Maailma saab uurida ainult ühte moodi - tuleb kasutada mõistust! Kui oma mõistusest jääb väheks, siis tuleb proovida jälgida elu enda ümber ja proovida tähelepanna elus juhtuvaid sündmusi. Ja kui sellest ka ei piisa, siis on selle jaoks olemas head "abimehed" mõttetarkuse "ajaloost." Paistab, et vana-aja kõige teravamad kriidid olid Vana-Kreeka mõttetargad, kelle juttudes on nii palju uskumatut ja kui proovida kõrvutada nende juttu tänapäeva tehnoloogiliste saavutustega, siis saab paljutki selgeks. Ma mõtlesin, et teen Vana-Kreeka tarkadest kuidagi lühema jutu ja hammustan mõtteid siit-sealt välja, kuid paraku, siis läheks jutu mõte kaduma. Kokku sai sellest üks hirmus pikk jutt, kuid kõigist nende mõttetarkade õpetustest kumab läbi miski müstiline "üks" või koguni number 1. Nüüd aga kõigest lähemalt ja alustan päris otsast.
Kes või mis on Jumal? See on selline lootusetu küsimus, millele täit vastust ei ole võimalik saada - uuri seda ajalugu palju tahad! Kuid on igasuguseid teateid minevikust, mis võivad anda mingitki aimu Jumala kohta. Vanast Egiptusest ei ole just palju teateid ajaloost (ja kui ongi, siis see on kellegi luul), kuid need vähesed teated, mis säilinud on, räägivad midagi kummalist. Te nüüd muidugi küsite, et kus mina neid "õigeid" teateid vana ajaloo kohta võtan ja miks teised tarkused ei sobi? Minu allikad, nagu enamus selle blogi lugejaid teavad, on põhiliselt vanad ajalehed ja vanad raamatud. Kui palju neidki uskuda? Aga midagi ma pean aluseks võtma ja mulle tundub, et need vanad allikad on kordi tõele lähemal kui kõik muu. Konkreetselt selle loo kirjutamiseks kasutasin 19. sajandi lõpul ilmunud materjale.
Vana-Egiptuse mõttetarkade kohta on säilinud üksikuid teateid. On arvatud, et nende preestrid olid oma mõttetarkuselt ja maailma tundmiselt sellisel järjel, kuhu Vana-Kreeka ja veel vähem - meie, vist kunagi ei jõua. Egiptuse jumalateks nimetas sealne rahvas loomuse vägesid, kuid nende preestrid võisidki ise olla jumalad, kes polnud tegelikult kaugeltki jumalad, vaid olid saadikud maailmast, mis on Jumalale lähemal kui meie maailm. Lugusid Annunakkidest on vast paljud kuulnud, aga sellesse teemasse pidama ei tahaks jääda.
Hiina rahva suur tark Confucius oli pigem elukommete õpetaja kui mõttetark ja seletas oma rahvale üksnes tähendussõnade läbi Hiina usuõpetuse järgi, kuidas taevas ja maa on tekkinud.
India rahva laialdases usuõpetuses õpetatakse, et kõik asjad ühest loodusjõust olla välja tulnud ja et kõik läheb lõpuks sellesse tagasi. Sellepärast uskusid nad ka hingede rändamisse.
Tundub nii, et ainult Kreeka mõttetargad nägid päriselt mõttetarkuse "sisse." Alternatiiv-ajalooliselt seisukohast mainin siia juurde, et 19. sajandi algusel oli terve Euroopa "Vana-Kreeka" mõju all ja oli moodustatud liit, nagu näiteks praegu on Euroopa Liit. Olen selle kohta päris mitmeidki näiteid ja fakte toonud.
Loo alustuseks vast peabki rääkima mõne sõnaga seitsmest mõttetargast ja nende põhisõnumist inimestele.
Kahjuks ei ole nende mõttetarkade kohta väga palju infot säilinud, vaid on teada pealiskaudselt nende juhtsõnad, millest inimene peaks kinni hoidma või kuidas ja millele mõelda, et jõuda taipamisele:
Thales: Tunne iseennast!Solon: Ära liiale mine!
Bias: Ära usu rahvamassi!
Anacharsis: Ära teeni keelt, kõhtu ega naisterahva armastust!
Kleobulus: Ära valeta!
Pittakos: Ära ole tuulemeelne!
Myson: Ära sõbrusta võõraga niisama lihtsalt!
Ennem veel kui loo pealkirjas oleva põhiteemani jõuan, toon välja mõtteid ägedamatelt mõtlejatelt ajaloos. Milleks ajalugu ümber kirjutati ja miks kadus see hiilgus, mis kunagi maailma valitses, on minu arvates just paljutki nende inimeste pärast. Ma kaldun arvama, et nad "avastasid" kas kamba peale või iga üks eraldi, tõelise maailma ja paljastasid Looja ja seetõttu tuli maailm ringi teha. Vol 2 või kogunisti juba kuues versioon, sel pole selles loos tähtsust. Ka neist kadunud tsivilisatsioonidest ja arenenud ühiskonnast olen eelnevalt päris mitmel korral juttu teinud ja pole mõtet kõike seda siin uuesti ümber jutustada.
Herakleitos
Inimese olekut seletas Herakleitos oma õpetuse järele. Inimese sündimist nimetas ta õnnetuseks, sest sündimise läbi tuleb inimene kehasse, keha aga pole mitte midagi muud kui mannetu, jõuetu, vilets riist, pikaldane, hädine, üks raske luude ja liha hunnik, mida meie suure vaevaga maailmas peame kaasa vedama, nagu mõnda rasket koormat, mida meie üles taevasse igavesse vabadusse ei jõua tõsta, vaid elame siin mööda maad roomates. Inimene on valguse ja vabaduse riigist taevast alla kukkunud, oleme „surelikud jumalad," häda, välispidise väljanägemise ja piiride orjad. Meie meeled petavad meid, üksnes inimese mõistus või aru tõstab meid kõrgemale (vaim teeb meid vabaks ja vaim saab käia, ilma et keegi seda takistada saaks, taeva ruumides). Sellepärast on ka inimese kohus seda ära tunda, mis üleüldine on ja et inimene muud midagi ei ole kui osa suurest tervest algusjõust ehk Jumalast, ning iseennast tunda. Herakleitos hüüab: „Nagu söed, mis tule ligi pandud, muutuvad ning tuliseks lähevad, aga üksikult olles, jälle kustuvad, nõnda on see osa, mis igavesest kõik endasse mahutavast (tulisest taevast) jõust meie kehadeks on saanud, pärast ühendust (elusas kehas) väiksel näol igavese jõu sarnane." Meeled petavad, aga mõistus ja aru peavad õigust leidma meelte abil. Harimata inimene on see, kes üksnes meeltest end juhatada laseb ja mitte ise ei püüa aru saada, sest inimese terve mõistus leiab, mis õige on, kui ta on aru saanud, et inimene terve suure määratu algusjõu osa on. Inimese mõistus on siis ka üks väga väike osa Jumala mõistusest.
Anaxagoras
"Kõik on kõiges," nii ütles Anaxagoras. Neli elementi ehk algusollust, need on tuli, vesi, õhk ja maa, on raskusseaduse (mitte külgetõmbe jõu, mis on kaunis küsitav) järele endid seganud selle läbi, et valgustatud ja kerge osa taeva näol üleval liigub, ja all on kindel kõva maa. Nende vahel on vee õhk (aur) end kogunud. Aga ka maa peal on elemendid segatud, ja kui ühte või teist nendest rohkem on, siis on selle järele ka maa peal rohkem või vähem elu.
Inimlikus äratundmises on Anaxagoras öelnud: Inimese viis meelt on puudulikud, meel ise näeb, kuuleb, tunneb, haistab/maitseb õigesti, aga välist tõde ei saa meele abil mitte kunagi kätte, sest meel ei oska asjade osadel vahet teha. „Iga ühe meelest on asjad nii, nagu nad temale näivad olevat." Selle järele ei tunne meie asju endid mitte ära, vaid üksnes nende pealmist nägu. Lumi ei ole mitte valge, vaid musta karvaline, sest et vesi, millest ta koos on, musta karvaline on (väga huvitav tähelepanek vanast ajast, mida tänapäeva teadus minu teada ei kinnita). Äratundmine on ainult siis võimalik, kui asja väimusest ehk kujust asja olemusesse tungime. Aga ka selle tarvis on meeli vaja, sest asjade välised kujud ulatuvad üle meelte, ja nende läbi on meil võimalik ka niisuguseid asju ära tunda, mis üle meelte käivad.
Eleatlased
Elea oli Kreekas rikas linn. Siin elasid 5. ja 6. aastasajal enne Kristust kolm mõttetarka. Nende kolme mehe nimed olid: Xenophanes, Parmenides ja Zeno. Esimene rääkis palju asjade olemusest, teine seletas sedasama õpetust veel sügavamalt, ja kolmas õpetas väga teraval viisil ruumi ja liikumist tundma.
1) tõe tee, millele tõenduste mõistlikul äraproovimisel jõuame, ja
2) arvamiste tee, millel see käib, kes liig ruttu seda usub, mis silm ja kõrv meile näitab.
Esimene tee ei lase meid eksida, aga teine tee on, mida üksnes rumalad käivad ja suuremat jagu eksitusesse jäävad. Tõde on selles äratundmises, et olemine on, aga mitte-olemine mitte ei või olla. See näib väga lihtlabane olevat, aga on väga sügav mõte, sest igaüks saab ju sest aru, et mis on, see on, aga mis ei ole, see ei ole. Aga ometigi on selle mõtte äratundjaid väga vähe, ja sellest tuleb ka kõik eksitus:
Inimene mõtleb ühte asja või mõtet, mis tõsi ei ole, aga ise arvab, et see tõsi on; tema arvab siis, et see on, mis ometi ei ole, ja eksitus on käes;
Niisamati on lugu teisipidi, kui inimene arvab, et midagi ei ole, ja ometi on see jälle eksitus. Nõnda siis on inimesi küllalt, kes küll teavad, et olemine on ja mitte-olemine ei ole ja siiski selle oleku sügavamat tähendust ei mõista ning eksitusse langevad. Siin tuleb tähele panna, et sõnal „olema" kaks tähendust on:
1) midagi olema, ja2) üleüldse olemas olema.
Esimesel tähendusel öldakse näiteks: inimene on tark, mees on rumal, lehm on loom, puu on kasv jne. Siin ei tähenda sõna „on" mitte olemas-olemist, vaid avaldab üksnes, mis ja kuidas midagi on, aga teises tähenduses seisab sõna „on" üksi, näiteks: inimene on, mees on, lehm on, koer on jne; siis näitab sõna „on", et inimene, mees, loom, koer üleüldse olemas on. Parmenides nägi palju vaeva seletades, et mitte-olemine võimatu on. Tema märkas, et iga asi muutub, selle pärast ei või keegi kindlalt väita et: „nõnda see on", sest vahepeal on asi juba koguni teiseks saanud. Nõnda kuidas asi meile paistab või näib olevat, saame meie temast meelte abil koguni puuduliku pildi või kuju. Sellepärast jõudis Parmenides nii kaugele, et ta ütles, kõik, mis muutlik on, ei ole sugugi olemas. Aga see, mis nähtava taga varjul, mis kõigi asjade põhjus on, ehk nagu kuulus mõttetark Kant pärast ütles, „asi iseenesest" on see, mis tõesti on, ja see on muutumatu. Muidugi ei või ses muud olla, kui see üks ollus, millest kõik on saanud. See olemine on saamata ja muutmata, ei endine ega pärastine, on jaotamata, liikumata, vahetamata. See on kuuli näol kõige täielikum olemine, mis ise enese läbi olemas on. Parmenides arvab, nagu Xenophanes, et olemine on mõistlik äranägemine. Et mõte tõesti on olemas, siis peab olemine ise täitsa mõte olema. Mõte on seesama, mis mõtte põhjus. Siin on siis mõtlemine ja olemine üheks asjaks arvatud, ehk see küll veel ligemalt ei ole lahti seletatud. Igas inimeses olla see mõtlemise ja olemise üksus, see on teise sõnaga tõde, rohkem või vähem, nõnda kui see inimese keha seisuses seisab. Võimatu ei ole tõe äratundmine mitte, aga et Parmenides, niisama kui teised, ütleb, et meelte läbi meie alati muutumist näeme ja soojuse ja külmuse, pimeduse ja valguse vahel kõigume, sellepärast on see tõe äratundmine väga raske. Just sellepärast oli Parmenidese meelest inimese sündimine kurblik asi, ja tema ütles, et parem oleks inimesel sündimata jääda. Nõnda on siis olemine ja paistmine tema juures veel lahutamatu.
Zeno mõtted on väga sügavad ja teravad, ja tema tõendused käisid iseäranis paljuse, ruumi ja liikumise kohta. Zeno ütles nimelt, et paljust, ruumi ega liikumist ei ole olemas. Mõni mees on koguni arvanud, et tema mõtted muud midagi ei ole kui tembutamised või krutskid. Aga ligemal järelemõtlemisel leiame nendes mõistatusi, mida veel tänapäeval ei ole jõutud ära mõistatada.
Kõige esimeseks näitas Zeno, et paljus iseeneses kokku ei sünni: ta olla sarnane ja ka mitte-sarnane üheskoos, mis sugugi võimalik ei saa olla ja nõnda näiteks üks viljatera ja hulk viljateri. Üks tera on teise sarnane, aga ka jälle mitte-sarnane, sest et neid palju on. Ka näitas tema, kui petlikud meie meeled on: Kui ühe tuhandiku tera laseme maha kukkuda, siis ei kuule me midagi, kui ühe terve tera langeda laseme, siis on seda ka vaevalt kuulda, aga kui terve tonni teri maha kallame, siis kuuleme küllalt sahinat. Iga asi, ütles tema edasi, on alati nii hästi üks kui palju, sest et tal hulk osasid ehk jagusid on. Iga asi on ka otsatu suur või väike seda mööda, kuidas tema peale vaatame, suur tema osade ja väike tema mõõdu poolest. Inimene vaatab elevandi peale ja ütleb: "Mina olen väike ja elevant on suur", aga ta vaatab hiire poole ja ütleb: "Mina olen suur ja hiir on väike." Suurus ja väiksus ei ole siis muud midagi kui kõrvutamisest tekkinud mõisted. Ka tuleb igast suurusest ütelda, et tema teisest peab lahutatud olema.
Veel tähtsamad ja sügavamad on Zeno mõtted ruumist. Ta küsis: Mis on ruum? Vastus: Ei midagi. Aga kui ta midagi ei ole, siis ei ole ruumi üleüldse olemas. Aga ruum peab ometi midagi olema, sest muidu ei oleks temal mitte „ruum" nimi, vaid „ei midagi."? See on sügav mõte, mille põhjusel Zeno edasi küsib: "Kus on ruum? Kusagil peab ta ju ikka olema. Aga mis kusagil on, see on ise omakorda ruumis. Nõnda siis on ruum ruumis, see ruum jälle teises ruumis jne. Ruum on siis enne kui ta on, see on: tema on enne iseennast olemas; aga see ei ole võimalik, sellepärast ei ole ruumi sugugi olemas. Veel teisel viisil näitas Zeno, kuidas ruumi ei ole. Tema ütles, et ruum on igapäevaselt öeldud vahe kahe või mitme asja vahel; aga võtame need asjad ära, või veel enam, mõtleme, et asju üleüldse maailmas ega taevalaotuses ei ole, kus on siis ruum? Ruumi ei ole.
Kõige teravamad on Zeno mõtted sellest, et liikumist ei ole olemas. Nii hull, kui see mõte näib olevat, ei ole teda ometi keegi tänapäevani jõudnud tühistada ega seletada, mis liikumine õieti on, ehk küll meie silmad näevad, et asjad ja olevused liiguvad. Zeno ütles: Kui üks muna ühest kohast teise veereb, siis on see täiesti arusaamata, kuidas ta sinna jõuab; ta veereb esiti just pool maad sellest kaugusest, millest ta peab läbi käima; siis veereb ta jälle poole ja ikka jälle poole. Nõnda ei ole siis üleüldse liikumist, sest muna ei saa iial üle poole sest maast, mis temal veel veereda on. Siin seisab mõistus paigal, sest ta peab Zenole õigust andma, ja ometi peab mõistus jälle ise tunnistama, et liikumine on ja et veerev muna ka üleüldse enam võib veereda kui ette määratud kaugus nõuab, ehk küll siis lugu pooltega jälle uuesti tuleb.
Veel teisel sarnasel viisil püüdis Zeno näidata, et liikumist maailmas üleüldsegi ei ole. Ta ütles: Ka lendav nool seisab paigal. Aga kuidas on see võimalik, sest ta lendab ju edasi? Zeno tõendas asja nõnda: Kui nool lendab, siis seisab ta igal kohal, millest ta üle läheb, vähekese aja (kui ka tuhandenda osa ühest sekundist), nõnda ei ole siis liikumist. Paremini saame sest nõnda aru: Kui üks kubu õlgi kõrs kõrre kõrval maha laotatakse ja siis noolega üle lastakse. Nüüd on nool igast õlekõrrest üle läinud, see tähendab, ta on ühe õlekõrre kohal ka tuhandiku sekundi seisnud, teise, kolmanda, neljanda ja iga õlekõrre kohal niisamati, nõnda on siis ta üleüldse seisnud mitte liikunud. Siin on Zeno mõtete sügavus, mis imekspanemist väärt on, sest tänapäevani ei ole selle vastu jõutud midagi ütelda.
Nagu eleatlased, nõnda ei usaldanud ka Empedokles viit meelt. Üksnes jumaliku mõtlemise läbi jõuame tõe ligidale. Aga inimeste elu on lühike ja tume. Empedokles ütles: „Lühikesel saatusel, nagu tuulest aetud, usaldab igaüks üksnes seda, mis ta elus on näinud, aga leiab siiski, et ta eksiteed on käinud, otsib täit tõde, aga tõde ei ilmu mitte inimlikule kõrvale, ei silmale ega vaimulegi." Jumalik äratundmine käib „ühe" peale, see üks on: olemine, see on kõigi asjade saamine ja põhjus. „Ükski (Kreeka) jumalatest ei ole ilma teinud," hüüdis Empedokles, vaid jumal on ära rääkimata, igavene, kuuli sarnane, iseenese peal olev ja armastuse püha vaimuna kõigest, mis on, läbikäiv ja valitsev. Selle pärast on see tühi, kui arvatakse, et palju jumalaid on olemas. Maailma keskpaigast tungib armastus kõikidesse asjadesse, see on see vägi, mis köidab ja ühendab. Meie võime seda igal pool, aga kõige rohkem iseenestes tunda. Täis äranägemine või täielik tõde on aga üksi jumala teada; sest kõige loodud asja esialgne ilmsüütus ja puhtus on aja jooksul lõhe ja vihkamise läbi rikutud. Empedokles näib koguni uskunud olevat, et inimesed kord patu sisse on langenud. Sellest tulla võitlus, et esialgsed jaod on endid kuulist lahti ühendanud, kiusavad üksteist taga ja selle läbi sünnib uute asjade saamine. Selle järel räägib ta hingede rändamisest, millest lõhe ja õhkamise läbi tõusnud inimese-sugu üksnes jumaliku armastuse liginemisel ja osasaamisel võib pääseda. Sest ühesugust tuntakse üksnes ühesuguse läbi: Sellega on näidatud, et meie meelte läbi peame õppima, aga ka jumalikult mõtlema.
Empedokles õpetas maailma saamisest, et see nelja elemendi ehk põhjusolluse segamise läbi korda jõudnud nõnda, et need armastuse läbi üksteise külge tõmmatud ja põlgamise läbi lahutatud saanud. Armastus ja põlgamine on siin muidugi kõige laiemalt ja sügavamalt mõteldud: armastus on ühendamine, põlgus lahutamine. Armastuse valitsuskond on ikka olnud ja laguneb korraldades ja õnnestades ühte puhku laiemale, sest kõik täiuslikud hinged ühendavad endid temaga, ja üksnes madalad ja toored hinged põlgavad ja vihkavad alati. Põlgust ei ole õiguse pärast õieti olemaski, sest see on päriselt arvatud see olek, mis veel mitte pole täiuslikuks (armastuseks) saanud. — Iseäranis tähelepanna on eluavaldused. Need ei olnud mitte esiotsa nii täiuslikud, et nad kõlbelised olid seisma jääda, kuna kõik, mis sant, vigane ja nõrk oli, hukka läks. Sellega ütleb siis Empedokles, et kõik, mis elab, aastatuhandetel puudulisest olekust on täiuslikumaks saanud.
Nagu iga mõtlev lugeja on märganud, püüab Empedokles üksnes kuju ja pildi läbi asja seletada ja arutada. Kes aga sügavamalt järele mõtleb, see saab aru, et ta selle all üksnes mõistuse najal maailma saamisest ja olemisest kõneleb. Mõtleja saab aru, aga kes mõtelda ei oska ega viitsi, sellel jääb kõik tühjaks sõnade kõlinaks.
Atomistid.
Iga asja tähelepanemise juures võime midagi näha, kuulda, maitsta, haista, tunda, see on teise sõnaga, viis meelt toovad meile välistest asjadest sõnumid, ja kui meil viit meelt ei oleks, siis ei saaks meie välisest ilmast midagi aru. Aga kui ühest asjast üksnes meelte läbi kuju saaksime, siis ei teaks me veel midagi, mis need asjad on. Üksnes mõistus ütleb meile, kui laua, tooli, riide, raamatu ja muu peale vaatame, et see laud, tool, riie, raamat on. Seda teadet, mida mõistuse läbi asjadest saame, nimetame arusaamiseks. See on siis ühe olemuse ehk asja täielik arusaam meie mõistuses. Aga kui ühe olemuse osad, omadused ja iseäralised märgid ära jaotame, siis teame, et üks jagu neist on kaduv, teine jääv. Näiteks: kui puutükk ära põleb, siis ei jää temast muud järele kui tuhk, põrm, mingid osad või ükskõik, kuidas seda järelejäänud ainet nimetame; niisama sünnib iga teise asjaga või olemusega, mis kas ära põleb, ära mädaneb või muidu aastasadade ja tuhandete jooksul hukka saab. Neist jääb midagi järele, mis ära ei hävine ja millest pärast jälle sündsal kokkujuhtumisel kas eluta või eluga olemused tekivad, kui looja vägi ja jõud juurde astub luues ja kujundades, äratades ja elustades. Neid osakesi, mis olemustest jäädavad on, nimetas üks jagu Kreeka mõttetarkasid (a)atomiteks. Atom tähendab kreeka keeles ühte nii hirmus väga väikest osakest põrmukest, mida keegi enam mingisuguse riistaga ei või kaheks jaotada, ei lõigata ega lõhestada. Aga kus on siin piir? Olgu ka üks osake nii väike, et teda silmaga ei seletata, või võib siiski teda veel jaotada? Nii ütleb vist iga sügavamalt mõtleja. Jah, see'p see on. Siin lõppeb inimese mõtlemise võim otsa. Nii palju ütleb aga siiski mõistus, ei viimaks kõik, mis elab ja olemas on, niisugusteks põrmukesteks ehk aatomiteks saab ja aatom, teiselt küljelt vaadata, seesama on, mis olluseks nimetame, ehk mis eleatlased üleüldse olemiseks hüüdsid. Sõnast „atom" anti ühele seltskonnale mõttetarkadele nimi - atomistid.
Demokritos oli üks atomistidest. Ta õpetas õige sügavasti mõtlema, ja mitte igaüks ei saa tema mõtetest aru. Kõigi asjade aluseks paneb tema täiust ja tühjust. Täius on see, mis tõesti olemas on, aga tühjus see, mis midagi ei ole. Tühi ruum on aga niisama vajalik nagu aatomid, need on need kehakesed või ivakesed, mida keegi enam ei saa osadeks teha. Liikumisel on tühjust vaja, sest muidu ei ole liikumist; õhemaks- ja tihedamakssaamine on ka üksnes tühjuse läbi võimalik; kasvamine on toidu tungimine tühjadesse kohtadesse; üks anum, mis täis tuhka, mahutab enam vett enesesse, kui silmale nähtav ruum seda näib lubavat. Vesi tungib siis tuha vahedesse, mida me silmaga ei näegi. Siin on küll ütlemata jäetud, et „tühjus" ka võib täis olla, nimelt õhku või eetrit (see on taevaruumi ollus) ja et ka ilma tühjade vaheruumideta liikumine ja kasvamine võimalik on ja nimelt eest-ära-tungimise ja vahetuse läbi, siiski on see Demokritose mõte ometi õige.
Aatomid on, nagu öeldud, Demokritose arvamise järele kehakesed või ivakesed, mida ei saa jagada ja mille vahel üksnes näo, korra ja seisuse järele võimalik on vahet teha. Nende seisust tuleb muu olek, sest seis on nii suur kui nende suurus, ja suuruse kohane on nende raskus, mis neid alla langema ja koos korra läbi teiste aatomitega asjadeks sündima paneb ja ajab. Aatomite raskus on iseenestes. Aatomid on ilma ühegi mõju läbi sündimata või saamata, nemad on igavesed, nagu nende kiikumine, mis raskusest tuleb ja mille läbi maailmad maailmade järele sünnivad. Muidugi tuleb siin mitu kahtlast asja ette: Kas aatomid olid algusest ühesuurused või mitmesugused? Kuidas on, kui nad ühesugused, liikumine võimalik, ja kuidas on, kui mitmesugused, nendest maailmade ja asjade saamine või sündimine võimalik? Kas aatomite suurus tähendab üksnes kaalu või raskust? Kui nad „alla" langevad, siis peab selle tarvis jõud olema, mis neid tõmbab või tõukab; mis jõud see on? Kuidas võivad nii mitmesugused maailmad või asjad ühesugustest aatomitest sündida? Kõige selle peale ei leia me vastust. Aga Demokritos ütles ka, et see kõik mitte äranägemise asi ei ole, vaid et meie üksnes mõttega selle asja sisse peame püüdma tungida. Kogemata ei sünni ega saa midagi, vaid kõik peab nõnda sündima nagu see sünnib. See on looduse seadus. Selles mõttes leiame ka Joonialaste „üks" ja „palju" sees olemast. Demokritos ütles, et sest, mis midagi ei ole, ka midagi ei või sündida ega tekkida, ja et ka maailmas midagi hukka ei lähe ega hävine. Selles õpetuses leiame ka sedasama põhjusmõtet, mis koguni uuel ajal jälle on looduseuurijate läbi õpetatud, see on see õpetus, et suures ilma piirideta ja määramata maailma täiuses üks ainuke jõud valitseb, ja see jõud ei või iganes väheneda ega paljuneda, vaid jääb ühesuguseks, kui ta ka inimesi, loomi, taimi lähedalt kõiki asju sünnitab ja nendes ilmub.
Kogemata juhtumist ei ole olemaski Demokritose õpetuse järele, ja üksnes rumalad arvavad, et mis ometi midagi kogemata sünnib, just nii peab sündima, kuidas ta sünnib; üksnes igavene looduse sundmus on, mis kõike juhatab; seda sundmust nimetas tema kreeka keeles ananke. Et siin sees ülisügav mõte on, kes võib seda salata? Mõistlik mõistab, arulik saab aru. Demokritose äratundmise õpetus on selsamal põhjal. Tema ütleb: mis tõsi on, ei ole meil selge; üleüldse tuleb mõte meelesse-mõjumise läbi, ja et see meelesse - mõjumine üksnes muudetus (meie sees) on. See tähendab, et meelesse - mõjumised meie sees iseeneses tõed on, aga väljaspidi ei ole iga kord asi nii, kuidas meelte läbi märkame. Näiteks: Meie näeme (nägemise meele läbi) pimeduses, et meie ees midagi seisab, ja arvame, et see inimene on, aga pärast tuleb välja, et see puutüvi on; siin saame nüüd aru, et iseenesest midagi oleme näinud, ja see on tõsi, aga väljaspool ei ole asi mitte tõsi, ja alles lähem uurimine teeb meile selle selgeks, kuidas lugu tõesti on. Selle pärast on meil tarvis järele mõelda, ja uurida, sest üksnes selle läbi saame tõde teada.
Ka tema kombeõpetus on ilus, ja ta ise ei olnud mitte pahade kommetega mees, vaid kombeliku elu poolest puhas ja laitmatu. Tema ütles, et inimesel on hing, ja see hing on kõige kallim jagu meie sees ja on tule-aatomitest kokku pandud. Kõige suurem vara on rahulolemine, ja seda võime kätte saada, kui otsekohest keskteed käime ja kui meie mõttes puhtad oleme, aga mitte rikkuse ega suure vara läbi. Ei mitte üksnes tegu, vaid ka mõte peab puhas olema; kõige enam peame iseeneste eest häbi tundma, kui halba mõtleme. Targa mehe isamaa on maailma-üleüldsus. — Selle läbi, et ta hinge ütles tule-aatomitest olevat, näitas ta, et soojus kõige elu alus on ja et kui soojus lõppeb, siis elu saab otsa.
Pythagoras
Dante Alighieri taevakirjeldus oma Paradisos sisaldab Pythagorase numeroloogiat.
Pythagoras uskus hingede rändamisse ja ta ütles, et arv kõigi asjade olemus on. Tema õpetustest ei teata mitte palju, aga juba varsti pärast tema surma jutustati temast, et ta imelikul viisil olla sündinud, et ta Apollo jumala poeg olnud, et ta mitmel kohal ühe korraga oskas olla, et loomad ja jõejumalad teda austanud jne. Tema oli esimene, kes end kreeka keeles philosoph'iks (tarkuse armastajaks,ehk mõttetargaks) nimetas. Tema ütles, et ta mitte kuulsuse ega kasu pärast tööd ei tee, vaid et ta alati looduse peale vaatab. Öeldakse, et tema Egiptuse tarkust mõistnud, kuid paradoks on siin see, et Egiptuse preestrid ei jutustanud oma tarkust ühelegi võõrale.
Kui vana on "vabamüürlus"?
Pythagorase alustatud selts oli salaselts, kuhu uued liikmed alandamiste ja puhastamiste läbi sisse võeti. Iga liige pidi vanduma vait olla. Seltsis harrastati mateematikat, muusikat, keha liikmete harimist ja sügavamat järelmõtlemist, aga ka poliitikat.
Kommentaar: See salaselts ei erinenud kuigi palju tänapäevastest salaseltsidest, sest põhiolemus on neil kõigil üks. Teisest küljest, ei olegi vast õige küsida, kui "vana" on vabamüürlus, sest nende oma ametlikus ajaloos on see ilusasti kirjas. Ka maailma loomise number on neil enam-vähem täpselt teada (u. 6000 aastat tagasi). Millegipärast ma arvan, et see selts teab neid numbreid palju täpsemalt, kui muud maailma "tähtsad parukad". Nendelt võetud numbrite järgi võib ka maailma ajaloo numbrid suhteliselt täpselt paika panna. Ütlen siis täpsemalt. Pythagoras võis elada kõigest 300-400 aastat tagasi, juhul muidugi, kui ta üldse olemas oli. Sellest aga mõnevõrra hiljem.
Nüüd jõuangi selle juurde, miks see lugu siia üldse sündis ja mida ma kogu selle pika jutu taustal tegelikult öelda tahtsin.
Jumal on 1.
Pythagorase õpetuse pealauses on öeldud: Arvud (numbrid) on kõige asjade alused ja põhjus-mõtted, loodus on tekkinud üksnes arvude läbi ja tekib veel praegugi. Loodus ei ole muud midagi kui järelkuju arvude alguskujust. Kõigi arvude põhi on üks: 1. Iga asi, võetagu ka osasid tema küljest ära, on ja jääb ikka üksuseks, tema on üks, kasvagu või vähenegu tema. Aga ka terve maailm, milles kõik kõigis on, ei ole muud kui üks. Iga osa nii hästi tervest maailmast kui ka igast asjast, maailma osa on, on ka jälle üks. Kui kõik asjad jälle kokku paneme, siis saab neist jälle üks. Nõnda siis näeme, et "üks" kõige maailma ja kõigi asjade aluseks on. Nõnda on siis see „üks" maailmas see iseolev, püha, kõige ümber olev, õige ja mitte õige. Arv oli siis selle „ühe" läbi antud, teda leitakse igalt poolt loodusest. See üks, kui kõige asjade põhi, on Jumal ise.
Maailma on üles ehitatud duaalselt.
Üks Phytagorlaste tarkadest oli Alkmaion.
Alkmaion pani kümme juhtasja kirja. Need kümme juhtasja või juhtolu olid:
1) piiriga ja piirita,2) otsekohesed ja ebakohesed,
3) üks ja palju,
4) paremat kätt ja vasakut (pahemat ehk halvemat) kätt,
5) mehe sugu ja naisesugu,
6) seisivad ja liikuvad,
7) sirged ja kõverad,
8) valgus ja pimedus,
9) headus ja kurjus,
10) neljakandiline ruut ja viltu ruut (romb).
Et ka neis kümnes põhjusolus ikka 1 ette tuleb, mis kõige üle seisab. Iga esimene neist kahest näitab seda, mis ilus ja täiuslik on, ja iga teine, mis mitte täielik ei ole. Kõik need vastaspooled tulevad ühest, see on Jumalast. Piirita olek on tühi, õhu sarnane, määramata, kuhu sisse piiriga olek astub, see on üks ehk kõik. Selle läbi, et üksus vastapoolega kokku läheb, tõuseb aja ja ruumi paljus, ja et see on matemaatika järele seatud, tõuseb tema läbi terve maailm (kreeka keeles kosmos), mis muud ei ole kui Jumala (ühe) avaldus, kes tema üle valitseb.
Kõige mõõtmise põhjused:
Põhjuseks on punkt ehk täpp;kahe punkti vahel otsekohe tõuseb kriips ehk liin;
kahe ühetasase liini vahel tõuseb pind ehk lagedus;
lageduse poolt ülesse minnes tõuseb keha ehk tomp.
Siin näeme selgesti, pikkust, laiust, kõrgust ja - nende tõusmist, mida kolmeks ulatuseks kutsutakse, mida maailmas igal pool leiame. Kõige põhjus on ka siin jälle üks: 1, see on punkt, millest kõik ulatus tõuseb ja lõpmatuseni läheb. Sel viisil võime ka nende sõna mõista, mis nõnda oli: piiriga olu sees on piirita olu; s. o. üks ulatab lõpmatusest läbi. Nõnda ütlesid nad ka maailma tõusnud olevat selleläbi, et üks paljuks sai ja pärast jälle paljuses üks oli. Selle läbi seletasid nemad ka seda korda ja kokkukõla, mis nad maailmas ja looduse seaduses leidsid.
Nagu nad kümne vastapoolt leidsid, nõnda leidsid nemad ka:
seitse kõlavat keelt või häält ehk tooni,seitse juhatavat tähte taevas,
seitse häälega tähte inimese kõnes,
viis meelt inimeses ja loomas,
viis põhjusollust ehk elementi kehades,
viis korrapäralist olekut tompudes.
Kõige kõrgemaks põhjusolluseks nimetati tuld, mis maailma keskpaigas on. Maailma ääres olla jumaluse ase, ja selle ümber keeravad kõik maailma-kehad, mida pythagorlased ka kümme tükki ütlesid olevat:
kinnistähtede taevas,viis rändavat tähte,
päike,
kuu,
maa
ja viimaks vastamaa (?).
Pythagorlased ütlesid, et kesktuli kõigest läbi käib. See tähendab, et kõigil asjadel maailmas on elu sees, mida nemad ka n. ö. astme moodi numbritega 1 kuni 10 tähendasid. Inimeses on hing, keha kokkukõla ehk arv, see on, et kõik, mis kehalik on, arvu läbi tõuseb, siis on see keha liigutav põhjus, mis väljast keha sisse tuleb ja temast jälle ära läheb. Hing iseenesest on üksus, s. o. see on üks ainuke olemus, kreeka keeles monas, aga selle monase olek ei ole täiuslik, vaid on puudulik, nagu kõik maailmas, ja hing ise ihaldab sellest puudulikust olekust välja saada.
Hingel on kolm külge:
1) kurjus ehk kiirg-himu (?),2) mõistus,
3) aru.
Üksnes kolmest neist omadustest tõstab inimest üle loomade, s. o. aru, sest kurjust ja mõistust on ka loomadel.
Pythagorlased olid nõnda öelda rüütlisoo alustajad, sest et nemad oma tarkuse pärast suurest hulgast rahvast endid hakkasid ära lahutama salaseltsi. Nemad vihkasid sellepärast suurt hulka rahvast, sest et see ennast ikka ennemalt rumalamate ja tühipaljaste inimeste poolest juhatada lasta, aga mitte kõige targemate ja kõige paremate inimeste poolest, ja et ta mitte ise mõtlema õppida ei viitsi. Phythagorlastel on veel palju tarku sõnu ja õpetusi igapäevase elu tarvis, nõnda näiteks:
* meie saame paremaks kui jumalate juurde läheme;* meie peame elu jumalate juhatusel ära elama ja täitma nagu ühte tööd, mis meile teha on antud,
* meie ei tohi oma elu enesetapmise läbi mitte lühendada,
* himude vaigistamist ja nende vastu võitlemist,
* viha vähendamist,
* truudust armastuses ja sõpruses,
* kindlat meelt ihulistes ja vaimsetes raskutes
* ja muid voorusi püüdsid nemad keha harjutamise ja peale selle muusika, nii kui ka karistuse ja õpetuse läbi enestele saada.
Kokkuvõtteks.
Kui see "vana-aja" salaseltsi liige teadis sellist tarkust, mida eelpool ainult põgusalt ülejäänud avalikkusele on kirjeldatud, siis võib julgelt oletada, et kuskil tänapäeva salaseltsis, keegi teab seda samamoodi nagu Pythagoras ja mida meie ainult kaudselt oletada ja tuletada võime. Küsimus on ainult üks: millal hakkasid inimesed proovima "jäljendada" esimest korda tõeliselt Jumala loodud maailma?
Vabamüürlaste kaitseks pean midagi ka ütlema. Ma olen mingis loos neid inimkonna kõige nõrgemaks lüliks pidanud, aga siin ma võisin eksida. Suur osa inimestest on "purulollid", see pole tegelikult õige termin, pigem siis "joonistatud inimesed", siis need "targad" ja info valdajad pididki põranda alla pugema, et neid piltlikult öeldes "programmi" alusel risti ei löödaks. Kuid see oli siis. Tänapäeval võivad asjad juba väheke teistmoodi olla ja ega mul ei ole põhjust ei tegudes ega sõnas kaitsta midagi, mis on salajane ja inimkonna hüvanguks seitsme luku taha peitu pandud. Siin aga jõuangi jälle algusesse tagasi. Kui kõik on "mäng", mida iga inimene individuaalselt peab ära lahendama, siis on see ka mõistetav. Nemad kontrollivad, et mäng läheks plaanipäraselt ja inimesed peavad ise selle mängu või puzzle kokku panema. See on väga raske maailm ja kellelgi pole kerge. Ega ma ei kiida seda, mis siin toimub ja kuhu asju juhitakse. Kui saaks, siis kaotaks kogu plaani ja kõik salaseltsid, aga see pole minu teha. Seni aga tuleb hakkama saada. Teisiti võib ka selle kohta öelda. See on puhas kurjus. Miks aga kurjus valitseb? Ka sellest on juttu olnud.
Võib ka vabalt olla, et mitte mingisugust Phythagorast (võibolla ka teisi) ei olnudki olemas. Isegi vanades tekstides jutustatakse võimalusest, et ta võis kogunisti Apollo poeg olla. Apollo aga oli jumalus või midagi taolist. Kuidas siis Phythagoraski kehvem sai olla? Lisaks räägiti midagi tema oskusest olla mitmes kohas ühekorraga. Kui ta mõistis 1 ja 0 saladust, siis ilmselt polnudki see tema jaoks mingi probleem ja selliseid kutsutigi jumalateks. Ilmselt on kuskil Vatikanis või tont teab kus, senini olemas mingisugused paberid või juhendid Jumala maailma kohta, mis kuidagi on sealt välja lekkinud või lekitatud ja jutt on pööratud kõik tagurpidi, ent siiski saab nendest juttudest välja lugeda väga paljut.
Huvitav tähelepanek veel mõttetarkade kirjutistest. Mitmel pool väideti,
et Jumal on "kuuli" sarnane. Kuidas nad seda arvasid endid teadvat
olevat või millest see tuleb, seda ei selgunudki. Piibel
teatavasti ütleb, et Jumal tegi inimese oma näo järele, kuid nagu teada,
ükskõik, mida Jumala või maailma kohta uskuda, siis kõigis
teadetes on vähemal või suuremal määral pettust sees.
Jumala maailm.
20. sajandil võeti kasutusele binaarkood või binaarsüsteem (ühed ja nullid). Järsku, ei tea kust, said inimesed jälle targaks.
1 - õige, tõene,
0 - vale, väär.
Ehitati esimesed arvutid, mis täiustuvad ja lähevad aasta-aastalt järjest keerulisemaks. Kahendsüsteemi põhiliseks kasutusalaks ongi ARVUTID. Arvutitega saab aga virtuaalselt mida iganes luua...
Inimene (või tont teab kes) proovib kopeerida Jumala loodud maailma ja on võtnud "Jumala Maailma" aluseks. Ainus häda on see, et viimasel ajal on eirama hakatud Jumala olemasolu ja uue paradigmaga proovitakse maailmast jumal välja juurida. Üks tegeleane ühelt maailmakuulsalt foorumilt, teab äkki kõneleda, et varsti on inimene ise jumal ja naeruvääristab uskumust kuskil pilvel istuvast halli habemega vanakesest. Ma usun, et need poisid seal pole lollid, aga lollideks peavad nad enamusi inimesi vist küll. Kes aga loll on või muidu mittetaipaja, sellest ka eespool kirjutasin. Põneval ajal elame, eks näe, mis tulevik meile toob ja kui kaugele maailma looja sellel asjal minna laseb. Teisest küljest aga, kui see on plaani osa, mida me siis teha saame? Heal juhul lükata seda, mis on vääramatu, edasi 10, 20, või isegi sadakond aastat.
LÕPP
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar