Margikorjaja juhtum

Seekord teen teistsuguse loo, kus ma ootan lugusid kõikidelt blogi lugejatelt. Teemaks on - kõiksugused imelikud või ilmvõimatuna näivad juhtumid, mida paljud juhuseks peavad. Minul on taolisi juhtumeid olnud päris mitmeid ja mõndadest juhtumitest olen blogis kirjutanud. Mis aga mina oma uskumatute juhtumite juures tähele panin, on see, et meeleseisund peab olema tavapärasest hoopis erinev. Kas on väga suur lootusetuse tunne, kahetsus või midagi kolmandat, kuid nagu kogemus näitab, midagi peab närvikavas või meelesisundis radikaalselt teistmoodi olema kui tavaliselt. Miks ja mis veelgi põletavam - kuidas, taolised asjad juhtuvad, vajab rohkem uurimist. Kui võtta taolisi juhtumeid mitte väga sügavalt uurides, siis võib neid lihtsalt juhusteks või äärmisel juhul - imedeks kutsuda. Aga asjal on kindlasti teine pool, mida annab seletada, kas just teadusega, aga kuidagi ikka. Selleks ootangi, et võimalikult paljud blogi lugejad mugavustsoonist korraks välja tuleks ja oma jutud kirja paneksid, et näha nende juhtumite erinevaid külgi, mis mul enda kogetust võibolla märkamata on jäänud. Ma ei taha uskuda, et selle blogi lugejal mitte ühtegi kummalist lugu jutustada pole! Lugusid ootan valveroot@gmail.com e-posti aadressile ja ma luban, et ei hoia neid lugusid endale ja kopeerin kõik lood siia. 

Teen otsa lahti ühe kolme näiliselt uskumatu looga. Esimesess loos on näha, et see "ime" sai sündida ainult seetõttu, et margikorjajal oli ülim meeleheide ja tahe seda marki omandada.

Keegi margikorjaja tahtis omale harukordset postmarki, mis sõjajal (I MS) lastud välja. Kusagilt polnud seda saada. Mees oli meeleheitel, olles läbi otinud mitu linna. Ühel õhtul ootas mees nukralt trammi. Keegi mööduja, tänavraudtee vagunisse rutates, tõukas teda nii, et mees pillas maha oma jalutuskepi. Keppi ülesvõttes märkas mees maas kirjaümbrikku. Ümbrikul nägi mees postmarki, mida ta pikemat aega igalt poolt oli otsinud. Oli mõistatus, kust sai kiri sellise postmargiga, mis antud välja rida aastaid varem, tänavale. 

See oli üks neist igapäevastest akuutsetest nähetest, mida meie õieti kunagi tähelepanna ei oska, vaid armastame nimetada lihtsalt juhuseks. Kuid asja tõelised põhjused peituvad siiski sügavamal...

***

Suured müstilised asjad, millest meil õiget aimu pole, ei väljendu meile üksinda tähtsates küsimustes, vaid ka tihti väga tühistes ja igapäevastes asjades. Enamik juhustel ei oska meie seda koguni tähelpanna. Keegi proua käis igapäev oma pisikesel pojal koolis vastas. Ta kartis, et pisike laps võib auto alla jääda. Nii tegi proua rohkem kui kaks aastat. Ühel päeval ei saanud proua oma pojale vastu minna, kuna pidi vastu võtma külalisi. Kui proua lõpuks kella vaatas, nägi ta ehmatades, et juba pool tundi õigest ajast möödunud oli. Samal hetkel peatus maja ees auto. Sellest astus välja keegi sugulase, kes elades Salzbergis, polnud käinud enam kaua aega Viinis, kus juhtus lugu. Juhuslikult sõitis ta mööda koolimajast, kus nägi väljuvat poissi. Ta peatus, alustas kõnelust ja koos jäädi ootama ema. Kui see ei tulnud, sõideti koos koju. Kaks teist poissi, kellega koos käidi, jäidki auto alla. Pole kahtlust, et ka kolmandat poissi oleks tabanud samane saatus. Juhtumus on haruldane. Matemaatiliselt arvestades on see harukordsem, kui ainult ükskord elus osta loterii pilet ja sellega evida peavõit.

***

Ühes Viini apteegis andis apteekeri abiline kogemata välja rohu, mis oli määratud teisele. Asjast saadi aru alles siis, kui rohi juba ammu äraviidud ja apeeki rohu järele ilmus selle õige omanik. Asi oli kõige tõsisem. Rohi, mis ära viidud oli mürgine, rohuviija pidi aga saama just süütu rohu, mis määratud sissevõtmiseks. Rohusaaja elukohta ei teadnud aga keegi. Apteekri abiline oli meeleheitel, nähes oma tulevikku kõige mustemates värvides. Kuid siiski osutus see varaseks. Varsti tuli mees, kes sai rohu, apteeki tagasi. Ta palus enesele anda uut rohtu, kuna oli eelmise pudeli — pillanud tänavale puruks!

*** 

Järgnev lugu läheb küll teemast välja, kuna on õpetus, mitte kummaline "juhus", aga pean vajalikuks loo siia ikkagi välja panna. Kirja autor on Elle.

Ilma muutmine- keskendud algallikale, ehk tunnetad et oled kõiksus, siis viid tunnetuse kõigele kõiges ja tajud samal ajal taimi, õhuliikumist, pilvi, õhuniiskust jne ehk tunnen et ma olen kõik ja kõikjal. Ja siis viid tähelepanu sellele piirkonnale kus ilmamuutust tunnetada ja muuta. Viid ennast teadvusega sinna. Mina alustan sellest et seisan maas, kuid siis hakkan ennast laiendama samas kohas nn kõiksusesse ja suurendan enda energiavälja kogu selle piirkonna peale kus muutust soovin, ja siis teadvustan, millist muutust- millist ilma ja millist ilma tunnetust taju ma sinna soovin ja keskendun ehk joondun sellega. Olen seisundis kui tunnen et see on püsiv. Kui see hetk on saavutatud jätan selle ilmatunnetuse, mitte enda energia ja enda teadvuse, sinna. Nüüd teadvustan ennast kui inimest ja seda kohta , kus ma tegelikult(kas kodus toas või õues, kusjust ma seda protsessi läbi viisin) olin ja toon kogu tähelepanu enda keha juurde tagasi ja hakkan teiste asjadega tegelema.

Vihma korral kui hajutad või suunad ümber, tuleb ka seda vihmakogust hajutada, muidu sinu peale pidanud tulev vihm tuleb mujal topelt kogusena alla. Seetõttu on oluline ka teadlikult sademeid hajutada.

Ja äikese vastu on puhas maandamine- kui äikese pilved ja kaardi järgi liikumissuund on sinu peale, siis saab ka neid ümber suunata. Teeme seda vennaga juba aastaid, väiksena tavaliselt tegi seda kadunud ema. Peale ema surma teeme vennaga ise. Nii nagu Arne kirjutas kunagi siin, et vihm tuleb sinna kus on pinge ehk elekter. Seega kaks võimalust- kui lased äiksel peale tulla, siis maandan ennast ennast taas kõiksusena maa sisse. Või teine võimalus, nii nagu eelmises kirjelduses ilma muutsin- laiendan tajuga ennast ja teen energeetilise kupli nii kõrge et äikesepilved peavad ringi tegema. Sel suvel oli sama lugu. Peipsi pealt pidi otse üle meie äike Tartu peale liikuma. Ärkasin läheneva äikese peale öösel ülesse. Tegin kupli ja lisaks maandasin ka ennast. Hommikul vend näitas äikese kaarti kus äike liikus otse Tartu peale ,kuid 10km enne meid keeras äike nagu kausi äärt mööda kaarega ringi ja ikkagi jõudis Tartu peale- see oli see äike ja sadu kui Tartu uputas. 🙂 Meil ei olnud äikest ja vihma tuli ka vähe tol ööl ja hommikul.

***

Kirja autor on Jaan:

Imelik lugu X.

Kõik teed viivad Rooma ükspuha kuskohast roomad!

Eelmise sajandi lõpus olin elukoha otsingul. ...Tulin hooga sõbra trepikojast välja ja uksepeal mingi mees passis mulle otsa mina passisin teda...ja tuli dejavu tunne. Harjumusest hüppasin trepilt alla jalgratta juurde....hetk hiljem avastasin end selili maas ja passisin meest alt üles 🤓.Olime mõlemad ehmunud..küsis vist:Mis see oli?

Sääl selili nägin tulevast elukohta,maja teises otsas 5korrus ...otsaesine kriimus sädemed silmade ees...kuna tähele✨✨panu oli mujal sain obaduse nõukogude insenääride vaimusünnitiselt nimega betoonist esiku sirm🫣

Linnavaade oli ok..

Nagu ikka paneelikas oli remonttöid ööpäev läbi...

Mingi hetk avastasin seinakontaktist kadus särts...siis hakkas sealt purskama vett,jah vett sest katusele oli augu teinud tormist murdunud TVantenn...avastasin ,et naabrile tuleb vool minu pistikupesast=Vsjo Nasa köik on Üks🤩Druzba festival...

Elasin aastaid seal ja ehitasin...

Lõpuks tegin saunagi vanni kohale ja selle alla mahtus Snaige puust külmkapp (köögis ümber keerata väga ei saanud sest USSR projekt laiutamist ette ei näinud)...kes mäletab sellist see teab ,et on vana juba🙋tervist äratundmisel.

Lühidalt siis pikk lugu...

Kõik triggersõnad on eespool kõlanud teiste lugudest mis mälestused üles tõid😇.

***