Katkend raamatust "Üksik hunt" - Mõte

Hetkel olen vähem ajaloo teemasid uurinud ja olen selle asemel sukeldunud raamatute kirjutamisse. Mul on tegelikult kaks raamatut pooleli ja hakkasin veel lisaks hoopis uut raamatut kirjutama, mis suuresti põhineb minu elul ja mälestustel. Kuid ütlen ette ära, et see pole kaugelt valmis ja seda ma ka lähitulevikus ei plaani avaldada. Kirjutamisega on see häda, et vahel tekivad sellised lühemad või pikemad pausid. Algul hakkan suure õhinaga kirjutama ja kirjutan teinekord juba kondikavagi valmis ja siis tuleb paus ning ei taha seda teemat pikka aega edasi puudutada. Nii ka selle uue raamatuga. 

Üks hoopis teistsugune raamat on mul põhimõtteliselt valmis, kuid see on ühe õpilase käes, kes õpib raamatute köitmist, küljendamist, trükkimist ja üldse kõike sellega seonduvat ja võibolla kunagi saab see ka paberile. Kuid see ei ole minu kirjutatud vaid olen selle kokku pannud ägedast informatsioonist. Millest täpsemalt, ei ütle! Kuigi ma olen seda kuskil põgusalt maininud. Miks ma ei taha sellest rääkida, on see, et kohe ilmub kuskil välja keegi, kes on sarnase raamatu kirjutanud. See lihtsalt on nii. Matrix just nii toimetab. Kes siis poleks kuulnud Da Vinci kuulsat ütlust "midagi muud" tegemise kohta. Inimene teeb midagi, tavaliselt kõik ebaõnnestub, kuid kui midagi õnnestub, siis hakkab seda usinusega tegema. Kui see aga lõpuks hästi välja tuleb, siis jäljendavad teised seda kiiresti ja siis teeb inimene midagi muud. Kogu kavalus on selles, et teha midagi muud.

Eile lõin siis arvutikaane lahti ja võtsin hoopis ühe oma vana armastuse ette ja panin mõne rea sinna kirja. Ma tavaliselt kunagi ei punnita, et midagi kirjutada. Kui mul mõtet või ideed ei ole, siis ma seda ei tee. See lugu aga tuli ise mu juurde (kõik lood tulevad) ja tundsin, et oleks vaja see kuidagi ka kirja panna.

Mõte

Piiblis kirjeldatakse maailma loomist umbes sedasi: Alguses oli sõna, mis hõljus vete pääl. Tegelikult on eesti keelses piiblis midagi tõlkes kaduma läinud, sest täpne tõlge sellele ideele või väga suurepärasele kirjeldusele maailma loomisest peaks olema hoopis: Alguses oli mõte, mida alg-kreeka keeles väljendati sõnaga - logos. Ja siit tegelikult kõik pihta hakkabki. Inimese või siis üksikindiviidi elutee või elu, mida indiviid ise omale keeruliseks elab ja sõlme keerab. Ma ei saa öelda, et see elu sõlme keeramine on paha, üldse mitte, aga kes neid sõlmi oma mõttega muudkui suuremaid ja umbsõlme punub, et kas sellisel tegevusel on mõtet? Seda teemat kirjeldada on mõnevõrra raske, kui ma ei tooks sinna kirjeldusse sisse saatust. Saatuse teema juurde ma tulen hiljem tagasi ja seon siis lõplikult kõik otsad kokku, millest moodustub tervik, mida peaks suhteliselt lihtne mõista olema. 

Kuidas aga mõistab inimene maailma loomist, kui piibel annab selle jaoks ainult kolm sõna: Alguses Oli Mõte. Mina, kui neid sõnu loen, tulebki kujutluspilt täiesti tühjast, alles loomata maailmast, kuid ometi on seal midagi, mida seal veel olla ei saaks. Selle kujutluspildi juures näen ma valgust ja ka vett, ülejäänud on tühjus. Vesi mõistagi tekib mu kujutlusse sest samast jätkulausest: "mis hõljus vete kohal." Aga proovige mõelda veel ette poole. Kuidas sai mõte olla olemas enne maailma loomist? Mina seda osa praegu siin kirjeldama ei hakka, vaid lähen oma elu juurde tagasi ja toon sellest kaasa ainult mõtte olemuse, mida ma proovin kirjeldada ja joonistan näitlikustamiseks mõne pildi juurde. Selle lühikese teemaga peaks siis mingi aimdus tekkima, et kuidas mõte kujundab üksiku hundi elu inimese saatuse joonel. Sedakorda ma ei joonista mitte arvutis vaid paberile, sest nii tundub lihtsam olevat. 

Kuidas inimene, üksik hunt, indiviid, oma päeva õhtusse veeretab? Kui inimene hommikul ärkab unest ja teeb oma kohustuslikud toimingud ära, wc külastus, pesu, hommikukohv, siis argipäeval järgneb sellele tavaliselt tööle minek. Edasi, töö, lõunapaus, kojutulek või kohvikusse, teatrisse, spaasse jne minek. Õhtul kodus olles, valmistumine järgmiseks päevaks, raamatu lugemine, teleri vaatamine, perekonnaga midagi koos tegemine jne. Neid tegevusi on päris palju ja polegi mõtet neid kõiki proovida siia lahti kirjutada, kuid mis on kogu inimese päeva käima lükkavaks jõuks? Loomulikult on see mõte, kuid kas keegi pani tähele veel ühte kummalisust kogu selles eelnevas kirjelduses? Kes pani tähele, on tubli, kes ei pannud, on sama tubli. Terve inimese päev meenutab robootilist automatismi. Inimene, kes õpib või alles läks uude kohta tööle, selle päev ei ole niivõrd automatiseeritud hetkeni, kui tal on kõik vajalikud oskused koolist omandatud ja praktilise töö käigus töötegemise oskused omandatud. Sellest hetkest on tegu suuresti automatismiga. Kõige selgemad etteantud programmil töötavad robotid on inimesed hommikuti. Hambapesu, wc jne. Ma tihti ei mäletagi, kas ma hambaid hommikul pesin, kuid ma tean, et ma teen seda kogu-aeg, sest see on mul harjumus ning seetõttu ei jäägi see mulle meelde. Piltlikult öeldes pesen ma hambaid täis-automaatsel režiimil, nii et mul selleks tegevuseks isegi mõtet enam ei pea olema. Ma leian, et sellise tegevuse jaoks on automatism väga hea nähtus, kuid kogu inimese päeva kirjeldus ja tegevused, mida ennist kirjeldasin, pole päris normaalne, et see toimub automatismi baasil, kus tegevused korduvad päevast päeva. Ma leian, et see ei ole hea, selleks mina uuringi teemasid, mis viivad mu alati millegi uue jälile. Panen raamatute jaoks mõtteid kirja, mis samuti tekitavad minus kordumatuid kujutluspilte ja mõtteid, mida ma pole eelnevalt mõelnud. See aga toobki mind automatiseeritud tegevustest välja. Samas, võib seda sama omale ka ise kunstlikult tekitada. No tundub ju sedasi, et inimene ei pääse välja sellest, et ta peab hommikul tööle minema? Teisalt, muidugi ei pea, kuid see toob lõpuks enamiku jaoks tagajärjed ja nii võivad elukäiku umbsõlmed tekkima hakata. Ajendiks inimese kogu päevale on mõte ja ainult MÕTE, ei miskit muud. Mõte paneb kõik käima. Mõte loob inimese maailma. Mõte teeb inimesest selle kes ta on. Näitlikustamiseks joonistan siia mõned pildid. Joonistuses märgitud A on hommik, B on õhtu ja kriips nende vahel on aeg ehk kõik tegevused hommikust õhtuni. 

Nüüd, kui proovida väljuma hakata automaatsetest tegevustest, mis tegelikult on endiselt juhindatud mõttest, hakkavad asjad juhtuma. Inimene ärkas uuesti ellu ja hakkas, ma ei saa veel öelda, et juhtima, kuid mäng hakkas nüüd huvi tundma, mida see "hull" inimene õige teeb ja katsetab? Kas ta enam ei magagi vai? 

Edasi hakkavadki kummalisused juhtuma. Kui meile ettesöödetud "mängu" proovida päevast päeva "lõhkuma" hakata, siis lõpuks võib koita päev, kuis Jumalale või jumalatele on hakanud sellisest inimeset pehmelt öeldes "siiber" saama ja siis võivad algul juhtuda pealt-näha pahad asjad. Nagu ma eelpool seda juba enda baasilt kirjeldasin ning kaalusin korraks selle raamatu kirjutamise katkestamist. Kuid elu järjepidevus ja "saatus" ei lubanud sellel tulla. Sest kõik jõuab kord selle juurde, kes otsib ja ei jäta jonni, nii ka mina juhtusin suht kohe peale "ähvardust" ühe teksti  peale, mis räägib saatusest ja mis kõige huvitavam: Jumalal või jumalatel ei ole voli saatust muuta! Kas pole totter? Selline teadmine ei mahu justkui kasti. Ise Jumal lõi maailma ja siis tema ei või seda muuta? Mis veelgi hämmastvam, ka Jumal ise kuulub saatuse alla! Vot nüüd läks justkui lappesse ära selle teadmisega, kuid läheksin teemasse tagasi. Kuidas siis ikkagi automatismi lõhkuma hakata? Nagu teema alapealkirigi ütleb, et kõik asjad juhtuvad ja on kinni ainult inimese mõttes! Tuleb hakata mõtet muutma. Tuleb vaikselt ja tasa kontroll oma kätte tagasi võtta. Väga lihtne nipp ja esimene ettevaalik samm on, et tuleb hakata taspisi paljusid asju tegema teistmoodi kui varemalt. Näide: Lähed tööle teist teed mööda või hoopis natukene varem, kui tavaliselt. Väga tähtis on, et sa ei planeeriks neid tegevusi ette, vaid tööle sõites autoroolis olles alles muudad oma plaani ja teekonda. Sellise mõtte ilmnemisel, seda kohe tööle rakendades niiöelda ettehoiaatmata, lõhub automatismi ja tegelikult lõhub matrixi käigumustrit kõige efektiivsemalt. Ma arvan, et näiteid pole siia vaja kuigi palju tuua, sest tegelikult võib terve oma päeva automatismid ära lõhkuda iga teistsuguse sammuga, mis on eelnevast käitumismustrist erinev. 

Järgmine variant, mille eest ma ka hoiatasin, on see, kui hakkad liiga julmalt süsteemi lõhkuma. Fakt on see, et konflikt sellest tuleb ja see võib lõppeda millega iganes. Tavaliselt, keerab see inimese terve eelneva automatiseeritud elu peapeale. Seda võivad katsetada ainult hulljulged või need, kellel on sügavalt ükskõik enda eelnevast elust. Ausalt öeldes, ma ei tea milleni see lõppkokkuvõtteks viib, kuid algusel tundub see suht hull olevat. Ja jällegist, kõik on meie mõttes kinni. Meile on raiutud ja läbi praktiga justkui selgeks saanud, et ilma tööta pole raha, rahata pole kodu, koduta oled kodutu ja vajud eluheidikute sekka. See kõik on tegelikult automatismi tagajärjel inimese pähe tekkinud "tarkus". Muidugi, kui täbaras olukorras oleme, siis hakkame mõtlema jälle automatismi kohaselt ja matrixi reegleid jälgides, et kuidagi reele tagasi saada. Mis nõuannet mul anda oleks, et seda teed vältida, ma hetkel ei tea, sest selline olukord tuleb täielikult läbi elada ja kogemus saada, kuid kas keegi jääb sellises olukorras olles nii kindlaks endale, et proovib süsteemiväliseid mõtteid mõtlema hakata? Peab avalduma veel mingi tegur, et see juhtuks, sest stressitase on nii kõrge ja inimene võib proovida päästma hakata, mida veel päästa saab, kuid kas on mõtet? 

Nende mõtete kirja paneku ajal sain telefonikõne oma elukaaslaselt, kellele avaldasin omi mõtteid neis teemades ning arutlesime sellel samal mõtte teema ühel võimalikul harul. Kas on võimalik, et kui inimene hakkab omi mõtteid teadlikult muutma ja väljub automatismist, siis kas seda tehes võib ta hukka saada? Näiteks, jääb rongi alla või veel hullem, otsustab ise rongi alla jääda. Kas sellisel juhul oli see tegu tingitud tema automatismist väljumise "tagajärjega"? Võib ju kaudselt öelda, et kõik enestapjad väljuvad automatismist, kuid nad on seda tõenäolisel kaua plaaninud ja seega saab seda lugeda automatismi osaks. Telefonikõne mõttemõlgutus keerles just selle esimese osa juures. Näiteks, kui inimene sõidab autoga tööle ja ta otsustab täna teist kaudu minna ning temaga juhtub seal teisel teel liiklusõnnetus ja selle tagajärjel jääb inimene vigaseks või kogunisti hukkub. Kas sellisel juhul, kui inimene poleks automatismist väljuda proovinud, poleks temaga midagi juhtunud? See on igivana küsimus, kuid vastuse ma just mõni hetk tagasi eespool sellele küsimusele tegelikult andsin. Saatus, seda ei määra jumaldki mitte. Ehk, sellise otsuse tegemisel ja uue mõtte rakendamisel, sõita teist kaudu tööle, ei tohiks inimesega midagi hullu juhtuda. Nüüd muidugi tuleb Muprhi seadus mängu, sest kellegagi ikka juhtub, kes seda proovib, aga kui ta surma saab, siis ta oleks ka traditsioonilist elu jätkates surma saanud. Ühte ma ütlen, matrixit lollitades hakkavadki asjad nii ehk naa juhtuma, ja algul kindlasti ebameeldivad asjad, kuid sellest tuleb katsuda üle olla ning proovida järjest julgemaid äkkmõtteid teostada. See viib lõpuks süsteemi katkiminemiseni ja inimese vabanemiseni. Kes on neis katsetustes ja elu saladuste mõistmisel alles uus, sellel tuleks proovida vähendada uudiste vaatamist/kuulamist ja lugemist, sest süsteem proovib inimest läbi hirmu vaos hoida ja esimese "ehmatuse" korral võib inimene kõik mõttekatsetused katki jätta ja pöörduda tagasi "turvalisemasse" maailma. Vana kala aga võib uudiseid tarbida ja hankida neist hoopis "teistsugust" infot.

Mis moodi ja kui julmalt oma mõtetega maailma toimimisse sekkuma proovib keegi hakata, eks see on tema enda asi, kuid soovitus on siiski tasa ja targu, aga järjekindlalt. Siis tulevad ka tulemused ja kogemused. 

Mõnest väiksemast sündmusest võib sedasi ilma jääda või hoiduda, aga teine sündmus võib selle asemele tulla, mis on sama meeldiv või halb, kuid õnneks me seda ise ei tea, ega saa kunagi teada. Matrixit saab lõhkuda sedasi, kui ei planeeri oma tegevusi ette, või kui seda teha, siis nii vähe kui võimalik. Näiteks, ei tasuks planeerima hakata oma homset vaba päeva. Tee seda alles siis, kui päev kätte jõuab ja sedagi etapiviisiliselt. Hommiku kohvi kõrvale mõtle, et mida ma (me) täna hommikupoolikul teeme, mitte peale lõunat. Pealelõunasele tegevusele mõtled hiljem.

Seda "mõtte" lugu siia kirja pannes, meenus mulle, et mul on vastav teema ka kunagi blogis avaldatud, kuid vahega, et seal on lugu kirjutatud ja inspiratsioon tulnud minu mõtte välisest allikast. Sisu on mõistagi erinev siin välja toodud infoga, kuid seal on üks huvitav ja hoopis teistmoodi tehnika, kuidas mõte enda kasuks tööle panna. Kuid mulle tundub, et sealse õpetuse järgi ei lõhuta matriksit, vaid ehitatakse matrixit vastavalt oma tahtmisele ja vajadusele. Lühidalt, kui inimene soovib mida iganes, minu pärast kasvõi raha, siis on vaja selle jaoks keskenduda ja mõelda ennast vastavasse päeva tulevikus ning mõttega kõik paika panna, kuidas see raha sinuni jõuab. Minu arust on selle tegevuse juures tähtis pisimgi detail, mida oma mõtetes paika sättida, sest vastasel korral ei pruugi see tulemust tuua. Mis kõige tähtsam: pärast intensiivset ja pigelist mõtlemist oma eesmärgile (oletame, et see tegevus kestab 15-30 minutit), tuleb sellest mõttest täielikult lahti lasta ja sootuks unustada ning tegeleda oma maiste asjadega edasi. Mingil kummalisel moel hakkab alles siis matrix toimetama ja seda sündmust looma, muul juhul see ei toimi.

...