Matrix: Kera lameda pinnaga

Paar lugu tahaksin teha või õigemini tõlkida mõningate mugandustega selliselt mehelt nagu KorbenDallas (varjunimi on võetud filmist "Viies element", osatäitjat kehastas B.Willis). Mees oli minu teada Stolenhistory looja. Eelmise aasta (2020) augustis kadus mees kui vits vette. Entusiastid taastasid stolenhistory lehte. Kui loogiliselt mõelda, siis on siin kaks varianti. Olin ise saidi lugeja ja ka kommenteerisin kuskil midagi. Panin tähele, et Korben Dallas tegi väga palju postitusi ja info, mida mees teadis ja uuris tundus mulle, et käis ühele mehele üle jõu, ehk siis tegu võis olla mingi riigi eriteenistuse poolt loodud lehega ja suleti, kuna täitis eesmärgi ja ei peetud enam vajalikuks, kuid seda ma hästi ei usu. Teine võimalus, mees (võibolla ka mingi isikute grupp?) oli üliandekas uurija ja "koristati" ära, sest avastas midagi ja hakkas inimestel silmi avama. Võib ka nii olla, et talle anti võimalus sait kinni panna ja distantseeruda sotsiaalmeediast. Igal juhul on asi kahtlane ja kui aega saan, siis katsun huvitavamad lood, mis tema sulest on ilmunud, välja otsida ja ära tõlkida. Nüüd ühe teema juurde, mille autoriks on KorbenDallas. 

Matrix: Kera lameda pinnaga

Ma kindlasti loodan, et me ei ela maatriks-arvutisimulatsiooni maailmas, kuid mõnikord tundub, et me siiski elame Matrixis. William Cowper (Inglise poeet ja hümni kirjutaja 18. sajand) ütles kord: Jumal liigub salapärastel viisidel. Mark Twain toetas seda arusaama, kuulutades, et tõde on kummalisem kui väljamõeldis. Arthur C. Clarke on öelnud, et igasugune piisavalt arenenud tehnoloogia on maagiast eristamatu. Muidugi, kes teab, milline meie ümbrus tegelikult välja näeb? Aga... ma kindlasti ei taha, et see oleks arvutiprogramm. 

Paabeli torn ja Ted Chiang 

Mõni aasta tagasi oli mul rõõm lugeda Ted Chiangi alternatiivse universumi lugu nimega Paabeli torn. Tol ajal pidasin seda meelelahutuseks ja mõnevõrra kiitsin autorit kastist välja mõtlemise eest. Nüüd arvan, et selles loos on palju enamat ja kui on olemas inimene, kes esitaks mõned küsimused meie valdkonna ülesehituse kohta, see inimene oleks Ted Chiang.

Paabeli torni kokkuvõte: Hillalum on Eelami kaevur, kes on kutsutud Paabeli torni, tohutu tellistest torni, mida on sajandeid pidevalt ehitatud. Tema ja ta kolleegid on palgatud Taevavõlvist läbi kaevama, et avastada Jahve loomingut. Hillalum üksi läbib turvaliselt Võlvi. Pärast ohtlikku rännakut üha ülespoole leiab ta, et on jõudnud tagasi pinnale, Paabeli tornist mitte väga kaugele, mitte taevasse, nagu lootis. Ted Chiangi elulugu ei paljasta, kust tema teadmised pärineda võiksid, kuid minu arvates on see lugu "roni üles, et välja tulla alt" lummavalt juhuslik, kuna tegemist on lihtsalt kokkusattumusega. Ja isegi kui see oli Tedi elav kujutlusvõime ja mitte midagi muud, pani see mind mõtlema poleemikale Lame vs kerakujuline maa.

Maa Minu arvates on naljakas see, et meie praegune heliotsentrilise maailma mudel on musternäidiseks. Kuidas saab see olla mudel? Mudel millest? Igatahes kõlab meie praeguse narratiiviga ühilduva maailma ja universumi seadistuse määratlus järgmiselt: Heliotsentrism on astronoomiline mudel, milles Maa ja planeedid tiirlevad ümber Päikese universumi keskmes. Niisiis, selle mudeli järgi on Maa kerakujuline või midagi sellist. Nad ütlevad, et teie kujutatud maakera näib olema reaalne asi. 

Lennukid, nagu me teame, lendavad ainult idast läände või läänest itta. Minu alloleval pildil peaksid numbrid 1 ja 2 hõivama samad ruudustiku koordinaadid või asuma täpselt samas kohas Maakeral. 1 ja 2 tähistavad sama asukohta Ja kuigi #1 ja #2 asuvad Maakeral samas kohas, siis #3 ja #4 mitte. Narratiivi kohaselt eraldab põhjapoolust ja lõunapoolust 12 440 miili. #3 ja #4 ei tähista sama asukohta. 

Siin on veel üks asi, mida peame nende lennukite kohta meeles pidama. NASA viiteväljaanne 1207 pealkirjaga Lineaarse õhusõiduki mudeli tuletamine ja määratlus (NASA Reference Publication 1207 titled Derivation and Definition of a Linear Aircraft Model) sisaldab järgmist: See aruanne tuletab ja määratleb lineariseeritud süsteemimaatriksite komplekti konstantse massiga jäiga õhusõiduki jaoks, mis lendab paigalseisvas atmosfääris tasase, mittepöörleva maa kohal (vaata alumist pilti).

Niisiis, kuidas saavad nad lennata lameda maa statsionaarses atmosfääris, mittepöörleva maa kohal ja samal ajal rääkides sfäärilise Maa kontseptsioonist? Siinkohal arvan, et Jumala programmeerija loodud arvutisimulatsioonil põhinev planeet võiks olla vastus. 

Matrix Ja nüüd, tere tulemast Maatriksisse või öelge tere Hüperboreale, sest minu hüpoteesi kohaselt oli admiral Richard E. Byrdil võimalus seda külastada. Mida ta täpselt oma intervjuus ütles? 

Ta ütles midagi sellist: Kuid kummalisel kombel on tänapäeval maailmas alles jäänud USA-ga sama suur ala, millel inimene pole kunagi näinud. Mis maast ta rääkis? Ma arvan, et ta võis rääkida Hyperboreast. Me kõik teame, et Hüperborea, kui see kunagi eksisteeris, asus põhjapooluse läheduses. 

Admiral aga pidas üsna selgelt silmas lõunapoolust ja... kaugemalegi. Nagu me teame, pole seal ametlikult avastamata "alasid". Meil on ainult Antarktika ise ja see on kõik. Admiral oli läinud lõunapooluse poole ja ta tuli välja... põhjapoolusel, sattudes hoopis teisele poole maailma. Teisisõnu, kui vaatame tavalist kaarti, jaguneks meie Hüperborea kaheks: Antarktika – pool Hüperboreast. Arctica – Hüperborea teine pool. See näeks välja umbes nagu allpool oleval kaardil.

Või midagi sellist nagu ühel vanemal kaardil... 

Seotud artikkel: Hüperborea – mis siis, kui see on endiselt olemas? Taeva pöörlemine

Väidetavalt on tavapärasel Lameda Maa mudelil probleem lõunapoolkeral vastupidises suunas pöörlevate tähtedega. Olen kuulnud, et sellele on seletus, aga ma ei tea seda seletust ennast. Kui me oleme osa teatud arvutisimulatsioonist, töötaks programm täpselt samamoodi kahe eelprogrammeeritud poolkeraga. On ütlematagi selge, et see seadistus toimiks ainult ühel tingimusel ja see on Matrixis. Jumal liigub salapärastel viisidel. Tõde on kummalisem kui väljamõeldis. Iga piisavalt arenenud tehnoloogia on maagiast eristamatu. 

Kui teie oleksite isik, kes peaks esitama ülaltoodud simulatsioonimaailma mugava "poliitiliselt korrektse" mudeli... millise mudeli valiksite? Kas võib juhtuda, et sfäärilise Maa mudel sunniti meile peale, kuna polnud paremat viisi tõe moonutamiseks, kasutades samal ajal olemasoleva simulatsiooni teatud seadusi? Näib, et selle toimimiseks peaksid põhjapooluse ja lõunapooluse piirkonnad olema keelatud. 

Lumi ja jää

Nii põhja- kui ka lõunapoolus on tuntud oma äärmiselt külma temperatuuri poolest. Soovitakse, et me arvaksime, et kõrguse ja muu "Pulli kaka" tõttu on põhjapoolus palju soojem kui lõunapoolus. Muidugi ei saa me seda kuidagi kontrollida. Kas võib juhtuda, et nii põhja- kui lõunapoolus on jääga kaetud, kuna need on sama mandri kaks poolt... Hüperborea? 

LÕPP

Atlantis = Avatari maailm

Atlantise kohta on siin blogis üks jutt juba olemas, kuid teen siia ühe loo veel just selle pärast, et siin loos tuleb välja asjaolu, et Atlantid olid küll inimesesarnased olevused, kuid nad kasutasid hoopis teisi meeli ja neil oli hoopis teistsugune elukorraldus ja asjade nägemine kui meie tsivilisatsioonil. Pealegi olid nad pikka kasvu ehk meie mõistes hiiglased. Kogu lugu viib lõpuks välja meie olevikku. See on ajalooline ulme, mis tegelikult võib hoopis täies ulatuses tõsi olla. Loo jutustamisel võtan appi ühe väga kuulsa ulmefilmi, millega saab tõmmata teatud paralleelid atlantide ja avatari tegelaste vahel.

Atlantis asus Atlandi ookeanis ja oli sillaks Ameerika, Euroopa ja Aafrika vahel. Sellel kaardil on näha ka Mu asukoht. Lemuuria aga asus India ookeanis ja oli sillaks India ja Madakaskari vahel.

Vahemärkusena toon siia välja sellise tõsiasja, uurisin Googel Earth programmi ja tahtsin üles leida vana paika Atlandi ookeani põhjas, kus oli selgelt näha mingid inimtekkelised moodustusid või struktuurid ja avastasin, et neid struktuure ei ole võimalik enam sealt leida. Googel peitis müstikalised struktuurid sellest piirkonnast. Interneti ajaloos on aga see struktuur siiani kätte saadav. Vaata all olevat kahte pilti. Miks aga keegi ei uuri neid paiku või kui uurib, siis miks meile midagi taolistest uuringutest ei räägita? Vastust teate isegi, sest ei osata selgitada ja avastatud kokku viia tänapäeva teadusega. Nii lihtne see kõik ongi. Ajalugu on võltsitud täiel määral, see pole mulle ammu uudiseks.

 

Struktuurid Atlandi ookeani põhjas.

 

 

Googel eemaldas sturktuurid oma kaartidelt.

Atlantise ajajärku kutsuti "kuldseks ajajärguks" (aetas aurea). All pool pildil on ühe kunstniku nägemus kuldsest ajajärgust.

Atlantise mandri hävitas suur veeuputus, mida mina isiklikult pean selleks samaks veeuputuseks, millest piibel kõneleb. Meile räägitakse, et Atlantis võis hukkuda umbes 80 000 aastat tagasi, kuid mina olen jõudnud arvamisele, et see sündmus ei pruukinudki nii väga ammu olla. Vabamüürlaste järgi on praegu käimas aasta 6021 alates maailma loomisest. Piiblis öeldu jääb sinna samasse ajajärku. Siin võibolla peaks ära õiendama kohe ühe asja. Nimelt, kui käia mererannas ja vaadata neid endiste elukate ja taimede fossiile, mis meie lubjakivi lademetes igal pool näha on, siis jääb petlik mulje, justkui need elukad on sinna miljonid aastad tagasi ladestunud, aga siin tuli mulle appi juhus ja nägin mere rannas jalutades vana roostes kilukarpi, mille ümber oli tekkinud paks lubjakivi ladestus nagu oleks tegu miljon aastat vana kilukarbiga. Tegelikult on selline sete ümber kilukarbi ju tekkinud ainult mõnekümne aastaga. 

Selle loo alusmüüriks on jutt pransusekeelsest tööst, mis on ilmunud ajakirjas "Revue Bleue" 1912, VI—VII. Väidetavalt on kogu meile teada olevad lood Atlantisest kirjutanud Platon. 

Atlantid ei mõistnud meie kombel mõtelda ega järjeldada: selle eest olnud nendel hoopis teistsugused võimed, mis tänapäeva inimeses praktiliselt enam ei avaldu (alati on erandeid). Neil oli loomusunniline asjade hinge äratundmine, "kahekordne nägemine", terav meelespidamisevõime ja impulsiivne tahtmine, mis asjade ja vahel isegi loodusejõudude peale suutis mõjuda. 

Katsun nüüd lahti seletada, mida meile eelneva lõiguga öelda taheti. 

Esiteks, nad tundsit pimesi ära hea ja halva, milline võime on ka tegelikult paljudele tänapäeva inimestele antud, kuid enamus inimesi surub selle tundmise alla ja käitub ikka hoopis mingil imelikul kombel teistmoodi. Seepärast meie maailmas just kõik asjad nii ongi nagu nad hetkel on. 

Atlantise inimestel oli kahekordne nägemine. See tähendab nii füüsilist nägemist kui ka "selgelt nägemist." Nad teadsid asju ette, mitte küll kõiki asju, aga paljusid asju. Seal maailmas ei saanud kohta olla valel jms madalatel aistingutel ja instinktidel. 

Neil oli harukordne mälu ja kui nad midagi soovisid, siis nad võisid muuta oma tahtejõuga kasvõi ilmastikku, rääkimata mingite esemete liigutamisest.

Nooli ja vibupüssi tarvitaval atlandil oli sale keha, palju elastsem ja vähem tihe kui praegusel inimesel. (siia juurde kommenteeriks veel nii palju, et kui tahate teada midagi kehade tihedusest, siis soovitan läbi lugeda kuulsa ulme-vana Elukulg poolt tõlgitud Tsaariarmee ohvitseride õpiku aastast 1897). Nende liikmed olid õrnemad ja painduvamad. Silmad, sätendasid ja olid teravad nagu ussil, näisid läbi puurivat maapinnast, tungivat puukoore alla ja loomade hingedesse. Kõrvad kuulsid rohtu kasvavat ja sipelgaid liikuvat. 

Kõrge otsaesine, uhke profiil tuletas meelde teatud Indiaani suguharusid või kujusid Peruu templites. 

Loodus nende olevuste ümber ei olnud meieaegse looduse sarnane. Paks pilvekiht lasus maakera kohal. Ilma päiksepaisteta elas selleaegne inimene, loomade taltsutaja, taimede kasvataja, lähedas ühenduses rikkaliku ja suurepärase taimekasvuga ning metsiku elajate riigiga. Sarnane loodus oli neile teatud mõttes läbipaistev. Nad nägid asjade hingesid põnevate varjudena, mitmevärvilise uduna (aura). Allikate ja jõgede vesi oli kergem, vedelam kui tänapäeval, ühtlasi elustavam. Seda juues omandati mulla ja taimeilma vöimsat mahla, õhk oli soojem ja mõnusam kui meie kristalliline ja selge atmosfäär. Tume äike veeres vahel üle mäeselgade ja metsalatvade, ilma kõuehoopideta iseloomulikult mürisedes, pikki tuliseid madusid meelde tuletades, mida pilved piirasid. Atlant, nähes sarnaseid pilte, mõtles ja juurdles, harjus loodusevägede kui elavate olevuste peale vaatama. Neil oli imelik võim tule üle. Nad võisid tulega täidetud pilvi juurde tõmmata, et metselajaid kohutada, neid koledaid pterodaktilusi, tiivulisi madusid ja määratuid sisalikke. Atlandile oli teatud loomulik nõidusevägi omane. Ta võis loodust mõjutada pilguga ja häälega. 

Tema keel, järeleaimamised häältest ja kirglistest hüüdsõnadest koos seisev, oli alatine nägemata jõudude appi hüüdmine. Atlant uinutas madusid, taltsutas metsloomi. Tema võim taimede üle oli iseäranis suur. Ta mõistis taimede elujõudu külgetõmbamise abil omandada (vat siin jääb minu fantaasia natukene hätta ja mida aeg edasi, seda rohkem me loodusest võõrdume. Ma ei oska lahti mõtestada öeldut, et kuidas nad taimede elujõudu "külgetõmbamise" läbi omandasid). Niisama võisid nad nende kasvamist kiirendada, neile iseenese elust osa andes ja neid tahtmise järele igatepidi painutada (Matrixis painutas Neo lusikat tahtmise järgi). Atlanitide esimesed eluhooned sündisid selleläbi, et nad puude ja põõsaste oksi sundisid eneste tahtmise järele ühte kasvama ja varjualuseid sünnitama. 

Jahikäikude järel metsavilus puhates tundis atlant looduse mõju all eneses usulisi tundeid ärkavat. See loomusunniline tunne avaldas ennast tema juures muusikas. Päevaveerel, saladusliku ja sügava öö algusel kustusid kõik helid. Ei kuuldud enam putukate sumisemist, ei roomajate susinat, elajate möirgamine rauges, lindude hääled vaikisid järsku. Ei kuuldud muud kui jõe ühetasast sosinat, mille kohal heljus nagu kerge suits kauge kataraktide hääl. Need hääled olid õrnad nagu helin veeloomakarbis, mille kord ookeanikaldal eksiv jahimees kõrva vastu oli surunud. Ja atlant kuulas . . . kuulas ikka . . . varsti ei kuulnud midagi peale vaikuse . . . kuid siis iseenesesse koondudes, kuulis ta teist häält . . . See kõlas teiste taga ja teistest kõigist läbi, nagu teiselpool vaikust . . . See näis tulevat ühtlasi jõest, metsast ja õhust. See seisis koos kahest noodist, mis ikka jälle rütmiliselt kordusid, nagu lainete laul, mis kaldal puruks lähevad ja kaovad. Need kaks nooti kõlasid - „Ta-oo' . . . Ta-oo' ..." Siis tundis atlant segaselt, et see oli mingi suure olemuse hääl, kes elab igas olevuses.

Öösel algas atlandil uus elu unistuste ja nägemiste elu, rändamine läbi tundmata ilmade. Tema vaim oli vähem köidetud ihu külge kui meie oma, võis kergemini ühineda üleloomuliku ilmaga. Harilikult ei näinud atlant ei päikest ega taevasina ega tähtesid: taevalaotust varjas paks pilvevaip. Und nähes rändas tema hing kosmoses, ujus taevakehade vahel, ümbritsetud imelistest nähtustest. Mõnikord ilmus temale isa Manou, suguharu sünnitaja, vanamehe näol, reisikepp käes. Tema juhatusel rännates oli magajal tundmus nagu tungiks ta läbi raskest udukestast ja kerkiks ikka kõrgemale, kõrgemale. Järsku nägi ta ennast tulesaare keskel, mille ümber voolas ringina säravate vaimude jõgi, mõned nende seast kummardasid tema poole, et temale ulatada elukarikat või võitlusevibu. Sa oled Ilma-geeniuse südames, seletas Manou, kuid on veel teisi jumalaid temast kõrgemal. Ilmaruum laienes, täis imesid. Selles liikuvad tulised olevused muutusid nii õrnaks ja läbipaistvaks, et nende nagu õrna loori läbi paistsid viis üksteist ümbritsevat ilmaruumi, igaüks nähtavasti teistest ilma arvamata kaugel ja viimane hiilgav nagu hele täpp. Ta nägi kuninglikke nägusid, tuleleekidest juukseid, määratuid silmi, sügavaid nagu kuristikud, kuid ta ei jõudnud viimse sfäärini.Sealt oleme kõik tulnud, ütles Manou. Viimaks tõi jumalik teejuht unes rändaja jälle maa peale tagasi. Teel lendasid nad tekkivatest ilmakehadest mööda, tulevastest väikestest, praegusest kuust, mis nagu hukkaläinud laevakere ujus tihedas udus (see teooria on ammu tõelisele vandenõuteoreetikule teada, et kuu on mingit sorti laev või sõiduk, mis on seest tühi).

Sarnastest unenägudest ärgates arvas atlant, et ta jumalatega oli ühenduses olnud. Sagedasti ei mäletanud ta piire tõsise ilma ja unistuste ilma vahel. Jumalad olid temale kaitsjad, kellega ta sõbrajalal elas. Ta kuulis nende häält tuultes, vees: võttis vastu nende hoiatusi. Tema hing oli nii läbi imbunud nende hingeõhust, et ta neid vahel tundis iseeneses, et ta enese tegusid nende omadeks pidas, uskuma hakkas, et tema on üks nende seast. Päeval pidas atlant jahti mammuti ja lendavate madude pääle.

Öösel muutus ta unistavaks lapseks, nägemuste seas eksivaks hingeks. Pärast surma unistas ta edasi, ühest ihust teise rännates: ja kui ta aastatuhandate pärast uuesti inimeseks saades liaanidest kätkis unest ärkas, siis tundis ta möödaläinud elude järelkaja tumedate mälestustena oma hinges. Nii elas see "inimene" esimene sarnase tõu esindaja - unistades ja pool-vegeteerides: päev ja öö, realsus ja unenägu, elu ja surm sünnitasid tema hinges ja ettekujutuses ühise võrgu. Mälestus sellest ajajärgust elas edasi Egiptuse mütologias, piibli muinasloos Aadamast ja Eevast ning Paradiisi aiast, kreeklaste usus „koiduaegse kuld-ajajärgu" sisse, kus jumalad maa peal kõndisid: mälestused ja muinaslood on välist kuju muutnud, sisu jääb ikka üheks, see on igatsus jumaluse ja igavese kodu järele. 

Atlantise elanikud olid inimesed, kes elasid enne suurt Veeuputust. Atlantis elas neli suurt katastroofi üle. Aastatuhandate jooksul liikusid nad põhjast lõuna poole, seal oli võitlusi, segadusi ja sõdasid.

Iga suure katastroofi eel käis kultuuri tõus ja sellele järgnev dekadents, ühesuguste tingimuste ühesugused järeldused. Peatõug jagunes mitmeks suguharuks: seal sündisid kõigi praeguste inimesetõugude esiisad: punane, kollane, valge tõug lahkusid teistest kindlat iselaadi omandades: semitiaaria tõug eraldas ennast, et kõrgemat sugu luua. Valitsusekord olnud sel õnnelikul maal teokraatline: korda ei hoitud alal mitte väevõimuga, vaid loomuliku ja heategeva maagia abil. Aastasadasid valitsenud üks dünastia: valitsejate soovid peegeldanud ennast valitsetavate hingedes, mille meel nii nõrk oli kindlasti piiratud mina tunne. Ego ärkamisega tõstab uhkus pead. Siis hakkas „must maagia" võitlema „valge maagia" vastu; kaks igavest vaenlast, kes inimest enam kunagi lahti ei lase eneste küüsist. Mõlematele oli sel ajal omane teatud võim loodusjõudude üle, mida meieaegsel inimesel enam ei ole. Algasid selle võimu abil hirmsad võitlused, mis enne ei lõppenud, kui Atlantis hävines. Atlantide „rahvust" nimetati ka rmoahole'ideks. See asus ilmajao lõunapoolses osas, soojas ja niiskes maakonnas, mille metsades ja määratutes soodes elasid hiiglaloomad. „See oli hiiglaste-põlv (piiblis kirjeldatud hiiglased, need samad vägimehed, kelle ehitatud hooneid veel tänapäevalgi igas maanurgas näha võib), sõjakas, tume pruuni nahavärviga, mis tugeva ühisjõu mõjul tegevust avaldas.

Nime olid nad saanud sõjahüüde järele, millega üksikud suguharud kokku kogusid ja kohutust külvasid vaenlaste sekka. Nende ülemad arvasid ennast talitavat väljast tulevate tugevate impulsside mõjul, mis võimsate lainetena nende üle tulid ja neid kihutasid teisi maid ära võitma (mingid tehnoloogilised sagedused?). Sõjakäigu lõpul läksid need ajutised kihutajad tagasi rahvahulga sekka ja kõik oli jälle unustatud. Nõrga meelespidamise võimega ja ilma kombinatsiooniandeta rmoahole'id langesid lõpuks teiste mõju alla, neid võitsid ära tugevamad tõud. Nende vastased tlavatliidid sellesama - värvilised, tegevusehimulised, painduvad ja kavalad pidasid lokkavatest madalikkudest paremateks eluasemeteks karedaid mägestikkusid. 

Nad varjasid endid seal nagu kindlustes ja tegid mägedest oma sõjakäikude väljamineku paigad. Tlavatliidide juhid olid osavad, auahned ja julged; rahvas oli enam intelligentne ja parema meelespidamise võimega. Nad ei mängi suurt osa atlantide kultuuri ajaloos, aga oma püsivuse ja sitkuse tõttu elasid nad kõigist teistest rahvastest kauem ja nemad olid viimased Poseidonise saare elanikud.

Atlantise kultuurikandjad olid tolteegid. Need olid saledad, pikad inimesed, vasekarva ihudega, korralikkude näojoontega. Niisama vahvad kui rmoahole'id, niisama painduvad kui tlavatliidid, olid nad ühtlasi sügavama mõistusega ja veel parema meelespidamisevõimega. Neil oli omane sügav vajadus oma ülemaid ja rahvajuhte austada: vanu tarkasid, õnnelikke võitlejaid peeti suures aus. Vanemad püüdsid eneste loomuomadusi edasi anda lastele: hoiti alal esivanematelt päritud traditsioone. Valitsus oli preestrite käes. Preestrite-kuningate võim oli suur. Selle aluseks peeti ühendust vaimudega. Valitsejad pidasid silmas alamate head käekäiku.

Mere kaldal, ekvaatori lähedal oli valitsejate asutatud pealinn, ühtlasi kindlus ja sadam. See asus viljaka lagendiku keskel, puudega kaetud kõrgustikul, pika mäeahela lõpul, mis linna suurepärase ringina piiras. Nurgeliste sammastega tempel kroonis linna. Templi seinad ja katus olid kaetud selle iseäralise metalliga, mida Platon nimetab orichalcum (ei ole teada, mis metalliga oli tegu, kuid arvatakse, et tegu võis olla plaatinaga): pronksi sarnane, kuld- ja hõbesäraga metall oli atlantide armsam luksus. 

Kaugele võis näha säravaid templiväravaid. Sellepärast kutsuti linna „kuld väravatega linnaks." Linna tähelepanuväärsem asi oli olnud selle veevärk (kus kohast said vanad-roomlased veevärgi? Kust saime selle meie? Eks ikka sellest samast ammusest ajast). Templi taga olnud veerikas allikas, „jõe sarnane, mida mägi välja sülitab". Sealt voolas vesi mitmes harus alla, piiras linna, ühtlasi joogivett andes ja kaitsekraavisid linna ümber sünnitades. „Kuldväravatega linn" oli kõiki atlantisid ühendavaks punktiks. Siia tulid igal aastal korraks kõik kuningad kokku. Pealinna valitseja andis nõu ja juhatust, lahendas tüliasju, otsustas sõja või rahu üle. Templis oli vasksammas, mille peale olid kirjutatud Manou esiisa ehk vägevkaitsja ettekirjutused ja manitsused. Sammast kroonis kuld-disk, päikese ja ülema jumaluse sümbol (kõik need nõidused, okultism ja salateadused on kastusel tänaseni teatud ringkondades, kuid vägagi küsitav on, et kas ka samadel eesmärkidel?).

Päike käristas ainult harva pilvekatte puruks: seda suurema austamisega vaadati selle põletava kuuli peale, mis mõnikord mägede harjasid kuldas (sealt sai alguse päikese kummardamine). 

Kokkutulnud kuningad jõid vedelikku, millel oli kõige haruldasemate lillede lõhn. Seda jooki nimetati „jumalate joogiks": selle joomine oli ühenduse täheks. Enne otsuse tegemist magasid nad ühe öö pühas paigas. Hommikul jutustas igaüks, mis ta unes näinud. Kui kõik ühisele otsusele jõudnud, anti uus seadus avalikult teada. See oli atlantide hiilgeaeg. Kui kuningas rahvale templis tehtud otsuse teada andis, vaadati selle kui jumaluse tahtmise peale. 

Ühes vaimse edenemisega kasvas kõrkus ja valitsusehimu. Halvad kired pääsesid valla kõige, esiti tolteekide ühendusrahva turanlaste juures. See oli kollast tõugu rahvas, „musta maagia" isad, praeguste turanide esivanemad (vaata kaarti all pool. Turanid olid Tartaaria riigi valitsejad, mille kultuur on tänaseks hävinud ja nende olemasolu maha vaikitud. Nende riik ulatus Krimmi poolsaarest kuni Hiinani).

Turani kuningad tahtsid purustada ja ainuvalitsust maitsta, nad murdsid pühakspeetud ühenduse tolteekidega ja muutsid kultuse teistsuguseks. Verised ohvrid sai kombeks. Lillede järele lõhnava joogi asemel hakkasid nad musta härjaverd jooma. Nad astusid ühendusse mustade jõududega, sünnitasid oma tahtmise läbi pimedusevõimusid. Ehitati templid hiiglamadudele, elusatele pterodaktilustele, kohutavatele inimesehävitajatele. Vägevad sundisid nõrku orjasid ja naisi endid põrmus kummardama. Naine muutus lõbuallikaks, suguline hullustus kasvas kohutava kiirusega. Sündis mitme naise pidamine. Inimesesoo suur osa langes ikka madalamale järjele. „Mina-kultus" omandas naeruväärilise laadi: rikkad panid maksma kombe iseenese kujusid templitesse üles seada: sarnaste kujude teenimiseks organiseeriti iseäralik preestrite klass. Aastasajast aastasajasse kasvas viletsus: hävitav tooruse laiali valgumine, omakasupüüdmise ja korralageduse kohutused omandasid nii suure jõu, et kõik atlantise elanikud kahte laagrisse jagunesid. Vähemus koonduss Tolteeki kuningate ümber, kes vanadele traditsioonidele truuks jäid: suurem osa võttis omaks tumeda Turania usu.

Võitlusel nõrkeva valge maagia ja tugevamaks kasvava musta maagia vahel, mille lahinguplatsiks oli Atlantis, oli mitu ajajärku. Ühesugused olukorrad kordusid kangekaelse ühetaolisusega. Hulk aega enne esimest katastroofi võitsid Turania kuningad „kuldväravaga linna ära".

Tolteekide kuningas rändas truuks jäänud alamate salgaga tlanatliidide maale. Siis algas üleüldine suur rändamine hommiku poole, kuna kultuur ikka madalamale järjele langes. Turanlased seadsid endises päikesetemplis verise kultuse sisse. Must maagia triumfeeris. Inimeste kurjus hakkas loomadelegi külge. Suured kassid, vanasti atlantidest taltsutatud, muutusid jaaguarideks, metsikuteks tiigriteks ja lõvideks. Siis tuli esimene uputus, lahutas Atlantise sündivast Aamerikast. „Must maagia" olnud võim, mille abil inimeste kurjus maa südamest tuld välja võinud kutsuda pinnale. Tuli olnud hävitavaks jõuks, mis kauni ilmajao viimaks maapinnalt ära pühkinud. 60 000 inimest saanud vanajuttude järele hukka viimase suure katastroofi puhul. Atlantise asemele aga sündinud uued ilmajaod. Ja seal edenenud edasi inimlik kultuur: atlandid elanud edasi ajajooksul Amerikasse, Europasse ja Aasiasse välja rännanud rahvastes, kelle hinges mälestus esimesest ühisest kodust tänapäevani edasi elab, nagu kaunis unenägu.

Siia tahaks nüüd kirjutada LÕPP, aga hetkel mulle tundub, et ka meie tsivilisatsiooni lõpp ei ole kaugel. Lootus aga sureb viimasena. Kas suudame üheskoos taltsutada ja igaveseks ajaks visata sügavuste kaevu selle jõleda mao, kes kõiki rahvaid eksitab ja mürgitab. Avataris võitlesid head inimesed kurjade inimeste vastu, märgistades endid ja oma tehnika meile väga armsa sini-must-valgete triipudega. Kas Eestist saab viimane vabade inimeste õiguste eest võitlev kants? Kas see on juhus? Juhuseid aga ei ole olemas...

LÕPP