Taust

Mina taustsüsteemis. Et teemat paremini mõista, siis harutan mõiste lahti: 

Taust on kõik see, mis jääb minust/meist väljapoole. 

Kuid tegelikult on see ainult pooltõde, sest ka paljud asjad meie sees moodustavad tausta või on õigemini tausta osad, nagu näiteks haigused. Haigus või haigused on küll meie sees, aga pole päriselt meie omad ja seega on see taust, kuid nii peeneks ma selle looga ei lähe, sest mul ei ole kavatsust uut raamatut kirjutama hakata, sest kui kogu see teema pulkadeks, detailideni proovida lahti võtta, siis ilmselt koos näidete/testide/eksperimentidega ning vaatluse ja analüüsiga tuleks mitu osa raamatuid kokku kirjutada. Ja seega katsun jääda kõige üldisema juurde ja lihtsalt vaadelda välist tausta. 

Taust on tõenäoliselt päris oma eesti sõna ja see sõna ei pruugi igal ühel peas suurt kujutlusvõimet tekitada. Minul paljud sõnad loovad pähe mingi pildi. Taust loob mu pähe pildi millestki, mis on veidike eemal ja on kumer. Seda on keeruline sõnadesse panna, aga umbes nii ma võiks seda sõna kirjeldada. Inglise keeles on kasutusel tausta kohta liitsõna - background ehk tagapõhi. Ladina keeles tähendab taust aga fundus või ka contextus.

Taust ja mina või ka mina ja maailm ning miks üldse selline teema? Aga sellepärast, et see on tegelikult minu isiklik eksperiment, kus ma ühe nädala jooksul katsun pingsamalt, kui tavaliselt, tausta ehk kõike mind ümbritsevat, jälgida ja tähelepanekuid teha ja analüüsida. Kui analüüs on tehtud, siis saab kas kaudselt või otseselt, olenevalt millised faktid selle aja jooksul kätte saan, tõestada, kas me elame simulatsioonis või mitte. 

Mul on aastatega tekkinud hunnik näiteid, mis justkui kinnitaksid, et me elame simulatsioonis. Kõik need näited olen ka siin blogis ära toonud, aga raud-polt midagi tõestada tegelikult ei saa. Alati saab üht- või teistpidi minu kogetut ümber lükata. Lühidalt ikkagi kirjeldan põhilisemat, mida olen kogenud: Mandela effekt (X-files ja tegelane nimega Loomis; sõidutee, mis ei näi lõppevat; sõidutee kurv, mis on tänaseks teistsuguseks muutunud; kiri või tekst dressikal, mis haihtus ja ilmus tagasi jt). 

Lisaks näib kinnitavat simulatsiooniteooriat - fotod. Vanasti, no ütleme umbes 10-aastat tagasi (veel vanemast ajast rääkimata), olid fotod veel suhteliselt võltsimatud, kuid nüüd võib iga suvaline AI teha fotosid olematutest inimestest, loodusest, millest iganes ja kui need paberile ilmutada, siis ei ole võimalik kindlaks teha, kas tegu on päris inimese, maja või mis iganes objektiga, fotol. Siit veel üks samm edasi on AI poolt toodetud videod, mis on sama tõetruud nagu päris inim-näitlejatega tehtud filmid. Ning veel üks pisike samm edasi ja AI on võimeline kogu maailma simuleerima. Küsimuste küsimus on, et kuidas ta mind/meid siia simulatsiooni on pannud ja kes me tegelikult oleme, kuid see pole hetkel selle postituse/uurimuse teema.

Hakkasin täpsema vaatlustega pihta siis 20.08.2025 ja seda hetkest, kui ma proovisin päeval teha pisikese uinaku, aga uni ei tulnud peale ning korraga pimedas toas vaatasin kellraadio helendavat tablood ja see näitas 16.08. Olgu öeldud, et neid numbreid näen väga tihti, kuid kuna ma pole ennemat taoliste asjade kohta märkmeid teinud, et mitu korda need numbrid mulle, ütleme siis nädalas, vastu vaatavad, siis ei saa ma ka midagi kindlalt öelda. 

Toon näite, kuidas see vaatlus võiks välja näha. Ütleme, et ma vaatan kella ühes ööpäevas, näiteks 50 korda (telefoni avamisega paratamatult näen ka kella, kuid see on liialdatud arv ja las ollagi, sest mõnel teisel päeval ma üldse telefoni ei näpi ja arvutis pole) ja jagada ühes ööpäevas ärkvel oleku aeg minutitega ning saan tõenäosusprotsendi, kas see on loomulik nähtus või mitte. Olgu veel öeldud, et 16.08 on minu jaoks väga tähtis number. 

Lisaks saab kellaga veel vaatluse alla võtta kõik ühesugused numbrid, nagu 11:11 jne, kuid selliseid numbreid on ööpäevas ärkveloleku ajal oma 17 korda, nii et tõenäosusprotsent kukub kolinaga, aga sellegipoolest ei jäta ma seekord midagi tähelepanuta.

Jalutasin siis 20.08 (taasisesisvuspäev) vanalinnast Baltijaama poole ja proovisin jälgida selle lühikese aja jooksul ümbrust Sherlock Holms'iliku pilguga. Kuna päike paistis, siis oli liikvel palju rahvast. Valdavaks keelteks olid saksa ja soome keel, mida kuulsin. Baltijaama poole jõudes olid kõik vabad pingid hõivatud joodikute poolt, küll kambas, küll üksikult ja ühes kohas joodikute vahel korraga näen jalgratta kiirabibrigaadi, kes lihtsalt ootasid seal, et millal midagi kuskil juhtub või mõni joodik ennast pildituks joob. 

 

 

Selle põgusa 10-15 minuti jooksul, mil ma seal olukorda jälgisin, ei juhtunud aga mitte midagi. Kas pole mitte ajuvabamat süsteemi välja mõeldud kui jalgratta kiirabi? Mõtlesin, et ei kommenteeri taustal toimuvaid nähtuseid, aga mingi analüüs tuleb ju teha. EMOs või kiirabiautos oleks meedikutest rohkem kasu, kuid ei hakka seda nähtust pikemalt kommenteerima.  

Minu ees pingil aga veetsid aega kaks daami. Mõlemad olid läbi ekraani virtuaalmaailma sukeldunud.

Keerasin pilgu veidi eemale ja seal ootasid kaks noort (umbes 20ndates) poiss ja tüdruk nähtavasti bussi. Neil oli võrreldes daamidega käsil next level (järgmine tase), sest lisaks ekraanide passimisele, olid neil ka kõrvaklapid peas. Jäin siis mõtlema, et kui me elame simulatsioonis, mida nimetatakse ka reaalsuseks, et kas reaalsus on siis nii kehva, et inimestele see ei sobi ja nad peavad olema omakorda läbi ekraanide teises reaalsuses. On kohati mõistetav, kui vaadata reaalsuse nime kandvat simulatsiooni ja seal näeb ainult parme, kes joovad pargis, siis otsitaksegi sellest mingit väljapääsu, mida justament telefon ja kõrvaklapid pakuvad. 

Ma ei too siia juttu sisse mõistet või tegelasi nagu NCP (non character player) ehk taustamängijad, kuigi ilmselt taust neist tegelastest just valdavas osas pungil ongi. Need on need tegelased, kes lihtsalt on taustal ja teevad seda asja, mida neid on programmis tegema pandud.

 

Jalutasin edasi ja korraga selline puu. Seest täiesti õõnes...

Kui see puu oleks inimene, siis meditsiin paneks talle diagnoosi - surnud. Puul on süda või puusäsi täielikult hävinud. Kui see puu oleks inimene, siis nahast kaugemal kui 5 cm, keha sees, peaks inimene tühi olema, aga see puu elas ja polnud tal häda midagi. 

Kas mitte see viimane näide võiks olla suhteliselt kindel tõend, et midagi pole päris ja me elame simulatsioonis? Ilmselt see puu näitab paljutki ja paneb mõtlema, aga pole veel päris raud-polt tõend, mida mina taga ajan...

21.08.2025

Ma ei ole päris kindel, et kas ma siia iga päev postitan või võtan hiljem loo tervenisti kokku, aga 21.08 kohta igal-juhul on mul üht-teist kirja panna.

Algul ma mõtlesin, et kui ma lähen linnast maale (koju), siis mis tausta ma seal maal metsade ja mere ääres ikka nii väga saan vaadelda, pealegi olen üksi kodus, koos kahe koeraga, aga võta näpust.

Ma kuskil FB grupis kirjutasin, et viimasel ajal on "tausta" ilmunud eestlaste perenimed, mille sarnaseid ma pole kunagi kuulnud ja nüüd ma kuulen/näen neid järjest rohkem. Ei ole enam suurt kuulda midagi Tammedest, Saartest, Kaskedest jne, vaid on asemele tulnud hoopis imelikud perenimed. Kahjuks ma ei saa siia ühtegi neist välja tuua teatud põhjusel, aga Kriksatull III teemas on mõned nimed (natuke küll muudetult) välja toodud. Olgu, toon siia nime välja, millest kuulsin 21.08, seda küll mõnevõrra muudetult, et taustategelased ei saaks kuskilt kinni hakata - Komrous. Ja tegu on puhta eestlasega! Ühte ma aga ütlen nüüd juba kindlalt, et taust muutub koguaeg aina imelikumaks ja jaburamaks ja sellel on üks kindel põhjus, mida võib ühest targast raamatust lugeda, millest ma ka palju tsitaate siia blogisse olen aeg-ajalt toonud.

Järgmine näide, kuidas taust muutub. Tahtsin eile südaöö paiku telekast ühte ulmesugematega filmi vaadata, aga nagu seda nägin (vaata pilti), lükkasin filmi vaatamise määramatusse tulevikku.

Pole ealeski sellist FOXi logo näinud. Ma väheke guugeldasin juurde, aga taust muutub kõik ühe korraga ja pole mõtet sellistele asjadele suurt midagi juurde otsida. Aga no mida per..t!? Searchlight!!?! Kas tuldi mind mõnitama?! See tähendab ju tõlkes - otsi(b) valgust... Ma ka otsin piltlikult öeldes valgust....

Aga olgu sellega kus on, ilmselt on see kokkulangevus :) 

Logo juurde tagasi. Siin tuleb usaldada oma mälu. Mina mäletan sellist pilti:

Kusjuures on väidetud, et seda FOXi pilti on närinud Mandela. Kui vaatate ülemist kirja - 20th, siis T-tähel oleva pulga, mis ennemat moodustas risti, on Mandela ühe poole ära närinud, kuid mina nii detailselt pole osanud seda vaadata ja midagi kinnitada ega ümber lükata ei saa.

Nagu ennemat ütlesin, et guugeldada suurt mõtet pole, sest siis läheb asi päris lappesse. Mina aga tegin seda, et näidata, mis juhtub...

Järgmine pilt-uudis, kui nii võib öelda, pani minu jaoks asja juba täielikult paika. Ma nägin seda pilti FB-st järgmisel päeval, peale seda, kui ma oma Baltijaama jutu siia kirja sain. 

Nagu pildilt näha, siis hr Juske on postituse teinud täpselt samal päeval, kui mina taustsüsteemi pingsamalt jälgima hakkasin. Mida mulle taustamaailm sellega öelda tahab, jäi mul algul täiesti arusaamatuks, ainult imestusest vajus suu lahti. Nüüd, neid sõnu siia kirjutades panin pildi kokku... Sõnum "Roosa taustsüsteem" tähendab, et ära võta kõike tõsiselt, mis maailmas toimub või õigemini taustal toimub. See kõik on üks suuremat sorti teater. 

Huvitav on muidugi see, et ma tean seda isegi, aga miskipärast ikka ja jälle saan taolise sõnumi. Jäin mõtlema, et äkki see sõnum polnudki mulle. See sõnum võib hoopis olla mõnele blogi lugejale, kuid vahet pole. Kirja see igal-juhul sai ja tõsiasi on see, et kui hakata taustal toimuvat hoolega jälgima, siis üsna pea, isegi ilma igasuguse analüüsita, jõuan ma järeldusele, et maailm on tehislik ja tausta mõjutan mina (loomulikult ka sina, kui tegemist pole NCP-ga). 

Küsisin endalt, et kas ongi üldse mingit muud tõestust vaja? See on juba niigi minu jaoks raud-polt tõestus, et me elame simulatsioonis, kuid kui ma proovin seda kellelegi seletada, siis tema jaoks see pole raud-polt tõestus ja ma saan sellest aru. Nüüdsest tuleks astuda järgmine samm ehk otsida tõestust, mida saab katsega korrata. Ilmselt on süsteemi looja teadlik, et osad inimesed proovivad sedasi simulatsiooni proovile panna ja on selleks valmistunud, kuid kindlasti on mingi tagauks, mille kaudu saab igale ühele ära tõestada, et asjad just selle maailmaga nii on nagu ma just kirjeldasin, kuid seda viga süsteemis on väga raske üles leida.

Järgneva pildiga ma ei pretendeeri mitte millelegi, vaid see näitab ära, kui jaburaks on taust muutunud. Olgu öeldud, et see on värske teadusuudis, mitte COVID'i aegne ajupesu.

 

Enne veel, kui 21.08 kuupäeva lukku löön, siis veel paar Sherlock Holmes'likku tähelepanekut eilsest päevast. Järgmine uudis, mis mu kõrvu jäi: "Brasiilias on suur kõrb, kus on sama palju liiva kui vett." Ma omast-arust olen päris kibe käpp geograafiat tundma, aga poleks kõige hirmsamas õudusunenäos arvanud, et Brasiilias on samasugune kõrb nagu kuskil kuumas araabias, kuid selle juures on üks eriline totrus. Nimelt, see kõrb on pisikesi tiigikesi täis. Otsustasin teemat mitte guugeldada.

Ja viimaseks 21.08 moeröögatuseks oli jällegist televiisori uudis: "Kuulus moefirma hakkab tegema NASA'ga koostööd ja juba 2025 peaksid kosmonaudid hakkama kasutama selle firma poolt disainitud skafandreid" ... ja nüüd lugege hoolikalt: "millega kavatsetakse 2025 kuu peale minna." 

Eile oli mul uimane päev (taastusin öötööst) ja selleks oli mul ka telekapult sagedamini käes, kui tavaliselt. Annan vihje kah, mis saates sedasi öeldi. Tegu oli 2024 toodetud saatega: Kanal 2, kell 22:05, Kuldne pilet 8. Loomulikult ma selliseid saateid kunagi ei vaata, vaid panin peale reisusaate, mis oli peale seda saadet, kuid saate viimased kaadrid olid mulle siiski nähtavad ja sealt kõike seda ma kuulsingi...

Olgu nende asjadega, kuidas on. Täna ma arvutit rohkem ei ava ja telekat ka tõenäoliselt ei vaata ja toimetan õues. On vaja keevitada, kanalat puhastad (kaks kana ja kukk veel alles on), kasvuhoones toimetada jne. Homme aga juba teatris Padise kloostris ja eks paistab, mida kõike taust mulle pakkuda veel suudab...

22 ja 23.08

Lähen teemaga tasapisi edasi. Algul tundus, et vaadelda on järjest vähem, aga tegelikult pole midagi muutunud. Sõitsin eile südaöösel autoga kodu poole, kus sain vaadelda tähti, näha helkivat pilve, siis veel põuavälku ning taustaks käis Klassikaraadio saade "Meditatsioon". Hakkasin seal mõtlema, et milleks see teema, sest tegelikult on minu jaoks ammu kõiksugused tõestused olemas selle kohta, et maailm pole kaugelt see, mida teadus arvab olevat. Ilmselt otsin mina järjepidevaid tõestusi (et igav ei hakkaks) ja ma ka neid saan. Enne kui jõuan oma lemmikteemani (ajalugu), siis üks teine asi veel, mis näitab ära, et asjad ei ole päris nii, nagu need algul paistavad. 

Mul on päris vana nutitelefon, mis ei saa enam ammu uuendusi, kuid 22 hommikul ärkan ja vaatan, et telefoni sisu/välimus on muutunud. Menüüd on teistsugused, mingid kastid ümber, ekraanil asuvad ikoonid pööravad ennast vastavalt kuidas telefoni käes hoian ja veel mõned totrused. Mõtlesin, et mis pull on, kas on mingi uuendus tulnud ja kontrollisin üle. Telefonil jookseb vana 11 Android versioon ja viimane telefoni tootja uuendus saabus pea 1,5 aastat tagasi. Näppisin siis telefoni, et ekraaniil olevad ikoonid ei pööraks ja võtsin selle seadetest maha, kuid see mõjutab kogu telefoni ning kui mõne äpi avan, näiteks navigatsiooniprogrammi või interneti brauseri, siis need ka enam ei pööra, aga nii ei saa telefoni kasutada ja vajutasin selle funktsiooni tagasi. Miks menüüd muutusid, pole õrna aimugi. Mul mitte midagi ülearust telefonis (mingid iluvidinad) ei ole ja üleüldse olen ma IT-alal keskmisest teadlikum. Olen kodulehe ise nullist üles ehitanud, installinud op-süsteeme, nii WIN kui Linux, bootivad USB-d jne. Miks selline jura mu telefoniga juhtus, ei tea ja miks nüüd, võib vaid aimata...

23.08 käisin Padise kloostris teatris ja kui ma ei eksi, siis olen selle kloostri kohta kunagi mingi loo kokku kirjutanud, aga nüüd on asjad hoopis teistmoodi. Kloostri kõrval, jõe taga on üks poolenisti uppunud hoone, samast ajastust, selle kohta tegin kindlasti loo. Kloostri külastamine on nüüdseks tasuline, aga tegelikult on seal küllaga vaadata. See klooster ei ole loogiline ja on täielik ulme.

Mis asi see on? Ma võin vaadata seda pilti tunde ja ei jõua selgusele. Kes või miks peab nii ehitama või mis siin üldse toimub? Puudub absoluutselt igasugune loogika.

Ei ehita mitte keegi mitte kunagi sedasi ühtegi müüri. Isegi purjus peaga ei tehta selliseid asju. Renoveerimisel ammugi mitte. 

Absoluutne ebaloogilisus "keldris". Kui mungad hakkasid kloostrit ehitama, siis kohe tehti igaks-juhuks alumisele paksule müürile sellised avaused. Neisse oli näiteks hea õunakorve panna! Mitte keegi ei projekteeri kloostri meetripaksustele müüridele selliseid avasid. Pealegi toetab terve kloostri ühe külje kivivooderdus sellele horisontaalselt paigutatud kivile. Kuidas on see võimalik?

Vot selline lahmakas pisikeste aukudega kivi oli müüris. Midagi tarka selle kohta öelda pole.

Sellel kloostril ei ole mingit seost munkadega, kui just need mungad ei olnud selliste võimetega nagu on kirjeldatud India fakiire, kes igasuguseid imesid tegid ja ka selle hoone "kokku mõtlesid". See hoone tundub olevat juturaamatu tekstidest/piltidest välja "prinditud" objekt, mis ei allu ühelegi loogilisele seletusele. See on "Suur maalritöö!"

Vahelduseks ronisin torni ja seal oli mida vaadata. Padise mõis ja taamal...

... Rummu aherainemägi.

Ja üks müstiline objekt jäi umbes 180 kraadi teisele poole. Vabandan pildi kvaliteedi pärast. Uduseks jäi, sest suurendasin pilti arvutis. Seda sama objekti on hulga paremini näha Padise kiriku tornist. See on pisike metsatukk, mis eristub ülejäänud metsast, kuna on kõrgem ja on muna/seene kujuline. Ma püüdsin seda kohta reljeefkaardil leida, aga ei leidnud. Eks kunagi ehk tegelen asjaga...

Ma olen 10 korda ära tõestanud, et meri asus otse kloostri ääres, aga nemad ajavad ikka sellist juttu nagu pildil. Mul isegi üks tuttav käis seal mõned aastad tagasi ekskursioonil ja talle giid ütles, et merelained käisid põhimõtteliselt vastu kloostrit. Üks julgeb tõde avaldada, ametlikud tahvlid aga kompavad piire. Sherolck Holmes'likku mõtlemist ei ole aga enamustel. Etendusel oli mul ka üks tuttav, kes on ametlikus ajaloos päris hea. Eks küsin temalt, kui kohtan, mis tema näidendist arvab ja mitu viga leidis. Ma ei saa enam taolisi ajaloolisi etendusi (Melhiori lugu, Taani printsi vaim) vaadata, ilma et ma ei märkaks ajaloolisi vigu, kuid sellest juba hiljem.

Nüüd siis maiuspalani. Ma uurisin seda ruumi tervelt 2,5 h! Isegi näitemängu ajal. Jah, saab üks mees tegeleda küll multitasking'uga. Vaheaeg oli 25 minutit ja enamus inimesi lahkusid saalist kohvikusse, mina aga ei läinud ja käisin ja vaatasin ning mõtlesin ja jõudsin järeldusele, et see ruum on võimatu ja täiesti ebaloogiline. 

Ruumi kõrgus on umbes 9 meetrit, pikkus 40-50 meetrit ja laius kuskil 7.

Akna kõrgus on umbes 3 meetrit, koos akna süvendiga 4 meetrit.

Miks peab keegi ehitama aknad nii kõrgele (4 meetrit põrandast)? Selge on see, et need aknad pidid olema kasutatavad, sest muidu poleks vaja neid aknaaluseid ja poleks mõtet selliseid süvendeid ehitada. 

Esimene mõte, mis pähe kargas, oli muidugi hiiglased, aga ka see ei mängi välja. Esiteks, pole tavalisel 3-4 meetri pikkusel hiiglasel ka nii kõrgetest akendest väljavaadet ja teiseks, ma ei tuvastanud mingit kohta, kust hiiglane saaks ruumist lahkuda. Kui ülemist pilti vaadata, siis on näha, et seal on aknaalust seina kinni mätsitud ja võib ju oletada, et seal oli uks, kuid kaldun arvama, et pigem siiski mitte. See ruum oleks paras olnud 7-8 meetri pikkusele hiiglasele, kuid oleks talle pisike toake olnud ja väljapääs ruumist oleks tema jaoks samuti suur probleem olnud. Järelikult pidi olema midagi muud. 

Otsisin siis auke seintest, kus võisid olla põrandatalad, sest äketse oli ruumil mitu korrust? Käisin ja nuputasin ruumis ringi ja viskasin oma mõtetesse teooria, et ruum oli varemalt kolmekordne, kuid see ruum pidigi olema selline nagu ta praegu on. Mingeid tõendeid ma ei leidnud, et asi oleks kuidagi teisiti olnud. Paar üksikut auku leidsin ja polnud jälgegi, et neid auke seal rohkem kunagi oli.

Matsin need mõtted ja proovisin ette kujutada, et see oli mingi masinaruum, milles asusid mingid teadmata otstarbega suured masinad, mis vajasid jahutuseks tuult. Kui aga loogiliselt mõelda, siis see ei päde. Esiteks, oleks vihm aknast sisse sadanud ja aastate jooksul müürid lagundanud. Teiseks, kui ma mõtlen mingeid kõrgtehnoloogilisi masinaid, siis oleks neil kindlasti mingi täiuslikum jahutussüsteem. Nii ma käisin seal ruumis ringi ja etenduse ajal muudkui vaatasin ja mõtlesin. See ruum on täiesti ajuvaba ja ilmselt kinnitab teooriat, et see on Suure maalritöö tulemus, kus kunstnik maalis küll asja valmis, aga sisuline pool jäi läbi mõtlemata. 

Täiesti jabur on veel see, et peavoolu ajaloo järgi ei saa üldse midagi klappima. Klaasi ju tollel ajal ei kasutatud või isegi polnud vaesel Eestimaal olemas, aga aknad on tohutud. Ei ole võimalik neisse ette tõmmata ei seapõisi ega kalanahkasid (peavoolu ajaloo väide) ja seega tulin ma sellelt etenduselt ära suurte küsimärkidega, sest ka hiiglased ei tundu siia pilti sobituvat. Ma võin suhteliselt kindlalt väita, et pole olemas mittemingisugust selgeltnägemist või ekstra-sensindust, sest mitte keegi ei oska sellistele küsimustele vastata. Kunagi sai nõiasaateid vaadatud ja imestatud, mis jama ikka suudavad nad suust välja ajada. Nn nõid on lihtsalt keskmisest parem psühholoog. Etenduse kohta nii palju, et kui tegevus toimub aastal 1430 millegagi, siis ei saa meile teada-olevas ajaloos olla ei raamatuid ega ka lugemisprille. 

Ilmselt pean kunagi luubi alla võtma teema, kuidas eristada "päris" asju "Suure maalritöö" asjadest. Kuna aga asjad on väga peenelt tehtud, siis ega see lihtne ei tundu olevat. Kui aga süstemaatiliselt "asju" või "objekte" vaadata ja esitada teatud kontrollküsimused iseendale ning oletame, et kahes/kolmes küsimuses objekt põrub, siis on asi sellega selge. Eks asi tahab veel viimistlemist ja läbimõtlemist, kuid see tundub olevat õige suund, kuhu poole vaadata...

24.08

Tegin sauna jaoks puulõhkujaga puukuuris puid parajaks ja korraga kuulen, et pisikesed linnud siristavad puulõhkuja kohal palgi peal. See on juba vana suitsupääsukese pesakoht. See aasta on suhteliselt kõrvuti kaks pesa. Ühe pesatäie poegi on vanad linnud sellel aastal juba suureks kasvatanud, aga nüüd on jama. Neil on uued pojad augusti lõpus ja see pole normaalne. Tegin pilti kah, muidu teised ei usu hiljem ja ise ammugi mitte. Kas see on seotud minu uuritava teemaga või mitte, seda ei tea öelda, aga asjad on pehmelt öeldes jamad. Loodus on sassis ja ei saa ma kindel olla, et need pisikesed pojad järgmist aastat näevad.

Järgnev, mis juhtus, on aga juba täielik ulme. Mul on enne ka ühe korra taoline asi juhtunud, kuid ma ei mäleta, mis asi see täpselt oli, mida ma kokku üritasin panna. Korraga, olin 100% veendunud, et nüüd on kõik, tuleb asi katki jätta ja asi ära visata, aga sellel momendil läks see just iseenesest kokku. 

Järgnev on vast selle aasta kõige ulmelisem asi ja sarnaneb eelpool kirjeldatuga. Naine ütles, et pane komposter kokku, kuna aiamaal on seda vaja. Õues meil üks taoline õudus juba on puude all nähtamatus kohas. 

Vedeles teine aidas mul juba pikemat aega ja hakkasingi siis seda ilma-imet kokku panema. Ma pole hullemat plastmassist rämpsu näinud kui see. Kõrvad, millega kompostri seinu omavahel ühendada, läksid plaks ja plaks katki. Lõhkusin oma kolm kõrva ära ja muudkui võtsin uusi ja ühendasin kompostri seinu omavahel...kirusin ja vandusin muudkui juurde. Pildil pooleks läinud "kõrvad."

Naine sai ka väikese nähvaka sõimata, et segama tuli. Sain kasti enam-vähem kokku, aga teadsin et olin paljud kõrvad ära lõhkunud ja läksin nipukaid otsima. Tulin tagasi ja tahtsin siis kasti kokku tõmmata, kust kõrvad puudu, aga selliseid kohti polnud!! Igal neljal küljel käis viis kõrva ehk kokku 20 ja kõik olid omal kohal olemas! Mitte ühtegi juppi üle ei jäänud ja kast oli täielikult komplektne ning lisaks need kolm õnnetut katkist kõrva...

Neid ridu siia kirjutades ja eriti see kasti juhtum, pani mind sügavalt järgi mõtlema. Tekkis korra mõte, et kas need asjad, mis mul selle lühikese eksperimendi käigus juba on juhtunud, et kuidas need saavad võimalikud olla? Kolmapäeval panen loo lukku ja lõpetan eksperimendi ehk ma olen juba neli päeva tähelepanelikut kõike ümbritsevat jälginud ja ei suuda uskuda, et nii palju saab juhtuda. Teinekord ei juhtu mitu kuud mitte midagi ja nüüd viskab iga päev selliseid imelikke asju peale, et hoia kahe käega peast kinni. Kas pole mitte see eksperiment ise ja selle käigus juhtunud imelikud lood ning tähelepanekud kinnitus, et me elame simulatsioonis, kus me ise loome oma reaalsust?

25.08

Kahjuks on nii, et viimased eksperimendi päevad olen pikad päevad arvuti taga ja need päevad ei ole vaatluse kohalt nii põnevad, kuigi ma midagi ära ei taha sõnada, sest luuavarrest võib ka pauk tulla. Juba hommik hakkas kummalise eestlase perenimega pihta ja võin kinnitada, et järjest kummaliseks kogu nimede teema läheb. Muudan nime ainult väheke - Paigalkalm, kuid see on pisiasi ühe teise totrusega võrreldes, mille otsa sattusin hommikul, kui taksos telefoniekraani helendama lõin. Eelnev lugu ikka kah asjale.

Asusin hommikul vara teele, et auto lennujaama lähedusse remonti viia. Sain auto pargitud ja teadsin varasemast, et lennujaamast läheb nr 2 buss Baltijaama ja panin lennujaama poole liduma. Hirmsat padukat tuli ja kui kohale jõudsin, selgus, et seal on ümberehitus ja buss ei väljugi enam linna poole sealt. Käisin seal hirmsa padukaga nõutult ringi, et kuidas planeeritud sihtkohta kõige muretumalt saada. Meenus lugu, mida rääkis mu sõber oma 20 aastat tagasi. Ta oli baarist hommikul tulnud (ilmselgelt väheke svipsis) ja samuti oli sel hommikul tugev vihmasadu ja ta otsustas sigareti läita ja tegigi seda. Ta kõndis rahulikult selles koledas paduvihmas ja vaatas, et midagi on jama - tema tilgub nagu tiigist välja tõstetud kassipoeg, aga sigarett ta hambus on kuiv. Tõmbas sigareti ära ja imestades mõtles, et kuidas selline asi võimalik on? Kusjuures, seal samas juhtus temaga veel üks imelik seik, aga see jääb hetkel siin kirjutamata, sest muidu ei tunduks võibolla paljudele usutav ka see sigareti juhtum, aga mina tean, et see asi just nii sai olla...

Ja nüüd olin mina läbimärg ja tellisin takso. Istusin siis autosse ja sellel pauh, aknad kõik udused, sest mul polnud ühtegi kuiva kohta. Mina aknast uduste akende tõttu välja ei näinud ja nii ma haarasingi telefoni ja seal korraga selline artikkel (vaata pilti). Nähtu ajas suu muigele, sest see kõik on nii jabur ja järjest jaburamaks läheb ning ei tundu enam ammu reaalne...

 

 

26.08

Tänane tähelepanek tuleb vanast, 1873nda aasta ajalehest. Kahjuks sai nii, et viimased kaks uuringupäeva veetsin arvuti taga ja seega mingit n.ö "päris asju" või ka situatsioone ei õnnestunud vaadelda. Kui ma lugesin alljärgneva artikli läbi, siis saab asja kohta öelda ainult kahte asja - Kas tegu on täieliku jamaga või sellist seika pole kunagi "reaalselt" olemas olnud. Kas võib see olla "Suure maalritöö" tulemus?

Ameerikamaal California maakonnas olla kivisöe kaevandustes 175 jalga (53 meetrit) maapõhjas kesk liivakivi seest üks konn leitud, mis juba enne veeuputust sinna jäänud. Esiotsa tundus küll konn surnud olevat, aga kui ta oma mitmetuhandest aastasest vangimajast lahti oli pääsnud ja värske õhu sisse saanud, tõusnud ta jälle elama, aga mitte kauaks, vaid jäänud silmnähtavalt ikka nõrgemaks ja 12 tunni pärast surnud ära. (Eesti Postimehe lisaleht, 21 märts 1873).

 

Loo panen lukku teema alguses mainitud kellaaja - 16.08 analüüsiga. Neid numbreid nägin 7 päeva jooksul kaks korda.

 

Lähte-eeldused:
Kellaaja vaatamine ööpäevas - 50 korda. (Liialdatud, aga las olla pigem rohkem kui vähem).

Vaatamised on üksteisest sõltumatud ja „suvalisel” minutil.
Täpsus on minuti kaupa (ööpäevas 1440 võimalikku minutit).
7 päeva jooksul kokku 350 vaatamist.

Tõenäosus, et järgmise 7 ööpäeva jooksul ma samadel tingimustel näen uuesti kella(delt) numbreid 16:08 on 2.31% Kui oleks kolm korda neid numbreid näinud, siis saaks raud-polt öelda, et see on võimatu, kuid katseperioodil nägin numbreid kaks korda ja seega jätab see endiselt õhku küsimuse - Mis maailm see selline on, milles me elame?

 

LÕPP

Kellad Briti muuseumis

Sattusin korraks jälle vanalinna peatuskohta ja tegin seal ühe kohvi ning lõin lahti oma igivana arvuti, mida ma juba iidamast-aadamast polnud näinud. Seal arvutis on mul päris paljude muuseumide pildid ja screensaver on nii sätitud, et see mulle just neid pilte näitab. Tavaliselt on nii, et heal juhul umbes kolmandik muuseumides tehtud piltides läheb blogis kasutusele, mis tähendab, et 2/3 piltidest ei leia arvatavasti kunagi kasutust. Samas, on seal päris palju pööraseid pilte, mida nüüd saaks uurida, enne aga olen need mingil põhjusel välja praakinud. Meenus lause Tooma evangeeliumist: "Andke mulle kivi, mille ehitajad on tagasi lükanud - see ongi nurgakivi!" Kuid see selleks. 

Sügise-poole on mul ilmselt jälle rohkem aega, et käia vanalinnas mõned muuseumid läbi. Muidugi pean mainima, et enamuste muuseumide piletihinnad on tõusnud 16-17 euro peale. Tegelikult aga pole asi hinnas vaid selles, mida muuseumides näha saab.

Mõtlesin täna korra, et valin ühe muuseumi välja ja teen lõbusa pärastlõuna, kuid siis meenus, et käisin mõned nädalad tagasi Briti muuseumis, mille paljud fotod on mul tegelikult läbi vaatamata. Seal ma pildistasin kellade toad üles, aga suurt ei jõudnud uurida ja katsungi nüüd midagi vaatamiseks välja panna.

Piltide laadimise ajal sai ka sellised kaks pilti siia teemasse üles laetud. 

 

 

Kuna selline aparaat sai ostetud, siis tegin paar mõõtmist vanalinnas. Siin on hoopis teine pilt, kui mul kodus. 

 

 

Kas tegutsevad siin luurajad, kes oma kodeerituid sõnumeid edastavad/vastu võtavad või on tegemist mingite muude nähtustega, see jääb mulle hetkel selgusetuks. Müstilisema poole pealt aga - vanalinnas ju kummitab paljudes kohtades ja olen seda ka kaudselt ise tundnud. Piltidel olen skänninud sageduse vahemikku 400-500 Mhz ja selles vahemikus tundub olevat palju müstilist. Isegi ei pea teemat mõikama, kui lihtsalt vaadata seda sinist waterfall'i. Lisaks imelikele aktiviseerumistele, ma otsisin reaalselt ka need sagedused jaamast üles ja kuulasin. Pole aimugi, mis hääled/helid need on, aga see pole praegu teemaks ja nüüd kellade teema juurde.

Araabia numbrid.

 

Muuseumi info: Euroopas kasutatavad numbrid pärinevad India numbritest, mida kohandasid araabia matemaatikud Bagdadis 800. aastate alguses. Need jõudsid Euroopasse islamimaadest läbi Hispaania. Euroopas kasutatud kellad valmistati Londonis Ottomani turu jaoks, kasutades lihtsustatud numbreid.

Hõbedane tõllakell, umbes 1650.

Hiiglaslikke, äratusega kelli kasutasid 1600ndatel rändurid. See kaunis eksemplar sisaldab kalendriga sihverplaati, mis näitab kuid ja päevi. Samuti on seal sodiaagimärgid, kuu faas ning aastaajad. Sihverplaat näitab pildil kell 5:45, laupäeval, 3. septembril.

Autor: Jean Baptiste Duboule, Genf, Šveits.
Fusee, kroonankruga käik, hilisem tasakaaluvedru, tunnilöögiga.
Octavius Morgani annetus, 1888.

Pilt kahjuks ebaõnnestus ja kella sifferplaati ei ole korralikult näha.

Aga selle "hiiglase uuri" kõrval oli üks normaal-mõõdus uur samuti, mida ma algul tähele ei pannudki vaid piltide uurimisel alles märkasin. Kas on loogiline selline uur? Kella mehhanism on uuri korpusest eemaldatud, et oleks näha kunstiteos, mis on mehanismi all. Kes siis niimoodi teeb? Oletame, et mul on selline kell, mille pealt aega vaadata ja lähen kellelegi külla ning see küsib mu käest kella. Võtan taskust uuri ja ütlen: "Kell on üks." Aga oot, kallis sõber, ma monteerin korra kella mehhanismi korpuse küljest lahti ja tule vaata seda ägedat pilti ikka kah, mis mehanismi alla on peidetud. Mis sa tühja sest ajast taga ajad! Vot nii absurdne on kogu see teema! Egas kella mehanism kehvem kunstitöö pole! Tegelikult on ju praktiliselt kogu muuseumides näidatava vanema ajalooga nii! Isegi uksehinged on ilustuste ja graveeringutega, kõigest muust rääkimata. Miks see nii on, sellest mu viimased postitused tegelikult just kõnelevadki, aga kordan üle - tundub nii, et ei ole kunagi olnud füüsilisel kujul olevat kaugemat ajalugu. Lihtsalt mingil x-ajahetkel informatsioon materjaliseerus ja nüüd imestame, miks asjad nii on.

Automaatkell Laev, umbes 1585.

See tähelepanuväärne automaat, mis oli kujundatud keskaegse galeoni kujuliseks, oli mõeldud bankettide väljakuulutamiseks õukonnas. Meelelahutus algas muusikaga, mida mängis miniatuurne orel laeva sees, trummimäng ja rongkäik. (Kommentaar: Ma ausalt ei tea, mida see tähendab. Tõlkisin otse kella all olevalt infotahvlilt). Seejärel liikus laev üle laua. Kui see peatus, toimus suur finaal – eesmine kahur laskis automaatselt tuld, süüdates süütenööri, mis pani tööle ka teised kahurid.

Autor: Hans Schlottheim, Augsburg, Saksamaa.

Kuidas kell töötab?

Laeva sees on kolm vedrumasinat. Esimene käitas kella mehhanismi. Teine tootis muusikat ja trummimängu, kus kogu etteastet juhtis küljel olev suur trummel. Lõõts toitis orelit õhuga. Kolmas kellamehhanism liigutas laeva mööda lauda edasi, kuigi rattad on nüüd asendatud kuul-laagritega. Kahjuks masin enam ei tööta. (Kommentaar: Ja mitte keegi ei oska seda kella remontida!)

Aga see pole veel kõik. Laeval olevad kujud, Püha Rooma keiser istub troonil katusealuse all. Tema ees liigub muusika saatel mööda Saksa vürstide rongkäik, mida juhivad kolm heroldit. Põhitekil olevad figuurid on asendused — algselt liikusid muusika rütmis automaatsed trompetimängijad, meremehed ja trummar. Peamasti allosas olev väike kell näitab aega. Kõrgel vöörikorvis olevad meremehed löövad haamritega kellasid, et märkida täis- ja veerandtunde.

Kommentaar: Loomulikult ei oska sellist kella enam keegi parandada, ja ega selle kella sisu ei näidatagi meile. Kuid üks huvitav fakt hoopis teise kella kohta: Prahas olevat kurikuulsat kella, varsti tuleb pilt ka sellest, on parandatud ja muudetud. Vanasti oli seal tähekaart, mis nüüdseks on asendatud maakeraga.

Järgmine kell:  

Mere kronomeeter, 1813.

See kronomeeter ei ole kunagi merele saanud. Seda kasutas katseteks selle valmistaja Breguet, kes andis selle 1822. aastal Cambrai piiskopile. Sihverplaat näitab tunde ja minuteid (vasakul) ning sekundeid (üleval keskel).

Graveering tõlgituna:
„Esimene ese, milles jõuülekanne regulaatorisse toimub ilma hõõrdumiseta. Valmistanud 1813. aastal Breguet hr Belmas’ile, autori sõbrale, nr 2741.”

Kas panite tähele suurt anomaaliat ja vastuolu selle kella juures? Kell ise on juveliiritöö, aga puust kasti hinged ja sellel kasutatud kruvid on kirvetöö. Need kaks asja ei lähe kokku.

Mere ajamõõtja, 1771–1774.

Thomas Mudge oli üks oma ajastu andekamaid kellasseppi. See mere ajamõõtja omab hämmastavaid parameetreid ja seda peetakse üheks kõige elegantsemaks merenduse kellaks, mis eales valmistatud. Pikkuskraadide nõukogu (Longitude Board) andis Mudgele 3 500 naela suuruse auhinna selle kella täpsuse eest. Sihverplaadid näitavad tunde, minuteid ja sekundeid ning ka pikkuskraade. Ülemisel osal olev osuti näitab, millal tuleb kell uuesti üles keerata.

Autor: Thomas Mudge, London
8-päevase käiguga, vedruga käitatav kell, fusée’ga, püsijõu päästikuga, tasakaalu ja vedruga.

Kommentaar: Järjekordne ime, mida ei jõua ära imestada. Kas on tänapäeval olemas mõni meistrimees, kes ehitaks mehhaanilise kella, mis näitab "maakera" pikkuskraade? Mis alusel selline kell üldse töötab?

Ilmselt ka järgmisel kellal on mõni imeline omadus, aga võrrelge taseme vahet vanadel kelladel ja 20. sajandi kelladel. 

Teki kell, 1943.

Kaasaskantavaid tekikellasid kasutati tähtede või päikese vaatlusaja mõõtmiseks ning seejärel võrreldi neid mere-kronomeetritega.
See kell sisaldab Hamiltoni firma välja töötatud erifunktsioone, et tagada väga täpne ajamõõtmine. Sellel on temperatuuri kompenseeriv tasakaaluratas ja see on konstrueeritud kestma äärmuslikes, muutuvates temperatuuri- ja ilmastikutingimustes.

Tootja: Hamilton Watch Co., Pennsylvania, USA.

Järgmine kell on pärit 1960ndatest, aga näeb sama hea välja, kui paarsada aastat vanad kellad. Ilmselt ongi tegu vana kellaga, kuna isegi ei teata täpset kella valmistamise aastat.

Mere-kronomeeter, umbes 1960.

Merekronomeetrid olid hädavajalikud navigatsioonivahendid merel kuni GPS-i tulekuni. Need olid tõenäoliselt kõige täpsemad kellad 19. sajandist kuni 1970-ndateni, kasutades masinaehituslikke tehnikaid, mis hõlmasid tasakaalumehhanismi, mille kiirust reguleeriti mikroskoopilise täpsusega.

Valmistatud Hamilton Watch Company poolt, Pennsylvania, USA.

Lisateave:

• Kõrge detsentraliseeritud tasakaalukell.
• Earnshaw tüüpi detentkinnitusega ankurkinnitus.

Lauakell, umbes 1754 – Thomas Mudge.

See kell sisaldab Thomas Mudge’i esimest eraldiseisvat detentkinnitust, mida kasutatakse siiani käekellades ja taskukellades. Ta kirjutas ise: „... on eesmärk selle kellaga aega paremini arvestada, kui ühegi teise seni olemasoleva kellaga." Kell näitab aega ja kuufaasi. Vea marginaal on ainult 0,2 sekundit kuu (lunation) pikkusest (29½ päeva), mis teeb sellest ühe kõige täpsema kuu numbrilauaga kella, mis kunagi valmistatud.

Autor: Thomas Mudge, London
Omadused: Vedruga töötav, temperatuurikompensatsioon, eraldiseisev detentkinnitus.

Ma ei tea, kas keegi mu lugude all olevaid kommentaare loeb, aga üks hea kommentaator kirjutas Briti muuseumi loo alla huvitava kommentaari. Tsiteerin ühte lõiku peast: Mandela efekt toimetab ainult nendes kohtades, kus on ligiduses nutiseadmed. Kus neid pole, seal võib leida raamaturiiulitest raamatuid, kus pole lauseid muudetud ja seinalt kellasid, millel on normaalne Rooma IV...

Kolmerattalise kellamehhanismiga ajam ja Gregoriuse ning Vabariiklik kalendri näidik, umbes 1795. (Kommentaar: Mis asi on Vabariiklik kalender? Kalendrist ja anomaaliatest aja-arvamises tuleb veel edaspidi juttu).

Abraham Louis Breguet eristus oskusega valmistada elegantseid kelli rikastele klientidele. See oleks talle peaaegu elu maksnud Prantsuse revolutsiooni ajal, mil ta valmistas selle ebatavalise kella. Kolmerattaline mehhanism näitab aega, suur keskne ratas teeb ringi üks kord päevas, näidates aega tähtede asukoha järgi. (Kommentaar: Möhh?!).

Autor: Abraham Louis Breguet.

Vot selline termomeetriga kell, aga kahjuks on mul kella info kaduma läinud ja säilinud on ainult info termomeetri kohta (kõige alumine). Kell peaks olema umbes aastast 1727.

Päikese side-real regulaator, umbes 1780. (Vabandan tõlke pärast, kuna ma pole kellasepp ja ei tunne vastavaid termineid, kellade mehanisme ja nende osasid ning seega on tõlge kohati halb).

Huvi astronoomia vastu tõusis 1700ndatel uutele kõrgustele, mis tegi kellad, nagu see, eriti väärtuslikuks. See kell näitab nii päikeseaega kui ka täheaega. Täheaeg mõõdetakse fikseeritud tähe ülekäigu järgi (Kommentaar: pole õrna aimugi, mida see tähendab). Täheaeg on 23 tundi, 56 minutit ja 4 sekundit pikk. Päikeseaeg – ehk keskmine transiidiaeg, mis on näidatud – on 24 tundi pikk. Päikese päev kestab 24 tundi.

Autor: John De Lafons, London.
Omadused: Vedruga töötav, madala sagedusega ankurkinnitus, ristvõre pendlimehhanism.

Pika korpusega kell (regulaator), umbes 1880.

See kell on valmistatud James Brock’i poolt, kes osales Big Beni valmistamise järelevalves Westminstere’is. Kaks kella on sarnase kinnituse ja mehhanismiga. Brock’i kirjeldati kui „silmapaistvat ja andekat meistrimeest...“. See kell oli kasutusel ehtekunstniku poes.

Autor: James Brock, London.
Omadused: 8-päevane käik, kaalupommi gravitatsiooniga töötav kell.

Pika korpusega kell (regulaator), umbes 1795.

Sellel kvaliteetsel mahagonist kellal on soklis lisauks, mis võimaldab juurdepääsu pendlihoovale. Kaks valget emailitud sihverplaati näitavad sekundeid (üleval) ning tunde ja minuteid (all). Vasakul on hõbedane plaat Fahrenheiti termomeetriga ja paremal elavhõbeda baromeeter. Tegu on Joseph Caterwoodi poolt tehtud kellaga, mida ilmselt kasutas astronoom William Larkins.

Teadustöö täpsemate kellade tegemiseks.

Pärast pendlite leiutamist saavutasid kellad üha suurema täpsuse. Edusammud olid ajendatud astronoomidest ja teadlastest. Inglismaal märgiti Greenwichi kuninglikus observatooriumis 1675. aastal uue ajastu algust. Astronoomid vajasid täpsemaid ajamõõtjaid ja uus tehnoloogia aitas kellasseppadel saavutada suuremat täpsust. Toetavad-mehhanismid hoidsid kellasid käimas töökindlalt. Temperatuuri kompensatsiooniseadmed säilitasid kella konstantse kiiruse vahelduvate temperatuuride korral. (Kommentaar: Mis asjad on kellade juures temperatuuri kompensatsiooniseadmed? Panen selle info ka inglise keeles, et saaksite veenduda, et ma siin tõlkega ei eksi. Küll oleks hea, kui asja kommenteeriks mõni eluaegne kellasepp. Temperature compensation devices maintained constant rates in changing temperatures. New escapements were introduced).

Observatoorium-kell.

1675. aastal tegi Thomas Tompion (Kommentaar: blogis tuntud mees) koostööd Sir Jonas Moore’iga, et teha kaks uut kella, Royal Observatory Greenwichi tarvis. See oli esimene neist (Kommentaar: Pildil olev kell on arvtavalt mingi muu kell, kuna 4-meetrise pendliga kella ei näinud ma seal kuskil. Kuid see info oli just selle kella kõrval). Need kellad olid tõenäoliselt maailma kõige täpsemad kellad. Nende pendli pikkus oli 4 meetrit. Selleks, et muuta ajamõõtjat veelgi täpsemaks, tehti avastusi, mis põhinesid teadlase Richard Towneley’ uurimistööl.

Haruldane omadus oli kellal see, et minutiseier pöörles ühe korra iga kahe tunni tagant ja sekundi seier pöörles iga kahe minuti tagant (???) 

Alumisel pildil olev info oli samuti selle kella kõrval.

Pika korpusega kell, umbes 1765.

 

Umbes 1750. aastaks olid täpsed kellad suhteliselt levinud. Sellel kellal on kaks minutiseierit. Kullatud seier näitab tõelist päikese aega - aeg, mida näitab päikese näiv liikumine taevas, nagu seda näitab päikesekell. Sinisest terasest osutid näitavad päikeseaega, mis on konstantne. Ketas kaare sees näitab nende kahe vahelist igapäevast erinevust, mida nimetatakse aja võrrandiks.

 

Autor: Thomas Mudge.

 

Kommentaar: Mul polnud varemalt halli aimugi, et nii palju erinevaid ajamõõtmise võimalusi oli vanal ajal olemas ja ilmselt sellest on tekkinud ka paljud anomaaliad, mida ma vanadest ajalehtedest olen lugenud, kus arvutama hakates aastad ei klapi omavahel. Andsin järjekordse e-raamatu välja ebausu teemadel ja seal oli kirjas, et jaapanlastel oli komme, et Tulihobuse aastal sündinud naisi ei kosita. Märgiti, et selline aasta jõuab kätte iga 61-aasta takka ja jutt käis aastast 1905. Kui liita 1905-le 61, saame 1966 ja liita sellele veel 61, saame 2027. Aga kui nüüd guugeldada, siis tulihobuse aasta algab hoopis 2026. aasta alguses. Kuhu kadus üks aasta?

 

 

 

 

Järgmise kella info on läinud kaduma, kuid ilmselt seegi teistest kelladest kehvem polnud.

 

 

 

 

Vaheinfot kellade kohta üldisemalt samast muuseumist: Traditsioonilised kellad olid kõik käsitsi tehtud väikestes töökodades. Aga 19. sajandi keskpaigas toimus muutus ja tekkisid vabrikud, kus hakati kelli massiliselt tootma. Tehaseid asutati Musta Metsa piirkonda (Black Forest) Lõuna-Saksamaal, Jura piirkonda Ida-Prantsusmaal ja Uus-Inglismaal Ameerika Ühendriikides. 1850 tehti USA firmas Jerome & Company aastas pool miljonit kella. Tüüpiline riiulikella valmistamine läks firmale maksma alla 2 dollari, aga turuhind oli umbes 20 dollarit.

Rootsis tehti aastal 1806 puust mehhanismiga kellasid, meistriks oli Jon Hans Son, Sidensjö-st. Rootsi puidust kellad on oma ehitusviisilt ebatavalised — selles äratuskellas hoiavad rattaid paigal kellaplaatide seest väljaulatuvad puidust vardad, mitte tavalised õlapuksidega võllid. Äratus aktiveerub siis, kui kella esiküljel olevat kangi tõstab keskel asuval äratuskettal olev tihvt, mis liigub koos tunniosutiga. See vabastab vasakul pool asuva haiuime kujulise ploki, võimaldades äratusel tööle hakata (kelluke puudub).

Ka USAs tehti puidust kellasid.

 

Astronoomiline lauakell aastast 1778. 

 

Huvi astronoomia vastu oli haripunktis selle kella valmistamise ajal. Ülemine sinine sihverplaat näitab 6 teadaoleva planeedi – Merkuuri, Veenuse, Maa, Marsi, Jupiteri ja Saturni – orbiite ümber fikseeritud päikese. Alumine sihverplaat on neljaosaline. Kell mängib muusikat (13 kella helin), sealhulgas "Air by Mudge". Seda kuulsa kellassepa Thomas Mudge'i venna loodud kella on maailmas ainult üks eksemplar.

 

Orel-kell, umbes 1760.

 
Muusikakellad olid väga populaarsed 1700ndatel.
See muljetavaldav näide on miniaaturne orel-kell, mis näitab algupäraste meloodiate pealkirju. "PLAY/NOT PLAY" numbrilaual, saab kella kas mängima panna või vaigistada. Muidu mängib see iga kolme tunni järel.  
Autor: George Lindsay, London.

Astronoomiline lauakell, 1720–25.

 
Kompleksed kellad, nagu see, tehti neile, kes huvitusid astronoomiast. Selle kella tegija, John Naylor, müüs seda kella kaua, kuna see oli väga kallis. Lõpuks pani ta selle loterii abil müüki. Iga osaleja maksis 2 guinea't ja võitja sai kella omale. Naylor ise sai selle tehinguga jõukaks.

Autor: John Naylor, Nantwich või London
8-päevane käik, vedruga üles-keeratav, pendeliga kell.

 

Reisikell, Thomas Thompion, umbes 1700.

Kommentaar: Kella kohta infotahvlil midagi olulist kirjas pole, aga igasugu huvitavaid tabloosid on sellel küll palju.

Järgmine lauakell, umbes 1730.

 

Veel mõned lauakellad, millest kohe alumisel pildil olev kell mängib ka muusikat. Kell aastast, umbes 1765.

 

Christiaan Huygens leiutas pendelkella aastal 1657. See avastus tegi kellade maailmas revolutsiooni. Kellad olid nüüd väga täpsed, eksides esialgu ühe minuti päevas. Pildil olev kell on üks esimesi pendelkellasid, aastast 1657.

Kumb neist on minuti-, kumb tunniseier? Mine võta kinni, aga miski huvitav pilu on sel kellal veel. Mida see veel näitas?

 

Lauakell kuu-indikaatoriga, umbes 1720.

Peaks olema see parempoolne.

 

Järgmine kell, millel on näidikud, millest ma ei tea midagi.

Järgnev kell on väga huvitav ja ilmselt peegeldab seda ajaarvamise aega, mis meie eest on peitu pandud. Näiteks, aastal enne 1700 oli Venemaal käimas aasta 7000 millegagi. Infotahvlilt sain vaid lugeda, et tegu on pika-kastiga öökellaga, umbes 1685. Rohkem kahjuks välja ei loe, kuna info pildil jäi väga udune.

 

Selle sama kella mehhanism näeb välja selline. Kui keegi veel arvab, et 400-aastat tagasi tehti selliseid mehanisme põlve otsas üksikute kellameistrite poolt, siis teda mõtlema panna enam vist ei saagi?

Parempoolsel põrandakellal on millegipärast neli üles keeramise avaust.

Kuulus Praha astronoomilne kell, millest loo alguses põgusalt juttu oli. Minu küsimus on, et miks muudeti kella sifferplaati? 

 

Kõike ei viitsi tõlkida, kuigi vist oleks vaja, aga las midagi jääb mõnele kellade fanaatikule ka tõlkimiseks.

 

Vahelduseks muuseumist üldist infot kellade kohta.

 

Kellade valmistamise levik. Varased kellad olid tõenäoliselt disainitud katedraalidele ja muudele avalikele hoonetele. 1300. aastate alguses tehti väiksemaid kellasid koduseks kasutamiseks. Neid omasid ainult kõige jõukamamad isikud. Need kellad olid paigaldatud kõrgele seinale, kuna neid ajasid liikuma raskused ehk kellapommid. Neil kelladel oli ainult üks seier, mis näitas veerandtunde. Mõnel kellal oli ka alarm.

Umbes aastal 1450 tutvustasid kellameistrid uut kellade tehnoloogiat ja see oli vedru, mida sai üles keerata. Need kellad olid kaasaskantavad ning võisid olla nii laual kui riiulil.

 

Kindlusestiilis sihverplaadiga kell, umbes 1500.

 

See rauast kell on väga haruldane ellujääja (survivor) 16. sajandi algusest. Ilmselt alustas see kell oma elu kui pisike tornikell, mis asetses väljaspool hoonet.

 

Muusikakambri kell, 1598.

Iga veerand-tunni ajal mängib see kell muusikat 13 kellal.
Autor: Nicholas Vallin, London.

Heksagonaalne lauakell, umbes 1550.

Sellised väikesed kaasaskantavad laualkellad nagu see, on suhteliselt haruldased. Mehanism on tavaliselt prantsuse stiilis: kellaaja näitamise osa on ülal, ning löögimehhanism asub selle all. Raami sambad on elegantse kujuga. Korpuse dekoratsioon hõlmab planeetide ja päikese ning kuu personifitseerimisi, mis põhinevad originaaljoonistustel, mille tegi meister-maalija, keda tuntakse ainult kui 'IB'.

 

Astrolaabiline lauakell, 1545.

 

Oktogonaalsel kellaümbrisel on avatavad aknad, milledesse ilmuvad figuurid. Tegelikult oli kella ülal veel astrolaabiline sifferplaat - kujutades taevaid. Kaks numbrilauda esiküljel näitavad tunde, nädalapäevi (päevaseier on puudu). Kolmas numbrilaud (taga) on alarmi jaoks.

Veel imelisi lauakellasid. Juttu pole kõigile kelladel mõtet juurde panna.

Pea pooltuhat aastat vana kell ja selle mehanism.

 

Masterpiece lauakell ja selle mehanism, umbes 1590. 

 

Miks nad sedasi mehanismi eraldi pidevalt peavad näitama? Loodavad, et äkki hiinlased kopeerivad ja teevad järgi?

 

Tuleb arvestada, et enamus kellasid on üle kullatud, sest vastasel korral kellad 500 aastat järjest kuldselt ei lägiks. Mõelge korra, mis aastal võeti elektrolüüs kasutusele ja kuidas enne seda esemeid kullati.

 

Horisontaalne lauakell, 1576.

See kell on mõeldud näitama aega, kas 12- või 24-tunni süsteemis. Kella ümber, väljas pool, on 24 pulka, sedasi saab kella omanik aega teada isegi pimedas, neid pulkasid katsudes.

Lüpsja ja lehm, automaatkell, umbes 1600.

 

Ei jõua kõike tõlkida. Edasijõudnud tõlgivad ise.

Ülemine jutt on alumise kella kohta. Kukk peab ikka tornis olema! Rist on hilisem leiutis. Nagu pildiltki näha, siis see kell on kangesti kiriku moodi. Mis tehased olid kirkud varemalt, enne, kui need tehnoloogiatest puhtaks roogiti ja palvetama asuti, seda võib vaid oletada...

Taskukelladest oleks umbes sama pika loo võinud kokku panna, aga kahjuks valgus peegeldas klaasilt valesti tagasi ja midagi fotodelt näha ei jäänud.

Ja kõige lõpetuseks pilt käekellast, milline on ka minul olemas. 

Tegu on Zeppelini 100 aasta sünnipäevaks välja lastud juubelikellaga. Vist hakati neid tootma 80ndatel, aga siin on üks aga. Saatsin kunagi kellast pildi heale tuttavale, kes luges selle sifferplaadilt välja, et kell eksib 20 km kõrgusel ühe sekundi 24h jooksul (oli vist nii, paranda Jaanus, kui valesti mäletan). 

Ilmselt on selle asjaga nii, et kella sifferplaat on Zeppelini aegadest pärit, kuid osad seierid on tänapäevastelt kelladelt ära kaotatud. Kellal pidi peal ka olema altimeeter, ehk kõrgusnäitaja ja see toimis õhurõhu mõõtmise baasil. Nii palju kui ma Zeppelinite teemat olen uurinud, siis on selle laeva juures kaks aga. See kas lendas väga madalalt, mida kinnitavad vanad fotod või lendas väga kõrgel, kindlasti kõrgemal kui 11 km. See oli sellepärast, et vältida tugevat tuult, mis oli selle laeva kõige nõrgema koht. 11 km kõrgusel on väga tugevad tuuled, mis ilmselt 20 km kõrgusel on vaibunud.

Nii palju siis selleks korraks mehaanilstest tehnoloogilistest imedest - kelladest, mida võime, kas muuseumist vaadata või haledatelt koopiatelt, millest enamus, võtmetähtsusega tehnoloogiad, on eemaldatud.

LÕPP