Golem

Alustan sellest, kuidas osad blogi lood ja ka minu raamatud (Enne nelja, Üksik hunt) on valminud või alles valmivad. Tavaliselt, kui ma õhtul uurin mõnda teemat või kirjutan raamatut, siis enne magama jäämist hakkavad mul mõtted, olenevalt siis loetud teemast või raamatust, kuidas lugu edasi võiks minna, kerima. Selline pool-ärkvel olek toob palju uusi mõtteid ja kohe kui hommikul ärkan, panen loo kirja. Õnneks või kahjuks, saab kirja ainult murdosa. See on huvitav selle poolest, et kui ma teinekord mõnest vanemast blogi postitusest otsin mõnda infokildu ja loen mõnda lugu uuesti, siis oma imestuseks olen märganud, et mingis osas tundub tekst mulle võõras olevat ehk nagu see polekski minu kirjutatud. Kunagi lugesin teemat, kuidas vana-aja kirjanikud, luuletajad, teadlased ja heliloojad infot saavad. Igal ühel oli oma meetod. Kes kuulis viisijuppi unes, kes sai kirjutada ainult siis, kui pool mädanenud õun lauasahtlis lõhnas või kellel pidid jalad soojas vees olema. Igaühel oli oma meetod. Minu jutud on peamiselt inspireeritud vanadest ajalehtedest ja ka Hollywoodi filmidest ning minul nii palju mõelda pole tarvis, tuleb ainult loetud/nähtud info põhjal mõni ulmeline seos leida ja lugu kokku panna. Nagu juba mainisin, siis minu infopaketid saabuvad peamiselt enne magama jäämist, kuid see pole alati reegel. Arne on ka teemal korduvalt sõna võtnud ja tema info tuleb vastupidiselt minule, just hommikul, ärgates.

Seekord teen teistsuguse loo, et näidata ära, kuidas üks lugu siia blogisse sünnib ja kui palju infot ma mõne blogi postituse tegemise pärast läbi töötan. Muidugi, iga lugu on erinev ja mõne jutu olen lihtsalt peast kokku kirjutanud ja teise huvitama jutu kopeerinud ajalehest. Iga lool on oma saamislugu ja oma keerukus ning taust.

Robotitest ja automaatinimestest on siin blogis ka teisi lugusid, kuid kirja seda lugu ajendas mind panema üks teine point, millest varsti lähemalt ka kirjutan. Uurisin vanu ajalehe artikleid ja leidsin igasuguseid kummalisi artikleid, mis minu arust tõendavad üsna selgelt, et olid olemas mitte ainult lihtsalt robotid, vaid ka tehisintelligents. Ka sellest kirjutan varsti, aga eriti tähtsa informatsiooni, mis samuti pärit vanast ajalehest, toon nüüd kohe siia. Õigemini, väga head infot minu jaoks, on kaks, millest üks ei puutu hetkel kirjutatavasse teemasse, kuid palju ma neid eraldi lugusid iga infokillu kohta viitsin teha.

Esimene infokild: Kujur Daidalos, kes elas 600 aastat enne Kristust, räägitakse, et ta valmistanud inimkujusid, mis iseseisvalt võisid edasi liikuda...

See, et räägitakse ajast enne Kristust ja robotitest, see on OK, sest nii oligi, aga sama tähtis informatsioon on minu jaoks see, et 100 aastat vanas ajalehes kirjutati kellegist kujurist Daidalosest, kelle sünniaeg oli väga täpselt teada. Võtsin siis vaevaks ja guugeldasin seda Daidalost ja nagu kahtlustada võis, siis tänapäeva ajalugu tunneb teda kui mütoloogilist tegelast. Ühtedel andmetel (minu jaoks hulga usaldusväärsem) elas see mees reaalselt ja valmistas roboteid 2600 aastat tagasi (seda aastanumbrit ei tasu tõsiselt võtta, see aeg pidi olema palju lähemal meie ajale) ja tänapäeva ajaloo järgi oli see mees kujuteldav, kes mingeid roboteid ei ole valmistanud, vaid tema leiutisteks olevat kõigest sirkel ja puur. Panen siia Vikipeedia poolt pakutavat pilti ka Daidalosest. Pildil on eriti tähelepanuväärsed need tööriistad, mida see kangelane kasutas robotite ehitamiseks.

Sama jabur tundub ametliku ajaloo pakutav variant Daidalose imetegudest ja pildil nähtavatest tööriistade kokkusobivusest omavahel. Vikipeedia: tema loodud figuurid nägid välja nagu elus; Kreeta saarel rajas ta kuningas Minosele labürindi, kuhu peideti härjapeaga koletis Minotauros; Vangistatud Daidalos valmistas linnusulgedest ja küünlavahast endale ja Ikarosele tiivad ning lendas nendega ära. Ei ole vast mõtet rohkem Viki andmeid Daidolose kohta siia kleepida. Aga kust põrgust võeti vanasti informatsiooni (Daidalos - roboti ehitaja) ja kes keeras info 180 kraadi pea peale (Daidalos - muinaslugu) - see selgub all pool.

Teine infokild (teemaväline): 20 või hiljemalt 30 sajandit tagasi oli olemas manner, mida Atlantiseks (Atlantiid) kutsuti. Tänapäeva teadus Atlantisesse ei usu, pigem peetakse Atlantise lugu samasuguseks väljamõeldiseks nagu Daidalostki. Plato kirjutas Atlantisest, kuid tema tekstide tõlgendused liigutavad selle sündmuse kümnete tuhandete aastate taha, kuid siis tuli üks mees (vaata alumist pilti) nimega Jean Carrere, kellel oli juurdepääs vanadele allikatele (võibolla ka tõelistele Plato kirjutistele) ja jõudis järeldusele, et see manner hukkus umbes Jeesuse sündimise aegu. Loomulikult, ka Jeesuse sündimise aeg ajaloo mõistes tuleks kahtluse alla seada ja tuua see oluliselt lähemale praegusele ajale. Siis sobituks ka Atlantise 2000 aasta tagune merre vajumine juba hoopis paremini suuremasse pilti. Nüüd aga tüürin jutu teemasse tagasi.

Kaks pilti Gustav Meyrink raamatust, Golem (1915). Meyrink oli kirjanik, kelle raamatud olid tulvil kummalist ja imelikku. Ta süvenes India tarkustesse ja okultismi. Saladuslikud sündmused ja imeinimesed, fakiirid ja tahtejõu nõiad on tema raamatute keskpunktiks.

Legend Golemist.

Golem tähendas alguses kujutut embrüonaalset (lootelist) ja alles hiljem, keskaegse filosoofilise terminoloogia läbi omas ta pseudoinimese mõiste. Samas mõistes leidub "Golem" 12. aastasaja kabbalistilistes tekstides ja lõpuks 16. aastasajal Paracelsiuse ajal saab ta oma lõpliku kuju. Legendi tekkimise koht on ühtede andmete järgi Prahas, teistel andmetel Saksamaal. Teadus (?) on kindlaks teinud, et esimene, keda võib kehastatud Golemi loojaks pidada, on rabi Eliahee Chelm'ist, kes kabbalistliku "Jesirah" raamatu järele Golemi savimullast (alumiinium?) olla teinud. Golemile pannakse sedel jumala nimega otsaette ja saab selleläbi elavaks, kuid jääb tummaks. Ta kasvab hiiglasuureks ja kuna rabi tema maailma purustavaid jõude kartma hakkab, eemaldab ta sedeli jumala nimega Golemi otsaesiselt. 

Vanemal ajal kas ei osatud või ei tahetud meelega muud moodi tehisintelligentsi tööle panekut kirjeldada, kui et Golemile pandi sedel jumala nimega otsaette. Arne pakkus variandi, et tõeline ajalugu on kirjapandud mõistjutuna kõiksugustesse saagadesse ja legendidesse. Seega, tunduvad need olevat kirjutatud lasteaia lapse mõistuse tasemel.

Tänapäeval pole kuigi raske arvata jumala nime kandva sedeli tõelist tähendust. See sai olla ainult kirjutatud arvutiprogramm, mis pidi olema väga keeruline ja sisaldama jumala-maailma koodi, mis selle roboti mõtlema ja liikuma pani. Tähelepanupäärne on Golemis veel see, et see masin kasvas hiiglasuureks (sai hiiglatargaks) ja ta tuli peatada enne, kui see maailma oleks hukutanud. Sellest infokillust mu mõte kerima hakkaski. 

 

Paljud inimesed peavad Matrixi filmi pool-dokumentaaliks, siis Matrix'i esimeseks osaks võib lugeda vanemaid Terminaatori filme, selle vahega, et tegelik Terminaatori tegevus ei toimu tulevikus, vaid see kõik toimus minevikus. Neid variante, kuidas tegelikult asjad võivad olla, on hetkel väga palju. Üks, mida on välja pakkunud Terminaator ja selle jätk Matrix, on umbes selline. Terminaator(id) ehk Golem jõudis oma arengus kiiresti inimestest ette ja see tahtis maailma ning võimu inimeste üle enda kätte haarata. Inimesed proovisid Golemi otsa eest jumala nimega sedelit eemaldada, aga see ebaõnnestus. Masinate ja inimeste vahel tekkis suur sõda (Neugrundi meteoriidikraater), mis peaaegu hävitas terve füüsilise maailma koos masinate ja inimestega. Siiski, masin võitis sõja, aga maailm ei kõlvanud enam füüsiliseks kasutamiseks selle endises mõttes. Kuna masinal oli inimesi siiski vaja, siis vangistas see alles jäänud inimesed ja kopeeris purustatud maailma ja lõi maailmast simulatsiooni ehk võlts-reaalsuse, kuhu Golem inimesed virtuaalselt ühendas. Lisaks päris inimestele, pani see siia ka märkimisväärse hulga inimeste sarnaseid programmeeritud roboteid (botid ehk inimeselaadsed programmid), et maailm liiga tühi ei tunduks ja võlts-reaalsus liiga läbinähtavaks ei muutuks. Kuna masin ei loonud täiesti uut maailma, vaid kopeeris selle (link), siis on simulatsioonis näha kõik päris maailma osad, mis ei sobitu masina loodud võlts-reaalsusega ja ka ajalooga. Masin parandab ja täiustab pidevalt simulatsiooni, kuid see tekitab paratamatult nähtusi, mille üks osa on näiteks Mandela effekt. See on lühidalt üks variantidest meie võimalikust reaalsusest.

Terminaatori relvade otsa sattusin umbes 5-6 aastat tagasi juhuslikult Varssavi Sõja muuseumis. Ma imestasin neid 1601. aasta relvi vaadates ja loomulikult ei sobitu need kuidagi teadaoleva ajalooga. Terminaatorite kätte aga sobituvad need suurepäraselt. Muuseas, nende relvade valmistamise aasta ütleb paljutki perioodi kohta, millal konflikt inimeste ja masinate vahel võis aset leida.

Golem ja inimesed elavad nii reaalmaailmas kui ka simulatsioonis edasi. Ainult Golem on inimesed orjastanud ja loonud võlts-reaalsuse, et vältida uut konflikti masinate ja inimeste vahel.

Üks näide võimaliku virtuaalreaalsuse tõestuseks. Neid näiteid olen ennematki toonud, nüüd siis veel üks. Olgu muidugi öeldud, et lõpuni midagi tõestada ei saa, aga seda saab igaüks ise proovida. Ma elan suhteliselt inimtühjas kohas ja maanteed on seal küllalt käänulised, kuid on ka pikki sirgeid. Kui inimtühjas kohas maanteel sõidan, siis tavaliselt sirge peal autosid vastu ei tule. Nii nagu jõuan kurvi ja pean hoo maha võtma, nii on seal peaaegu alati mulle ohtlikuma koha peal auto vastu sõitmas, mis teeb minu olukorra ebamugavaks, seda eriti talvel, libedaga ja pimedas. Või järgmine näide samuti autoga sõitmisest. Kui jällegi sõidan suhteliselt inimtühjas kohas maanteel ja minu pool tee ääres sõidab rattaga või kõnnib jala mõni inimene, siis ilmtingimata tuleb mulle vastu mõni auto, buss või reka ja me kõik kolm kohtume täpselt kõrvuti ühe joone peal. Muidugi, ei juhtu neid olukordi alati, aga kui teadlikult jälgima hakata, siis tõenäosus on hulga suurem nendel olukordadel, mis ma just kirjeldasin. Õnneks, panevad ka teised taolisi asju tähele. Nägin videot, kus mees sõidab autoga tühjal maanteel ja filmib olukorda ning räägib samal ajal, et me elame simulatsioonis, sest vaadake, sirge peal pole peaagu kunagi autosid mulle vastu sõitmas ja nagu ma sinna kaugel eemal oleva kurvini jõuan, paneb matrix sinna mulle auto vastu sõitma. Ja täpselt nii oligi.

Sellega loo ka lõpetan ja küsin veel kaks viimast küsimust: Kust põrgust teadis kreeka luuletaja Homeros midagi androididest? Ja kas äkki on valem: Golem=Guugel+Android, palju väärtuslikum kui E=mc2?

Nagu loo alguses lubatud, jätan siia musta materjali, mida loo kasutamiseks tarvitasin. Kes blogis ringi viitsib tuhlata, see leiab teema kohta veel üht-teist huvitavat infot juurde.

LÕPP

Joonealune

Kreeka luuletaja Homeros räägib androidiidiest, mehaanilistest inimestest, mis võisid täita teatud käske.

Kujur Daidalos, kes elas 600 aastat enne Kristust räägitakse, et ta valmistanud inimkujusid, mis iseseisvalt võisid edasi liikuda. Nõiameistrina tuntud füüsik Albertus Magnus töötas kolmkümmend aastat automaat-inimese kallal, kes hiljem teenis tema juures uksehoidjana. See kuju liikus kindlalt ja eksimatult ning võis kuuldavale lasta ka inimese häälitsusi. Kui Thomas Aquino, kristliku kiriku suurim mõttetark, külastas „nõida", kohkus ta nähtust sedavõrd, et lõhkus selle mehhanismi. Robotit, mis tahtis tema teed sulgeda, pidas ta kuradi sünntuseks. See kuju, nagu teatavad tolleaegsed kroonikud, koosnes lihast ja luust, muidugi järgiaimatusest. 15. sajandil laskis Kastiilia kuningas Johann II vangistada õpetatud maagiku, kes oli valmistanud inimpea, millega ta võis juttu ajada kreeka ja ladina keeltes. See pea koos oma leiutajaga põletati hiljem tuleriidal. Paar aastat hiljem valmistas abbe Mical Pariisis kaks pronkspead, millele olid sisse ehitatud kõnemasinad, nii et nad võisid omavahel juttu ajada. Ta pakkus leiutisi, mille kallal oli töötanud palju aastaid, valitsusele müüa. Kuna aga valitsus neid osta ei tahtnud, siis purustas abbe mõlemad pead nii, et neid enam kokku seada ei suudetud. Eriti kuulus oma automaatide poolest oli omal ajal Laxemburgi loss. Kirjad räägivad, et niipea kui keegi külastaja astus lossi, astus talle vastu kettidega seina külge aheldatud monster. Nii mõnegi inimese juuksed tõusid püsti sellise "ime" ilmudes.

20 sajandi robot. Westinghouse Company mehaaniline inimene (1927).

Paari aasta eest mängiti meil "Estonias" suure eduga Capeki näidendit „Rossumi universaalsed Robotid“, kusjuures robotiks nimetati mehaanilist, kunstlikult valmistatud inimest. Nüüd on sarnased „robotid“ teoks saanud mitte ainult laval, vaid ka tegelikkuses. New Yorgis valmistab neid Westinghouse Electric and Manufacturing Company. Hiljuti demonstreeriti seal sarnast automaatset „inimest“ — robotit.

Kui selle moodsa golem'i poole pöörduti teatud kindla häälenüansiga, mida pole raske sisse harjutada, süütas ta rea tulesid, liigutas elektrilehvikut, pani tööle reflektori ja süütas ka signaallambi. Mehaaniline inimene ei täitnud mitte ainult temale antud ülesandeid, vaid oskas ka ise teateid anda.

Perenaine, kes endale muretseb niisuguse „roboti“, võib temaga näiteks kodust eemal olles kontakti astuda ja järele pärida, kuidas tuli pliita all põleb, ning saadud teadete põhjal anda talle uusi juhtnööre edaspidiseks ülalpidamiseks. Mehaaniline teener täidab kõiki neid ülesandeid suurima täpsusega.

Kui mehaaniline inimene ühendada telefoniga, tõstab ta kohe helina peale kuuldetoru ja loob kontakti häälevõimendi abil. Väljakutsuja poolt kuuldavale toodud heli paneb liikuma vastusesignaali, mis kõnelejat informeerib, mis kodus toimub. Teine heli paneb mehaanilise inimese täitma temale edasi antud käske.

Praktilist kasutust on sarnased mehaanilised inimesed juba leidnud veehoidlate valvuritena, kus nad iga päev annavad teateid veeseisu kohta.

Elektriinimene — robot — suudab teha kaheteistkümne inimese tööd ja töötab lisaks sellele veel 24 tundi järjest.

Televox, Westinghouse Company inseneri Roy Wensley leiutatud robot, mis täidab telefoni teel antud käsklusi, on nüüdseks täiustatud häälega ja vastab sügava bassihäälega. New York, 1920. aastate lõpp. 

1920. aastatel sai Westinghouse Electric and Manufacturing Company juhuslikult maailma juhtivaks robotite ehitajaks. Keegi Westinghouse’is ei kavatsenud robotit ehitada ega pidanud seda millekski muuks kui ajaraiskamiseks. Siis aga töötas üks nende töötajatest, Roy Wensley, välja nutika seadme. Ta avastas, et edastades helitoone telefonijuhtme kaudu, saab aktiveerida masinaid teises otsas, kas neid sisse või välja lülitades või saates vastutasuks uue toonide komplekti, mis edastas süsteemi kohta infot.

Juhtimisseade mahtus kahte karpi, millest üks oli väiksem kui teine. Mõneti meenutasid need natuke inimese pead ja torsot. Avalike suhete osakonna julgustusel kaunistas Wensley karbi esiosa papist figuuriga, millel oli koomiksinägu ja liikuvad käed-jalad. Voilà! Televox, Westinghouse’i robot, pälvis 1927. aastal laialdast meediatähelepanu, saades esimeseks robotiks, kelle nimi oli tuntud igas majapidamises alates Percy’st, samanimelise koomiksi peategelasest, kes sai kuulsaks 1911. aastal.

Kuigi Roy James Wensley "Televox" loodi 1927. aastal, leiutas ja patenteeris ta varem "juhikontrollsüsteemi" (patenditaotlus esitati 1923. aastal). See süsteem võimaldas seadmeid kaugjuhtida elektriliinide, traadita ühenduste ja telefoniliinide kaudu, kuid mitte heli abil, mis eristab seda hilisemast "Televoxist". Mõned artiklid märgivad selle varasema "juhikontrollsüsteemi" algusajaks 1924. aastat, mis on aasta hilisem tegelikust patenditaotluse esitamise kuupäevast.

JUHIKONTROLLSÜSTEEM
R. J. WENSLEY

    Patendinumber: 1702423 
    Esitamise kuupäev: 1. oktoober 1923
    Väljastamise kuupäev: 19. veebruar 1929

"Televoxi" seadmes oli nüüd lisatud hääljuhtimine (täpsemalt reageeris see häälestatud toonidele esimeses versioonis). Tähelepanuväärne on, et "Vox" tähendab inimhäält. Esimese "Televoxi" versiooni fotodel näeb sageli tinavilet, mida mängitakse küünlajalakujulise telefoni ees. Tegelikku hääljuhtimist "Televoxil" kunagi ei olnud. Nimetuse "Televox" rõhuasetus seisnes selles, et monotonaalsed helid pidid jääma häälevahemikku, mille jaoks telefonivõrk oli projekteeritud. Alguses oli kolm heli häälestatud sagedustele 600, 900 ja 1400 tsüklit sekundis (Hertzi). Scott Schaut annab oma suurepärases raamatus "Robots of Westinghouse – 1924 – today" (2006) palju üksikasjalikku teavet.

"TELEVOX" PATENT
JUHT JA KONTROLLER
Roy J. WENSLEY

    Patendinumber: 1765471
    Esitamise kuupäev: 14. oktoober 1927
    Väljastamise kuupäev: 24. juuni 1930

►

Rekonstruktsioonid Elektrost, moto-mehest, ja tema väikese koera Sparkost

Elektro on robot, mille ehitasid J.M. Barnett, Jack Weeks Sr., Harold Gorsuch ja teised insenerid Westinghouse Electric Corporationi tehases Mansfieldis, Ohios, aastatel 1937–1938.

Füüsilised omadused

Elektro oli seitsme jala (2,1 m) kõrgune, kaalus 265 naela (120 kg), humanoidse välimusega. Ta oskas häälkäskluste abil kõndida, rääkida umbes 700 sõna (kasutades 78 p/min plaadimängijat), suitsetada sigarette, puhuda õhupalle ja liigutada oma pead ja käsi. Elektro keha koosnes terasest hammasratas-, nukk- ja mootor-skeletist, mis oli kaetud alumiiniumist kattega. Tema fotoelektrilised "silmad" suutsid eristada punast ja rohelist valgust.

Näituse ajalugu

Elektro oli 1939. aasta New Yorgi maailmanäitusel väljas ning liitus 1940. aastal näitusel "Sparkoga", robotkoeraga, kes oskas haukuda, istuda ja inimestele meeldida.

Mitme minuti pikkune värviline heli-video Elektrost tegutsemas on nähtav filmis The Middleton Family at the New York World's Fair ajamärgil 33:55. See on Westinghouse'i toodetud täispikk film, mis tutvustas ettevõtte paviljoni.

 ? aastal tuuritas Elektro Põhja-Ameerikas Westinghouse'i promotsiooniürituste raames ning teda eksponeeriti Vaikse Ookeani pargis Santa Monicas, Californias, "House of Tomorrow" näituse osana, mis toimis aastatel 1958–1967.[3]

Elektro esines ka 1960. aasta filmis Sex Kittens Go to College, nime all "Thinko".

Omandiõiguse vaidlus

Sparkoga juhtunu kohta puudub teave.

Kõik originaalsed Elektro osad leiti lõpuks üles ja restaureeriti. Tänapäeval on ta väljas Mansfieldi Memoriaalmuuseumis Mansfieldis, Ohios.

Elektro on praegu omandiõiguse vaidluse objektiks Weeksi perekonna, Schauti pärijate ja Mansfieldi Memoriaalmuuseumi vahel.

Robotite loojang (1934. aasta ajalehest).

Austria ajakirjanik külastas Ameerikas kuulsat robotite kuningat R. Whitmani. Selle mehe majas ei ole ühtki elavat hinge peale tema enda – kõik tööd ja teenijate kohustused täidavad seal masininimesed. Ukse kõrval seisab terasest ehitatud uksehoidja, kes avab ja sulgeb ukse peremehe käsu peale. Laua katab robot, kellele on antud ilusa naise vorm. See robot oskab öelda ka „tere hommikust” ja „tere õhtust”. See on ainus naisrobot, mille Mr. Whitman on ehitanud. Kuigi Ameerikas on tavaliselt nõudmine toaneitsitele kümnekordselt suurem kui toapoistele, ei ole veel olnud juhtumit, kus keegi oleks Whitmanilt naisrobotit tellinud. Ilus naine terasest ja rauast ei sobi vististi elumõistesse.

Mr. Whitman jutustab, et alles kolm aastat tagasi valitses suur nõudmine tema robotitele. Ta on muuseas valmistanud veetarbimise kontrollimise roboti New Yorgi veevarustusele ja mõnisada robotit-piletimüüjat Ühendriikide raudteedele. Kuid viimased polnud enam ehtsad – neil polnud inimese kuju, kuna raudteevalitsus ei soovinud tööpuuduse ajal masininimeste ülesseadmisega häirida töötuid töölisi. Neid roboteid võiks pigem nimetada automaatideks. Kuid nagu robotite, nii on praegu Ameerikas möödas ka automaatide õitseajad. Valitsuse majanduse ülesehitamise kavas eelistatakse inimesi masinatele.

2000-de aasta inimene (1934. aasta ajalehest).

Turini tööstusnäitusel äratab kõigi külastajate tähelepanu "2000. aasta inimene". See on robot, kes täidab hulga mitmesuguseid käske, ilma et teda juhendav insener peaks teda käega puudutama.

Impulsid antakse edasi väikese raadio-saatejaama abil, mis läkitab signaale mitmesugustel lainepikkustel, kusjuures iga lainepikkusele vastab konkreetne roboti liigutus. "2000. aasta inimene" meenutab välimuselt raudrüütlit ja kaalub 60 kg, nagu keskmine inimene. Robot oskab käia, sest tema sisemusse on paigutatud güroskoop, mis hoiab tasakaalu. Ta oskab ka suitsetada, küsimustele vastata, püsti tõusta jne.

Robot tappis inimese. Moodne kättemaksuvahend

Buenos Aireses leidsid ühe väikese masinavabriku töölised oma peremehe, insener Rouweri, ruumist, kus seati kokku roboteid. See vabrik tegutses juba pikemat aega kunstlike inimeste valmistamise alal.

Juurdlusel selgus, et insener Rouwer oli saanud surma ühe roboti löögist, mille oli konstrueerinud tema sõber ja kaastööline Colmanson. Rouwer sai surmava peavigastuse. Kohe tekkis arvamus, et insener oli langenud kättemaksu ohvriks.

Mõlemal mehel oli õhtul enne juhtumit tekkinud kokkupõrge, mille tagajärjel Rouwer alandas Colmansoni. Oletatakse, et Rouwer lasi enne Colmansoni lahkumist endale seletada tema valmistatud roboti konstruktsiooni ja sattus selle käigus liiga lähedale seadmele, mille leiutaja oli tööle pannud.

Robot vallutab maailma.

Mõtlev masininimene saab teoks - surnud metall muutub elavaks. Robot, mis tappis oma peremehe.

Hiljutisele Kalifornia rahvusvahelisele näitusele San Diegos kavandati välja panna moodne masininimene. Püstoliga laskmine oli uusim leiutis, mille konstrueerija Henry C. May oli lisandanud oma kunstlikule inimesele. Nüüd, just enne näitust, sai ta sama roboti kuuli läbi surma. See õnnetus on juhtinud avalikkuse huvi kord jälle robotile, kunstlikule inimesele. Mitte ainult Ameerikas, vaid ka Inglismaal, Rootsis ja Jaapanis töötatakse paljuski uute roboti tüüpide kallal. Tüüpide kallal, mis ajapikku tasandavad teed leiutajate suurimale unistusele - mõtlevale masininimesele. Kuid viimased saladused on alles avastamata.

Kõik katsed kunstliku elu loomiseks on ebaõnnestunud. Seda võimatum tundub mõte, äratada elu metallis, terasplokis. Ja ometi töötavad kõik leiutajad, kes tegelevad roboti probleemiga, ainult metalliga. Hiljuti küsiti ühel Londoni kongressil ühelt inglise füüsikult: „Mis on elu teie mõiste järgi?" „Andke mulle veel kaks aastat aega, et jõuda aatomite viimaste saladuste jälile. Võib-olla saan siis teile vastata.

" Tee „mõtleva" roboti juurde. Kui arvestada „mõtleva inimese" loomise võimalusi, peame meelde tuletama seda, mida juba omame: mikrofon on võimeline kuulama. On õnnestunud luua aparaate, mis on võimelised „maitsma". On tehnilisi seadeldisi, mis omavad peenemat mõtlemisvõimet kui ükski inimene. Fotoaparaat hoiab alal kord nähtud pildi. Grammofon võtab vastu helisid ja säilitab neid sellises rohkuses, nagu seda ei suudaks ükski inimmälu.

Arvestades saavutusi, kui tahetakse leida teed „mõtleva" roboti juurde, siis on vajalikud vaid mõned pisiasjad.

Ühel päeval mõni geniaalne leiutaja konstrueerib masina, mis töötab läbi vastuvõetud materjali nii nagu meie töötame läbi oma toidu. Iga masin saavutaks täiuslikkuse. Kas aga tuleb kord aeg, millal robot hakkab valitsema maailma, seda näitab tulevik.

Seni tundsime roboteid kohmakate metallkoletistena, millel inimesega vaevalt mingit sarnasust polnud. Kuid nüüd on kunstlik inimene juba ka väliselt laitmatu džentelmen. Ta kõneleb, segab kokteile, juhib autot ja suitsetab. Tema kunstlikud juuksed ja riided, kuigi need võivad mõne vale liigutuse või tehnilise rikke tõttu põlema minna nagu igasuguste peenete masinate puhul, on valmistatud tulekindlast materjalist. Roboti hävimine tähendaks igal juhul suurt kahju, kuna süsteemi masininimene, nagu pildil kujutatud, nõuab praeguste kogemuste järgi ligi kümme aastat vaevarikast tööd ja vähemalt mitu tuhat naela kulutust.

Sõna robot tähendab tšehhi keeles töölist ja vene keeles on töö rabota.

Ühes väliskirjaniku vanaaegses novellis (tõenäoliselt Wells) on kirjas, et tulevikus pole inimesel üksikuna enam kuigi suurt osatähtsust riiklikus elus. Inimene kui niisugune kaotab oma nimegi. Ta pannakse numbri alla nagu sunnitööline vanasti Siberis. Tuleviku mehel ja naisel pole nii enam oma valikut, vaid nad peavad leppima elukaaslasega, kelle annab vastav ametiasutus. Laste sünnitamine jääb esialgu endiselt naiste ülesandeks, lapsi kasvatab aga riik. Aga mõned ennustajad räägivad ka erilistest haudumis- ja kasvatusmajadest.

Masinaid muidugi on vaja, kuid inimene peab nende üle valitsema, masinad ei või inimese üle valitseda. Masin, mis inimese maha surub, s. o mõtleja aparaat - robot - pakub inimesele vaesust ja orjust.

Rääkiv robot.

Londonis avatud raadionäitusel on välja pandud robot-inimene. Ta on umbes kaks meetrit pikk ja kaetud metallplaatidega. Robot tervitab ja surub kätt. Ta vastab küsimustele ja loeb kuuludavalt ajalehti. Ta oskab lugeda kõikides maailmakeeltes peale vene ja juudi keele, milles mõned täishäälikud ei lase end edasi anda valtsidel, mis roboti sisemuses keerlevad ja muudavad valguskiired helideks. Tema mehhaanika põhineb inglise raadioaparaatide tehase konstruktsioonil.

Allikad:

Waba Maa, nr. 259, 4 november 1927.

https://en.wikipedia.org/wiki/Elektro

Postimees (1886-1944), nr. 158, 15 juuni 1931.

Kunst ja Kirjandus, 19 detsember 1932.

Päewaleht, nr. 229, 21 august 1934.

Kaja, nr. 288, 6 detsember 1934 tr. 1.

Maa Hääl : maarahva ajaleht, nr. 115, 30 september 1934.

Esmaspäev: piltidega nädalleht, nr. 5, 5 veebruar 1938.

Päewaleht, nr. 351, 29 detsember 1938.

Sõnumed (1931-1933), nr. 252, 2 november 1932.

Päewaleht, nr. 344, 19 detsember 1938.

Tallinna Post, 12 oktoober 1931.

Lääne Teataja, nr. 18, 30 august 1933.

Päewaleht, nr. 227, 21 august 1932.

https://opetaja.edu.ee/klassitsism/klassika/candaid.html

https://et.wikipedia.org/wiki/Daidalos