Eesti ja Soome rahvaste muinasaeg uues valguses.
Avaldame amatööruurija töö,
mis vahest mõningate järeldustega
on läinud liig kaugele,
kuid võib tabada ka senitundmatut ajaloolist tõtt.
Oleks soovitav, et järgnevad read
leiaksid kaalumist ka teadlaste poolt.
Toimetus.
Kust põlvneb meie rahvas ja millal ta asus siia, sellel lasub pimeduse-linik. Kõik senised ajaloolased, meie ja Soome omad ning välismaised, lepivad oletusega, et oleme veetnud mitmeid aastatuhandeid poolnomaadi elu kas Altai või Uurali piirkonnas nn. Soome-Ugri rahvaste perena ning Läänemere rannikule jõudnud kas 1. või 4. sajandil pärast Kr. Uuemal ajal mõned, võib-olla puhtrahvuslikel põhjusel väidavad, et oleme siin juba 8000 aastat või vähemalt sellest ajast, mil jääajastu jääpiirkond taganes siit.
Käesolevaga esitatakse avalikkusele hoopis uus vaade sellele küsimusele. Kui ülaltoodud arvamised suuremajao soomesugu rahvaste kohta, mis Venesse jäänud, ehk võivadki õiged olla, siis n.n. Läänemere-soomlaste kohta mõningad väga kaaluvad andmed sunnivad asuma hoopis erinevale seisukohale. Vähemalt eestlaste, ja arvatavasti ka Karjala rahva suhtes. Nende lähtekohaks ja algkodumaaks tuleb pidada Indiat.
Sellele veendumusele viib meid suur hulk ümberlükkamatuid tunnistusi, millele seni ei ole tähelepanu pööratud.
Sellekohase toimepandud uurimuse tõukeliseks aluseks oli raamat „Munda-Magyar-Maori" by F. A. Uxbond, published by Luzac u. Co 46, Great Russell Street, London, 1928. Selles Uxbond terve argumentide-seeriaga tõestab, et ungarlaste-magyaride algkodu oli Indias ning nende sugulasteks tuleb pidada nn. Munda rahvaid Põhja- ja Kesk-Indias, kuid ka Polüneesia saarestiku maoore, kes samuti on India päritoluga.
Raamatus muu seas käsitellakse Vana-India teist suurt algrahva peret, nn. Tamuli või Dravida rahvaid (Tamul, Telugu, Canares jt), kes praegu elavad. Need olevat mitmetuhande aasta eest elutsenud hoopis põhjapoolsemais India osas, koos ja segamini Munda rahvastega, ning nende suguharude nimetused olevat olnud Kharria, Sakka ehk Takka, Kuro jt. Neil olevat olnud maakohtade ja linnade nimed nagu Sakala, Sangala, Taksila, Ravalpindi, Kalinga jm.
Uurijale-eestlasele hakkab kohe silma sellaste nimede suur sarnasus Eesti kohtade nimetustega. Sellest algaski uurimine. Kuid kõik oletused purunesid sellele fenomenile, et tamuli (dravida) rahvad on tumedat, peagu musta tõugu ja ainult põhjapoolseimad rahvaosad mingit segatõugu.
Uurija arusaamatus kestis, kuni tuli appi juhus. Uurimise materjali hulgas oli ka Buddhausu katekismus inglise keeles, kus on võrdlemisi rohkesti toodud sõnu, termineid ja väljendusi paali keeles, s. o. Vana-India aariapärases kirjakeeles, milles Buddha-usu lõunaharu teaduslikud raamatud kirjutatud ja mida peetakse Sanskriti teisendiks.
Paali keeles algas silma Buddha isikuga seotud paljude nimede ja sõnade sarnasus eesti keelega. Näiteks nimed: Rahula (Buddha Poeg), Ehanna ehk Khanna (tema teener), Robune Kanthaka kuninga (Buddha isa) linn Kavila-vastu, mis asetses Rohini (nüüd Kohana) jõel jne. Samuti on mitmete muude mõistete väljendused meile arusaadavad, näiteks ägama (loe aagama) = hakkama, Buddhagama = Buddhaks (tema käskusid täitma) hakkama. Ning siis on Buddha enese poolt koostatud neljarealine värss tema õpetuse olemusest, kus viimane rida on nii: Etam Buddhanusasanan. Lahutades selle lahti, saame: Etam Buddhan usa sanan (= see on Buddha usu sõna).
Sessamas katekismuses mainitakse, et imperaator Asoka (valitses umbes 250 a. enne Kr.) soodustas Buddha usu viimist õitsengule ja selle eest muude kiitusnimede seas teda hüüti ka nimega Pjyadisa, mis muidugi tähendab „Püha isa".
Pisut edasi kõneldakse, kuidas Asoka poeg ja tütar said Buddha munkadeks ja viisid usu Ceyloni saarele, kus siis valitses kuningas Devanampjytissa, abikaasaga Anula. Kuninga nime lahutades üksiksõnadeks saame Devanam pjyt issa = Taevane püha isa.
Nüüd, lüües lahti Brockhaus’i ja Efroni sõnastiku vene väljaande, leiame Ceyloni nimetuse all selle saare geograafiliste nimede hulgas meie eesti omad: Pikk-Aadam (mägi), Kala oya (jõgi), Maha (jõgi), Pedro-Tallahalla (mägi), Samanella, Sumanakuta, (= Taevaskoda), Kirihallpolla, Totapolla (kõik mäeharjade nimed), Kalani (jõgi), Malvatta Oya (jõgi) jm, kusjuures saare vana nimetus on Singhala ja tema rahva nimetus sinhalid ehk sinhaleesid.
Sinhaleeside sõna all leiame, et selle rahva vanakeele nimetus on „elu“ ehk „helu" keel ja tema kirjakeel on üle 2000 a. vana. Ning et sinhaleeside rahva päritolu ja keele kohta on teaduse-maailm seni ikka alles seletamatu mõistatuse ees (puhtatõuliste sinhaleeside arv on üle 2 milj.). Ja et sinhaleesid on ammu tulnud Indiast, kusjuures üks nende rahva suguharu peab end hilisemate kolonistide järglaseks, kes a. 643 enne Kr. tulnud Gangese orust, Kirde-Indiast.
Seda avastust arvesse võttes, saab selgeks kõik muu, kui uuesti minna tagasi materjalide ja arutluste juurde, millest tähtsamad nimelt eelpooltähendatud Uxbondi raamatu andmed ja argumenteerimise viis, siis raamat „A Pageant of Asia, a study of three civilizations, by Kenneth Saunders, London: Humphrey Milford, 1934, eeltähendatud katekismus, siis „Comperative Grammar of the South-Indian Family of Languages, by R. Caldwell, London 1913, ning artiklid mitmesuguste märksõnade all eeltähendatud Brockhausi entsüklopeediast (märksõnad: India, Buddhism, Dravida, Ceylon, Sinhaleesid jm.), kui ka Andree suur kaardiatlas.
Eesti rahva esivanemate kauge minevik nende materjalide ja esialgsete uurimiste najal paistab meile nii:
1) Meie esivanemad tulid umbes 4000 — 6000 aastat enne Kristuse sündi Kesk-Aasiast (Turaanist) Indiasse lääne poolt Himaalaja mäestikku (läbi Afganistani), kuna Munda rahvad (Magadha, Munda jt.) tulid umbes samal ajal või varemgi ida poolt Himaalajat. Nad sobisid hästi üksteisega ja nende riigid, rahvad ja suguharud asetsesid kõrvuti või üksteise vahel. Kuna ungarlaste esirahvaid Uxbond nimetab ühise tehnilise terminiga Munda, siis meie rahva esivanemate suguharude kohta tarvitagem allpool nimetust Kaleva kui samuti puht terminus technicus't.
Nad lõid õitsva kultuuri, neil olid linnad, riigikorraldus, põlluharimine ja tööstus, kaubandus. Neil õitses meresõit ja kaubandus kaugete maadega ning kolonisatsioon nii lähedale kui kauguste taha. Asumaad: Kaldeas, Sumeris (Mesopotaamias), Malai saarestikus, Indohiinas, Aafrika rannikuil.
Usk - kuu ja päikese kummardus, templid ja hiied; tarkuse, elu ja loova jõu sümbolid: madu (uss), phallur ja pühad loomad. Personifikatsioone: Ukko - Taevane isa, Akka - Maa Ema, Tana (Täna) nende poeg (Päike, kes igapäev uuesti sünnib). (Seda Urbondi järgi.)
2) 2000 a. enne Kr. s. tungisid Indiasse aariad (loode poolt). Algas pikk võitlus kahe rassi vahel, ühelt poolt alul alles poolnomaadid ja veel värskejõulised aariad ning teiselt poolt kultuurist ja India kliimast juba nõrgenenud Kalevad ja Mundad. Lõpuks aariad jäävad ülekaalu. Järgneb Kaleva ja Munda osaline segunemine aariatega ning kultuuri uus ajastu, usundi põhjalikum väljaarenemine (brahmanismi), kastide kujunemine, Kaleva-Munda aadli ülevõtmine aariate poolt ja lihtrahva allasurumine alamatesse kastidesse. Samal ajal leiavad aset Kalevate ja Mundade mitmekordsed emigreerumised Indiast, osalt: aariatega võitluse tagajärjena. Nii on pilt Uxbondi ja entsüklopeedia andmete järgi.
3) 6. sajandil enne Kr. - Buddha elutöö, budismi tekkimme, mis ei tunnusta kastide korda. Võitlus vana brahmanismi ja budismi vahel. Uued emigreerimised muu-seas Sangala prints Vatu-Guning organiseerib laiaulatuslikke emigratsioone küll maad mööda loodesse, küll Vaikse ookeani saarestikele, üks osa Singhala (Ceyloni) saarele, kuhu (Singhalasse) aga juba ka ammu enne oli olnud emigratsioone. (Andmed Uxbondi ja entsüklopeedia järele).
4) Vahepeal on Kaleva suguharud osalt asetunud lõunapoolsesse Indiasse, surudes tagasi ikka lõunasopi poole dravidaid (tamuleid), osalt nendega segunedes. Nii tekivad tamuli (dravida) praegused valge-musta segatõulised ja nüüdsete tamuli keeltega rahvad lõunas, kel olnud samal ja hilisemal ajal (pärast Kr. s.) omaette kultuurid ja hiilgeajad. Ka Põhjapool aga Kaleva rahvaste keelemurrakud iseseisvatena enam ei esine, vähemalt kirjakeeles mitte, vaid ilmnevad ainult nende keelte tugevad jäljed sanskriti ja eriti paali aariapäraseis kirja keeltes, nagu eelpool katekismusest nägime.
Kõigi autorite eksitus seni on seisnud selles, et Kaleva erinev element India etnograafias neil on jäänud tähele panemata. Nad on pidanud tamuleid (dravidaid - lõunapoolseid tõmmutõulisi ulatuvaiks Põhja-Indiasse). Seda Kaleva ja puht-tamuli elemendi samastamist on põhjustanud see asjaolu, et kalevate segunemise tõttu tamuleiga, viimaste keeltes esineb Kaleva element. (Selle punkti väide põhjeneb ainult käesoleva kirjutise autori oletusel, kuid võimaldab seisukorra seletamise).
Siitpeale ei esine Indias enam Kaleva elementi puhtalt, vähemasti riigiorganisatsiooniliselt ja kultuuriliselt loomingult. Mis Põhja - ja Kesk-India alamarahva massides. näit. Gangese oru muhameedlaste hulgas, järel on endistest Kaleva rahvastest, seda me ei tea. Tulevik võib siin avastada üllatusigi.
5) Singhalas (Ceylonis, nüüdne Sri-Lanka) aga on säilinud üks Kaleva rahvaid rohkem puhtamal kujul. Ja igimuistse kirjavaraga üle 2000 a. vanustes Buddha kloostrites, mida keegi kunagi ei olevat rüüstanud. Mida singhallaste arhiivid meile nüüd jutustada võiksid, see oleks rohkem kui huvitav.
Näiteid nende sõnadest:
Amma ehk Emma (ema).
Akka (vanem õde).
Mama (mina).
Tata (isa, taat).
Anya (=äi, vanem vend).
Devanam Issa (taevane isa).
6) India manner aga on alates Buddha ajast, elanud üle lugematute võitjate sissetunge ja valitsemisi. Kuid mitmedki korrad on India pikemaid või lühemaid aegu olnud jällegi omaenda valitseda, kas suure koondatud riigina või isekeskis purelevate väikeriikide näol, ning koondatud riigina on olnud hiilgavate kultuuride loojaks. Nende kultuuride kandjaks aga on olnud juba segarahvad ja segakeeled. Uks hiilgavamaid õitsenguaegu oli Asoka Suure valitsemine ühendatud India üle (ilma tamuliteta lõunas? 3. sajandil enne Kr. s). Kirjakeeleks siis oli paali keel. Asokoli säilinud rohkesti paalikeelseid tekste mälestussammastel. Veel hiilgavam oli Guptade (Kupu, kreeka keeles Kottos) dünastia ajaärk 4. ia 5. sajandil pärast Kristust. Need olid India tolle hiilgeaja teadusi, kunste, kirjandust, mille hiljem tõid Euroopasse araablased algebra ja üldse matemaatika, eriti numbrite detsimaalsüsteem, astroloogia, muusika ¼ ja 1/8 toonides, täiuslikem draama, nagu Kalidasa geniaalsed teosed (näit. Sagundala). (Andmed Saundersi raamatust.).
7) Millal, millise emigratsioonilainega lahkusid Eesti rahva esivanemad Kalevad Indiast, see on tuleviku uurimuste selgitada. Et me aga Indias oleme olnud, selle tõenduseks toodagu järgmised argumendid, umbes, nagu seda teeb Uxbond magyaride suhtes:
a) Kogu India pindala on kaetud eestipäraste kohanimedega, vahelduvalt hilisemate muupärastega. Väikeselgi India maakaardil on kümnete kaupa nimetusi, millel meiekeelne juur ja lõpp -la, -va, -vara, -veri, -konda, -na jne. Terve hulk, kindlasti sadadesse ulatuv arv India kohanimetusi aga kordub Eestis puhtal kujul, sest esivanemad tõid kaasa need nimetused. Näit. Ravalpindi (meil Ravala, Revala). Ambala (Ambla), Sakala (ka meil), Sangala (Sangaste), Kalanga (Kilingi), Sindi (ka meil), Godaveri (Kodavere) ja lihtsalt Ristna, Koyalkonda, Jamkandi, Hubli, Varada. Mandle, Purna, Kohana, Talamba, Tartuma jne. Kuid sama on Malaisias, Indohiinas, osalt Birmas, isegi Aafrikas. Ülem-Birmas on linn Kaleva puhtal kujul. Indias leidub Kaleyan ja muid teisendeid.
b) India Kaleva suguharude mitmed nimed korduvad meil maakondade nimetustena, nimelt Kharia (meil Harju, Soome Karjalased). Saka (Sakala), Kuru (Kuressaar, Kuramaa). Viro (tähendas Indias kõrgemat seisust).
c) Usundi, legendide, kommete ühtlus, mida siin ei mahu kirjeldama. Ometi Ukko, Akka, Tana, mõisted ja nimed, taeva = tähestiku mõisted (näit. Linnutee, aga mitte piimatee, nagu see viimane esineb kõigis nn. indo-euroopa keeltes), madude-kummardamine jm. Hr Masing ajakirjas „Eesti Kirjandus" 1910. a. kõneleb, et koduste madude pidamine olnud meil (ja Soomes) laialt moes alles 100—200 aasta eest, ja temagi veel olevat näinud seda.
d) Mitmed meie ja Soome vanaluule kujud ja seiklused saavad mõistetavaks alles India silmaga vaadates. Näiteks Sampo aarde lugu ning sangarite retked vägeva ja arvuka Põhjala rahva juurde. Mitte vaene ja tühi Lapimaa, vaid Tiibet oma kuulsate nõidadega Himaalaja taga oli see Põhjala, kus valitses Louhi-eit. Paali keeles Lokot tähendab maailma. Kalevalas Lokotar on Ilmaneitsi. Ja Sambuaare ise. Prof. Setälä paari aasta eest ilmutas hiigelraamatu „Sammon Arvoitus" (Sambu mõistatus), kus otsib ja toob mitusada versiooni tema tähenduse seletamiseks ning on lasknud otsida isegi Siberis ja Tiibetis Sambu tähendust. Aga Gangese jõel (tema üks haru on Cogra jõgi) tagapool temasse Jamuna suubumist oli Kahi riik (linnad Kahi ja Varanasi) ning veel kaugemal ida pool asus Anga suguharu, linnaga Sampa. Ning Indohiinas Kamboya (Buddha katekismus käsib hääldada Kamboya, mitte Kambodsha ja meil on Kambja) maal on Kampase jõgi ja sood ning ka sõudepaadid hüütakse seal shampas. Tänavu „Kalevala" 100-aasta juubeli puhul soomlastel kõlbaks järele mõtelda oma Karjala pardasuude inspiratsiooni-allikate üle.
8) Meie rahva rännakute määratlemisel ei oleks vist ülearune pöörata tähelepanu ühele vanale kaardile, mis kujutab suure Pärsia riigi piire a. 525 enne Kr. Seal on Pärsia põhjapiiril märgitud Seytheas, kuid Bakashi (Kaspia) ja Ortana Palas (Uural) järvede vahel (s. o. Kaspiast ida pool ja Uuralist lõuna pool) on märgitud: Issedones, Sacae, Chorasmia.
9) Muuseas Buddha põlvnes Saka suguharust ja jutlustas paliseeritud Saka murrakus. Mis sest, et Sanskriti ja Paali teadus ütleb Buddha olevat aariate Saka suguharu kuninga poeg.
Uurijale on asi täiesti selge. Kõike materjali ei mahu aga siin kohal tooma. Et käesolevaga esitatud ja põhjendatud seisukohta võiks teadus omaks võtta, on vaja üksikasjalisi uurimusi. Seepärast nüüd on kord teadusmeeste käes.
Meie otseste esivanemate kaugema mineviku nn. Soome-Ugri (õigem Eesti-Ugri ehk Kaleva-Munda) väga pikk ajastu möödus mitte Uurali või Altai tühjadel lagendikel vegeteerimises, vaid Indias ja selle ümbruskonnas. See ajajärk kees täis suurt tegevust ja tsivilisatsioonilist loomingut.
Milline katastroof või muu määramatu jõud paiskas Põhja-Indiast Himaalaja lähedalt, ja eriti veel just Gangese suudme ja Vaikse ookeani lähedate rannamaade rahvad Europasse Läänemere randa, on raske mõista. Näib aga, et see oli võitluses alla jäänute põgenemine sõbralikult sisse-lastud, kuid hiljem end kõrgemaks rassiks kuulutanud aarialaste kastide süsteemiga pealesurutud orjaikke alt põhimõttel, et maailmas on veel ruumi küllalt. Põgenes vist veel teisigi suguharusid, nagu Vadja, Mordva jt. Seda lasevad aimata mõned märgid, näiteks kohtame Vana-India kohta käivais raamatuis sõnu „muru", „muruva" ja tamuli keeles sõna „vadja" tähendab põhjakaart.
Põgenenud on isegi arianiseeritud suguharusid, kelleks tuleb pidada Läti ja Leedu rahvaid. Tõult on nad mõlemad puhtad Kaleva rahvad, nagu seda võis aimata alati. Kuid seda on ammugi tunnustanud isegi saksa teadlased Kemke ja eriti Kossinna ning ka Schlüter. Nad tunnistavad. et antropoloogiliselt ja rahvuspsühholoogiliselt on mõlemad rahvad alal hoidnud oma „soome" algupära.
Mitte siin, vaid Indias juba on nad arianiseerunud. Mitte eestlased pole neilt laenanud sõnu oma keelde, vaid mis neil sõnavarast on meiega ühist, seda on nad ise oma endisest Kaleva rahvaste keelest sekka jätnud aarialastelt ülesvõetud keelde. Langeb ära nende pidamine mingeiks põliseiks siinseiks „balti rahvaiks".
Muinas-India suur minevik ja rikas ajalugu on ka meie minevik ja ajalugu. „Kalevala" sangarrunod ja „Kalevipoja" lood on rahva mälestus Muinas-Indiast. Ka Taara on sealt ja on kujunenud sõnast Tana-Roa, mis tähendab Suur-Tana. Need on oletused kitsamas piiris.
Laiemas piiris aga tekib uurimisel läbivõetud materjali najal oletus, et muiste, ütleme 10 000 aastat tagasi, valitses tolleaegset maailma suur ja keelelt ühtlane valge rass mitteaarialaste valge rass, ja nende keskkohaks oli India. See rass kõneles Kaleva rahvaste keelt.
Selle rassi rahvad olid kaugelt suuremad maailmavallutajad, kauplejad, valitsejad kui seda kunagi suutsid olla omaaegsed roomlased. Kuid selle rassi mentaliteedis ei olnud vägivalda teiste tõugude ja rahvaste vastu.
Nad olid ka oma aja kõige suuremad meremehed, nad valitsesid meresid ja ookeane (India ja Vaikne ookean ning kõik ümberkaudsed mered). Tänini on meiekeelseid nimesid täis kogu India, Birma, Assam, Indohiina, Malai määratu saarestik, Aafrika rannad ja Kesk-Aafrika. Muidugi olid nad samuti Araabias, Mesopotaamias, Väike-Aasias, kuid et viimaseist on üle voolanud hiljem nii palju uusi rahvaid, siis endised nimed neis mais on peagu kõik kadunud. Kuid teame sumereid ja akkaadlasi, ammoniite jt. Ja Euroopas pelasgid Kreekas, etruskid (ruskid) Itaalias, baskid nüüdsel Prantsusmaal ja Hispaanias. Ka Muinas-Egiptuse kultuuri põhjendajad näivad olnud olevat Kaleva rahvad, enne semiite. Põhja-Euroopas ja Põhja-Aasias teame samuti mitmeid „soome" suguharusid, kus aga looduslike tingimuste tõttu ei saanud tekkida tsivilisatsiooni.
India ümbruses ja kogu Aafrikas on neid nimesid säilinud hulkadeni ja imestusega võib neid tänapäev sealt lugeda suurtel, täielikel maakaartidel, isegi otse Kesk-Aafrika südames vahest tüüpilisemalt veel säilinult.
Kui ei juleta sellele mõistatusele läheneda kõige avarama pilguga, siis jääbki see lahendamatuks, ühe suure valge kaduva rassi saladuseks.
Nõnda on see. Mis sest, et sissetunginud metsikud barbarid, looma nahk alles põigiti ümber kere, oma Rig-vedades kõike on teisiti kirjeldanud ja võltsinud on. Mis sest, et nad maailma ja tsivilisatsiooni algust arvavad vaid tollest päevast, mil nad ise esimest korda nägid tsivilisatsiooni valgust Kaleva rahvalt ja täninigi suurem osa Läänemaadegi teadlasi seda truult järele jorutab.
Kuid meil oleks põhjust pidada end selle kaduva rassi allesjäänud liikmeiks. Ja teada, et mõnigi kord rahvad ja rassid elavad läbi uuestisünni, regeneratsiooni, olgugi vahest väiksemas ulatuses.
Kas selles teadmises ei võiks toime tulla meie rahvuse uuestisünd, oma suure mineviku teadmises, või kõigi praeguste Balti rahvaste uuestisünd ja ühinemine?
On kõneldud lääne- ja ida-kultuuri ja -mentaliteedi sünteesi loomisest. Kes tohiks seda osata paremini kui Balti rahvad, kes küll on läänestunud, kuid veres kannavad India muinasmaailma suure kultuuri pärimusi?!
Etam Buddhan usa sonam.
Mägi Kurdla.
Allikad:
Päewaleht, nr. 17, 17 jaanuar 1935
Päewaleht, nr. 18, 18 jaanuar 1935
Päewaleht, nr. 19, 19 jaanuar 1935
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar