KUMU

Detsembri esimene nädal oli täis kultuuri ja häid elamusi. Elamusi pakkusid kunstnik Urmas Lüüs oma etendusega "Õie 65 sünnipäev" (sünnipäev tuleb lugeda: sünnippäev) Kanuti kildi saalis ja tema näitus Kumu's. Etendust kahjuks rohkem vaadata (sünnipäevalt osa võtta) ei saa, aga Kumu's on tema näitus veel paar kuud vaadatav. Kes saab temalt sabast kinni, siis ta kindlasti hea meelega tuleb sellele näitusele giidiks. Näiteks oli seal laual üks vana ajaleht aastast 1938, mille artikkel käsitles Eestis vastu  võetavat sundsteriliseerimise seadust... See on teema, mis läheb väga sügavaks ja ega meie ajal siis teistmoodi pole (vabatahtlik-sunniviisiline karoova sprits), kuigi näiliselt on need kaks täiesti eri asja, siis sisu sügavus on neil sama. Ei peatuks teemal pikemalt, aga kui põhjalikumalt järele mõelda, siis EW-aegne idee oleks ehk tänapäeval meie poliitilmale positiivsemalt mõjunud... See on muidugi fantaasia ja mõttemõlgutus, sest tegelikult ei ole olemas ühtegi täiuslikku kontrollimehhanismi ja üldpildis on tervitatav, kuis säänsete idootsustega ükski valitsus oma rahva kallal ei toimetaks. Iseendaga tehku mis tahavad. 

Peab ütlema, et kunstniku mõtet ja arusaama kõigist nendest näituste eksponaatidest on raske tabada ilma kunstniku enda juurde seletamiseta. U.Lüüsi näitusest panen siia ainult ühe pildi ja see lause, mis sellel pildil on võtab kogu inimese elu päris tabavalt kokku. Kunstnik ise jäi kah sedapuhku pildile.

Nüüd hakkan pilti näitama Kumu teistest näitustest ja töödest, mis enim tähelepanu äratasid. Kuna teiste saalide külastamiseks hr Lüüsi näituse kõrvalt jäi vähe aega, siis suurt uurida seal ei jõudnudki. Seda enam, tasub tõelisel ajaloo- ja kunstihuvilisel oma samm Kumu'sse seada.

1830. Vaade Tallinnale Tiskrest. See oli üsna tavapärane vaade minu jaoks varemalt. Kuna Tabasalu pangal sai varemalt palju jooksmas ja rattaga sõitmas käidud, aga sellel pea 200 aasta vanusel maalil on midagi, mida tänapäeval seal enam ei ole...

Mis paganama mastid ja tornid on paljudel vanadel piltidel, mille otstarvet ei õnnestu lõpuni kindlaks teha? On vaid oletused (vabaenergia püüdurid). Mingisugusest meremajakast ei maksa mulle siin jahuma hakata. Esiteks on see mõttetu koht majaka jaoks ja teiseks on tehniliselt teostamatu sellele pisikesele platvormile pidevalt puid vedada ja neid seal põletada. Masti tipus paistab olevat mingist metallist läikiv muna...

Järgmine maal sobitub samuti vabaenergia teemasse.

1841 Bluhmi maja interjöör Tallinnas Pikk tn 57. Mitte ühtegi tänapäeval teadaolevat valgustuslahendust ei näe selles toas peale suursuguse laelühtri. Aga..

Kas tõesti 6 küünlakest, mis selle lühtri külge oli võimalik panna, valgustasid selle suure toa? Kuna blogis on tõenäoliselt juba kõik vähegi teadaolevad ulme teemad välja pakutud, millele on alternatiivid kas ise tulnud või jälile jõudnud, siis võib kahtlustada, et toa seintel ja lagedel olevad kuldsed kaunistused kiirgasid nii valgust kui ka soojust.

Paistab sedasi, et mingeid elektrijuhtmeid ei kasutatud, vaid kasutati n.n. juhtmevabasid "Tesla" lahendusi energia ülekandmiseks.

Sellel maalil on veel mõned kummalisused. Iga akna alla on paigutatud kaks tooli ning peegli lauakeste peale pisikesed kausikesed. Švejki seiklusi lugedes selgus, et vanasti olid majades kasutusel süljetopsid, kuid arvatavalt olid need moes 20. sajandi algusel (kehvikute ajastu), missugusest ajastust hiljem ka ühe pildi siia panen. Sellisesse uhkesse häärberisse süljetopsid ilmselgelt ei sobi. Võib oletada, et tegu on siis tuhatoosidega? Kahjuks, mingeid suitsetamise atribuutikat pildilt näha ei ole. Kuid pildil on veel kaks kummalist objekti.

Arne kirjutas kunagi oma blogis Sansaara teemas taolistest urnidest ja kaldun arvama, et need ei ole lihtsalt mingisugused kaunistused, vaid on reaalselt seest tühjad ja neil urnidel oli kindel otstarve. Töid urnidest oli seal muuseumis teisigi.

Ja vot siis oli kuskil klaasi all sellest samast maalist foto tehtud, millele on inimeste kohale pandud suurendusklaas. Suurendusklaas pisikesel fotol on hea vihje. Kas võib hoopis olla nii, et algselt tehti Bluhmi majas sellest olukorrast, kus haigele teed tuuakse, foto ja hiljem oli aega rahulikult suurendusklaasiga uurida ja fotost suurem ja ilusate värvidega maal pintseldada? Pole ju kuigi loogiline, et teetassiga tädike poseerib seal kunstnikule mitmeid tunde. Haige kooleb enne ära, kui tee temani jõuab.

Nüüd toongi võrdluseks Švejki ajastu eelnevale "Bluhmi maja" ajastule. Pildil on aastal 1913 Jõelähtmel asunud vabadiku hurtsik. Taolisi pilte just täpselt sellest samast "kehvikute" ajastust oli seal teisigi, aga polnud mõtet neid kõiki üles pildistada, sest mind huvitab rohkem see "ilusam aeg."

Näituseks eelmisele pildile 1866 aasta maal, mis kujutab Käinat. Mis siis ikkagi vahepeal juhtus, et elu nii viletsaks läks? Hr Lüüs rääkis oma näituse juures just aastatest 1920 ja isegi varasemast ajast. Meie esiisadel olid muldpõrandatega onnid, kuhu kõik solk ja vedelam kraam sisse imbus. Lastel ei olnud mingeid mähkmeid, vaid kõik vedelam jäi muldpõrandale, kuni see mulda imbus. Mingeid peldikuid ei olnud, käidi kangemal asjal pasalepikutes või sealaudas, kus põrssad selle kenasti ära sõid... Vot ja sellist juttu vanade eestlaste kohta ja nende elu-olu kohta võib mujalt ka lugeda, aga vaadake nüüd seda maali Käinast (u1860).

Ilusate kenade rahvarõivastega inimesed hoolitsetud külas lõikavad sirpidega vilja. Kus põrgust selliste kenade rõivastega sai pasalepikus asjal käia? Need kaks pilti ei sobi mitte kuidagi omavahel kokku. 

Ja siis oli seal veel palju huvitavaid maale 18-19. sajandist nii Põltsamaa lossist, Karksi kirikust ja varemetest jne, aga neid pilte ei ole mõtet siia panna ja midagi võrrelda, sest neid hooneid on selle aja jooksul päris põhjalikult muudetud (vähem aknaid jne), kuid sellel on üks suur põhjus: ilmasõda või -sõjad. Seal oli üks näitus Tartust, kus Tartu 2 MS aegu ikka päris palju kannatada sai. Kes elab Tartus või tunneb hästi Tartut, sellel soovitan ainuüksi selle näituse pärast kohale minna. Sealt võib leida täielikku ulmet, millele mina jälile eal ei jõua tänu oma ebaprofessionaalsusele Tartu suhtes. Ühe ägeda pildi Tartust siiski panen, mis mõtteid tekitas. Mis puudega on tegu? Tegu on 1941. aastaga ja pildil on kujutatud kahte puud Aia tänaval. Vastust ma seekord ette ei ütle, aga ajuvaba tundub see vastus ja terve see pilt ikkagi olevat.

Lõpetan postituse kolme pildiga, mis on minu arvates tänapäeval kõige põletavamad teemad üldse ja proovivad vähemalt mind mõtlema panna: Kes ma olen, miks ma (me) siin oleme ja mis maailm see selline on? Märgin veel ära, et tegu on üpris vanade töödega, kuid inimesed on osanud mõelda ja asju vaadata väheke teisest vaatevinklist läbi kogu selle segase ajaloo. Juurde pole mõtet kommenteerida, vaid U.Lüüs ütles olukorra kohta tabavalt. Nimelt, kui ta EKAs õppis, siis oli seal joonistamise või maalimise tund. Üks õpilane aga joonistas pildi alati äärest ääreni täis, nii et kujutlusruumi üldse ei jäänud. Ja õpetaja kõndis selle õpilase selja taha ja vaatas pilti ning ütles: "Mis Te arvate, et ma olen loll või? 

Jüri Okas. Pikali, 1974.

Raul Meel. Laulev puu 1968/1988.

LÕPP