Kas loogika petab? Kosmos

Kosmose teemasid olen siin blogis päris mitmel korral analüüsinud, kuid olen seni piirdunud lähikosmosega nagu näiteks maa atmosfääri temperatuur ja maa kaaslane - kuu. Nüüd hakkas mind kummitama süvakosmos. Ütlen kohe ära, et kasutan analüüsi tegemisel ainult talupoja loogikat ja ei mingit keerulist matemaatikat. Koolis, filmides ja teaduses räägitakse meile kosmosest viisil, et me me ei aduks ega hoomaks selle mõõtmeid. Mul on aga kuri kahtlus, et neid fantastilisi jutte ja veel fantastilisemaid muinasjutulisi pilte kosmosest, proovitakse panna just sellisesse raamidesse, et me jääks seda juttu suu ammuli kuulama/vaatama ja ei oskaks hiljem oma peaga edasi mõelda ning küsimusi küsida. Aga näe, osad inimesed ikka küsivad küsimusi küll, olgu need nii lollid kui tahes. On ju mõnel pool öeldud, et küsimused peavadki lollid olema ja kastist välja, kuid sellised küsimused tõmbavad tavaliselt küsimustele vastajaid õhku ahmima ja egas sealt rohkem midagi ei tule, kuna teadmised ja oma peaga mõtlemine lõppes enne ära. Ütlen kohe ära, et ka minu talupojalik analüüs võib olla täiesti metsas, sest  igakord pole ka mul kõik lähteandmed teada, kuid kosmose teemadel tundub küll nii, et lähteandmed, mida teadlased meile jagavad, saab analüüsida talupoja tarkusega üpris hästi. Pealegi saab analüüsil kasutada ka enda kogetud ja nähtud infot. Vaata näiteks kuu teemat siit või siis veel parem näide on meie atmosfääri temperatuuri lugu. Kas saab eksida nendel teemadel? Alati saab, sest silm võib petta, kuid siin jälle ulatab meie teadus abikäe. Kas olete kuulnud kvantteooriast, kus absoluutne valgusekiirus ei kehti? Mu meelest on isegi osad teadlased välja pakkunud teooria, et ilmaruum on hoopis hologramm. Kui ma nüüd ei eksi, siis isegi kuulus Tesla auto kosmosesse lennutaja on seda öelnud. Miks see miljardär pidi seda ütlema? Kas mitte sellepärast, et kosmost sellisel kujul nagu meile väidetakse, ei olegi olemas? Mina ei tea kuidas teadlased omi katseid teevad, aga kvantteeooria kohta on öeldud sedasi, andke andeks kui milleski eksin või valesti mäletan, et kui viia mingid kaks identset osakest teineteisest väga-väga kaugele ja anda ühele osakesele spinn, siis samal ajal saab ka teine osake samasuguse spinni. Mis jõud aga seda tekitab ja miks see jõud ja kiirus ei allu E=MC2? Olgu, nüüd näidete juurde, mis mind panevad kahtlema sellises kosmoses nagu meile koolis on räägitud. Olgu veel öeldud, et kasutan näidetes jälle vanades ajalehtedes olevat informatsiooni. Te võite arvata, et vanasti ei teatudki midagi, kuid 1930-1940 matemaatika ja algandmed on peaaegu samad, mis tänapäeval kosmose kohta. Midagi vast on tänapäeval muidugi rohkem "välja uuritud," näiteks, et meie galaktikas on sadu miljardeid tähti, siis aga arvati, et on 30-40 miljardit tähte.

Meile lähimad tähed on Proxima Centauri ja Alpha Centauri A ja B. Need on Maale kõige lähemal olevad tähed, kaugusega 4,24 valgusaastat.

Inimene, kellel on nägemine enam-vähem korras, näeb selgel ööl umbes 5000 tähte. Ei ole viitsinud ise üle lugeda, aga siin tuleks uskuda neid.

All pool oleval pildil on tsentris kujutatud meie päikest ja selle ümber 50 lähimat tähte. Need 50 tähte asuvad meist umbes 4-70 valgusaasta kaugusel.

Järelikult ülejäänud palja silmaga nähtavad 4950 tähte asuvad kordi kaugemal. Siin muidugi tuleb mängu ka tähtede suurused ja heledused, kuid sel teemal ma praegu ei peatuks ja võtaksi vaatluse alla meile kõige lähemal oleva kolmik-tähesüsteemi Alpha Centauri, mis palja silmaga paistab taevas meile ühe tähena. Selle süsteemi tähed on umbes päikese mõõtu ja päikese klassi tähed v.a Proxima Centauri. Meie Linnuteel ongi keskimiselt iga üksiku tähe kaugus järgmisest üksikust tähest 4-5 valgusaastat.

Nüüd katsun teile kuidagi seletama hakata seda talupoja loogikat, millest mina lähtun. Kõigepealt katsun teile silme ette manada nende tähtede kauguse emakesest Maast. Koolis me õpimegi ainult mingeid numbreid ja arvusid, mis meile tegelikult mitte midagi ei ütle ja me ei suudagi ega vaevugi neid suuri vahemaid omale ette kujutama. Sõit Centauri tähesüsteemi juurde kestaks umbes 70 tuhat milonit aastat (oli ikka keelekasutus vanasti või on mul midagi sassi läinud?), kui me läheksime sinna rongiga, mille kiirus on 60km/h.

Aga õnneks on proovinud meile mõned teadlased neid andmeid ka teistpidi söödavaks teha, et me natukenegi saaksime aru, et mida meile öelda tahetakse ja et me natukenegi mõtleksime. Kirjutan all pildil oleva teksti siia ladina tähtedesse ümber: Üldiselt on väga iseloomustav astronoom Koboldi võrdlus. Ta ütleb: "Kui kujutleda, et päikesed on nii väikesed kui nööpnõela pead ja kaugus nende vahel suhteliselt sama võrra vähendatud, siis asuks siiski üks nööpnõel teisest 65 kilomeetri kaugusel." 

Nüüd kasutan mina oma mõistust ja ka natukene teaduslikke andmeid ja saan, et neid 5000 tähte ei ole võimalik palja silmaga näha, kuid millegipärast seal taevas meile mingid valgustäpid vastu säravad. Mis need on? Olgu, õigustatud küsimus oleks, et ma ei võta praegu arvesse väga tähtsat komponenti nagu tähtede keskmine heledus. Kasutan siin jälle talupoja tarkust ja teadlaste andmeid. Kuigi me palja silmaga päikest päevasel ajal vaadata ei saa, saaksime me päikest vaadata ilma päikeseprillideta juba planeet Marsil. Jupiteri juures paistab päike juba praktiliselt tavalise taevatähena. Nüüd aga tooksin siia ühe võrdluse Jupiteri ja päikese kaugusest. Kui päike vähendada jälle nööpnõela pea suuruseks, siis oleks suur nööpnõela pea (päike) väikesest nööpnõela peast (Jupiter) umbes 50 meetri kaugusel. Kas lõi lambi põlema? Paneme nüüd heledalt kiirgava nööpnõela pea 65 km kaugusele ehk piltlikult öeldes näiteks Tallinnasse ja ise sõidaksime Rapla taha, siis nüüd me peaksime seda tulukest nägema ööpimeduses täitsa vabalt. Jah, seletan veel korra, 50 meetri kauguselt Tallinnast ei pimestaks see nööpnõelapea meid enam üldse, aga sellegipoolest me näeme seda Rapla tagant. Kas on selline asi võimalik? Ei mina tea, kuid tundub, et kosmose puhul talupoja tarkus ja oma peaga mõtlemine ei taha töötada hästi.

Lõpetuseks panen siia ühe ajaloolise infokillu ühest veidrast tähest, mis helendas koguni viies värvis. Ka mina näen taevas, et tähed virvendavad erinevates värvides, ja seda sädelust pidavat tekitama maa atmosfäär. Kuid, et üks täht andis viite erinevat värvi, vat see on ime. Mitu värvi vikerkaarel oligi?

Kas see maailm on füüsiline, virtuaalne või hoopis midagi kolmandat, seda mina ei tea, kuid katsun uurida neid mulle mõistetamatuid teemasid ikka edasi. Kogu meie maailm olla väidetavalt ehitatud ühesugustest aatomitest, mille kaugus üksteisest on võrreldavad tähtede omavahelise kaugusega. Sellisel juhul peaks aga meie maailm olema....tühi, ainet ei saa olla. Ometi on kirjutuslaud kirjutuslaud ja vorst on vorst. Ma kunagi ei ütle, et selles blogis olevad lood on tõsi. Kõik on üks suur ulme.

LÕPP