Õõnsa maa teooriat on kirjeldatud ja uuritud, kuid põhjapanevaid andmeid ei ole. Mina ise mingit maakera juttu ei usu ja kui siit edasi minna, siis loogiliselt võttes, justkui saaks ainult maakera puhul tulla õõnsa maa teooriale. Ma olen A.Säde poolt tõlgitu (Suitsev Jumal) kunagi ammu läbi lugenud ja päris täpselt enam ei mäleta raamatu sisu, aga imelikud loodusnähtused, mida poolustel (nii põhja kui lõuna) on tehtud, on vägagi kummalised. Kuskil blogis on juttu ka neist nähtustest – ebapäikesed, punane lumi, valgussambad jne.
Kui aga meie elupaik – maa on platvorm, siis saab see samuti olla õõnes ja arvatavalt ka nii on. Paljud muinasjutud (ahjualused), legendid (tšuudid) ja isegi endisaegsed teadusmehed (A.Kircher, Davy, Simmes, Lesbiesl) just seda on väitnud. Isegi Matrixi filmis oli "päris elu" maa-all. Maa peal polnud midagi peale rikutud looduse ja masinate ning kookonis magavate inimeste. All pool olev katkend vanast ajalehest on justkui väike katke Matrixi filmist, kuid lisaks on seal veelgi pöörasemat informatsiooni.
"Jeruusalemma linn" ehk „Sion" oli „Põrgumäega" vastasseisus, tasakaalustades viimast.
Aastal 1819 esines omapärase Maa kuju kavaga ameeriklane John Symmes. Selle teooria järele koosneb maakera vähemalt viiest üksteise peale asetatud kettast. Sealjuures on ta põhja- ja lõunanaba kohalt avatud (vaata joonist).
Kaks korda pööras selle omapärase teooria looja Ühendriikide parlamendi kongressi poole, paludes talle kasutada anda kaht laeva, millega ta oleks sõitnud Maa sisemusse. Talle öeldi ära, kuigi tal ka poolehoidjatest puudu polnud.
Alles 1913 arvas samuti üks ameeriklane, et maakera on seest õõnes ja nabade kohalt avatud. Keskel olevat tal oma sisemine päike (vaata joonist).
Aastal 1875. püstitas Inglise geoloog teooria, mille järele Maal on kolmetahulise püramiidi kuju (vaata joonist). Selle teooria elustas hiljem Prantsuse teadlane Teofiil Moreux, kes pidas teda tõenäolisemaks teiste hulgas.
Ameeriklane John Cleves Symmes (surnud 1829) oli Ühendriikide sõjaväe kapten ja ta tundis ülisuurt huvi põhjanaba ekspeditsioonide vastu. Ta luges läbi kõik kättesaadavad materjalid maa nabade uurimiste kohta ja jõudis lõpuks veendumusele, et maakeral pole üldse pooluseid, vaid nende asemel on ainult tühi ruum või sügavad kuristikud. Edasi veendus kapten, et maakera on seest õõnes ja inimestele elamiskõlbulik. Ta avaldas oma teooria raamatus "Kontsentrilised sfäärid ja polaar tühiruumid."
Katkend raamatust:
Eeldame, et meie maapind on jagatud üksteisega ühendatud sirgete joontega keskele koondunud ühe ruutmiili suurusteks osadeks, nagu allolev joonis näitab:
Ja siis eeldame, et universumis pole muid ainepartikleid peale A ja B, kusjuures A sisaldab 1328 kuupmiili ainet ja B vaid 166. A tõmbaks B-d nii, et nende tõmbe keskmeks saaks punkt O, mis muutuks kohe ühiseks keskpunktiks: kuid kui eeldada, et kogu maapinna aine olemas on, avaldaks A siiski oma mõju B-le, kuid mõlemale mõjuksid T ja S ning ümbritsevad ained, kõik võib-olla kalduvad ühte ühiseks keskpunktiks. Siiski arvan, et kalduvus keskpunkti ei oleks nii suur, nagu väidetakse üldiselt vastuvõetud teoorias, mis väidab, et maa keskel olev aine on neli korda kõvem kui sepistatud raud...
Symmes oletas, et suurte, pooluseid ümbritsevate tühiruumide ümber kuhjub jää ja lumi, mis moodustavad põhja ning lõuna polaarringi n.n. "ääred." Selle taga pidi algama lahtine polaarmeri, mis pikkamisi alla laskus maa sisemusse, nagu hiigla kuristikku. See meri kubises Symmesi arvates vaaladest, hüljestest, merekoertest ja kaladest, kuna merekaldail leidus toitu lugematuile loomadele. Kui Symmes suri, siis jätkas tema tööd tema poeg. 50 aastat pärast isa surma õhutas ta õpetlasi varustama ekspeditsiooni üle Gröönimaa "Symmesooniasse", kust saavat tungida maa sisemusse. Enne kui ekspeditsioon sai teele asuda, suri ekspeditsiooni juht ja sellega lugu lõppes.
Lisaks tõendab ka Lesbies, et meie maa on seest õõnes ja seest mõnesuguse eluga täidetud. Lisaks maa südames olevale elule, on maa keskmes kaks hiilgavat keerlevat tähte, mida pluutoks ja proserpinals nimetati. Teati isegi tõendada, et 82. laiusekraadi kohal on maalõhe, mille kaudu maa elanikud soovi korral alla võivad laskuda. Humboldt ja tema seltsiline Humphry Davy kutsuti kapten Symmesi poolt avalikult üles nimetatud maakohale reisi ette võtma ja maasüdamesse alla astuma. Muuseas Davy'it mainib mitmel korral ka Jules Verne oma raamatus "Reis maakera südamesse."
Mida teab ajalugu Põhjanaba uurimustest ja ajaloo vastuolu Symmesi poolt uuritud materjalidega.
Kõige esimesed reisud põhjanabale võeti ette rohkem kui 1000 aastat tagasi kulla saamise eesmärgil. Polaar sõit, mida aastal 1040 seltskond Friesi rüütlid Bremeni linnast toime panid, tuleks Põhjamaa uurimiseks nimetatud saada, sest nõnda kui Adams Bremenlane teatab, olla nimetatud Friesi rüütlid selajal väga kaugele põhja alla jõudnud (kui kaugele?).
Henry Hudson sooritas aastail 1607-1610 neli Põhjamaa uurimissõitu ja olevat jõudnud kuni 80 kraadi 23 min. põhja laiuse alla. Ta sõitis tema oma nime järele nimetatud Hudsoni lahest ja väinast läbi, sai aga tagasi tulekul oma mässavate madruste läbi ära tapetud ja merre heidetud. 17 kuni 19 aastasajani jäi põhjanaba uurimine soiku ja alles aastal 1818 tuli teaduse meestele jälle uus tung Põhjamaid tundma õppida.
Tõmbasin ühele olulisele lausele, õigemini vastuolulisele lausele joone alla ja küsin nüüd küsimuse. Ühendriikide sõjaväe kapten John Cleves Symmes, kes sündis Wikipedia andmetel 21. juulil 1742 ja suri 26. veebruaril 1814, olevat lugenud läbi kõik kättesaadavad materjalid Maa nabade uurimiste kohta ja jõudis lõpuks veendumusele, et maakeral pole üldse pooluseid, vaid nende asemel on ainult tühi ruum või sügavad kuristikud.
John Cleves Symmes.
Millist kirjandust Symmes siis luges, kui tema eluajal oli põhjanaba uurimuste kohta kätte saadav ainult Bremeni Adama ulmelood paljudest maailma eri kohtadest. See mees nimetas eestlasi õige metsikuks rahvaks, kes kummardasid usse ja ohverdasid inimesi ussidele. Kas sellise mehe ulme-pajatusi ja põgusat kirjeldust põhjamaadest saab üldse tõsiselt võtta? Ei peatukski Bremeni Adama juures rohkem, sest õige ajalugu on põhjalikult ära soperdatud, kuid õnneks totaalselt suured vead ja vasturääkivused (loe ka blogist zeppelini lendu põhjanabale, kus avastati põhjanabalt suur ja üle pilvepiiri ulatuv maa) paljastavad kogu ajaloo absurdsuse. Missugust kirjandust pidi Symmes lugema, et selle kaudu tulla aastal 1819 järeldusele, et maakeral pole üldse pooluseid, vaid nende asemel on ainult tühi ruum. Ilmselt pidi kirjandust olema tohutu hulk. Kui pääseks tänapäeval ligi peidetud kirjandusele, kas ma saaks teha samasuguseid järeldusi, nagu Symmes või jõuaks jälile hoopis millelegi muule? Kogu loo absurdsust näitab veel see, et Wiki teab Symmesi surma-aastaks märkida aasta 1814, see on viis aastat hiljem, kui Symmes tuli järeldusele, et emakesel maal ei olegi pooluseid. Symmes olevat surnud hoopis aastal 1829.
LÕPP
Allikad:
Esmaspäev: piltidega nädalleht, nr. 16, 16 aprill 1928.
"Wirulase" lisa, 1 juuli 1906.
Esmaspäev: piltidega nädalleht, nr. 50, 16 detsember 1929.
Raamat: Symmes's theory of concentric spheres.
https://en.wikipedia.org/wiki/John_Cleves_Symmes.
Hääl, 5 september 1909.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar