Goethe ja Schilleri vaimud Kuressaares

Sattusin lugema huvitavaid artikleid ühest väga huvitavast mehest, kes muu seas oli ka pidanud Kuressaare linnapea ametit 20. sajandi algupoolel. Spiritism ja sellega tegelemine oli sellel ajal väga moes. Tänapäeval ollakse ikka kaunis lahjaks jäädud, pannakse aiva kaarte, ei enamat. Kuigi mina ise pean vaimudemaailmaga kontakti saamise otsimist mõttetuseks ja suisa ohtlikuks, kuid sellel alal on kindlasti olnud väga teadlikke tegijaid.
Üks suurmeister sellel alal oli Artur Conan Doyle, kelle vastavaid kirjutusi olen lugenud päris mitmeid. Tema oli selle ala meister, kuid nüüd tagasi algava loo juurde.
Loo peakangelane härra Henriksen (mõnel pool ka Heinrichsen) tegeles spiritismiga ja oli ühenduses ei kellegi muuga kui Schilleri, Goethe, Kristuse ja teistega. Ta võttis vastu ja kirjutas nende dikteerimisel paksu paki teisest ilmast saadetud luuletusi ja romaane. Ilmselt vedelevad need käsikirjad veel tänapäevani kuskil ämblikuvõrkudest täidetud Kuressaare Kubermangu tänava mõne vana maja pööningul, sest käsikirjad ei hävine (Bulgakov, Meister ja Margarita). Või siiski hävinevad, sest need pole sellest ilmast pärit. Uskuda või mitte? Kõike ei peagi uskuma ja ega tollel ajalgi ei usutud, aga algavas loos toob ta välja mõned sõnumid, mis ta teisest ilmast olevat saanud, ja need on vägagi huvitavad ja intrigeerivad. Mõtteainet on. Ja mõtteainet on ka selle üle, mida arvas asja kohta arst. Nimelt, tollel ajal usuti, et taoline automaatkirjutamine eksisteerib tõepoolest, kuid vaimude maailma asemel võtab automaatkirjutaja ühendust iseenda alateadvusega. Loo lõpetuseks paneb arst diagnoosi algava loo peakangelasele, kuid teisest küljest, millise diagnoosi saaks see arst ise tänapäeva arstide käest? 

 

Vaimude erasekretär jutustab.

Kuigi elevus on juba vaibumas, tõotab Saaremaa pealinn Kuressaare omal viisil veel tänavu kaua anda kõneainet. Nimelt sai hiljuti Kuressaare endine linnapea ja omaaegne advokaat E. Henriksen ettepaneku Berliini kirjastusärilt „Concordia", milline äri tahab oma kirjastusel anda välja ei midagi vähem kui spiritistlikul teel Goethe ja Schilleri vaimude poolt Henriksenile dikteeritud draamasid. Henriksen, kes tuntud meie vanema spiritistina, ja kes sel alal katsetanud juba veerand aastasada, väidab, et tal on korda läinud luua suhteid endiste suurvaimudega, kes nüüd liiguvad vaimuderiigis. Nende heade suhete tulemusena tal nüüd olevat läinud korda hakata sarnaste kuulsate kirjameeste, nagu Schiller, Goethe j. t., erasekretäriks ja vaimud käivat järjekindlalt temale oma uusimaid teoseid dikteerimas. Muidugi, paljud muigavad ja ei taha uskuda sarnastesse üleloomulikkudesse asjadesse, kuid on ka uskujaid, üks kindlamaid mehi viimastest, Saaremaa koolivalitsuse esimees Steinberg, äratas oma tutvuste kaudu asja vastu huvi saksa kirjastajate keskel ja nüüd nii polevat sugugi võimatu, et mõne aja pärast ilmuvad Berliinis trükituna teosed, mille autorid juba aastakümnete eest teise ilma rännanud, kuid sealgi pole loobunud kirjanduslikust tegevusest. Esialgul tuleks sarnasel puhul kirjastamisele Henrikseni poolt kirjapandud draama „Hullumeelsed", viies vaatuses, mille autoriks pole keegi muu kui Schiller'i vaim.
Külastame seda omapärast meest ta kodus, Kuressaares, Kubermangu tänaval. Henriksen kurdab, tal ei olevat mahti kuidagi oma majapidamisegi asju korraldada. Nii palju olevat tegemist vaimude erasekretärina, et kuidagi kõigega ei jõua toime tulla. Ka majanduslikud raskused kippuvat end tunda andma, kuid mees on kindel, et draamade valmimisel ka temagi seisukord paraneb. Nimelt ei Schiller ega ka Goethe ei tahtvat kumbki teises maailmas mingit tasu oma teoste eest ja jätvat honorari täiesti vaevatasuks oma sekretärile Kuressaares.
Kesk igasugustest antiikmööblitest tulvil töötuba jutustab Henriksen oma tööst. Kuigi ta spiritistina olnud tihedas kontaktis surnute vaimudega juba aastaid ja isegi aastakümneid, tutvus maailmakuulsate saksa kirjanikkude vaimudega olevat alles täiesti värske. See algas alles möödunud aastal, mil kõik ajalehed tõid pikki kirjutisi Goethe 100-aastase surmapäeva puhul. Henriksen istus sagedasti õhtuti oma kambris ja arvas kuulvat eriti, kuidas ta surnud vanemad ilmuvad tema juurde juttu vestma. Mitte üksi vaimude riiki puutuvaid küsimusi ei käsitleta sarnasel jutuajamisel hauatagustega. Ühel õhtul istunud Henriksen, ta enda seletuse järele pisukese laua ääres oma isaga juttu ajades. Kõne kaldunud ka just päevakorral olevatele Goethe mälestuspidustustele. Isa vaim küsinud sel puhul, et kas Henriksen ei taha vast isiklikult Goethega paar sõna juttu puhuda. Muidugi ei olnud agaral spiritistil midagi sarnase võimaluse vastu ja mõne sekundi äraolemise järele teatanudki isa vaim: „Sain kätte, härra Goethe tuleb silmapilk." Nii olnudki. Henriksen kuulnud, kuidas Goethe tervitanud teda saksakeelse neljarealise salmikuga ehtsal luuletaja kombel. Vaim teinud kohe juttu, et kas Henriksen ei tahaks panna kirja meistri uuemaid teoseid ja need elavatele edasi toimetada. Käsutanud siis kohe, et võtku aga mees pliiats ja paber ning hakaku värsse paberile laduma. Esimese veerandtunni jooksul olevat olnud juba kaheksa salmi kirjas. Nüüd aga olevat mõlemad juba harjunud nii koos töötama, et kulub neljarealise salmi kirjapanemiseks vaevalt poolteist minutit. Goethe vaim olevat nii agar dikteerima ja puistavat riime nagu varukast, nii et ta sekretäril vahepeal vaevalt jätkuvat aega pliiatsite teritamiseks. Nii on ta seni usaldanud Henriksen'ile umbes 1300 salmi oma luuletusi teisest maailmast, mis kõik käsitlevad hauataguse elu saladusi.
Millegipärast meeldivat surnud kirjanike vaimudele just nimelt hr. Henriksen Kuressaarest. Viimase enese seletuse järele olevat ta suhetest Goethe vaimuga saanud kuidagi haisu ninasse ka Schiller'i vaim ja tulnud tellima, et kas ei aitaks Henriksen ka tedagi oma uuemate teoste saatmisel elavate maailma. Schiller palju luuletustega siiski enam ei tegelevat. Seni ta olevat dikteerinud ainult 747 salmi. Päris võistlus läinud aga surnud kirjanike vaimude vahel lahti, kui Goethe olevat teinud juttu draama kirjutamisest.
Hakatud öösiti, kui kõik Kuressaare linn on juba puhkamas, tasapisi panema kirja draamat „Surm", mis kavatsetud viievaatuselisena. Sellest on kirjas 440 suurt poognat. Siis aga seganud end vahele Schiller'i vaim, kes vahepeal kaasvaimude käest oli kuulda saanud Goethe suurtest kavatsustest - maailma veel hauatagusest üllatada draamaga.
Schiller hakanud nüüd tellima, et tema tahaks ka omapoolt ühe viievaatuselise draama dikteerida. Olnud suuri arutamist ja sekeldusi surnud meistrite vaimudel omavahel, kuni nii kokku lepitud, et vahepeal Goethe dikteerib Henriksen'ile oma luuletusi edasi, ta draama pannakse aga seniks kõrvale ja ennem valmib Schilleri „Hullumeelsed". Töö lõpetamiseks ei kulu ka enam palju aega. Neli vaatust on juba valmis ja neist mõned pikemad monoloogid olidki saadetud Berliini kirjastusele „Concordiale" tutvumiseks, kes nüüd tahtvat endale saada koguni Goethe ja Schilleri hauataga valmivate teoste avaldamise ainuõigust. 

Teosed, mida suurte meeste vaimud dikteerivad, on järgmised: 

1) Goethe dikteerib 5-vaatuselist draamat „Surm" (Der Tod). Seni on kirjutatud 660 lehekülge.
2) Schiller dikteerib 5-vaatuselist draamat "Hullumeelsed" (Die Jrrsinnigen). Sellest on kirjutatud 7278 lehekülge, praegu on käsil 4. vaatus.
3) Pushkin dikteerib romaani värssides "Kangelane" (Geroj), seni on kirjutatud 720 värssi.

Vaimude erasekretär, on kõike seda jutustades sattunud hoogu ja toob oma sõnade kinnituseks välja mitu piiblipaksust pakki käsikirju. „Need siin on Schilleri omad ja neid teisi dikteerib Goethe!"
Kuna olevat juba ette tähtis, et inimkond teaks suurte meeste hauatagusest tööst, siis hr Henriksen on heal meelel valmis lubama neisse pilku heita. Eriti heaks peab ta ise „Hullumeelsetest“ monoloogi, milles vaimudemaailma esindaja manitseb mässama hakanud rahvahulka. Stseeni peategelasest vaim ei jäta naeruvääristamata ühtki eluavaldist. Eriliselt terav ta on rahvasteliidule (ÜRO) ja ristiusule, milline vaade Schilleri vaimu seletuste järele pidavat valitsema kogu surnuteriigis. Kristlasi nimetatakse monoloogis, mille pikkus üle kümne käsikirja lehekülje, korduvalt hullumeelseteks.

„Olete hullumeelsed, kui usute Kristuse sõnu, kui ta seletanud, et tema veri peseb teie patud. Looja ise on küllalt vägev, et ilma igasuguste vahetalitajateta patte andestada. Olete hullumeelsed, kui usute, et üks kurjategija võib teisele ta patte andestada..."

Draamas nimetatakse Kristust korduvalt maailma suurimaks kurjategijaks. Schilleri vaim seletab seal ka, miks see nii on. Vaimudemaailmas olevat kõigile teada, et armas jumal on valinud Kristuse, kes oli ainult lihtne Maria ja Joosepi poeg, oma volinikuks maa peale, et ta teeks imetegusid ja nende varal aitaks inimeste südameid võita jumalale. Neitsist sündimise juttu ei tunnistavat vaimud. Nii leidub ka draamas lause: „Jumalal pole olnud, ega saa ka kunagi olema siin maa peal ei poegi ega tütreid."
Nagu juba öeldud, vaimudemaailm seletavat, et Kristus oli maa peal läinult jumala saadikuna volitatud tegema imetegusid. Kristus aga pole jäänud talle ettenähtud piiridesse ja hakanud end nimetama jumala pojaks, hakanud patte andeks andma, milleks tal volitused puudunud jne. Selle karistuseks siis jumal andnudki ta vastaste meelevalla alla ja lasknud ta hukata. Praegu kannatavat Kristuse vaim hauataguses riigis kõige raskemini ja viimaseks kohtupäevaks alles jumal mõtlevat välja erilise karistuse, millega nuhelda meest, kelle õpetuse läbi 2000 aasta jooksul hulgad miljonid inimesi on sattunud valeteedele. See karistus tulevat õudsem, mis tabab ühtki teist patust. 

Märkus: Ühes teises, üks aasta hiljem (1934) ilmunud artiklis aga väidetakse, et Henrikson on Kristuse vaimuga kaks korda ühenduses olnud, kus Kristus on andnud talle huvitavaid andmeid oma päritolu, sündimise, kasvatuse, töö ja tegevuse kohta. Osa neist teadetest läheb ühte piiblist tuntud asjaoludega, osa aga on täitsa uudsed ja valgustavad paljusid seniseid tõekspidamisi sootuks teisiti.  

Ka Schilleri praegu poolikuna seisev draama „Surm" käsitavat samasuguseid teemasid ja olukordi vaimudemaailmas, ja tegevustik ise on kantud surelikkude maailma.
Kas on aga siin tegemist tõesti Schilleri ja Goethe vaimudega? Võimalik ju, et keegi vaimudest esineb lihtsalt kuulsate kirjanike nimel.
Eksimist ei pea Henriksen kuidagi võimalikuks. Ei usu, et keegi teine võiks dikteerida talle nii sügav-filosoofilisi asju, kui need on. Ja pealegi iga väikene vaim ei suudaks töötada nii intensiivselt. Ilma ainsagi parandusteta vaimud dikteerivat terve öö.
„Oi suured tööd on meil veel ees. On juba olnud rääkimisi, et nende draamade lõpetamise järele kohe alustame uutega. Kui oleksin täiesti vaba majanduslikest muredest ja vanadus ei kipuks peale tulema, siis suudaksin kindlasti aidata surnud suurte meeste vaimudel saata maailma paljugi teoseid, mille kasulikkus inimkonnale määratu."
Vanadusega ei olevat siiski just nii suur mure. Saladuslikul näol seletab Henriksen, tal olevat lootusi, kui täidab korralikult vaimude nõudmisi, et need talle ta noorusegi veel tagasi annavad.
Vesteldes omapärase mehega, on kulunud juba paar tundi ja Henriksen muutub silmnähtavalt ikka närvilisemaks. Nähtavasti on lähenemas aeg, mil ta jälle peab võtma pliiatsi ja paberi, et asuda erasekretärina teise maailma vaimude teenistusse. Teeme minekut, kuid veel teel kõlavad kõrvus sõnad oletatavast Schilleri draamast „Olete hullumeelsed, te inimesed, kes usute…

Hr. Hendriksen, kes Kuressaarele nii rohkesti annab kõneainet, oli omal ajal samas linnas maksuinspektoriks, ajutiselt isegi Kuressaare linnapea ja töötas saksa okupatsiooni ajal juristina kohtute juures ning hiljemgi advokaadina. 

Praegu tal enam pole mahti sarnasteks maiseteks toiminguteks. Kuigi mõned kipuvad kahtlema, kas spiritisti mõistusega kõik korras on, leidub teisi, kellele sarnane kahtlustus tundub otse teotusena. Viimased tuletavad meelde, et Henriksen, kellele omal ajal isegi tavalise palvekirja kokkuseadmisel puhttehniline külg raskusi teinud, ei suudaks ise omast peast kunagi sarnaste võrdlemisi puhtastiililiste teostega hakkama saada, kuigi viimased tunduvad vast sisult vanamoelistena. Just vananenud stiil tõendavatki, et siin tegemist tõesti saksa omaaegsete suurkirjanike vaimude sünnitusega. Ka peavad end mitmed niivõrd headeks Schilleri ja Goethe teoste tundjateks, et endistes ja „hauatagustes" töödes leiavad palju iseloomulikult ühist.
Vähemalt ülalnimetatud Saaremaa koolivalitsuse juhataja on kindel Henrikseni võimetes hauataguste suhete sõlmimisel. Kuid ka teisedki saarlaste pealinnast ei jäta tunnustamata populaarsust, mille oma spiritistlike juttudega on omandanud kummaline mees. Nii tänavu ei valitud Kuressaare „suvekuningaks" keegi muu kui hauataguste usaldusmees Henriksen.

Teine lugu.

On olnud aegasid, kus säärastele ettekuulutustele isegi suurt tähelepanu pöörati, nii on paljud vanaaja valitsejad ja väejuhid enne sõjakäike ja muid tähtsamaid toiminguid ennustajate juures käinud ja alles soodsate ennustuste korral tegevusse astunud oma kavatsuste teostamiseks. Muuseas räägitakse, et ka maailmasõja päevil sakslaste ja liitlaste vägedes üksikute sõjaoperatsioonide puhul mõningaid ennustusi salapärastelt vaimuvõimudelt on tehtud, mis olevat ka täide läinud.
Üldiselt on aga teadus hauataguse elu ja vaimudemaailma olemasolu ja saladuste suhtes alles lapsekingades. On palju asju ja nähtusi, mille olemasolu meile tunda, kuid mida meie seletada või kasutada ei oska. Inimese uuriv mõistus püüab aga selgust muretseda ka neisse asjadesse, mida tänapäeva teadus veel ei mõista.

Kes ei tunne Kuresaares pikka, kuivetut, pikas mantlis härrat, kel tema jalutuskäikudel on alati kaasas tema jahikoer. Selleks härraks on endine kauaaegne maksuinspektor Ernst Heinrichsen, kes viimasel ajal oli vannutatud advokaadi abi. See mees on kaua aega vaimudeküsimust uurinud ja katseid teinud vaimude-maailmaga ühenduse loomiseks, küll meediumide abil, küll ilma, kasutades seejuures igasugu meetodeid, mis temal vastava kirjanduse kaudu teada, samuti teiste spiritistide kogemusi. Härra Henriksenil on korda läinud mõningaid tulemusi saavutada, mille põhjal tema julgeb võivat otsustada, et vaim ei sure, vaid elab edasi ja vaimuga on võimalik kontakti luua. Kauaaegsete katsete kestel on Henriksenil, nagu ta kinnitab, läinud korda paljude isikute vaime kutsuda välja ja nendega kontakti luua. Seanssidel on vaimude nimed, päritolu, vanadus, elukutse, mõnikord ka usk jne. paberile üles märgitud, samuti muud kõnelused ja vaimude seletused, seejuures selle isiku käekirjaga, kellele vaim end ilmutanud. Mõnikord on ilmunud tuntud isikute vaimud, teinekord aga täitsa tundmatute. Nii on kord ilmunud kaupmees Vorobjev Irkutskist, räbalakorjaja Steves Philadelphiast jne, kellest vaimude-väljakutsujal varem aimugi polnud. Küsimuse peale, miks võõras vaim ilmunud, seletas Steves, et „Teie kutsuv tahtejõud tõmbas mind siia ligi", üldtuntud isikuist on Henrikseni katsetel ilmunud muuseas Heinrich Heine, Goethe, Rasputin j. t. Kuna Heine ainult oma nime paberile kirjutanud, luuletanud Goethe juba umbes 20 aastat tagasi ühe oma „algupärase luuletusegi", mis seni kuskil ei ole ilmunud. Goethe, kellel kaks nime Johann-Wolfgang - esinevat ainult Wolfgangi nime all, kuid seejuures mitte unustades „von'i" tiitlit, nii siis Wolfgang von Goethe. Oma isaga ja emaga, samuti naisega olevat Henriksen sagedasti ühenduses. Vaimud enamasti soovivat, et neid sagedamini välja kutsutakse, kuid olevat ka sarnaseid vaime, kes välja ei taha tulla või siis välja ei pääse. Üldiselt olevat Henriksen tähelepanekute ja vaimude seletuste järele hauataguses elus umbes järgmine olukord:

Kõigi surnute vaimud elavad edasi, kuid see olu ei ole reaalsus, vaid illusioon. Vaim kujutab enesele ette, et ta läheb sinna-tänna, teeb seda-teist, räägib millegi üle kellegagi jne. Vaimud on umbes 5000—10000 suurustes rühmades, kus valitseb täielik distsipliin. Vaimud on liigitatud inimestel maapeal olnud elukutsete järele: vaimulikud iseliigis, käsitöölised iseliigis jne. Vaimudel kestavad edasi need huvid, mis neil olid maapeal: jahimees käib jahil, sepp töötab sepikojas jne. Kõik vaimud püüavad edasi areneda ja täienevad täiuse poole. Ausal inimesel on aus vaim, kelmil kelm vaim, kes on valmis petma ka teda välja kutsudes. Vaimude seas on neid, kel vabadus ilmuda kutse peale, kuid on ka neid, keda välja ei lasta ülemuse poolt. Sarnaseil puhul on aga võimalik kontakti luua vahemeeste kaudu, kuigi harilikult ainult lühikeseks ajaks. On rida vaimusid, kes väga teenistusvalmis ja heameelega vahendaja osa etendavad. Sarnaste vahetalitajate kaasabi olevat ka Henriksen vahel kasutanud.
Henriksen on varemalt rohkesti kordaläinud katseid sooritanud hambaarst Reicheli abil, kes olnud suurepärane meedium. Nüüd teeb Henriksen katseid üksinda. Tema kutsub välja vaimu, kellele esitab küsimusi, laskub siis ise täiesti neutraalolekusse, seades enese ette lauale paberi. Ilmunud vaim juhtivat siis Henrikseni kätt. Käsi hakkab liigutusi tegema ja kirjutab pliiatsiga või tindiga paberile selle, mis vaim tahab kirjutada. Selle meetodi ütleb Henriksen olevat siiski primitiivse spiritismi alal, kuna suurema harjutuse tagajärjel olevat võimalik isegi vaimu kõnelusi kuulda ja veel suurema edu korral ka kujusid näha, nii et vaimu võib katsetaja näha ning kuulda, nagu omasugust isikut. Lõpuks olevat vaimu võimalus näha ka teistel isikuil, kes katsete juures viibivad. Isiklikult ei olevat Henriksen oma katsetes veel nii kaugele jõudnud. Ainult üks kord on ilmunud nähtavale tundmatu vaimu käsi, mida ka temaga katse tegemise juures viibinud isik näinud. Viimane kohkunud nii ära, et tulnud seanss kohe lõpetada.
Viimast korda katsetanud Henriksen 8. aprillil. Hea tuju ja tervise juures olles mõtelnud ta kord jälle oma naise vaimuga kontakti luua, soovides naise soovile vastu tulla tema vaimu sagedamaks väljakutsumiseks. See olnud umbes kell 7 õhtul, kui laua taga istudes ja paberilehte valmis pannes katsega alanud. Varsti ilmunud naise vaim. Selle järele loonud Henriksen kontakti ka oma isa vaimuga. Jutu isaga lõpetanud, tulnud talle järsku meelde, et Eestis väga palju Goethest kirjutatud tema 100. surmapäeva puhul. Seepärast tekkinud Henriksenile mõte isa vaimult küsida, kes sel Goethe vaimuga kokkupuutumisi on olnud ja mida Goethe teeb. Küsimise peale vastanud isa, et tema Goethega rääkinud ei ole, kuid lisanud, et „Sinu ema on temaga rääkinud". Isa vaim küsinud siis omakorda pojalt Henriksenilt, kas poeg soovib Goethe vaimuga rääkida. Jaatava vastuse saanud, käskinud isa vaim poega veidi oodata. Umbes poole minuti järel ilmunud isa vaim uuesti ja selle dikteerituna kirjutanud Henrikseni käsi paberile saksa keeles järgmist:

„Mu armas Poeg! Su soov teostub kohe. Härra von Goethe on kohe su juures. Ma lahkun sinust, et mitte segada. Võta hea sulg, et sellega võiksid kirjutada kõik, mis härra von Goethe sulle ütleb. Nüüd ela hästi, mu hea ja armas poeg. Sinu vana isa."

Kohe selle järele kadus isa vaim ära ja ilmus Goethe vaim. Henrikseni käsi kirjutas nüüd:

„Tere, härra advokaat. Ma olen teie vana tuttav Wolfgang von Goethe. Palun teid, austatud härra Henriksen olge nii lahke ja öelge kõigile inimestele, kes ametis minu pühitsemisega, et see on tarbetu armastusvaev, kuna vaimud hauataguses ilmas vähe hoolivad sellest inimlikust nõrkusest. Minge Weimari ja öelge seda inimestele. Ma olen kaugel eemal neist asjadest. Ma tahan üksnes, et inimkond saaks täiuslikumaks. Spiritismi-stuudium on mulle väga sümpaatne tegevus ja ma palun, kui see võimalik, mind sagedamini kutsuda, et te sellega saaksite rohkem tõendusi vaimude olemasolust ja inimeste edasielamisest pärast surma. Minu töö siin koosneb praegu enamikus sellest kuidas inimene end saab edasi arendada. Inimene on loodud Jumala, kõikvõimsa näo järele, kuid inimesed on oma päritolu kohta välja mõtelnud kõiksuguseid rumalaid teooriaid. Need kõik on selge rumalus. Darwin oma teooriaga inimeste sugulusest ahvidega on täielikult eksiteel. Jumal üksinda teab inimeste päritolu saladuse. See teadus tuleb jätta Jumalale täiesti üksinda. Nüüd dikteerin teile mälestuseks mõned väikesed värsid (toome siin need kui „algupärandi" saksa keeles). NB! Võib esineda vigu sõnades, kuna ajalehe trükikvaliteet on väga halb:

Mein Freunte es däucht mir so ost,

Das Liebe Dein Herz Dir verwundet,
Doch nimm sie als Bürde, wie Du es erhofst
Und spende auch selbst, was Liebe befundet.
Dein Herz ist so frei und gibt Dir genug
Von allen den Gütern des Lebens,
Doch rechne nicht immer, ob dabei Betrug,
Ob Lüge und Wahcheit; es ist ja wergehens.
Wenn Menschen sich lieben,
So denken sie ost,
Das Liebe und Treue dort möglich,
Wo Menschen sich sehen alltäglich.
Doch dieses ist Jrrtum und schmergt sie ost sehr.
Wenn bitt're Enttäuschung sie finden;
Ein Rat nur ist möglich und dieser ist habe —
Das Menschen in Liebe erblinden.
Ich liebte die Welt, ich liebte das Welt.
Ob schön, ob jung, ob verlogen;
Die Worte sind Rauch, sind ohne Berbleb.
Auch mich hat die Menschheit betrogen.
Dein Eifer, o Freund, ist Lohn mir genug
Für all’ meine Leiden und Schmerzen.
Die Beister und Seelen, sie sind kein Betrug
Sie künden Dir Wahrheit von Herzen.
Ich setze die Forscher als eigenes Gut
Und zoll' ihnen Achtung und Ghre;
Doch sparet die Kraft und das teure Blaut. —
Das dien' Tuch als wichtigste Lehre!
Jetzt komm' ich zum Schlutz'
Und reich' Euch die Hand;
Nehmt dieses als Abschiedsgrutz
Von Goethe, der Euch gekannt.

Wolfgang von Goethe.

Tõlge:

Mu sõber, see tundub mulle nii imelik,
See armastus haavab su südant,
Kuid võtke seda kui koormat, nagu te loodate
Ja annetage ka seda, mis leitakse olevat armastus ise.
Su süda on nii vaba ja annab sulle piisavalt
Kõigist elu hüvedest,
Kuid ärge alati arvutage, kas see on pettus,
Kas valed ja tõde; see on läbi.
Kui inimesed armastavad üksteist
Seda nad sageli arvavad,
Et armastus ja lojaalsus on seal võimalikud,
Kus inimesed näevad üksteist iga päev.
Kuid see on viga ja teeb neile sageli haiget.
Kui kibe pettumus neid leiab;
Ainult üks nõuanne on võimalik ja see on see -
Et inimesed muutuvad armastuses pimedaks.
Ma armastasin maailma, ma armastasin maailma.
Kas ilus, kas noor, kas valelik;
Sõnad on suits, neil pole jääki.
Ka inimkond on mind reetnud.
Sinu innukus, sõber, on mulle piisav tasu
Kõigi minu kannatuste ja valude eest.
Kaaslased ja hinged, nad ei ole petturid
Nad räägivad sulle tõtt oma südamest.
Panin teadlased enda varaks
Ja näita neile austust ja lahkust;
Kuid säästke oma energiat ja kallist raha. —
See on kõige olulisem õppetund!
Nüüd jõuan lõppu
Ja suruge kätt;
Võtke seda kui hüvastijätutervitust
Goethelt, kes sind tundis.

Sellega lõppes kontakt Goethe vaimuga. Henriksen seletab, et tema arvates oli see kindlasti Goethe vaim. Muidugi on võimaik, et siin keegi kelm vaim käis ja pettis, nagu oleks tema Goethe vaim. Sarnaseid pettusi on ka varem ette tulnud, kus vaim ilmub ja nimetab ennast teatud isiku vaimuks, kuid pärast kontrollides selgub, et tegemist on olnud pettusega. Seekord aga arvab Henrikson, et pettusega ei võiks tegemist olla, kuna tema oma isa vaim Goethe kohale saatis. „Ometigi siin midagi on" seletab Henrikson, „luuletus on paberil, keegi tema on loonud ja dikteerinud, ise mina seda ei oleks teinud, sest ma pole luuletaja." Kogu selle kirjutise ja luuletuse peale on umbes 25—30 minutit aega kulunud," seletab Henriksen.
Toome siin ka ühe teise luuletuse, mille Goethe vaim 20 aastat tagasi dikteerinud ja mille üles kirjutanud Henrikseni kaaskatsetaja hambaarst Reichel meediumina ühel spiritistlikul seansil Kuresaares:

Wir, Seelen, wir schweben und schwirren under,
Bald über Erde und bald über Meer;
Und sind die Menschen uns freundlich gefinnet.
So erscheinen wir stets gut und geschwind.
Darum, meine Herr'n Ihr forscht nur geduldig,
Der Forschung wird ernst werden von allen gehldigt.

Tõlge:

Meie, hinged, hõljume ja sumiseme all,
Nüüd üle maa ja nüüd üle mere;
Ja inimesed on meie vastu sõbralikud.
Nii et oleme alati head ja kiired.
Seetõttu, härrased, uurige lihtsalt kannatlikult,
Kõik kaaluvad tõsiselt uurimistööd.

Kas ja kuipalju kogu seda „Goethe vaimu lugu" uskuda, selle jätame lugejatele mõtelda. Loole oleme ruumi andnud eeskätt kui kurioosumile.

Arsti diagnoos

Et lugejaile täie asjalikkusega selgitada, mil viisil teostub sellise „vaimu diktaat," pöördusime tuntud pealinna närviarsti poole, kes kokkuvõetult seletas järgmist: Siin pole tegu mingi üleloomuliku nähtega ega ilmutisega „teisest maailmast." Teaduses nimetatakse sellist nähet automaatseks kirjutamiseks, mis on seletatav täiesti loomulikkude psüühiliste asjaoludega. Automaatse kirjutamise võib teatava harjutamise järele ära õppida peaaegu igaüks. Ainult ühe isiku juures teostub see kiiremini, teise juures harjutamine nõuab rohkem aega. Tuleb vaid käsi asetada pliiatsiga paberile ja jääda ootama. Lõpuks saabub moment, kus käsi hakkab liikuma alateadvuse juhtimisel täiesti automaatselt, kritseldades paberile sõnu, lauseid ja terveid lehekülgi. Tuleb ette isegi juhtumeid, et sel moel sünnivad päris korrapärased värsid. Sel moel saadud tekst on täiel määral alateadvuse produkt, mille väärtus ei saa tõusta kõrgemale enda vaimsest tasemest. Sellega ongi seletatav, et kõlavate nimedega „vaimude" poolt dikteeritud teosed enamasti on üsna nõrgad ega küüni kunagi „dikteerija“ seni tuntud teoste tasemele. Tõsi küll: inimestel, kes kirjanduslooga või mõne surnud kirjanikuga hästi tuttavad, õnnestub mõnel puhul automaatselt kirjutada asju, mis omavad mõnikord sarnaseid jooni „autori“ enda teostega. Aga see sarnasus ilmneb ikkagi vaid välispidises asjus, mitte kunagi aga tuumas. Spiritistide ringis hoitakse käsikirjadena tihtilugu „pärast surma loodud“ teoseid kirjanikelt ja mõttetarkadelt, aga need on kas vana labastunud korrutamine, või üsna väärtusetu sõnade mulin.
Automaatset kirjutamist kasutavad mõnikord ka närviarstid oma praktikas, et tuua päevavalgele seda, mis patsiendi alateadvuses pakitseb. Sel moel on selgitatud nii mõnigi kord asjaolud, mis tekitavad inimese raskeid hingerikkeid. Sest automaatse kirjutamisega saadakse ju lõppude-lõpuks ikkagi väljendada vaid iseennast.
Veidi jämedakoeline, kuid seda iseloomulikum automaatsele kirjutamisele on juhtum kellegi kuressaarlasega, kellele Henrikseni „loorberid“ ei andnud rahu. –Tema saab ja mina ei saa! Too mees istus ühel õhtul laua taha, võttis pliiatsi ja paberilehe ning jäi ootama „vaimu.“ Terve öö ootas, aga käsi ei liigutanudki. Aga vastu hommikut siiski „vaim“ saabus ja käsi kritseldas paberile kaks sõna: Mine s…le! – Niisugune kasvatamatu vaim! Aga tegelikult oli lugu nii, et mees oli „vaimu“ ootamise õhinas tõepoolest unustanud käia teatavas kohas. Alateadvus juhtis sellele lõpuks tähelepanu.  

LÕPP

Allikad:
Päewaleht, nr. 114, 27 aprill 1932
Sõnumed (1931-1933), nr. 179, 19 august 1933
Päewaleht, nr. 192, 15 juuli 1934
Tallinna Post, 20 mai 1934