See on vahelugu ajaloo kohta, kus pean mõistlikuks seletada ära paar asja nii, nagu mina seda mõistan. Kes on lugenud selle blogi ajaloo lugusid, saab aru, et info on lünklik ja ajastud pole päris sellised, nagu nad võiksid/peaksid olema. See tulebki sellest, et ei ole mina osanud, ega ka keegi teine (k.a peavoolu ajaloolased) kõike loogilisse järjekorda seada. On killuke infot siit, killuke sealt ja paika saaks ajaloo jooksma, kui proovida mõista, et on olnud kokku 5-6 erinevat tsivilisatsiooni, mis on kirjutatud korraga kõik ajaloos ühte patta ja palju infot on hiljem ära varjatud (tehnoloogiad, hiiglased, teadmised, kultuur jne).
Mina mõistan hetkel ajalugu sedasi, et selle paiga looja mängib mingisugust mängu (andku kõigevägevam mulle andeks), kus ta on loonud igakord uued reeglid ja tegelased neid mänge mängima. Kõigepealt pani ta siia hästi suured inimesed. On teateid säilinud, kus öeldakse esimene inimene Aadam 500 meetri pikkune olevat. Meite Kalevipoegki on Soomest Eestisse kõndides olnud ainult põlvist saati vees. Järgmised teated Aadama ja Kalevipoja kohta on aga juba sellised, kus nad (tema? Tegu võib vabalt olla sama tegelasega) muutuvad järk-järgult lühemaks, kuni praeguse inimese pikkuseni välja.
Arhitekt on muutnud inimest peale iga mängu lõppu järjest lühemaks, ent ometi on arhitekt meile jätnud ka palju vihjeid, et me maailma prooviksime ära mõista ja seepärast pole ta peale iga tsivilisatsiooni hukku (mängu lõpp - game over) ja uue inimese loomist, loonud ka uut maailma, vaid maailm (platvorm, tegevuspaik) on alati sama, muutes ainult parameetreid, nagu ilma, raskusjõudu, gravitatsiooni jm looduseaduseid. Tõendeid selle kohta on palju, nagu näiteks vanad kõrgete uste ja lagedega hooned, mattunud linnad ja isegi künkad.
Mis on õigupoolest künkad? Vaadake kasvõi Eestis asuvaid künkaid. Eesti oli paras tallermaa Aadama/Kalevipoja sugustele inimestele, kui nad võisid olla umbes 40 meetrit pikad. Vanast Rootsi raamatust (paar lugu peaks sellest blogis olemas olema) kunagi nägin pilti, kus vana-aja riismed peideti kõik küngastesse, kuid kas ainult riismed? Ajaloost on ju teada, et meie pikkused inimesed maeti mingil ajal just-nimelt maapinnale, kuhu ümber kuhjati mullahunnik, mida kääbasteks kutsutakse. See on ju samuti küngas, mis sest et väike. Venemaal kutsuti selliseid suuremaid künkaid kurgaanideks. On loogiline, et ka hiiglasi maeti täpselt samuti. Laiuse voortest kuni Lõuna-Eesti kuppelmaastikuni välja – mis künkad need sellised on? Vot täpselt, need on tõenäoliselt vanad, hiiglaste hauad. Vana Kalevgi maeti Toompeale, kuhu muld talle peale veeti ja see künka kuju võttis.
Järgmine tsivilisatsioon koosnes peamiselt 3-4 meetri pikkustest tegelastest ja võib arvata, et ka meie pikkusega inimesed võisid elada nendega ühel ajal, seni kuni mängu mängija otsustas, et ainult meie jääme. Nende 3-4 meetri pikkuste inimeste konte on leitud pea igalt-poolt, Eestis näiteks Tallinnast Rannamäe teelt, kui Rannamägi pooleks kaevati Wabariigi ajal ja sinna tee tehti. Gruusias või Armeenias, ei mäleta täpselt, saab neid pikkasid luukeresid iga-üks ise vaatama minna. Margna ja Jõekaldagi käisid neid vaatamas.
Üldiselt ja lühidalt peaks mõte ära seletatud olema. Mis aga meie tsivilisatsioonist lõpuks saab, see pole praegu selle loo teema, kuid ka sellest olen kuskil kirjutanud.
***
Teine tera, miks ma selle postituse siin lõin, on see, et Kriksatull II postitus, kuhu ma aeg-ajalt infot olen lisanud inimeste jaoks, kellel FB-d ei ole või mingil muul põhjusel ei saa sealt infot kätte, mida ma jaganud olen, on täis saanud. Sinna on pea võimatu lugusid juurde kleepida, sest see kiilutab arvuti kinni. Ju on liiga mahukaks saanud. Panen edaspidi FB-s jooksva info siia, nii palju kui ma seal kirjutan või nii palju, kui ma viitsin seda teha. Ma üldjuhul siia postitusse pilte (väikeste eranditega) ei pane, sest see võtabki hiljem, kui postitus juba väga pikaks on kujunenud, arvutil hinge (arvutil ei ole hinge) kinni.
***
Selles loos on terake tõtt ja arvatavalt on ka seda paljud omal nahal kogenud, kuid seost ei ole osatud näha. Teinekord on aegu, kui midagi välja ei tule või tuleb palju vaeva näha, et asjad kuidagigi õnnestuks…
Maa arstide usk usside sisse.
Kuidas see igal ühel teada, on meil maal ka oma hea osa arste, kes astmelt ära läinud liikmeid muljuvad ja murtud konte astmele panevad, ja veel paljude tõbede vastu oma mõjuvat abi pakuvad. Kes sarnane maa arst tahab olla, see ei tohi mitte ühtegi hingelist hukata, aga kõige vähem veel ussi. Mõjuvaks arstiks võib see saada, kes ennast hinge hukkamise eest lapsest saadik hoiab ja kellel veel see õnn juhtuda olema, et ta konna ussi käest või ussi mõne muu vaenlase käest päästab. Kahe maa arstiga oleme selle üle kõnelenud. Üks neist rääkis, et tema kord ära rikutud olnud. Ei sellel olnud enam terveks tegemise võimu; ei ta võinud enam nikastatud liigest ega katkist konti paigale panna. Ei ta võinud ka enam külvata; küll olnud tema külvatud seeme üleliia tihe, siis jälle väga hõre — paras mitte iialgi. Kord õmetigi juhtunud temal see õnn, et ta konna ussi käest saanud ära päästa, ja sest tunnist saadik olnud tema käsi jälle korras. Ta võinud jälle haigeid parandada, külvata ja kõik, mis ta teinud, läinud õnnepidi.
Jälle kõneles Pöide kihelkonna kuulsam arst, et temal oma päevil kaks korda see õnn olnud ussi sõlmest lahti teha. Mõlemil kordadel olnud ussil poolsõlm peal ja vingerdanud surma ahastuses edasi, tema päästnud nad lahti ning selle läbi, kui ka selle läbi, et ta ühtegi hingelist hukanud ei ole, olla tema käe sees terveks tegemise võim.
Seda siin kõneldud põhjust, mille läbi inimese käele tegevuse õnn ja tervekstegevuse võim tulla, ja mida ka meie rahvas usub, arvame meie ebausuks. Et aga mõne inimese käe sees rohkem terveks tegemise võimu on kui teisel, see on tõsi; aga see võim ei tule mitte ülal nimetatud põhjustel, vaid selle inimese ihus olla, kuidas õpetatud mehed seda seletavad: palju magneedi väge (Magnetismus) ja selle väel on haiguse üle ka mõju. (Saarlase Lisa, 9 november 1887).
***
Insomnia
***
Ma vist panin siia artikli, et soolane meri/ookean reguleerib Maa CO2 taset ja siis näen seda kliimahüsteeriat, mida peavool proovib tekitada, kus sotsid lubavad pelletid ära keelata. Hiljem kaob iseenesest igasugune põletamine ära, ka jaanituled. Lõkke asemel saab ju süüdata elektrilambid penoplastist välja lõigatud kujutletava jaanilõkke peale või vedada suur telekas peoplatsile ja panna kamin taustaks mängima. Ok, see selleks, kõik on tegelikult peenes kirjas olemas, kui suurelt meile valetatakse. Võtsin Viki lahti ja loen, et CO2 hulk atmosfääris on 0,039%. Võtsin 120 aasta vana ajalehe lahtis ja ohh üllatust, 120 aastat tagasi oli CO2-te atmosfääris isegi 0,01% rohkem ehk 0,04% (Allikas: Linda : Esimene literatuurlik ja ajakohane ajakiri Eesti naisterahvale, 24 juuni 1904).
***
Suhkru põletamine haigetoas.
Mõnel Euroopa maal on rahva seas viisiks haigetoas suhkrut põletada. Arstid on seda seni ainult ebausuks pidanud. Nüüd selgub aga, et sel korral lihtne õpetamata rahvas õigesti on talitanud, muidugi, ilma et nad seda ise oleks teadnud. Professor Trilbert Pasteuri instituudist Pariisis on nimelt kindlaks teinud, et suhkrupõletamisel atsetüleen-vesiniku ja sipelghappe ühendus tekib, mis üks kõige tugevamatest idusid (batsille) surmavatest gaasidest on. Uurija põletas 5 grammi suhkrut klaaskupli all ära, mis umbes 2,5 liitrit suur oli. Kui tekkinud aurud ära olid jahtunud, pandi tüüfuse, tuberkuloosi (tiisikuse), koolera, rõugete jne batsille lahtistes klaastorudes kupli alla, ja poole tunni pärast olid nad kõik surmatud. Gaaside, mõju, mis suhkru põletamisel tekkinud, võib ka ühe teise ilusa katse juures tähele panna. Kui tükk suhkrut kinnises anumas ära põletatakse, milles haisevat mäda liha või mädamuna leidub, siis kaob väljakannatamatu hais kohe. Vahest põhjeneb see rahvausk niisuguse kogemata ära nägemise pääl. (Postimees (1886-1946), nr. 237, 16 oktoober 1914).
***
Lihtsat
ja odavat ilmade näitajat võib järgmist viisi igaüks omale teha: Võta
umbes 3-4 tolli pikkune rohu-klaas või mõni keskmise suurusega lõhnaõli
klaas ja täida seda kõige kangema piiritusega, mida apteegis osta võib;
ühes sellega osta veel apteegist kamperi, salpeetri ja ammoniaagi soola —
igat 1/2gr. Üleval nimetatud piiritust tuleb nüüd kolme klaasi sisse
ühetasaselt ära jaotada ja ühes kamper, teises salpeeter ja kolmandas
ammoniaagi sool, ära sulatada. On kõik juba hästi ära sulanud, siis
tulevad need segud esimesesse klaasi ühte valada, kork kõvasti pääle
lüüa ja lakiga kõvasti kinni pitseerida, et õhk mitte juurde ei pääse,
siis veel hästi läbi loksutada ja ilmanäitaja ongi valmis. — Nüüd on
ainult tarvis pudelit selle vedelikuga akna lähedale üles riputada —
kõige parem põhja poole külge, — kuhu päike pääle ei paista. See
ilmanäitaja näitab järgmist viisi:
Kui vedelik pudelis selge on — saab ilm ilus olema.
On vedelik segane — tuleb vihma.
Kui vedelik keskelt jää tombu moodi välja näeb — tuleb vilu ilm või talvel külma.
Kui vedelikus tähekesed ilmuvad — tuleb torm.
Ilmuvad vedelikus taku sarnased kiud või tombud — saab pilves ilm olema.
Ilmuvad aga vedeliku pinnale niidi sarnased kiud — tähendab tuulist ilma.
Ilmuvad tangutera sarnased terakesed — niisket ja udust ilma.
Esimesed
kaks kuni kolm nädalat ei näita see ilmanäitaja küll mitte täitsa
õigesti, kuid pärast hakkab ta punkti päält ilma ette kuulutama.
("Kodumaa" Teadusline lisa, 14 detsember 1906).
***
Kui
keegi mõhkab matemaatikat, siis see saab täpsustada. Teema on vana ja
Arne vist kunagi tõstatas selle küsimuse siin. On mille üle nuputada.
Kui vana on praegune tsivilisatsioon tegelikult?
Igal inimesel on
kaks vanemat, neli vanavanemat, kaheksa esivanemat, ja sealt edasi
kasvab arv muinasjutulikult. Kümnendas põlves tagasi on igal inimesel
juba üle tuhande esivanema; 16. põlves juba üle 65 000 ja 20. põlves on
esivanemate hulk üks miljard. Esivanemate hulk, mis meie aja inimesel
Karl Suure aegu (800 A.D) pidi olema, tõuseks üle 8 miljardi. Kui veel
üks aastatuhat tagasi minna (800 e.m.a), siis tuleksid arvud välja,
mille suurust ainuüksi veetilkade või liivaterade järele võiks ära
tähendada.
***
Nuuh, mehed! Ruttu nüüd mõõdulinti otsima. Mul polnud vaja otsida, kuna paar kuud tagasi käisin arstlikus komisjonis ja seal mõõdeti rinnaümbermõõt ära.
Inimese Jõu Ülesarvamine Numbrite Varal
Prantsuse arst Piguier on avastanud uue meetodi, millega saab inimese kehalist jõudu arvutada. Selleks tuleb kasutada kolme mõõtu: pikkust, rinnaümbermõõtu ja kehakaalu. Tema meetodi kohaselt tuleb rinnaümbermõõt, mis on mõõdetud sentimeetrites, liita kehakaaluga, mis on arvestatud kilogrammides, ja sellest summast lahutada pikkus, mis on samuti sentimeetrites mõõdetud.
Näiteks ühe 20-aastase noormehe rinnaümbermõõt on 80 sentimeetrit ja kehakaal 60 kilogrammi, kokku teeb see 140. Kui tema pikkus on 160 sentimeetrit, on vahe 20. See number on jõu arvutamisel keskpaigaks, kus 20 tähendab juba märkimisväärset jõudu.
Nõrga inimese puhul, kelle pikkus on 170 sentimeetrit, rinnaümbermõõt 75 sentimeetrit ja kehakaal 60 kilogrammi, annab Piguieri meetodiga arvutatud vahe 35. Arst Piguier mõõtis ja arvutas sel viisil 510 Prantsusmaa nekruti jõudu ning kinnitab, et need arvutused osutusid väga täpseks. Tulemuste põhjal jagas ta inimesed seitsmesse kategooriasse:
Vahearv alla 10: väga suur kehaline tugevus
Vahemik 10 kuni 15: suur tugevus
Vahemik 16 kuni 20: hea tugevus
Vahemik 21 kuni 25: keskmine tugevus
Vahemik 26 kuni 30: nõrk
Vahemik 31 kuni 35: väga nõrk
Üle 35: väga halb
Kui vahearv on 35 või rohkem, ei sobi inimene kroonuteenistusse. Näiteks isikud, kelle pikkus on 160 sentimeetrit, rinnaümbermõõt 76 sentimeetrit ja kehakaal 50 kilogrammi või kelle pikkus on 175 sentimeetrit, rinnaümbermõõt 78 sentimeetrit ja kehakaal 52 kilogrammi, ei sobi teenistusse.
Inimesi, kelle vahearv on 0, on väga vähe – näiteks need, kellel on rinnaümbermõõt 90 sentimeetrit, kehakaal 80 kilogrammi ja pikkus 170 sentimeetrit. Katsed näitavad, et rinnaümbermõõdul on oluline roll, kuna väikese summa juures võib see anda suure vahearvu.
Arst Piguier märkas ka, et need, kellel olid suured vahearvud, haigestusid kõige kiiremini. Üldiselt on Piguieri seletus väga huvitav ja vajab lähemat uurimist, eriti nekrutite vastuvõtmise kontekstis, et saada maksimaalset kasu. (Postimees (1886-1946), nr. 242, 25 oktoober 1901).
***
Panen siia väheke huvitavamat infot neile, kes viitsivad uurida ja ise kohal käia ja oma silmaga vaadata. Kunagi olin metallidetektoristide grupis, kuhu kõiksugu taolist infot jagasin. Tegin veel puust ja punasekski infot, kas on kaitseala ja kas võib otsida ning panin vanu kaarte lisaks. Näiteks Narva ja Narva-Jõesuu vahel asus Leekova soo (nüüd on seal suvilad), kus legendi järgi olevat uppunud Peeter 1 laev, mille mastki oli veel 120 aastat tagasi soos näha. Seal grupis naerdi mu uurimused üldjuhul välja. Sai muud infot ka jagatud ja uuritud sealsete "spetsialistide" käest näiteks kuidas tehnoloogiliselt võis olla mõni pronksese valmistatud jne, mida nad seal oma leidudena eksponeerisid. Astusin lõpuks grupist välja, sest juu ma olin pinnuks silmis paljudele, kuigi oli huvitav grupp. Selle grupi liikmete hulgas oli seppasid, ajaloolasi, muinsuskaitsjaid ja isegi telekast nähtud tuntud nägusid. Viimased olid targu vait ja tavaliselt ei kommenteerinud, kuid ühe sepa taha oli koondunud mingi jõuk tegelasi, kes kippusid mu lugusid naeruvääristama või teemat kõrvale juhtima ja jahuma midagi hoopis teisest teemast, nagu näiteks põdrakärbestest vms.
Alolinn
Aa mõisast umbes 1 km idasse, asub soos muistne, müstiline Alolinna ase, mille ümbruses sageli kiirgavad sootuled (allikas: 1928 ajaleht). Mitte segi ajada Läti Alolinnaga (Aluksne). Võtsin Maa-ameti kaardilt koha välja, paistab, et muinsuskaitsjad eelnevat infot ei kinnita, sest selles kohas ühtegi vana-aja aset ei mainita ja ühtegi piirangut ei paista olevat. Pärandkultuuri kaardikiht ka seda kohta ei tunne.
***
Eesti Pompeji - Otepää (Karupää).
Kui mõne aasta eest (u 1934) olid käimas suuremad ehitustööd Otepää ja Palupera vahelisel maanteel Otepää külje all, siis avastati praeguse tee all muistne tänavasillutis. See asus mõne meetri sügavuses ja oli oma aja kohta väga hästi tehtud. Sellest järeldub, et kunagi on olnud Otepääl väga korralikud kiviteed. Otepää Linnamäe lähedal kirikumõisa nurmedel tuli aastate eest päevavalgele maa sisse ehitatud hoone. Samast leiti kokkusulanud punase vase tükikiesi ja mitmesuguseid muid metallasju.
Kõik need leiud lubavad eeldada, et linna all võib peituda palju suuremaid ja tähtsamaid saladusi. Kas mitte põhjalikud kaevamised, kui need ette kunagi võetakse, ei avasta praeguse Otepää alt muistse Eesti Pompeji?
***
Olen minagi muuseumides igasugu imeasju näinud, näiteks anumat, milles Kaana pulmas Jeesus veest veini valmistas või siis metall-storm kuulipildujat 16. sajandist jne. Eks paljude asjadega ole nii, kuid algavas loos on tarkust, mida tasub tähele panna.
Napoleoni nael
Peale Wterloo lahingut ilmus ühe sealse möldri juurde inglane, kes seinas olevat naela vaatles ja viimaks möldrilt soovis seda osta. Mölder oli nõus. Inglane kiskus naela seinast välja, andis möldrile peotäie kuldraha ja ütles, et ta oleks heameelega 20 korda rohkem maksnud, sest nael olevat sama, mille otsa Napoleon I-se kübar rippunud, kui ta lahingupäeval veskis viibinud. Mölder aga oli kaval mees. Peale inglase minekut pani kohe uue naela asemele ja selle kohale riputas sedeli, millel ajaloolise päeva sündmus oli mainitud. Ei möödunud nädalatki, mil keegi ei oleks ilmunud, kes naela kalli raha eest ostis. Too äri andis isegi möldri lastele hea põli.
***
Väljavõte 1881. aasta ajalehest. Vedasin punase joone alla ja peaks suhteliselt üheselt mõistetav olema, et Babüloonia ja Vana-Kreeka ajal olid olemas kõlarid, millest päevast-päeva muusikat ja uudiseid kuulata sai. Ei ole midagi uut siin päikese all! Edasi ei maksa artiklit lugeda, sest seal olev info on pandud ajaloo raamidesse, nagu see "peab olema."
***
Mis siis ikkagi juhtus ja millal juhtus? Olen proovinud mõelda nii ja naa, kuid head lahendust välja pakkuda ei ole. Üle ilma on kõik mattunud. Peale igat kaevamist mõnest vanemast asulast avastatakse alati mingid müürid/hooned või teed ja mitte ainult asulates, vaid ka suvalisel põllul. Piisavalt sügavale kaevates võib leida maha langenud metsasid. Eestis on mul paar kohta kaardistatud, kus umbes kahe meetri sügavusel võib sattuda tamme palkide otsa, mis võivad olla aja jooksul muutunud mustaks tammeks. 100 aastat tagasi, kui Eestis kraavide kaevamisel musta tamme leiti, siis müüdi leitud puud maha või tehti sellest mööblit. Eestis samuti kasvavad paljud männikud otse liiva peal, kuid enamus paigus sisemaal on siiski mulda ja ka savi. Sattusin lugema järjekordset artiklit (1911. aasta Postimees), kus New Jersey (USA) lähedal kaevati ilmatuma sügav auk (60 sülda ehk u 120 meetrit) ja sealt august vaatasid vastu 3 sülda jämedad palgid. Arvatakse, et seal enne põline mets on kasvanud, millele liiv peale on tuisanud. Osad uurijad arvavad, et liiv tekkis mingit sorti tohutu katastroofi või kõrgelt arenenud tsivilisatsioonide omavahelise konflikti tagajärjel. On ju hästi teada, et Gröönimaa ja ka Sahaara olid rohelised ja seda mitte kuigi kaua aega tagasi. On isegi välja pakutud teooria, et Sahaara lääne poolsel küljel Mauritaanias käis mingil X-ajal üks hirmus kõva jurakas, mis liiva maailma tekitas. Seda kohta kutsutakse praegu Sahaara silmaks ehk Richat’i struktuuriks (Wiki). Enamus liivast kandus üle praeguse Sahaara laiali ja sealt edasi üle Araabia poolsaare kuni poole Hiinani välja.
***
Elutarga tohtri arvamised, kuidas haige kuuel viisil terveks võib saada.
1. Haige ei kutsu mitte tohtrit — aga saab siiski terveks!
2. Haige kutsub tohtri — tohter ei tule — haige tervis paraneb!
3. Haige kutsub tohtri — tohter tuleb — aga ei soovita midagi — haige saab terveks!
4. Haige kutsub tohtri — tohter tuleb — soovitab midagi — aga haige ei joo rohtu ära — ja saab terveks!
5.
Haige kutsub tohtri — tohter tuleb — kirjutab rohusedeli — haige toob
apteegist rohu — aga ei võta seda sisse — ja saab terveks!
6. Haige
kutsub tohtri — tohter tuleb — kirjutab rohusedeli — haige toob rohu —
võtab selle sisse — ja saab siis ka mõnikord terveks.
(Perekonnaleht : Päevalehe, Aja ja Koidu hinnata kaasanne, 17 märts 1912)
***
Piibli kõige esimene leht ehk Moosese esimene raamat ja seal kohe üks kummalisus:
Esimesel päeval lõi jumal taevad ja maa ja VALGUSE: Alguses lõi Jumal taevad ja maa.
Ja maa oli tühi ja paljas ja pimedus oli sügavuse peal ja Jumala Vaim hõljus vete kohal.
Ja Jumal ütles: "Saagu valgus!" Ja valgus sai.
Ja Jumal nägi, et valgus oli hea, ja Jumal lahutas valguse pimedusest.
Läks veel paar päeva mööda (üks jumala päev on tuhat aastat) ja jumal hakkas neljandal päeval uuesti valgust tegema: Ja Jumal ütles: "Saagu valgused taevalaotusse eraldama päeva ööst! Tähistagu need seatud aegu, päevi ja aastaid, olgu nad valgusteks taevalaotuses, valgustuseks maale!" Ja nõnda sündis: Jumal tegi kaks suurt valgust: suurema valguse valitsema päeval ja väiksema valguse valitsema öösel, ning tähed.
Neljandal päeval tehtud valgusega on pilt selge, aga mis sorti valgus esimesel päeval tehti?
***
Teatavasti iseseisvus Eesti 24.02.1918 ja Eesti lipu värvid peaks kõigile hästi teada olema. Ma ei saanud algava loo poindile pihta, et miks turul punane-must-valge "lipp" (lipp jutumärkides) lehvis iseseisvuse esimese aasta sügisel? Kas võib siin tegemist olla leninlastele ja teistele punastele koha kätte näitamisega?
Turul kaubeldakse nüüd ilma liputa; punane-must-valge värvi puudumine ei ole seni mingit põrutavat mõju avaldanud, kõik läheb vanaviisi. Kaupa on rohkemgi näha ja hinnad hakkavad tasakesi langema. Et "lipu" kadumine nõnda mõjub, selle vastu ei ole vist kellegil midagi (Tallinna Teataja 22.11.1918).
***
Kaduma läinud tehnoloogia:
Niisama on see kunst kaduma läinud, kuidas vaske terase kõvaduseks karastati, vanades Mehikaanlaste (mehiklaste?) haudades on vasest mõõkasid leitud, mis täiesti terasest mõõkade sarnased on (1897 a).
Teislat jälle tekib küsimus, kui tsivilisatsioon oli arenenud, milleks neile mõõgad ja veel pealegi vasest? Vask ja elekter on sünonüümid. Ehk olid need Jeday mõõgad?
***
Polnud sellist asja varem kuulnudki, et Egiptuse suured püramiidid seestpoolt tellistest on ehitatud. Uurisin siit ja sealt, kuna ise pole püramiide näinud ja mitte üks allikas ei kinnita seda juttu. Samas, tunduks loogiline, et mingi sisemine keha või raam on antud nendele massiivsetele ehitistele just väiksematest kividest. Kas Mandela möllab või ajakirjanik on midagi sassi ajanud?
Telliskivi (savikivi).
Telliskivi pruukimist tunti juba vanal hallil ajal...Ka vanas Egiptuses oli telliskivi pruukimine laialt tuntud, millest suured püramiidid tunnistust annavad, sest et nende sisemine jagu telliskividest ehitatud on.... /Olewik, 26 märts 1911/
***
Taolist, osalt tsenseerimata infot võib leida peamiselt vanadest ajalehtedest, kuigi ka tollel ajal vaadati kullipilguga, mida ajalehtedesse/ajakirjadesse/raamatutesse lubati panna. Õnneks, tol ajal tuli palju infot läbi, mida ei osatud siis veel märgata. Nüüdne aeg pole ka õnneks väärt info mõttes halvem, kuigi proovitakse infole päitseid pähe panna, aga paistab, et enamust ei huvita üldse taoline informatsioon, mis nende maailmapilti ei sobitu, aga see polegi praegu tähtis.
Esinimene lõunanabal. Shakelton on oma lõunanaba uurimisteekonnal lõunanaba lähedusest inimese luukere ja pealuu leidnud, mis iseäranis suurt huvitust äratas. Esialgu arvati, et see vist mõne õnnetu maadeuurija luukere on, kes jääväljadel surma on leidnud. Siiski ei näidanud see arvamine aga õige olevat, sest külma mõjul oleks pidanud ka liha ja nahk veel alal olema.
Sellest leidusest anti teadusemeestele teada, kes asja lähema uurimise alla võtsivad. Kontide järeluurimisel selgus, et luukereosad esiinimese omad olivad. (Tallinna Teataja, 05.06.1910).
Asi on imelik ja ei taha sobituda minu maailmapilti. Esiteks, luukere leiti lõunanaba lähedalt, kus ei ole mitte ühtegi looma, lindu, ega isegi kogunisti vist baktereid (kuula Vello Pargi lugusid ERR arhiivist, Kirjutamata memuaare). Järgmiseks, ajalehe artikkel on pärit 1910. aastast, aga esimene inimene lõunapoolusel oli R.Amudsen, kes paralleelselt R.Scottiga sinna alles 1911 detsembris pürgisid. Kui lugeda nüüd Amundseni reisipäevikuid või Scotti märkmeid, kes ei jõudnudki lõunanabale, vaid külmus tagasi tulles surnuks, siis saab aimu, kui vaevaline ja eluohtlik see ettevõtmine oli, aga 1907-1909 käis naba läheduses E.Shakelton ja tõi sealt koguni luukere kaasa 😊 Amundsen ja Scott pistsid praktiliselt kõik oma koerad pintslisse ja Amundsen koos oma salgaga olid nii kurnatud, et nad ei oleks eluilmaski mingeid konte tagasi vedama hakanud. Kolmandaks, väidetavalt on Antarktikas jää paksus kilomeetrites, järelikult ei saanud luukere külma mõjul nii pikka maad alt ülesse kerkida. See inimene pidi omal jalal sinna minema, aga häda on selles, et Antarktika võis olla umbes 500 aastat tagasi (alternatiivteooria) jäävaba ja ürginimene ei oleks saanud seal jääl kuidagi olla. Arne kommentaari (kui ta üldse viitsib seda jama kommenteerida) ma juba tean ja kaldun ise arvama viimasel ajal üha rohkem selles suunas (simulatsioon) ja mis peamine, praktilisi kogemusi ja näiteid sellest saaksin ainuüksi viimase paari kuu kohta päris mitmeid tuua, aga ei hakka neid siia kirjutama.
***
Wiki ütleb, et Peary oli esimene, kes jõudis Põhjanabale aastal 1909. Mingit maad muidugi Peary sealt ei leidnud. Peary ja Cook vaidlesid omal ajal kõvasti, kumb esimesena nabale jõudis. Cook väitis, et ta käis seal aasta varem, aga hiljem tembeldati ta petiseks.
1896. aasta ajaleht väidab aga, et Nansen jõudis põhjanabale kõige esimesena. Wiki teab, et ta sinna ei jõudnud, aga petiseks ka ei tembelda. Panen siia killukese sellest samast ajalehe artiklist, kus öeldakse, et Põhjapoolusel on maa ja mitte väike!
Artikkel ja vana kaart, mille siia panen, lähevad veel ühes kummalises asjas kokku. Artiklis öeldakse, et 1878. aastal käis ka Otto Nordenskjöld Põhja-Jäämeres seiklemas, ning ta ei nimetanud Siberist ida poole jäävat ala Venemaaks, vaid Aasiaks. Algul arvasin, et ta mõtles maailmajagu kui sellist, aga vana kaart reedab, et nii see päriselt polnud. Venemaa ja Aasia on eri värvi, sest need olid erinevad riigid. Millal aga vene tsaar Uurali tagused maad oma kätte ametliku ajaloo järgi sai? Kui veel segasemaks asja ajada, siis Asia kohal asus selle ajastu kaartidel veel müstiline Tartaaria riik ja mingil x-ajal Hüperborea, mis ulatus Kamtšatkast kuni Eestini välja.
Nansen põhjanabal
Hiljuti levis traadisõnum üle maailma, et Nansen on jõudnud põhjanabale ja on nüüd juba sealt tagasi tulemas. See sõnum äratas igal pool haritud rahva seas suurt põnevust, kuna see kuulutas, et ühe geograafia saladuse kohta, mis teadlaste hulgas palju vaidlusi on tekitanud, on viimaks ometi kate kergitatud. Lisaks käsitles see sõnum ka tähtsat meest, kes ligi kolm aastat tagasi haritud rahvaste seast lahkus, et uurida suurt tundmatut maad, nimelt põhjanaba ümber olevat maad. See maa on suurem kui pool Euroopat, ja ühegi inimese jalg ei olnud tema kõige põhjapoolsemat pinda puudutanud, ei olnud ükski laev tema vetes sõitnud. Selle suure maapinna keskkohas, millest ei ole teada, kas see on vesi või kindel maa, asub põhjanaba, kus päike terve pool aastat loojumata taevalaotusel ringi käib, kus ida ega läänt ei ole, kus püsiavad mahedad ajad on kadunud. (Postimees (1886-1946), nr. 34, 10 veebruar 1896).
PS! On palju kirjeldusi, kuidas koordinaate ja oma asukohta vanasti määrati. Kõige tähtsam oli päike ja öisel ajal põhjanael. Kuid ainult taevakehade vaatlus ei aidanud, pidi veel olema kell. Kui need on olemas ja vastavad teadmised, on võimalik määrata väidetavalt asukohta. Kogenud tegelased määrasid kraade sõrmedega, hiljem aga sekstandiga. Huvitav on veel see, et tavalised kompassid nii põhja pooluse lähedal kui ka Antarktikas ei toimi. Mina arvan, et selle põhjuseks on mägi Meru, mis asub põhjanabal. Väidetavalt on see hirmus jurakas ja koosneb täielikult magnetiidist. Miks aga Antarktikas ei tööta, ka seda olen mõned korrad kirjeldanud.
***
Selginemine
Vaatasin Noa filmi uuesti ja seal jooksid minu jaoks mõned asjad paika. Pole küll Noa lugu piiblist lugenud, aga selles filmis nähtu kinnituseks, peaks selle koha piiblist üles otsima. Filmis öeldi, et töösturevolutsioon sai alguse tänu hiiglaste ja inimeste koostööle (need on siis nn kõrgete lagedega vanad majad, katedraalid jne ehk need majad, mille esimesed/teised korrused on mattunud). Hiiglased olid langenud inglid, kellel olid teadmised. Olid ka suured kaevandused jne. Nende poolt ja nende tarkusega ongi kõik need ehitised ehitatud. Siis pöördusid hiiglased ja inimesed tülli, kuna inimesed läksid kurjaks ja mandusid, ning hiiglased ja inimesed enam ei sõbrustanud omavahel, vaid oli sõjajalal (on vanemast ajast teada palju muinasjutte, kui hiiglased ja inimesed omavahel sõdisid) ja siis tuli veeuputus, mis hävitas kõik (Need on need samad majad, mille esimesed/teised korrused on mattunud). Hiiglased võeti tagasi taevasse ja järele jäänud inimestest said need, kes meie praegu oleme. Piiblis pole kuskil aastarve öeldud, et see juhtus sellel aastal või too tollel aastal. See on kõik ajaloolaste kokku pandud teooria. Millal toimus suur veeuputus? Vist mitte eriti ammu aega tagasi.
***
Eile õhtul (28.08.2024) umbes öösel 12 ajal tegin väljas suitsu ja vahtisin taevast. Lühikese aja jooksul nägin 3 meteoori ja siis hakkasin mõtlema. Kosmoloogid räägivad, et meteoorivoolud tulevad alati mingi kindla tähtkuju suunast ja need pärinevad mõne lõhkenud komeedituumast või kihutab maa kihutab komeedisaba ning siis saavad need liivatera suurused objektid maalt nähtavaks. Meteooridel on suur kiirus ja need süttivad atmosfääris põlema. Minu jälgitud meteoorid lendasid aga millegipärast kõik erisuundades piki taevast, mitte otse alla, ehk need ei saanud tulla samast kohast. Eks öeldakse, et Jupiter või mõni teine suurem taevakeha on muutnud nende trajektoori, aga ka sellisel juhul peaksid meteoorid alati lendama ühes suunas.
Mõned päevad varem vaatlesin samuti öösel tähistaevast ja liiklus oli seal täitsa olemas. Nägin tavapäraseid "satelliite", mis on algul üpris heledad (võrreldavad mõne tavalise tähe heledusega) ja liiguvad alati ühtlase kiirusega kuni lõpuks „kustuvad.“ Aga sel ööl nägin aparaati, mida ma kunagi ennem näinud polnud. Algul arvasin, et satelliit, aga see tegi pulli. See lendas nagu satelliit ikka ja siis kustutas tule ära, lendas ilma tuleta umbes 5-10 sekundit ja pani korraks jälle tule põlema ja nii kuni silmapiirilt kadus. See aeg, kui tuli ei põlenud oli objekti hästi tuhmilt näha. Objekt tundus hästi kõrgel olevat, lennuk ega muu tuntud õhuvahend see polnud.
Ja üks asi veel. Lugesin vanast ajaleheartiklist lugu kuust, mis minu hinnangul vastab täpselt Mandela efektile.
19. sajandi kaks kuulsat Tartu astronoomi Mädler ja Beer (Tartu teleskoop oli tol ajal üks maailma parimaid) olid kuu suhteliselt täpselt ära kaardistanud, kui korraga avastasid nad, et Posidionuse oru maakonnas oli kuue versta (1 verst = natuke üle kilomeetri) sügavune kraater (Linne kraater), mida ka teised täheteadlased kuni 1866. aastani vaatlesid ja teadsid selle seal olevat, korraga kadunud. Mitmed uurijad otsisid seda, kuid ei leidnud. Läks umbes 30 aastat mööda ja sealt leiti uuesti kraater üles, kuid nüüd oli see pisike, kuni 1 verstase sügavusega. Linne kraatri läbimõõt, mis ära kadus, oli maal asuvast kõige suuremast tulemäest enam kui 40 korda suurem.
Järgmine lõik samast ajalehe artiklist meenutab mulle 90ndatel Universumi ajakirjas loetud lugusid, mis kirjeldasid suuri tööstuslikke masinaid kuu pinnal ja nende poolt töödeldud kuupinnast.
Veel silmatorkavam on ka suur muutus selles kuu nurgas, millele teadlased Mare fecundatis (sigiduse meri) on nimeks pannud. Seal seisivad teistest kuu mäestikest täiesti lahus kaks päratu suurt rõngasarnast mäestikku, mis oma suuruse vormi ja värgi ja kõrguse ja oma ringvallide näo poolest täiesti ühesugused olid. Eksitust ei võinud selle juures olla, sest et neid mõlemaid sünnitusi selle aastasaja kolmekümnendatel aastatel (1830) sadadel kordadel on tähelepandud ja üles joonistatud, Mädlerist endast kaheksa aastat järgimööda. Aga praegu on nende ühesugusus täiesti rikutud, üks neist ringmäestikest ei ole teisest praegu mitte üksnes suurem, vaid ta näitab täiesti ümbermuudetud vormisid, mis nende suuruse pärast isegi väikeste pikksilmade abil võimalik on tähele panna. Ka pärast poole ei ole muutustest ja uutest sünnitustest mitte puudust olnud. 1877. aastal leidis Klein selles samas kohas suure kraateri sarnase haua, mille põhjas veel teine väike kraater on. Keegi ei olnud seda uut sünnitust enne tähele pannud, ja siiski on ta praegu isegi väikeste pikksilmade abil selgesti näha. Niisama on Klein teisel kohal terve kogu kraatreid ja vaosarnaseid orgusid leidnud, mis enne vist mitte olemaski ei olnud, sest keegi neid näinud ega ülestähendanud ei olnud. (Postimees (1886-1946), nr. 116, 31 mai 1895).
***
Olen päris palju reisikirjeldusi ja artikleid lugenud vanadest ajalehtedest põhjanaba vallutuste või vallutamiskatsete kohta. Põhiline, mis silma on hakanud, on et seal maad ei ole keegi avastanud. Imelik aga on, et kui Peary nabal käis (1909) ja seal maad ei leidnud ning lõpuks ka naba avastamise au omale sai, hakati kohe organiseerima uusi reise sinna teiste riikide teadlaste poolt. Alati toodi põhjuseks uue või uute maade avastamise tahe. Kas nad siis ei uskunud Pearyt ja kõik (norra, vene, usa, itaalia jne) maadeavastajad kippusid neid tühje jäävälju sinna üha uuesti vaatama? Pole ju mingit pointi, kui seal olevat külm kui kurat ja jää all on 4 km vett, aga ikka nad kippusid sinna millegipärast. Ajalehtedes on palju vastuolulist põhjanabaga seoses ja ikka ja jälle leian uusi killukesi, et seal on ikka vist midagi peale jää veel. Näiteks petiseks tembeldatud Cook leidis oma käigul Gröönimaast üleval maa, kus tänapäeva kaartidel midagi ei ole või siis Amundsen otsis nabalt mingit käätesaamatuse naba, mida Harrise maaks kutsuti. Blogis on mul mõned lood kindalsti nabast, mis aitavad huvitujale suuremat pilti kokku panna. All üks kaart õhulaev "Norge" teekonnast nabale. Miks on kaardile kantud nabapiirkonnas üks ilmatuma must plärakas? Arvatavasti on sinna märgitud tundmata piirkond, aga kas tegu võiks hoopis olla magnetiidist koosneva ilmatuma suure mäega, mis kompassi nõela liikuma paneb? Seda võib väita ka veel ühe teise tähelepanekuga. Umbes sada aastat tagasi käis üks ekspeditsioon Gröönimaa lääne poolses osas asuvas Disko saarel ja seal pidavat siin-seal vedelema suured magnetiidist jurakad...Pildi allikas: Waba Maa, nr. 89, 18 aprill 1926.
***
Arne blogi postituse „Pronksiaeg autotööstuses“ jutu jätkuks. Tehnoloogiatest veel nii palju, et vesinik-tehnoloogia oli 19. sajandi keskpaigal üliarenenud. See teadmine on aga peidetud ja olen seda täheldanud ainult paaril korral vanades kirjutistes. Näiteks oli ühes 19. sajandi ajalehes artikkel, kus võrreldi valgustites kasutatavate gaaside hindasid. Vesinik oli kõige odavam ja oli kasutuses ka TLN ärides ja kodudes. Meie teame ainult õlilampidest või koguni peergudest. Vesinikku on väga lihtne toota ka suvalisel garaažileiutajal, aga vesiniku kogumine ja rõhu alla panemine nõuab tehnoloogiat ja survepaake. Minu pärast kasvõi neid samu, mida sa oma blogi postituse piltidel näitasid. Aga siin ongi üks aga. Tehnoloogia muudeti 20. sajandi algusel odavast kalliks ja selliseks, et igaüks seda ise toota ei saaks. Uurisin õhulaevade kohta infot ja mis siis välja tuli? 1891 võeti patent õhulaevale, millele pandi nimeks "aeroplane." No kus kurat oli vanal ajal juba olemas ladina keelne sõna - aeroplane? Aero tähendab õhku ja planum lennukit.
Viki: Rooma riigikeelena oli ladina keel üks tähtsamaid antiikaja keeli. Rahvastiku elava kõnekeelena kadus ladina keel käibelt 8. sajandil. Keskajal püsis see kiriku- ja teaduskeelena.
Vot siis, nn antiikajal oli olemas sõna planum ehk lennuk. Kui oli sõna asjale oli järelikult asi ise ka olemas.
Aeroplaani juurde tagasi. Katkend artiklist Wirmalise lisa, 17 august 1891.
Dr. de Baussat, nii on leiutaja nimi, sai oma „Aeroplane’le“ Washingtoni riiklikus patendiametist patendi, mis pidi juba 1893. aastal lendama Ameerikast Euroopasse. Tema õhulaev ei olnud mitte õhupall vaid juhitav lennumasin. Lennumasin on 221 meetrit pikk ja 44 meetrit ristlõikes terasest silinder või toru. Selle toru all on paat – 53 meetrit pikk, 8 meetrit lai ja 7 meetrit sügav. Paat on kahekordne. Teisel korrusel on ruumi 2–300 inimesele. Seal asuvad elektrilised masinad, mis pumpavad terasest toru seest õhku välja, et ajada käima kaheksa suurt tiivikut, millest igaüks kihutab minutis välja 100 000 kuupmeetrit õhku. Need masinad juhivad ka tüüriseadmete liikumist.
Selle uue lendava masina saladus, mis õigusega kannab „õhulaeva” nime, seisneb samas põhimõttes nagu aurulaevadel – nad ei vaju vee alla, sest on kergemad kui vee hulk, millele nad toetuvad. Dr. Bausatti õhulaeva toru, kui sellest on üks kolmandik õhku välja pumbatud, on kergem kui õhu hulk, millele ta toetub. Nii tõuseb see nagu õhupall üles, järgides Arhimedese seadust, mille järgi peab õhulaev õhus ujuma. Laeva õhkutõusmine toimub õhu väljalaskmise kaudu ja maandumine õhu sisse laskmise teel. Õhulaeva toru raskus, mis on piisavalt tugev, et taluda välimise õhu survet, on 150 tonni. Õhu hulk, millel laev hõljub, on umbes 276 tonni, seega on aparaat suuteline kandma 126 tonni. Toru sees on kuus õhukambrit, mis on ühendatud pumbaseadmetega. Väljaspool mõlemal küljel on kaks tiiba, mis sarnanevad langevarjuga ja aitavad laeva edasi ajada.
Minu teada ei hakanud sellise tehnoloogiaga õhulaev kunagi lendama, kuid võin ka eksida, sest kui Inglased tegid 1920ndate lõpus maailma suurima õhulaeva R101, siis õhulaeva täpne skeem jne oli salastatud. Enne inglasi sai krahv Zeppelin kuulsaks oma õhulaevaga, kuid minu teada lendasid need oluliselt teisel tehnoloogia ehk vaakumsilindri asemel, nagu eelpool on mainitud, kasutati õhust 14 korda kergemat vesinikku. Huvitav on see, et nii Zeppelinid, Nobile’d, USA Air-Force õhulaevad, kui ka inglaste R-seeria õhulaevad kasutasid laeva juhtimiseks bensiini- või petroolmootoreid, aga mitte vesinikku. Selleks ajaks oli vesinikmootorid kalevi all, sest õlimagnaadid sedasi tahtsid. Kirjelduste järgi aga pidid need õhulaevad oma vesiniku ise pardal tootma. Miks aga eelpool kirjeldatud ja täiesti ohutu vaakumlaeva käiku ei võetud, võib vaid oletada. Ilmselt oli see liiga lihtne lahendus ja et iga garaažimasuurikas omale enda zeppeline ei ehitaks, tehti zeppelinid ülikeeruliseks, kalliks ja ohtlikuks.
Kommentaar: I MS ajal kasutasid sakslased zeppeline, millega tehti luuret vaenlase tagalas ja samuti loobiti nendelt pomme vaenlase kraesse, kuid üks huvitav fakt veel. Sakslastel oli tehnoloogia, et omi õhulaevu nähtamatuks muuta. Laevadel oli seade, mis tekitas pilvi ja seetõttu ei nähtud laevu ja ei oldud võimelised neid alla tulistama.
***
Kiirtevannid
Uuem viis ravida erinevaid haigusi, istudes soolase vee vanni ääres.
Viini Bioloogia Instituudis on juba pikemat aega tehtud uuringuid soolase vee saladuslike omaduste kohta, kui seda pikemat aega valgustada päikesekiirtega. Väiksemad loomad, nagu hiired ja merisead, muutuvad rahutuks, kui nad asetada sellise vee lähedale. Taimed hakkavad kasvama kiiremini ja lopsakamalt kui tavatingimustes. Nähtavasti hakkab kiirtega valgustatud soolane vesi ise välja saatma mingeid salapäraseid kiiri, mis tekitavad neid kummalisi nähtusi. Dr. Reed on katsetanud sarnase vee mõju ka inimestel, eelkõige haigete juures. Huvitavat mõju avaldas selline kiirtest valgustatud vesi reumahaigetele. Haiged, kes olid täielikult alasti, istusid 30–45 minutit sellise vee lähedal, mis oli asetatud suurde klaasnõusse. Viie-kuue sellise katse järel hakkasid haigetel valud taanduma ja paistetused liikmetel alanema. Mitte kordagi ei täheldatud, et katsed oleksid kutsunud esile kahjulikke kõrvalnähte. Rahuldavaid tulemusi on andnud ka katsed nahahaiguste kliinikus, kus uuringuid viis läbi professor Kerl. Sammaspoolikud ja nabahaavad kadusid kiiresti. Nähtavasti põhjustasid seda nähtamatud kiired, mida vesi välja saatis. Selle algupärase raviviisi kohta avaldas artikli ka Viini arstiteaduslik ajakiri „Klinik”. Seal käsitleti 1400 katset, mis on tehtud väga mitmesuguste haiguste puhul. Katsetajate dr. Reedi ja dr. Waldmani sõnul on mere tervendav mõju haiguste leevendamisel just sellega seotud, et päikesekiirtega soojendatud soolane merevesi saadab välja kiiri, mis mõjub tervistavalt loomadele ja inimestele. Kiirte täpset iseloomu pole siiski veel suudetud kindlaks teha. (Sakala (1878-1940), nr. 119, 12 oktoober 1934).
***
Tuld purskav inimene.
Jutt pole laada veidrikust, kes suust puhub tulesädemeid, vaid „tuleinimesest". Ertost, kes Pariisis äratab üldist imestust. Ertoga on läbi viidud mitmed seansid teadusliku kontrolli all. Tulemused on olnud ühed ja samad: Erto keha tekitab tuleleeke, mis on põletavalt kuumad, nagu tavaline tuli. Seansi alguses suitsetab Erto rahulikult mõned sigaretid. Seejärel riietub ta trikoosse Käed, trikoo ja tool, millel ta istub, vaadatakse hoolikalt üle. Käed asetatakse pokskinnastesse, mis käerandmetelt kinni pitseeritakse. Ruumi valgustab punane elektripirn. Erto suigub mõne minuti pärast kunstlikku transsi. Ta ohkab, koriseb. Korraga ilmuvad tema kehal tulekeeled, mis eemalduvad natuke keha pinnalt. Need on kui ekslevad sootuled. Seejärel ilmub Erto pea ümber valguse halo. Tulekeelte hulk suureneb, meediumi keha on kui põlev ahi. Varsti raugeb tuli ja meedium ärkab väga nõrgenenud seisukorras. Sarnased fenomenid on tuntud Tiibeti laamade kaudu, kes oma tahtejõuga suudavad kehast tekitada hoogsaid tuleleeke. (Esmaspäev: piltidega nädalleht, nr. 33, 14 august 1933).
***
Müstiline olevus – uss.
Harilikest ussidest oleks siis kõige kardetavamad must uss ja „sarapuu kirja" uss, neile järgneks siis teised. Edasi tuleks „vaskuss". kuid see vaskuss ei ole mitte harilik süütu jämeda, tömbi kehaga vasekarvaline uss, vaid see on peenike, umbes sulepea jämedune kuni pooleteise jala (45cm) pikkune, muidugi ka vasekarvaline olevus. Ta laguneb külge puutudes tükkideks, umbes nagu sisaliku saba. üksikud tükid liiguvad ja kaovad alati arusaamatul kombel, nagu „maa-alla". Vaskuss on väga mürgine, tema hammustus on surmav ja harilikud ussisõnad ei aita tema hammustuse puhul. Vaskussil puuduvad silmad, inimsoole õnneks, sest kunagi ütelnud vaskuss: „Oleks mul üks silmgi peas, surmaks ma üheksa inimest." (Postimees (1886-1946), nr. 302, 6 november 1927).
***
Ei jõua jälle ära imestada, mida Graf Zeppelini põhjanaba reisi kohta 1931. aasta Postimees kirjutab. Tehke, mis tahate, aga mina lugesin välja, et Põhjanabal on tohutu kõrge jääga kaetud mägi, millest isegi üks ojake alla vulises, mis tõi nähtavale põhjanaba punase maakihi, mida arvatavasti ekslikult basaldiks (vulkaaniline kivim) peeti. Legendid räägivad aga Meru mäest, mis magnetiidist koosneb. Tegin sellest artiklist lühendatud väljavõtte, kuid selles jutus on veel üks huvitav infokild. Kui Põhjamaal on polaarpäev, siis päike tundub seal olevat tunduvalt ligemal kui mujal ja see segas raadio kaudu lühilainete saatmist. Kui ma õhtuti autoga sõidan, siis ma keeran autoraadio tavaliselt AM-le ja kuulan, mis huvitavat sealt tuleb. On olnud AM-sagedustelt põnevaid avastusi ja jutte, aga selle juures on üks teine tähelepanek – AM jaamad muutuvad raadiost kuulatavaks alles päikeseloojangul ja peale seda. Päeval pole mõtet üritadagi sealt mingeid raadiojaamu kuulda.
Keskööpäike takistab raadioühendust.
Pärast "Graf Zeppelini" kohtamist jäämurdja "Malõginiga" jätkab prof. Samoilovitsch teekonda, suundudes põhja-itta. Ilusa päikesepaiste saatel näeme Norra-Rootsi ekspeditsiooni aurulaeva "Quest", kes oli juba Ellsworthiga vahetanud raadiotervitusi. Kolmele tervituslasule vastame samuti kolme lasuga. Vähe aega hiljem jõuame Rudolfi Maale ja leiame seal jääs polaaruurija leitnant Sedovi. Tervitame teda lipu kolmekordse mahalaskmisega. Reis jätkub Eva saare suunas, mille nimi on pandud Nanseni tütre järgi. On juba peale keskööd, ja püüame asjata saada raadiokontakti. Keskööpäike aga katkestab iga lühilaine signaali. Kuuleme kõiki saatejaamu Tokiost Berliinini, kuid keegi ei kuule meid.
"Põhjamaa" ennenägematu kuumaastik.
Pärast lühikest und avaneb kell seitse hommikul läbi kajutiakna suurepärane kuumaastik. Hiiglaslikud jääliustikud sirutuvad üle pilvede, kilomeetrikaugusena läbistades liustikuoja punast basalti. Samoilovitsch ütleb, et ta pole kunagi varem näinud nii suurepärast maastikku. See on Põhjamaa põhjatipp, mida seni veel ükski inimsilm pole näinud. Ennelõunal püüame asjatult teha fotomõõtmisi, sest iga hetk varjab tihe udu vaatevälja. Sellegipoolest õnnestub meil Põhjamaa piirjooni kindlaks määrata. Ka Kamenevi saar on mähkunud tihedasse uttu. Õhtul jõuame Vene mandrile. (Postimees (1886-1944), nr. 207, 3 august 1931).
***
Näib vägisi sedasi, et aju pole koht, kus toimuvad mälu- ja mõttemaailmaga seotud tegevused, vaid aju on pigem sageduste vastuvõtja. Mõtlemine iseenesest võib siiski ajus toimuda, kuid info, mida me mõtlemise juures tarvitame, ei pruugi tulla ajust enesest, vaid väljast, millega aju seotud on ja kuhu me eelnevalt info laadinud oleme. Infot saab ka kindlasti mujalt kui oma väljast, kas mõne teise inimese „kaitsmata“ väljast või siis ka ühisväljast, kui selline asi üldse olemas on. Ma olen kuskil pikemalt neist asjadest kirjutanud (kollased kaustad), kuid see, et kaks inimest samal ajal sama und näevad, saab tähendada ainult seda, et need kaks inimest käisid kolamas kuskil „väljas.“ Taolisi unenägusid on jube raske avastada, selleks on neist vaja pidevalt rääkida neile, kellega koos unenäos oldi. Ma panin kunagi siia ühe enda unenäo kirjelduse, kus pool rahvast siit grupist olid esindatud, kuid paistab, et too kord ei näkanud 😊Aga keerulisemaks teevad info mõistmise prohvetlikud unenäod, mida ma olen ka paaril korral näinud. See, et näed und millestki ja sama asi juhtub hiljem reaalses elus, lööb väikese mõra eelpool kirjutatusse ehk asjad ei klapi päris üks-ühele. Peab olema veel midagi, millest me veel suurt aru ei saa. Panen siia ühe huvitava loo ajalehest Oma Maa, 15 aprill 1933.
Inimhinge salapärasusi.
Millest võib tekkida surematuse mõte. Inimene on nagu raadio saate- ja vastuvõtu jaam.
Teaduseilmas tarvitatakse vanast ajast säilinud kulunud ütlust: „Midagi pole uut siin päikese all." Seda ütlust võib kindlasti pidada tõeks, vähemalt seni, kuni pole muutunud olukord maakeral. Pikkamööda maakeral siiski tekivad niisugused muudatused, mis omakorda tingivad teatud nähtuste teisenemist, kuid kõik ideed on nii mõttetult tähtsusetud, et ei küüni ümber lükkama eelpool väljendatud ütlust.
Aga kes arvab, et meieaegne teadus on avastanud kõik looduse saladused, see eksib põhjalikult. Palju, lõpmata palju on meie teadusel seletamatuid loodusenähtusi, kuigi need ükski ei ole „uued siin päikese all." Alljärgnevalt astuksime mõttes korraks inimese vaimumaailma, tema alateadvuse juurde.
Kõik meie teame, mis tähendavad unenäod, kuid keegi ei oska seletada nende tõelist päritolu ja tekkimise põhjuseid. Lihtrahva seas on tavaks unenägude järgi ennustada igasuguseid asju, küll homset ilma, ettevõtte õnnestumist jne. Olgu siinkohal mõned tõelisest elust võetud näited inimhinge salapärasustest.
Kellegi viljandimaalasele tuli pealinnast külaline, kes muu seas jutustas mingit unenägu, milles tegelasena osales ka see isik, kellele ta seda jutustas. Kuulaja katkestas vahete-vahel jutustajat ja jätkas ise unenäo seletamist. Kui pealinlane imestades küsis, kuidas teine seda unenägu nii täpselt teab, sest ta pole seda ühelegi hingele rääkinud, siis tõendas sõber, et tema nägi ise ka täpselt sama und. Et mõlemate isikute vahe ulatab kaugelt üle saja kilomeetri, siis paistab, nagu oleks nende hinged unenäo nägemisel olnud seatud mingile ühisele mõttelainetele.
Sama viljandlane näinud kord unes selgesti, et tema külastanud üht võõrast korterit ja tutvustanud end seal. Ka jäänud talle meelde korteri sisustus. Kaua aega hiljem pidi ta ilmsi läbi elama täpselt sama tegevuse, mis ta näinud unes. Isegi korteri sisustus olnud täpselt samasugune ja paigutatud just nii, nagu see ilmutati unes.
Viljandis elab praegu keegi endine suurärimees, kellel on omadus näha vaimusilmas temale lähenevaid inimesi juba siis, kui need on alles majade varjus. Nii võib ta kaljukindlalt valmis hoida tervitamiseks mõeldud sõnad, sest teab ette, et nurga tagant tuleb talle vastu üks või teine tuttav.
Unes näeme sagedasti surnud isikuidki. Metsarahvaste ja ka üsna kultuursete inimeste seas tekitab selline nähtus arvamust, nagu elaksid siit maailmast lahkunud inimesed edasi vaimumaailmas, kust nad külastavad maa peale mahajäänuid. Seda loetaksegi üheks tähtsamaks põhjenduseks inimhinge surematuse tõestamisel.
***
Arne, kui saad kuskilt raamatu kätte, siis loeks ka hea meelega. Wells ei olnud päris normaalne mees ja ta teadis nii õiget ajalugu, kui ka seda, mis tuleviku jaoks on planeeritud. Panen siia katkendi 1934. aasta ajalehest, kui II MS-ni oli jäänud 5-6 aastat.
H. G. Wells on oma raamatus märksa humooriküllam ja huvitavam. See tuleb panna kahtlemata ta teravmeelsele inglislikule vaimukusele. Ja ka on ta tuntud ju kütkestava fantastilise kirjanikuna, kelle sule all ka kõige süngem idee leiab päikeselise käsituse. Oma raamatus „Tulevaste asjade kujus", mis praegu on kirjandusklubides kõne- ja vaidlusaineks niihästi Inglismaal kui ka Ameerikas, kuulus romaanikirjanik on poolteaduslikult ennustanud, et internatsionaalne areng viib kiires korras uue maailmasõja poole. Sõja puhkemine on 1940. a. ümber. Selles sõjas tehnika ja teadus on täiendanud relvad äärmise kohutavuseni ja sõja tulemused on ka vastavalt kohutavad.
Tervet artiklit loe siit, otsi pealkirja „Maailm uue keskaja lävel“: https://dea.digar.ee/?a=d&d=postimeesew19340210&e=--1811---1939--et-25--51--txt-txIN|txTI|txAU|txTA-
***
Mis me üldse loomadest teame? Kellel on koduloomad, see arvab teadvat ja tundvat nende oskusi, tarkust ja võimeid, kuid tegelikult me ei tea pooltki sellest, mida me loodame teadvat. Näiteks, kui inimene hakkab surema, siis koduloom teab seda ette, kuna inimesele tekib juurde "surmalõhn." Lugesin vanast ajalehest juttu jääkaru kohta, mille jagan ka siia. Loomatundja Turovskil oleks kindlasti palju huvitavaid lugusid juurde rääkida.
Jääkaru tunneb oma välimust.
Noored hülged on jääkarudele maiuspaladeks. Hülgekesed istuvad meeleldi jääpangale ja soendavad endid päikese käes — selle juures pigistavad nad silmad kinni. Samal ajal ootab jääkaru umbes 50 meetrit eemal. Hüljes avab vahetevahel haigutades jälle silmad. Samal hetkel, kui hüljes avab oma silmad, tõstab jääkaru välkkiirelt oma käpa ja katab sellega oma musta nina, mis on ainukeseks mustaks punktiks ta valge keha juures. See kestab nii tundide kaupa, enne kui jääkaru viimaks on hülge juurde hiilinud. Üks Kanada kütt, kes seda jääkaru küttimist korduvalt pealt näinud, arvab, et jääkaru teab väga hästi, kuidas ta näeb välja, sest ega ta muidu tea oma musta nina käpaga varjata. Uudisleht, nr. 167, 28 september 1937.
***
Vanast ajalehest saab lugeda metallide segu kohta, millel puudub gravitatsiooni mõju. Metallile oli isegi nimi antud – abariit. Meenus Avataris kaevandatud metall – Unobtanium. Guugeldasin abariiti, mille kohta guuglil igasugune teave puudub. Metalli demonstreeriti teadlastele ja sellest ehitati isegi kõlar, mis viitab minu arvates kindlalt sellele, et see metall leiutati (oli olemas ka antiikajal) ka päriselt ja pandi vaka alla. Taolise metalli olemasolu korral on kõik ehituslikud maailmaimed (püramiidid, obeliskid jms) võimalikud. Ilmselt ehitas ka kiitsakas lätlane Ledskalnins selle metalli abil korallilossi.
Metall (plaatina), mida abariidi valmistamiseks kasutati, on muidugi märkimisväärne. Vanasti kasutati seda ka atmosfäärielektri püüdurites ja piksekaitsmetes ning tänapäeval kasutatakse vist ka sõidukite heitgaaside katalüsaatorites. Plaatinal on väga salapäraseid omadusi ja seetõttu kaldun arvama, et ajalehe artiklil, mille siia kleebin, on siiski suur tõepõhi all. Plaatina kohta olen ühtteist varemalt välja nuuskinud. Jagan oma teadmised siiagi. Omaette teema oleks veel vesinik 19. sajandi algusel, mis rahvale vabalt kättesaadav oli.
1823. aastal leiutas keegi Dobereiner odava tuletegemise viisi, mis oli kasutusel laialdaselt linnade korterites, magasiinides jne. Tuletegemise seade koosnes plaatina tükist, millele juhiti vesiniku juga. Puutükk asetati plaatina plaadile ja vesinikujoa vahele ning tikk süttis.
Kuulus gaaside uurija Davy pani juba 100 aastat (200 aastat) tagasi tähele, et kui vesiniku ja hapniku segude sisse soojaks aetud plaatina traat pista, siis traat nii kuumaks läheb, et ta helendama hakkab, ja seni kuumaks jääb, kuni segu hulgas hapnikku on. Ehk küll seal juures mingisugust tuleleeki näha ei ole, ühineb ometi kõik vesinik, mis segus on, hapnikuga ja tekitab vett.
19. sajandi esimesel poolel löödi Venemaal 3, 6 ja 12 rublased plaatinast, kuid siis mingil ajal kästi need mündid rahvalt ära korjata. WWII ajal kuulutati metall strateegiliseks metalliks ja selle mittesõjaline kasutamine keelati.
Metall, mis seisab õhus: Abariit ja ta kummalised omadused.
Aastasadu on teadlased püüdnud leiutada metalli, millele maakera külgetõmbejõud ei mõjuks. Seni on kõik katsed ebaõnnestunud, kuid nüüd levivad Londonist teated, et lõpuks on sarnane metall leiutatud. Selle uue metalli nimi on abariit, ja see tõotab teaduses esile kutsuda olulise revolutsiooni.
Kuna kõik teadaolevad ained maakera külgetõmbejõule alluvad, tekitab abariit hämmastust, kuna ta väidetavalt kaotab oma massi ja ujub vabalt ilmaruumis. Hiljuti demonstreeriti seda uut metalli Londoni teadlastele, ja tulemused olid rabavad. Leidur näitas, et mitte ainult abariit ise, vaid ka teised ained, mis asuvad selle läheduses, kaotavad raskuse abariidi mõju all.
Näiteks asetati abariidist valmistatud plaat lauale ja selle peale pandi metallist ese. Kui plaati õrnalt langetati, jäi metallese õhku rippuma, tõestades, et abariidil on isoleeriv mõju maakera külgetõmbe ja eseme vahel.
Leiutise täpset saladust pole avalikustatud. Oletatakse, et abariit on aine, millest maakera „raskuskiired” läbi ei pääse. Kuigi sellele avastusele ennustatakse suurt tulevikku, leidub ka skeptikuid, kes peavad seda kõike pelgalt magnetiliseks trikiks.
Osaliselt on kriitikutel ka õigus. Füüsika õpetab, et kõik tahked ja vedelad kehad alluvad maakera külgetõmbejõule, ning erandeid selles pole. Kuid abariit pole siiski pettus. Tegemist ei ole täiesti uue keemilise elemendiga, vaid erinevate metallide sulamiga. Abariit on segu plaatinast, koobaltist ja germaaniumist, mis on kokku sulatatud kindlates proportsioonides.
Katsed Londonis ja New Yorgis on tõestanud, et see metallisegu on 200 korda magnetilisem kui tavaline teras. Seetõttu on ta erakordselt sobiv elektrivoolu ja heli edastamiseks. Viimati viidi abariidiga läbi katsed ühe suurima Inglise telefonifirma laboratooriumis. Seal valmistati valjuhääldi, mille kõlari südamik oli abariidist. See valjuhääldi tõi esile imepäraseid tulemusi. Kõige vaiksemgi heli kõlas selles võimsalt ja selgelt.
Näiteks ühendati valjuhääldi aparaat inimese südametukseid mõõtva seadmega. Valjuhääldis kostsid südametuksed nagu auruhaamri löögid. Mesilase sumin kõlas selles kõuena. Eksperimendid näitasid, et abariidist võib olla suur kasu valjuhääldite ja helifilmi tehnoloogia arendamisel, kuid mitte mujal. Uudisleht, nr. 36, 4 mai 1929.
***
Vanadest ajalehtedest lugesin paar lugu pendlite ja pendeldamise kohta. Üldiselt pidi nende lugude järele hästi toimima ja saab pendliga otsida nii varandusi kui ka leida inimese kehalt haiguskoldeid. Märgusõna oli - kuld. Kuldsõrmus niidi otsas on hea küllalt. Tähtis on veel ka niidi või keti pikkus. Võtsin siis kätte oma pendli, see pole kahjuks kullast ja proovisin suvaliste ajalooliste artefaktide läheduses. Korra nagu tegi midagi, aga üldiselt, kas pendel ei toimi või on asi minus. Ma pole pendliga varemalt jamanud. Siis loen mina veel, et ei ole vahet, kas otsid pendliga reaalselt maa pealt (näiteks veesooni) või võtad foto ette. Mõlemat pidi toimib, kuna foto salvestab samuti energiat, millest me suurt mõhkugi ei taipa. Kuna ei viitsinud toas passida ja panin endale eesmärgiks, et lähen välja ja leian sealt reaalselt kulda, mitte mingeid muid vanaaegseid esemeid (mu vana hobi) ja leidsingi. Kahjuks ma ei sõnastanud oma eesmärki täpselt, seetõttu vist sain maast kulda küll, aga mitte päris kulda (aurum), vaid "Stalini kulda." Vanemaid vasesegu kopikaid kutsutakse Stalini kullaks. Ma muidugi ei otsinud pendliga, kuna ei oska, aga koht, kus ma elan, on vägagi põnev ja oleks palju lugusid rääkida. Üks lugudest on see, et pere, kes siin EW ajal elas, lasi enne punaste sissetulekut siit jalga. Järeltulijad elavad tänapäeval Kanadas ja käisid meil siin suvel külas seda talu vaatamas. Point on see, et alati, kui ära mindi (aega oli loetud tunnid), peideti suuremad väärtasjad mulda. Üldjuhul kuld ja väiksemad kallimad asjad võeti loomulikut kaasa...aga Arne, kui siia satud, ma panen sulle satelliidi pildi ette kohast, haara pendel kaasa ja teeks proovi. Maamärkide järgi ma ei ole osanud võimalikku peidukat välja raalida (kui seda muidugi üldse enam on). Loo point on aga tegelikult see, et eesmärk tuleb sõnas või mõttes (ka kirjutatult) väga täpselt sõnastada, muidu kaevad ainult kassikulda. Lool on teine point veel. Isegi kui kulda "reaalselt" ei ole, siis tugev tahe ja soov ning täpne sõnastus/mõte tekitavad kulla. Muidugi mõista on kuld ainult sõnakõlks siin jutus ja kogu loo mõte on just need kaks pointi siin.
Kas kellelgi on kasvõi üksainus loogiline seletus nähtusele, mida kohe siin kirjeldan?
Magneti jõud kasvab samuti nagu inimese jõud läbi harjutuste. Riputa magnet kuhugi ülesse, alumise otsa külge pannakse tükk rauda ning raua külge kaalulaud. Kaalulauale paneme nüüd nii palju raskust, kuipalju magnet rauatükki enese küljes jaksab hoida. Kui lisame sinna veel ühe raudkuulikese, siis magneti jõud annab järele ja kogu krempel vajub kokku. Aga kui me seda raudkuulikest ei aseta ja jätame raskuse, mida magnet jaksab hoida, päevaks nii, siis järgmisel päeval on magnet tugevamaks saanud ja võib julgesti ühe raudkuuli lisada. Jätame kogu krempli jälle päevaks seisma, siis järgmisel päeval võib juba järgmise kuuli lisada…
Oleviku Lisaleht, 16 veebruar 1882.
***
N2 tänab.
VastaKustuta