Kuidas minust sai modell ehk maailm on igaühe enda sees

Ma ei teagi, kuidas seda juttu täpselt nüüd alustada, aga esmalt pean vist ära kirjeldama oma tänase päeva, sest sellel päeval võis olla mingi päästik, mis viis mu teadmiseni, mida valmiskujul minus eelnevalt ei olnud. See teadmine on ristivastupidine minu eelnevale mõttemudelile. Selle päästiku võis avada olukord või tegevus, milles ma mitte kunagi varem pole olnud. Aga kõigest lähemalt juba järjekorras.
Ma aegajalt vahetan mõtteid Facebook’i gruppides teiste isemõtlejatega ja seal vahest keegi jagab minu jaoks mingit poolikut infot ühe lause ja pildiga (tegelikult enamus infot on poolik), väites, et just nii ongi, ise seda põhjalikult lahti seletamata. Mina tahan aga väidetele tervikvarianti sellisel juhul, kui inimene „surmkindlalt“ väidab, et ainult nii ja just nii ongi. Ma ei ütle loomulikult seda pahapärast, vaid ma tahan ju teada, kui tema väidab, et nii just ongi. Muidugi ma seda senini ei ole saanud, aga paljud taolised infokillud panevadki uurima ja edasi mõtlema. Ka mina ei suuda anda loomulikult mingeid käegakatsutavaid kinnitusi, kuid ma proovin vähemalt selle looga lõpuni lahti kirjeldada, kuidas mina midagi näen. Mul on lõputu hulk infokilde, mida siin blogis teistega olen jaganud ja samuti FB gruppides. Ma ei väida kunagi, et nii on, sest ma lihtsalt ei tea. Nüüd siis aga tänase päeva juurde.
Mu teine pool on ehtekunstnik ja tema uue kollektsiooni jaoks oli tarvis mees- ja naismodelli. Fotostuudio oli renditud, fotograaf, naismodell ja meikija olid palgatud, kuid häda oli selles, et puudus meesmodell. Ja oh üllatust, mina sobivat selle kollektsiooni meesmodelliks küll ja veel. Kästi väike habe kasvatada. Nädala jagu siis kasvatasingi. Mul on selline hea omadus, et kui ma tulevikus midagi tegema pean või kuskile ebameeldivasse kohta minema pean, no näiteks hambaarstile, siis enne kui see päev kätte jõuab, mind see teema ei huvita ja ma ei anna energiat sellele. Ei ole õhevil ega ootel, ma saan sellised tulevikusündmused endas välja lülitada, kuni hetkeni, mil päev kätte jõuab.
Jõudsin siis enne kella 10 hommikul stuudiosse, kuupäevaks oli 18 veebruar 2023. Fotograaf juba asjatas. Meikar tegi mu näo korda, juuksed vahuga õigesse asendisse. Sain siis vastava rõivastuse selga ja ehted külge. Minul justkui oleks pidanud lihtne olema, sest mu ehete hulka kuulusid ainult kraenõel ja mansetinööbid. Teemaks oli must-kollane ja kevad või midagi taolist. Tiriti mind siis ekraani ette ja hakati valgustust paika sättima. See võttis päris kenakese aja. Valgus paigas, siis selgus, et ma ei oska poose võtta. Muidugi ei oska ja ei osanud isegi loomulik kohati olla, aga professionaali juhendusel said klõpsud lõpuks tehtud.
Alguse ja lõpu osa olin mina pildistamisobjektiks. Keskmise aja sisustas naismodell. Sain seda pealt vaadata ja see on ikka ime, mida professionaalid suudavad. Mida meik ja soengu sättimine ning vastav rõivastus teevad. Nägin modelli enne meiki ja pärast juba valmis mukituna ning koos ägeda rõiva- ja ehte kollektsiooniga. Fantastiline.

Minu tehtud amatöörlik klõps tänasest fotoshootingust.

Minu puhul see kindlasti nii mõjuv ei olnud, sest ma ikka piilusin ka korra peeglisse. Mina olin justkui ikka mina. Fotoshooting lõppes kell 16.00 ja nagu ma aru sain ning emotsioone tabasin, siis kõik vajalik sai purki. Näod olid rõõmsad. Ma ise ühtegi pilti veel ei ole näinud, sest see oli alles üks osa tervikust. Nüüd lähevad fotod töötlusesse.
See tegevus ja olemine viis mu oma mõtetega fotomaailma sisse. Tavaliselt ma proovin ikka vabadel hetkedel mõtiskleda eluolemuse jms üle. Mul oli vabu hetki küll ja ma eriti ei viitsinud mõelda, sest olin justkui fotomaailma sees, kuid mitte ka õhevil. See on tegelikult kõigile osapooltele päris raske töö. Aga katsun asju ikka rahulikult võtta. Ma olen seda ennemgi mõelnud, et oleks vaja ennast välja lülitada maailma olemuse uurimisest, sest kes maailmast ei puhka, see kuningriiki ei leia. Seda pole mul hetkel õnnestunud teha, sest segavaid faktoreid on väga palju. Esmalt peaksin vabanema telefonist, arvutist, internetist ja kõigest häirivast. Lühiajaliselt muidugi, sest need esemed on minu maailma osaks saanud. On võimalik muidugi kõigest taolisest vabaneda, aga kas ma seda ka päriselt tahaksin? Arvan et mitte, piisaks pausist. Arvan ka, et see fotoshooting oligi väga väikene paus, mis avaldus mulle kohe väga oodatud moel ja tegelikult sellest kirjutada tahangi. Kuidas aga tõeline ja pikem paus välja nägema peaks, ma veel ei tea. Näiteks Fred Jüssi läheb kolmeks päevaks metsa ja istub lõkke ääres. Tuleb tagasi ja annab head infot oma vaatenurga ja mätta otsast.
Suundusin peale pildistamist oma ajutisse peatuspaika, et süüa ja natukene puhata. Lugesin ka vahelduseks paar ulmepostitust läbi inglise keelsest foorumist ja suundusin edasi bussile. Teel bussipeatusesse lõi klaariks. Tuli info ja võtsin infolt kohe ka sabast kinni ja proovisin seda enda jaoks „söödavaks“ mõelda, sest infokildudega peab tegelema, et neid mitte „raisku“ lasta. Kunagi ei tea, millal uus ja äge mõte tuleb. Õigemini, mida ise ajust välja otsin ja nüüd katsungi lahti kirjeldada seda infot ja et seda kergem aru sada oleks, siis teen seda arvutite näitel.
Ma ei pea ennast muidugi selle mõtte idee originaalautoriks, sest maailmas ei ole mitte midagi originaalset. Kõik on juba olnud. Kõik mõtted on varemalt juba mõeldud ja kõik teod on varemalt tehtud. Kuid ma ei vehi seda informatsiooni ka kuskilt maha. See on minu enda mõte ja tuleb minu enda seest ning mis kõige tähtsam, ma oskan seda lõpuni kirjeldada. Enamus on kuulnud vast väljendeid. Kõik on sinu sees või otsi vastuseid endast jne, aga tehniliselt lahti kirjeldatud ei ole või ma pole sellest aru saanud. Seega, ärge võtke seda kirjutist kriitiliselt, sest see kirjeldus on tegelikult just minu enda jaoks, sest paremat ma pole trefanud.
Enamus inimesi on näinud Matrixi filmi, vähemalt esimest osa. Seal on väga palju infot, aga seal puudub kõige tähtsam. Seal võibolla mõnes kohas öeldakse mokaotsast ja vihjatakse sellele võimalusele, kuid tegelikult räägitakse ja näidatakse Matrixit/maailma meist väljas olevana. Seal filmis ja maailma tajumisel me tunneme, et me elame selle maailma (Matrixi) sees, mis ise asub meist väljas. See on meist eraldi. Tegelikult on kõik vastupidi. Maailm on minu ja meie kõigi sees korraga. Matrixit ei ole väljas. Matrix/reaalsus on meis igaühe aju sees eraldi. Kirjeldan seda tehnilise poole pealt arvuti või mängukonsooli näitel.
Meie aju on kõvaketas või ka näiteks ühe mängukonsooli plaat. Näiteks Playstationi strateegiamängu plaat, kuhu peale on kirjutatud terve mängumaailm. Parem vast on võtta ikkagi arvutid kirjeldavasse ossa näitena. Kui me sünnime, siis meil on kõigile laetud ajju operatsioonisüsteem, no ütleme näiteks Windows. Mõnevõrra erinev operatsioonisüsteem on installitud loomadele ja lindudele. Ma ei saa öelda, et kas kõigele elavale on operatsioonisüsteemid laetud, no näiteks puudele. Puud on tõenäoliselt lihtsalt programm, nagu kõik ülejäänud materiaalne maailm. Kuid sünnihetkel on meie ajusse installitud puhas maailm, nagu arvutit poest ostes, ei ole tavaliselt operatsioonisüsteemil peale Windowsi enda midagi muud. See sisaldab ainult platvormi ennast koos kõigega, et Windows toimiks. Nii on ka meie ajus sündimise hetkel juba olemas maailma programm. Hiljem kasvame suuremaks, saame uusi teadmisi ja õpime ning saame kogemusi. Need on selle kõvaketta lisaprogrammid ehk meie aju teadmised. Praktiliselt kõik arvutid (ajud) on omavahel internetti (võrku) ühendatud. On mõned erandid, kuid see pole teemaks, see on juba peenhäälestus. No näiteks osad väga sügava puudega inimesed võivad lahti ühendatud olla ja osadel inimestel võib olla oskus ise ennast lahti ühendada. Miks me aga oleme kõik nii erinevad, kuigi oleme võrku ühendatud? Aga arvutid on samuti võrku ühendatud, kuid iga arvuti on absoluutselt isemoodi sisuga. Maailmas toimuvad suured muutused kirjutatakse automaatselt meie aju mingisse sektsiooni, mida me ei saa muuta ja meil puudub ligipääs seda muuta. Kuid on olemas teatud seltskond, kes saab ja kes muudab maailma. Läbi selle seltskonna teadmiste (häkkimise) ja manipulatsiooni võtavad inimesed need manipulatsioonid omaks ja läbi võrgu muutub maailm kõigi jaoks. Õnneks, hetkel nad ei oska maailma aluseid täielikult muuta (windowsit täielikult kokku jooksutada). Läbi ühenduse jõuab see muutus meie kõvaketastele (ajju). Ajus nagu ka arvutis on osad taolised krüpteeritud alad, millele me ligi ei tohigi pääseda, et süsteemi läbi oma rumaluses ära ei lõhuks. Aga on olemas ka tumedad alad, kuhu me võime modima pääseda, aga tavaliselt eriti ei oska, sest puudub väljaõpe. Mõni oskab kah,  näiteks oma tervist parandada, mõnda kasulikku infot hankida jne. Ehk kogu maailm on tegelikult meie iga ühe sees alati valmis kujul olemas. Meie asi on nüüd otsida oma kõvakettalt (ajust) äärealasid, et mõistma hakata, kuidas see maailm toimib ja kuidas ning kui palju me seda maailma mõjutada suudame. Kuidas saavad teadjad ja selgeltnägijad infot? Ei otsi nad seda kuskilt ühisväljast, need vastused on juba kõik ajus olemas. Nad pääsevad õigetele sektoritele ligi ja loevad otse oma ajust infot, mis on piltlikult öeldud juhtmega kõigi teiste ajudega ühenduses. Kuidas aga on võimalik tulevikku näha? Sest aju sisaldab algandmeid nii alguse kui lõpuga. Mäng või operatsioonisüsteem on alati algusest lõpuni meie ajus valmiskujul olemas. Maailma tuleviku kõiki käike ja sündmuseid ei ole aga sinna terviklikult kirjutatud. Seega, tulevik on küll valmis, kuid mõnda vähetähtsamat asja maailma mõistes ja võibolla väga tähtsat asja üksikisiku mõistes, saab muuta. Magamine on puhkus ajule ja mõjub nagu taaskäivitamine arvutile. Unes me saame juhuslikult või mõni ka teadlikult, kolistada ringi varjatutes ja krüpteeritud saale-alades ja teinekord on meil võimekus neist meile mõistmatutest kõvaketta osadest infot välja tuua.
See oleks üldine kirjeldus sellest mõttest, kuid ma võin arvutite näitel vastata ka palju peenematele küsimustele. See aga pole praegu selle mõtte (postituse) eesmärk. Selle eesmärgi võib igaüks ise endale püstitada, kui tahab mingeid vastuseid, siis uurib neid sellest (arvuti) kirjeldusest lähtuvalt ja ka mina proovin seda tulevikus teha. Siit võib kooruda veel nii mõndagi välja ja tekkinud seoste baasil mõnele heale küsimusel kirjeldatud metoodikat kasutades mõni vastuski saada. Hiljem, kui tulevad vastused, äkki tulevad ka oskused, kuidas oma kõvakettal ringi hulkudes maailma „lubatud“ piires muuta ja vajadusel isegi asju enda kasuks pöörata. Lõpetuseks, nagu arvuti korpusel ja selle sisul ning tarkvaral on looja, on ka inimesel looja. Ei saa selline „elu“ tekkida juhuslikult. Nii nagu kooleb Windows lõpuks kõvakettal ära, sureb ka inimene kunagi. Maailm jääb aga püsima ainult tänu sellele, et surnud inimese kõrval on alati olemas elav inimene, mis seda maailma edasi kannab. Kui sureb viimane inimene, pole enam ka seda maailma, sest hävis viimane aju, mis kandis seda maailma.

Olin juba juttu lõpetamas ja saatsin läbi telefoni pildi, mille ka siia laadisin (loo ainuke pilt) läbi FB arvutisse ja kui FB lahti tegin nägin ma esimese asjana postitust, mis kandis sõnumit: Universe: Everything you've ever needed is already inside you. See pole ammu juhus, et sellised "kokkusattumused" juhtuvad. Mina kirjutan sellest lugu ja teinekord piisab ainult mõtlemisest (loe kanakuudi lugu) ja FB juba jagab lühisõnumit sellest. Kuid seekord oli mul hea meel. Ma suutsin kõik taolised sõnumid lahti kirjutada selle jutuga, et need minu jaoks enam ei mõjuks tühipalja sõnakõlksuna. Tõenäoliselt ma võiksin praegu ka ära vastata, miks sellised seosed ja ühendused FB ja "reaalsuse" vahel viimasel ajal eriti tugevaks on läinud, kuid las see jääb hetkel iga-ühe enda nuputada.

LÕPP