaale ja sõnu ning õigeid talitusi, millega sai praktiliselt mida iganes siin füüsilises maailmas muuta ja korda saata. Siis juhtus midagi ja tulid kurjad inimesed, kes juurisid kogu alkeemia, maagia ja meie keeli salaõpetuse, inimkonnast välja. Ristisõdalased ja inkvisiitorid põletasid viimased targad ning möödus paar põlve ja oskused olidki kadunud. Isegi piibel sisaldas salaõpetusi ja ka need peatükid kisti raamatutest välja.
Tegu on kiviga, mille juures oli silt ja seal oli kirjas, et tegu on siseportaali sillusega, aastast umbes 1500. Proovisin kirja tõlkida ja sain midagi sellist: "Ja ta ei anna igavesele sinu õiget." Ju mul läksid mingid tähed sassi, kuid sellel kivil tundub olevat mingi kirikliku mõjuga tekst. Uurisin seda raidkivi lähemalt, et teada saada selle valmistamise viisi.
Vaatlesin neid raudvarraste või köie moodi nikerdisi ja mõtlesin, et milleks nii palju vaeva näha peitli ja haamriga? Ju siis oli aega oma vaeva sellesse kivisse või õigemini tervesse hoonesse rakendada.
Proovisin nuputada, et mis eesmärgiga on akna alune sedasi ehitatud. Mõned mõtted on, kuid vägisi tundub nii, et kõige olulisemad asjad on nendest tühimekest puudu...
Samasse tuppa oli välja pandud väike kogu akna sammaste fragmente. Pilk jäi pidama sümbolitel. Tähendusi ma muidugi ei tea, aga midagi ei tehta niisama. Ülemisel postil on üleval ja all lilleõie kujuline kujutis, millest tulevad välja justkui mingid seemned. Võin ka eksida, äkki on mingid munad hoopsi või veel hoopis midagi kolmandat, kuid mõlemas seemnete kogumis on üks seeme katki. Korraks mõtlesin, et meister on vigast valuvormi kasutanud, kuid siis sain oma mõtte eksitusest aru. Tegu olevat ju raidkivimiga, mitte betooni valust postiga.
Mingi kole elukas ja jälle mingid seemned.
See post tundus nüüd marmorist olevat võrreldes teistega. Kunstmarmorit saab valmistada kipsisegust. Kipsi on vaja kulutada...
Ümberehituse käigus või renoveerimise käigus kasutati kõik materjal ära, mis kätte sattus, sest ajad olid nüüd korraga vaesed. Seinas on näha kaks hoopis teise vormiga kivi, mis algselt on mõeldud ilmselgelt kuskile mujale.
Neid vaese aja ümberehitusi ja jaburdusi võikski pildistama jääda. Need ei lõppe.
Sümbolid on huvitav teema, kuid ma ei ole jõudnud ennast teemaga kurssi viia. Kiivritel ja kiivrivõredel on eriline tähendus. See näitas seisust. Näiteks, kiiver, millel on võre lahti, siis oli tegemist kuningliku perekonnaga. Teistmoodi kujundusega kiiver, millel oli võre ees, see näitas rüütliseisust jne.
Aknalauale oli keegi münte jätnud. Kogumiskasti seal ligidal ei olnud, ju siis keegi istus ja pudenesid taskust välja.
Üks münt oli teistest ilusam, US veerand dollarine. Minust need sinna jäid, sest ehk pöördub omanik tagasi oma varandust otsima. Mina kasutasin seni aga võimalust seda münti lähemalt uurida. Polnudki sellist varem näinud.
Tähtsatel meestel olid kodus altarid. Pildil on Tallinna Raeapteekri kodualtar aastast 1630. Huvitav, kas apteeker Melhioril oli ka selline? Filmis jooksid tema apteegis ainult rotid.
Uurisin natukene lähemalt neid altareid.
Jeesus oli ristil ja mõlema käe kaks näppu olid püsti. See on ju tavaline asi pühameeste kujude juures.
Kas luukerepea kõrval on tuhaurn? Minu teada katoliiklikes maades surnuid ei põletatud, sest muidu nad ei saa viimsel kohtupäeval hauast välja ronida.
Vanasti rohepööret ei tuntud, see neid ei nakatanud, aga taaskasutus oli neilgi moes. Altaril olev infotahvel on puhtaks lihvitud. Ootab uut omanikku.
See oli äge raidkivi. Jeesus ülal õnduses ja inimesed all maapeal kannatuses.
Kloostris oli üleval ka fotonäitus.
Ühes toas olid väljavõtted vanadest piltidega raamatutest. Vasakpoolsel pildil tundub ühe neiuga midagi valesti olevat.
Siin jälle on parempoolsel pildil onuke väheke pikkust rohkem visanud kui teised. Ega sedagi tea, kes seal vasakul istub. Kuninga moodi tundub olevat ja need olid ka ammusel ajal väheke pikemad poisid.
Ühes toas oli sellise mütsiga onukese bareljeef. Ei paista kuidagi eestlase moodi olevat. Samas, kui lugeda nüüd mu eelmist lugu eesti viikingitest, keda võiks vast proovida vaimusilma ette manada vanade-eestlaste moodi rõivastuses, siis Tallinnas oli hoopis teine maailm. Kõik on võõrad. Ladina ja saksa keel, siis sekka gooti tähestikku. Linnamuuseumis uurisin Mustpeade vennaskonna nimekirja. Hakkas see vist pihta kuskil 15. sajandist ja ulatus päris kaugele välja. Mitte üht eestipärast nime.
Sellega mu muuseumi külaskäik lõppes. Uudistasin väheke lähemalt ka väljast seda hoonet. Minu jaoks mõistetamatud katuse nikerdised. Sillus tundus tänapäevane betoon olevat ja vanad katusekivid peale visatud.
Kahjuks nendest massiivsetest hauplaatidest paremat pilti päikese ja varjude mängu tõttu teha ei õnnestunud, kuid hinnanguliselt on suuremad nendest umbes 2,5 meetrit kõrged. Neil hauaplaatidel tundub küllalt keeruline ajalugu olevat.
Ei mina taipa senini, miks pühakoja seinale peab sisse raiuma lindlohesid, madusid ja teisi hirmuäratavaid koletisi.
Sai siis tiir sellele kloostrile peale tehtud ja võtsin suuna Raekoja platsi poole. Ja seal korraga selline ilus maja kohe Raekoja taga.
Suumisin natukene pilti lähemale, sest mulle tundus, et vasakpoolne onkel või õigemini pühak (oreool ümber pea) kannab päikeseprille.
Selline varras oli maja tipus. Originaale pole kindlasti enam säilinud, kuid oleks hea teada, kas need hilisemad variandid on täpsed koopiad algupärastest?
Lõpuks jalutasin läbi Raekoja platsi ja rahvast siblis seal hulkade kaupa. Ikkagi turismihooaeg. Söögikohtade sisseviskajad proovisid mind sisse visata, aga ütlesin ilusti kahele sellile ära. Samas jäin mõtlema, et ega ma mingi vaene ei ole :) See ütlus on mu ema öeldud kunagi ja kontekstist välja rebitud ning sügavam taust jääb lugejale arusaamatuks. Tahtsin öelda, et isegi kui eriti raha ei ole, siis nii palju taskupõhjast ikka vast leiab, et ühes maailma ilusamas vanalinnas omale üks maailma parim õlu lubada ja seda nautida. Läksin otsisin siis kõige parema vaatega koha ja maandusin Mad Murphi õueterassil. Üks külm tume õlu ja sibularõngad kõrvale....küll oli hää. Vaatasin seal seda rahvast ja nautisin ilma ning korraga meenus kuulsa kuninga Koguja ütlus: Maailmas on ainult kaks asja, mida nautida. Need on söömine ja joomine, ülejäänud on kõik üks tühi töö ja vaimu närimine.
LÕPP
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar