Mis on inimene?

Mitte et seda teemat vähe arutatud oleks maailmas elanud helgemate peade poolt, kuid siiski, pole see küsimus mitte kuhugi kadunud. Ma ei pea ennast kaugelt maailma helgemate peade sekka kuuluvaks, kuid ometi peaks iga mõtlev inimene kord jõudma selle küsimuse juurde ja proovida anda mingisugunegi omapoolne vastus või proovida lahti mõtestada seda igivana küsimust. Üle-üldse, kes on maailma helgemad pead? Kes seda defineerib ja kuidas? Sina ja mina olemegi maailma helgemad pead, kui sa vaid seda usud ja ammugi ei pea olema nõus ajaloo "helgemate peade" mõttekäikude üle, et mis asi on inimene, sest mitte keegi ei tea seda. Sinu enda vastus sellele küsimusele on kindlasti hulga täpsem kõikidest teistest vastustest, kuid sellest hoolimata on väga huvitav lugeda teiste arvamusi. Selleks toongi siia mõned näited teema kohta äärmusest äärmusesse. Minu point on pigem selles, et panna ennast mõtlema teema üle ja näha inimeste arvamusi, mis kunagi on välja pakutud selle teema üle. 

Panen ka oma variandi siia kirja, kuigi mulle ähmaselt meenub, et ma olen kunagi oma variandi kuskile paberile kirja pannud, mis sahtli põhja on ära kadunud ja ei suuda seda sealt üles leida. Lihtsalt, huvitav oleks teada, mida ma siis mõtlesin, et tekiks võrdlusmoment. Homme mõtlen jälle midagi muud ja selles vist ongi kogu inimese "peenem" olemasolu mõte. Pidev mõtlemise-mõtlus protsess, mis viib ühte kohta ja järgmine päev teise, kolmas päev aga toob algusesse tagasi. Justkui surnud ring, aga... Paraku vast alles kõige lõpus saabub hetk, kui saame päriselt teada oma rapsimiste mõtte, mille sisu oli tegelikult tühi ja siis selgubki, et tähtis oli ainult rapsimine ise, kõik muu oli mõttetu. Hiljem on aega küll oma lolluse üle naerda, et oleme hullult üle mõelnud, oleme 180-kraadi valesti ja maa alla mõelnud, tähelepanemata, et see kõik oli kogu aeg meie nina ees ja avalik, aga meie kaevasime kõige sügavamates ja pimedamates kohtades, ronisime kõige kõrgemate ja ohtlikumate mägede otsa, katsusime näha kõige kaugemale, haarata sealt, kust ei olnud vaja haarata, mõelda selle nurga taha, kus midagi ei olnud jne.

Ma tegelikult arvan, et hetkel sai eelnevaga öeldud, mis asi on inimene, kuid nagu elu on näidanud, tuleb mõtteid puust ja punaseks teha ja seda pidevalt, sest paljud ei haara asju nii nagu mina ja mina nagu nemad, aga inimesi on laias laastus kahesuguseid. Ühed on need, kes teevad omi toimetusi ja lõppkokkuvõttes võivad maailmaga suurepäraselt hakkama saada, küsimata mingeid küsimusi.

Teine tüüp inimesi tallab tühja taga, otsib, kaevab, nõuab vastuseid elu mõtte ja laiemalt elu olemasolu küsimuse üle. Ta otsib seda miskit, kes selle kõik on tekitanud, otsib keskit, keda pole olemas, sest ta ise on. Tõstab kive maast, et näha, mis seal on, kaevab auke, et äkki midagigi saab selgemaks, tuhnib makulatuuris, prill ninal, ikka ei midagi, sügeleb terve elu ringi, aga tulemust ei paista, ja lõpuks lööb käega. Voh! Bingo! Käega löömise hetk on kõige tähtsam, ja ainult seda oligi tarvis, sest kõik eelnev oli tegelikult mõttetu. Kuid inimene on ikkagist rumalapoolne ja ainult tänu tühjale tallamisele, tuleb lõpuks tüdimus kõigest ja käega löömise moment ja ainult see oligi vajalik, sest see ongi põhiline. Tark aga lööb kohe käega! Kuid näidake mulle kasvõi üksainumas tark?

Mis on siis ikkagi inimene ja kumb tüüp inimesi jõuab käega löömise hetkeni varem või kas üldse jõuab? Tegelikult pole ka see tähtis, sest kui inimene ei löö ise käega, lüüakse teda ise ühel hetkel millegagi, mis võib algul tunduda käena, kuid pole seda mitte. Niiet, mis on siis inimene? Inimene on see, kes rapsib tühja, kuid õnneks on see tühi nii palju tühja täis, et sellest tohutu suurest tühjuse hulgast ta oma keha ja ühe ainsa "mina" meele kord lahutada võib.

* Prantsuse entsüklopedist Lamettrie oli arst ja mõtteteadlane ning ta andis 1748 aastal välja kirjatöö „L’homme machine“ (inimene-masin), milles ta avaldas, et inimene ei ole muud midagi kui masin; terve inimese elu ei ole midagi muud kui ainult keeruline mehaanika ja muud midagi. Vahe inimese-masina ja loom-masina vahel ei ole sugugi suurem ega olulisem, kui vahe Strasburgi peakiriku kuulsa astronoomilise tunnikella ja mõne külakiriku tornikella vahel. Ainus külg, mis inimest loomast kõrgemaks tõstab, on Lamettrie arvates inimese peenelt organiseeritud aju. Mis inimesele võimalikuks tegevat – suurem kelm olla.

* Loodusteadlase Okeni teooria järele on inimene "kõige kurjemaks kiskjaks elukaks", "kõige suurema põlguse vääriliseks mäletsejaks", "päris hülgeks" ja "kõige jälgimaks paavianiks".

* Tundmatu Prantsuse keemik on öelnud, et kui inimese keha, mis kaalub 70 kilogrammi, esiti vedelaks ja siis gaasisrnaseks muuta, siis annaks ta 98 kantmeetrit gaasi, millest küllalt vesinikku leiduks, et õhupalli täis täita, mille tõstejõud 70 kilogrammi on. Harilikult sisaldab inimese keha niipalju rauda, et sellest 7 grammi raudnaelu valmistada võiks, peale selle rasva, millega 6,5 kilogrammi küünlaid saaks valmistada ja niipalju süsinikku, et 780 tosinat pliiatseid saaks valmistada. Samuti saab inimeses leiduvast fosforist 82000 tuletikku valmistada.

* Üks insener arvutas välja, et kui 1,5 miljardit inimest (20. sajandi alguse inimeste arv maal) ühekorraga Bodeni järve heita, siis järve veepind kerkiks ainult 2 cm. Nii ta on, kui vaatleme inimese kui massi peale, siis ta ilmaga võrreldes - midagi ei ole.

* Göttingeni anatoomik Blumenbach teatas, et oma „Looduseteaduse süsteemis", et inimene on nagu „inermis“, s. o. kõige abitum olend. Ükski loom maa peal ei ole nii nõrk ja abitu kui inimene, ükski elajaloomapoeg ei tarvita nii kaua vältavat hoolekandmist ja kasvatust, nagu inimeselaps. Kanapoeg hakkab juba sündimisest saadik ise omale toitu otsima, praegu sündinud kalakene asub kohe võitlusesse merelainetega, enamjagu inimesi aga, keda küll kõigi halbade elutingimiste eest hoitakse, hoolega toidetakse ja kasvatakse, elab veerandi või kolmandiku eluiga ära, enne kui ta nagu täiskasvanud inimene ütelda võib: „Ma seisan omal jalal, ma võin enese eest ise hoolt kanda." Mispärast see nii on? Miks inimene nii nõrk ja abitu on? Selle küsimuse peale vastab usk: selleks, et inimene teadma peab, et tema mitte siit ilmast ei ole. Sellepärast ongi tal siin, nii raske koduneda. 

* Inimene on ihu ja hing. Inimese ihu seisab koos loendamatust hulgast aatomitest - kas ei järgne sellest siin juba nagu iseenesest vajadus teatud vaimse sideme järele, mis kõike neid aatomeid ühendab ja ühe plaani järele juhib - justament nii, nagu 50 000 mehelisel sõjaväel oma juhataja olema peab, ilma selleta seda olla ei võigi. Iga päev mõistame meie, et tõsiseks äratundmiseks tähelepanelikest silmadest ja kõrvadest veel küllalt ei ole, vaid et palju enam veel vaimset arusaamist vaja on. Meie vaimul on meelespidamise varaait lugematu hulga kujude, mõistete, otsuste, teooriate ja ideedega. Seda teadmiste vara kinni hoida ei suudaks ajuollus mitte, ollus, mis lapsepõlvest alates mitmel korral uueneb, - kui vaim mitte kindel, kadumata olevus ei oleks. Inimene ei ole mitte ainult keha, vaid kõigepealt vaim ja hing. Kui võidurikas hispaanlane, kes allaheidetud indiaanlased oma koertele söögiks tahtis anda, tagajärjel surmavalt haavata sai, vastas ta ühe oma saatkonna liikme küsimuse peale, kus tal valu on, tumedalt ja mõrudalt: "Hinges."

*  Inimese elu otstarve võiks olla, et inimene võiks isik olla ja ikka enam ning enam selleks saada. Oma isiku algidu ikka täelikumale kokkukõlavale edenemisele viia. Seal, kus isikukultus hooletusse jäetakse, seal muutub inimene lõpuks täiesti „šablooniks, ta silm — tühjaks aknaauguks, ta huuled kõnemasinaks, süda — uurivärgiks, ta ise — liituvaks automaadiks." Isik ongi see suremata, möödaminemata „midagi", mis inimeses leidub, mis ka siis veel mälestuses alale jääb, kui keha põrmuks on muutunud. Näitab keha meie päritolemist maapõrmust, siis on isik see, mis tõendab, et meie ka valguseriigiga sugulased oleme.

* Inimene või õigemine inimhing igatseb tõusta ikka kõrgemale ja kõrgemale. Et oma igatsuste unelmaid pisut vaigistada, rühib inimene mägedele, pilvepiirile, et lasta end kanda hingelauludest, mis on kõrgemal argielu hallusest.

*  Inimene on nagu pisar, mille nutab jahe suveöö ja kustutab homse päike, ta on kui mööduv lind, et kiirelt kaduda surmaöö sügavusse. Vaevalt haaranud rahuta matkakepi, asetad sa tema varsti kodutare nurka, et alustada vikatimehe vaikiva retkega uut viimset teekonda öhe aga uuele koidule vastu.

* Apostel Paulus vastab: mis on inimene? Seda, mida filosoofid ei mõista: „Eks teie tea, et teie Jumala tempel olete, ja et Jumala Vaim teie sees elab." Aga rahutempel peab olema püha tõde ja puhtus elab seal. Nagu templis sambad ja tornid tõusevad päikese poole, nii inimhing sirutab end Valguse poole.

* Inimene on lojuste sugu (1894. aasta keelekasutus); see on: ta ei ole muud midagi kui kõigeülem, kõige täielikum elajas.

* Inimene on Jumala sugu; see on: ta on Jumalaga sugulane ja nimelt sellepärast, et Jumal teda on loonud oma näo järele, oma sarnaseks, ja on temale oma elavat õhku andnud. Vaata kui suure auga Jumala sõna inimese ehib, suurema auga kui inglid taevas. Sellepärast on ühe inimese hing ka enam väärt, kui kõik maailma varandus; jah ta on nii palju väärt, et Jumal oma armsa poja on andnud inimese pärast ja tema heaks.

* Plato õpetuse järel on inimene kehast ja hingest kokku pandud; need mõlemad jaod on nii kindlasti üksteisega ühendatud, et nende ühest lahutamise järelduseks surm on. Hing on jälle kahest jaost koos, üks jagu, keda loodud jumalad on loonud, sureb ühes kehaga ära, teine jagu, Ülema Olemise loodud, on suremata. Neid kahte hinge jagu, suremata ja surelikku hinge ühendab vaim. Nõnda on Plato õpetuse järel inimene neljast asjast koos, nimelt: keha, surelik hing, suremata hing ja vaim. Sellest, et inimene nii mitmest asjast koos on, tuleb Plato arvamise järel meie võitlemine iseenesega. Surelik hing võitleb suremata hinge vastu, see omalt poolt vaimu vastu; mis üks jagu soovib, selle vastu seisab teine. Suremata hing või mõistus on inimese peas, surelik hing või tahtmine on kõhus, vaim või tundmine on südames, — Mis oli inimene enne sündimist? Plato arvamise järel elas iga inimese suremata hing juba ammu enne, kui ta meie kehasse asus. Tema elas kas ühes iseäralises maailmas, või siin maa peal, aga teiste inimeste, või elajate, või taimede sees Plato tõendas seda, selle läbi, et meile sagedasti mõni asi meelde tuleb, mida meie koguni oma praeguses kehas näha ei võinud. See olla meie meeles veel sest ajast jäänud, kui meie ühes teises kehas elasime, ehk küll kõik muud selle aja juhtumised meie mälestuse vallast välja on läinud. Mis saab inimesest pärast surma? Inimese keha ja ühes temaga vaim ja surelik hing surevad ära, aga suremata hing jääb elama. Kui ta moraalselt elas, siis läheb tema ülema olemise või Jumala juurde, kui mitte, siis mõne teise inimese, looma või taime sisse seda mööda, kui hea või kui paha ta oli. Kes, näiteks, maa peal väga halb oli, see läheb taime sisse, sealt looma sisse jne, kuni jälle inimeseni jõuab.

Ühe naljalooga küsimuse üle, et mis on inimene, saabki teema lõpetada. Pole mõtet siia kõigi maailmas elanud tarkpeade arvamusi üles riputada. Pigem on tähtis küsimus ise ja mõtlemistoiming selle juures, mitte vastus küsimusele.

* Teadusmeeste vaidlus:

A: Mis on inimene?
B: Inimene on kahejalgne loom.
A: Kana on ka kahejalgne loom.
B: Inimene on kahejalgne loom ilma sulgedeta.
A: Aga kitkutud kana on ka kahejalgne loom ilma sulgedeta.
B: Siis ei tea keegi pagan enam, mis inimene õieti on.

LÕPP