600 000 piiritusel töötavat Napoleoni robotit

L.Tolstoi "Sõda ja Rahu" sai lõpuks loetud. Aega kulus selleks umbes kolm kuud (4 raamatut, igas umbes 400 lk) ja nagu varemalt olen öelnud, loen ma korraga mitut raamatut. Selle tõestuseks "Aforismide raamatust" siia üks tarkusetera. Vabariigi aastapäev on küll juba läbi, aga üldiselt kõik tähtsad tegelased, kellele mingi aumärk on annetatud, võiksid seda teada.

 

Põhiloo juurde tagasi. 

Miks selline ulmeline pealkiri loole? Kes kõiki tänavusi blogipostitusi Napoleoni teemadel on viitsinud läbi lugeda, see teab. 

Mis imelik vedelik on piiritus? Ühel ilusal päeval küsis naine minult, Mis sulle seostub sõnaga - piiritus. Eelkõige alkohol, ütlesin talle, aga tema mõtles selle all just seda teist tähendust - piiritus ehk lõputu, ääretu ... Inglise keeles tähendab sõna spirit lisaks piiritusele - vaimu. See on vägagi tõsine teema, millest teen juttu raamatus "Enne nelja," teises osas.

 

 

Algava loo materjali (IV raamat) väga pikalt ei kommenteeri ja tegelikult jätsin palju olulist üles pildistamata, näiteks nagu filosoofilised mõtisklused, kuigi alustuseks ühe kohe siia panen.

Pierre (Pjotr), kes oli romaani üks peategelastest ja kes kuulus vabamüürlaste ridadesse, mõistis lõpuks elu olemust ja seda, kui mõttetu on olla rikas/vaene/vabamüürlane jne. Ta leidis tõelise Jumala, kes oli kõigis ja kõiges. 

 

 

 

Tegu on ainult osalt ilukirjandusliku teosega, sest sellesse on peidetud palju varjatut. Tolstoi, kes olevat teose autor, on proovinud maailma saladusi peita sinna läbi ilukirjandusliku võtme. 

Sõjateemad olevat ta võtnud arhiividest ja asjakohastest raamatutest ning vestelnud inimestega, kes mäletasid 1812nda aasta Napoleoni sissetungi Venemaale.

Tolstoi, läbi Pierre suu, materdas ka valitsust ja riigiametnikke.

 

 

Tolstoi tahtis kirjutada raamatut ka Peeter Suurest. Ta uuris tema kohta andmeid ja mõistis, et temast ei saa normaalset raamatut kirjutada, kuna ta olevat olnud üdini paha mees. Tema eest tegi selle töö ära punaste sabarakk Aleksei Tolstoi, kuid see raamat (kaks osa) kõlbab ilmselt ajaloolises mõttes vaid tulehakatuseks.

 

Teemasse tagasi. 

 

Tähed ja kosmos on teema, kus minu arvates ei klapi paljud asjad, kui aluseks võtta teadus, vaatlused ja ka arvutused. Võib kahtlustada, et tähti on taevas tunduvalt vähem kui 100-150 aastat tagasi.

Lõik raamatust, mis tekitas Tolstoi, kui inimese suhtes mõningaid kahtlusi. Ei ole võimalik vist matrixi teemat enam kunagi kotti tagasi ajada. Pierre'il ja Natašal oli viis last. Oletame, et need lapsed jäid ellu ja kui iga laps sai kaks järglast ja nii, kuni tänaseni välja, siis aastaks 2026 oleks Nataša olnud esiema 10 235 järeltulijale. See on vana teema ja justkui kinnitaks matrixi teooriat. Kui aga hakata minema tagasi Jeesuse aegadesse ja proovida arvutada inimeste hulka maal, siis lähevad numbrid juba nii suureks, et inimeste arvu tuleks võrdlema hakata kogu Linnutee galaktikas olevate aatomite arvuga.

Kas saab teose autor olla inimene, kes kirjutab tarkust, millest inimene ise ei suuda täielikult aru saada? Kirjutaja aga ilmselgelt pidi aru saama, mida ta kirjutas. Kui pöörata järgnev lõik tervikuna teistpidi, siis selgub, et inimene seda justkui ei saanudki kirjutada ...

Mis aastal leiutati esimene kuulipilduja? Ametlik ajalugu ei kõlba seda väidet tõendama, sest teos kirjutati 1860ndatel, kui kuulipritse polnud ametlikult olemas. 

Tegelikult on enamus raamatu tekst selline, nagu ametlik ajalugu seda näha lubab, kuid aeg-ajalt on teatud kohtadesse täiesti mõistatuslikku juttu vahele kirjutatud. 

On ju teada, et neil aegadel luges tsensor kõik käsikirjad üle ja lubas trükki anda alles siis, kui vajalikud parandused olid tehtud. Mis infot võis sisaldada raamatu esialgne mustand?

Lisaks Vene poolel olnud kahele robotile (Platon ja Dron), olid nähtavasti enamus Prantsuse armee sõdurid robotid. Nende nahk oli lumivalge, nagu paber (tollel ajal kasutatav kaltsupaber oli lumivalge) ja rikki läinud isendid ei ussitanud, mädanenud ega haisenud, erinevalt Vene sõduritest. See seletab ka 600 000 sõduri moona tagavara (mida ei olnud tarvis, v. a piiritus) sõjakäiguks Venemaale. On veel teada, et Napoleon kasutas õhupalle, millega tegi luuret Vene vägede asukoha tuvastamiseks, kuid raamatus sellest ei kirjutatud.

Paljusid raamatu tegelasi kirjeldati, kui näost kollastena olevaid. Kunagi ei maininud, et neil oleks maksaga mõni probleem. Millest see võis tulla? 

Loogikaõpetus. Kahju, et selline õppeaine praagiti umbes 100 aastat tagasi koolide õppeprogrammidest välja. 

* 5 päevaga 800 km (Peterburist Vilniusesse) hobustel on talvel käreda pakasega pea võimatu saavutada (100 km päevas on maksimum).

* Mis kütet kasutati keisri reisisaanis, et ta käredas külmas surnuks ei külmunud? Mantlis istudes, vildid jalas ja päevas 180 km sõites, poleks keegi ellu jäänud.

* Kuidas teati Vilniuses, et keiser tuleb ja kõik sõdurid olid üles rivistatud, kindralid samuti. 

Hoiatus arstide eest! Tänapäeval on ainult tarkadest arstidest kasu, kui turaka otsa sattuda, siis on ellujäämise võimalus suurem, kui ilma arstita läbi ajada.

Nagu üks hea kommentaator kirjutas, ei ole mõtet juturaamatu põhjal tõde taga otsida, aga ma ei saa seekord temaga nõustuda, sest sellesse raamatusse on peidetud ulmet (tõtt) ridade vahele nii, et tsensor sellest aru ei saanud. Kui see raamat on Tolstoi kirjutatud, siis ta on ilukirjandusliku poole kirjutanud nende jaoks, kes sellest raamatust seda otsivad, aga saladused ja mõistatused nende jaoks, kes samuti seda otsivad. On väidetud, et Tolstoi on seitse korda pidanud raamatu suurte muudatusetga ümber kirjutama. Kui saaks vaid kõige algupärasemat lugeda ...

Mis on need salapärased jõud, mis inimkonna liikuma panevad?

Tosltoi ei teinud selles teoses juttu tõelisest "kurjusest," ehk selle maailma tõelistest niiditõmbajatest. Kogu teema käis pööbli ja aadli ümber. Vahe tänase ajaga on tegelikult olematu või ainult selles, et vaikselt hakkab aadli ja pööbli vaheline piir ühte sulanduma, ning kurjuse tööriist on järjest nähtavam. 200 aastat tagasi oli talumees ori, kes tegi maailma käigushoidmise jaoks tööd. Meie oleme orjad, kes teeme samuti maailma käigushoidmise jaoks tööd. Kurjus aga on koguaeg sama. Tollel ajal aadlikest mõisnikud ei suhtunud oma rahvasse paremini (Nikolai), kui tänapäeva valitsused oma rahvasse. Nikolai oli muidugi omaette tegelane, keda prooviti heana näidata (Tolstoi isa karakter). Tema mõis oli alati eeskujulik, tal olid omad nipid, kuidas talupoegi "sundida" tööd mõisa jaoks tegema ja see õnnestus tal suurepäraselt. Ilmselt oligi tollel ajal nii, et pööbliga pidigi vastvalt käituma (psühhopaatlikult), et häid tulemusi saavutada. Nikolail aga oli eelis tänapäeva aadlike ees, sest ta oskas kasutada nõidust, kui loodus hakkas tema plaanidele kaikaid kodaratesse loopima (näiteks halb ilm segas vilja lõikust), ja ta alistas nõiduse abil looduse.

Lõpetuseks hoopis teistmoodi juttu. Ühel päeval või õigemini see on pikema protsessi tulemus, mõistsin, et võiksin oma pooleli olevaid asju/otsi kokku tõmbama hakata. Mõtlesin siis peas läbi, mis võiksid need asjad olla. Esmalt, lugeda läbi kõik pooleli olevad raamatud ja mitte alustada uusi. Siis võtsin ette kodus olevate raamatute registri koostamise (päris suur töö). Loomulikult, kuulub pooleli olevate asjade hulka ka raamatu lõpuni kirjutamine. Arvutasin välja, et selliseid pooleli olevaid toimetusi on palju (ma ei pea silmas toimetusi, mida tuleb teha, nagu lume lükkamine, tabureti parandamine, muru niitmine jne). Miks aga on vaja otsi koomale tõmmata? Vastus on: Ei tea ... Äkki kogemuse saamiseks, kus ma tahan tunda tunnet, et enam polegi ühtegi kohustust või tunda tunnet, et mis sellise tundmuse tunne endaga kaasa toob ...

LÕPP