Algav lugu on üks neist paljudest, mis proovib keerata meile teadaolevat ajalugu kummuli. Selles reisikirjelduses on väga palju informatsiooni, mis ei taha sobituda ametliku ajalooga, aga kui proovida pilti kild-killu haaval kokku panna, siis teatud määral see isegi õnnestub. Kahjuks, suurem osa jääb endiselt varjatuks. No näiteks tina lugu. Esiteks, 12 kilo või rohkemgi tina rinnas kanda? Milleks? Ma ei taha minna vandenõuteeoriatesse, aga miks nii ikkagi tehti? Eks tina ikka radioaktiivsust variestas. Saaremaal Kaali kraatergi täitsa olemas. Hiljem, kui kiiritust enam polnud, siis vahetati kaitserõivastus hõbeda vastu. Setu naised kasutavad veel tänapäevalgi taolisi "ehteid".
Teiseks, on ammugi teada, et vana maailm oli vanal ajal suhteliselt võimetu hankima või tootma puhast tina (lugu olemas), kuid ometi oli tina odav ja tavaline metall. Tina võidi isegi kaevandada Eestist. Olen taolisi lugusid lugenud. Minu teada jäävat need maardlad kuskile Võhma ja Põltsamaa vahele. Samuti elavhõbedat olevat Eestis leitud. Kui nii, siis on siin ka suure tõenäosusega suuremal hulgal kulda olnud? Aga need on kõik teooriad.
Järgmiseks, nn pastlakultuur. Tuleb välja, et ka seda pole sellisel kujul olnud, mida meile on seletatud. Ise arvan, et juu ikka oli, kuid hoopis teisel ajal ja hoopis teistmoodi, sest midagi pidi mingil X-ajal juhtuma ning oli mingi lühike periood, kus tõepoolest tehti käepärasest materjalist absoluutselt kõike.
Kuid kõige hämmastavam selle reisikirjelduse juures on minu arvates Soome ja Rootsi viljapõldude lugu, kus külvati ühte vilja, aga saagi koristamise aegu saadi põllult hoopis teist vilja. Kuidas ja millega seda seletada? Eks vast ikka tehnoloogiatega, millest meil pole aimugi. Vanades raamatutes nimetati arenenuid tehnoloogiaid nõiduseks ja pikemalt pole praegu mõtet selle teema üle pead vaevata.
Viimases Eesti Rahva Muuseumi aastaraamatus. (nr. 11) on ilmunud E. Blumfeldtilt ja G. Rängalt kirjutis „Lisandeid Saaremaa etnograafiale 17. sajandi lõpult", kust leiame huvitavaid märkusi meie rahva elu ja kommete kohta umbes 350 aastat tagasi.
Selle Saaremaad puudutava 350 aasta eest kirja pandud reisikirjelduse mag. E. Blumseldt on leidnud Kopenhaagenist Taani kuninglikust raamatukogust. Selle kirjutise oletatav autor O. Sperling on olnud Saaremaal arvatavasti 1673. aastal. Kui kaua ta Saaremaal on viibinud, seda kirjutisest ei selgu. Oma reisimälestused on ta kirja pannud nähtavasti hiljem. Peale Saaremaa on ta külastanud veel Lapimaad, Soomet ja Rootsit, millede kohta leidub selles kirjutises ka märkusi. Enamuses tähistab autor ära selle, mis on ebatavaline, kummaline ja omapärane. Seetõttu on autori teated vahetevahel väga fantastilised. Näiteks kõneleb ta sellest, et Soomes ja Rootsis juhtuvat niisugune imelik nähtus, et kui seal külvatakse heale ja hästi väetatud põllule rukis, siis andvat see lõikusel nisu; vastupidi, kui seal kehvale põllule külvata nisu, siis kasvatavat külv ikkagi ainult rukist.
Miks kantakse kuuekaelusel punaseid paelu?
Saaremaal huvitub autor esijoones saarlaste rõivastumisest; ta peatub mitmel omapäral saarlaste rõivastumises ja selgitab kuuldu põhjal ka mõnede nähtuste algupära. Näiteks seletab ta asjaolu, et Saare meeste kuuekaelus on palistatud punase paelaga, sellega, et see tähistavat poomisnööri, mida saarlased omal ajal sakslastele vastu hakates ja neid maha tappa kavatsedes on ära teeninud. Neile kingitud küll elu. kuid neilt nõutud alati pantvange lossi tööle. Selle tähistamiseks õmmeldavat praegugi punaseid paelu kuuekaelustele. Muidugi pole sellises „miks" seletuses midagi ajaloolist tõde. Selliseid tõlgilsusi on paljude nähtuste kohta. Nii märgib G. Ränk: „Mis puutub nende punaste ilustuste sümboolsesse tõlgendusse, mis kirjeldaja tõenäoliselt kohalt kuulnud, siis ei tarvitse sel küll olla rohkem tõepõhja kui teistelgi arvukatel rahvarõiva iseärasuste peletamisel". Nii on Luce omal ajal katsunud seletada, nagu oleks Saaremaa erikihelkondade erinev rõivavärv mingi univorm, et inimesed sõjas üksteist kergemini tunneksid; Muhu naiste vammusel leiduvad erilised ornamentaalse iseloomuga rinnakirjad, mille tekkimist Muhu rahvajutt järgmiselt seletab: kui rüütlid tulnud maale ristiusku tooma, lõiganud nad naistel rinnad ära selle veretöö mälestuseks hakanudki naised rinnakirju kandma. Ka mandril on tuntud igasugu rahva seletusi kohalikkude rõivamoodide tekkimise kohta, nende hulgas muuhulgas seegi, et nöörilustused pikk-kuubedel on mõisahärrade poolt seatud."
Kui veel kanti kõvasit (luisku) vööl.
Olgu mõned näited O. Sperlingi kirjutisest: „Meestel on ka valge vasega löödud nahkvöö, mille küljes nende nuga ja kõvasi ripuvad." Siin osutab kirjeldaja huvitavale asjaolule, nimelt kõvasi kandmisele vöö küljes, mida ükski senituntud kirjutis pole seni märkinud. Küll aga leidub selliseid kõvaseid juba noorema rauaaja leidude hulgas; neil kõvaseil on ühes otsas auk, mis näitab, et neid on nööri otsa kinnitatult kaasas kantud.
Kas reheahju suu oli väljas?
Viljapeksmise kohta öeldakse: „Kui see küüni veetakse, on neil seal sees suur ahi, mida väljastpoolt köetakse ja mida reheks kutsutakse, mille kuumus kogu ruumist ja viljast nii läbi käib ja kuivatab, nii et see kunagi ei saa mädaneda, vaid palju aastaid alal hoidub, isegi siis, kui teda mitte ümber ei tõsteta; see annab aga natuke tõmmukama leiva kui see, mis on päikese käes kuivatatud."
„Mida kirjeldaja siin on tahtnud öelda, sellega ütleb G. Ränk, „et ahju väljastpoolt köeti (von aussen gehizet virdt), pole päris selge: jääb kaks võimalust: kas köeti õuest või mõnest eriruumist. Igal juhul on aga raske uskuda, et ahjusuu oleks olnud väljaspool tuba, sest rehe kuivatamisel on ju just olulise tähtsusega ahju suust tõusev suits ja soojus. Ka ei ole senised küsitlused säärast: väljastköetavate rehetubade kohta Saaremaal andnud mingeid jaatavaid tulemusi. Kõige tõenäolisem on oletus, et Sperling oma kirjutises on ära vahetanud elumaja ja rehe toa, sest Saaremaal on olnud vähemalt hiljemini rehest eraldi ehitatud elumaju, mida köeti erilisest kivi-roovialusest. Kui see oletus paika peab, siis oleks roovi-alusega elumajade vanus Saaremaal sellega lükatud ligi sajand varemasse aega, kui seda seniste andmete põhjal võis oletada."
Saarlased kandsid rautatud kingi.
Jalatsite kohta ütleb Sperling: „Saarlastel on kingakontsad alt löödud rauaga nagu hobustel kabjad, kuid mitte Poola moodi kitsalt ja madalalt, vaid sõrme laiuselt ja õhemalt."
Märge on huvitav selle poolest, et siin konstateeritakse kingade kandmist juba 17. sajandil, kuna Hupel neid mandril märgib üle 100 aasta hiljemini ilmse haruldusena. Sperlingi teate kinnituseks olgu veel tähendatud, et kingi juba 17. sajandi algusel on loetud Saaremaa halduskonna naisteenijate palga hulka.
Muudest rahvakommetest nimetatakse veel: „Kui Saaremaa talunaised esmakordselt nurgavoodisse (titeootele) jäävad, saadetakse neile üks vaagnatäis tanguputru võiga sees, ja kõvakskeedetud munad. nagu mingile salatile pannakse lõigatult selle ümber.
Saaremaa talupoeg, kes härgadega sõidab, käib toitjaga härgade ees, kes järgnevad siis temale ise; aegajalt vaatab talupoeg ümber ja annab vitsaga märku, siis saavad nad küllalt aru, kas paremale või vasemale pöörduda." Muide, see on meie maal tavaline härgadega kündmise või vedamise viis.
Kui naiste rõivastusel oli 28 naela (u. 12 kg) tina.
Tinailustuste kohta naiste riietel märgib O. Sperling: „Naiste kuued on tina ja seatina ristikestega nii koormatud, et umbes 28 naela või enam ühe kuue peale tina on kulutatud."
Mida kirjeldaja siin naiste kuubede all on mõelnud, kas üleriideid või ka seelikuid, see kirjutisest ei selgu. Olgu aga märgitud, et vanemal ajal sageli metall- ja klaasilustused rõivastusel asendasid praegusaegseid ornamente. Kõige vanem Eesti rõivaosa, kus võime tähele panna tinailustusi, on naise villane rüü Pariselja rabast, mis kuulub kas muinasaja lõppu või varasesse keskaega. Kas tina raskus Saaremaa naiste kuubedel just 28 naelani küündis, seda meie muidugi enam täpsalt kindlaks määrata ei saa, kuid see võib olla ka õige. Saaremaa neidude tinatarvitus 17. sajandil on olnud suur, sest tina esineb muuseas ka Saaremaa halduskonna naisteenijate palga hulgas. Nimelt leidub Saaremaa halduskonna kojateenijate palkade juures märkus, et kahe talupojatüdruku aastapalga hulka on kuulunud kokku 4 naela inglistina; see oli aastal 1618/19, nagu seda märgib dr. Leo Leesment oma uurimuses „Saaremaa halduskonna finantsid 1618/19. aastal".
Ja kuna mujalgi Eestis on kantud õige rohkesti tinailustusi ja Setumaal kantakse neid veel praegugi (setu hõbe), siis ei tarvitse O. Sperlingi ses osas olla sugugi liialdatud.
Allikas: Postimees (1886-1944), nr. 151, 7 juuni 1937.
LÕPP
Vahva, et nii palju uusi lugusid on tulnud.
VastaKustutaLugesin raamatut Endis-Eesti elu-olu. Enamus sellest jutust tundus enam kui imelik. Aga naeriste külvamise jutt oli ikka väga kummaline. Naereid tehti maha lavasse, iga peremees tegi seda varjatult, et teised teada ei saaks mis nipiga ta seda teeb. Juures võisid viibida ainult ta enda lapsed, et seda oskust õppida.
Esiteks kuidas said näljarottidest maakad endale lubada naeriseemet ja muid seemneid, kasvulava ja teiseks mida selles naerikülvis nii salajast oli. Selle loo alusel tekib küsimus, et kas külvati rakvere raibet ja nõiuti naeriks ja kapsaks või?
Ja teine tähelepanek raamatust Toast tuppa: inimesi õpetati, kuidas maja sisustada. Nagu poleks nad peale puukännu oma elus midagi näinud. Tehti katalooge, kus näidati mis mööblitükk on milleks ja et lastel peaks ka oma tuba ja mööbel olema. Eriti maalt tulnud olid nagu Kuu pealt kukkunud. Tähendab oli kahesuguseid inimesi 20. sajandi algul, ühed, kes neid katalooge tegid (ja nendega võrdsed) ja teised (kiviajast ja pasteldega), kes vajasid lausa igapäeva asjades õpetamist.