Uroboros ja Mandela

Arne rääkis, et tal tulevad mõtted või paketid hommikuti. Mul aga tekib mõtteid rohkem õhtuti, kuni siis täna hommikuni, mil sain minagi paketi või siis mõtte hommikupoolikul. Olen enne ka tähele pannud, et mõnikord tuleb mõte terve komplektina, tihedasti kokku pakituna, kus on paljud vastused sees. Kui proovida seda kirjeldada, siis taipan korraga kogu paketi sisu, aga siin on üks point. Seda sõnadesse ei oskagi nii hästi panna ja tavaliselt kui sellised valmis paketid või andmed tulevad, mõtlen korra neile ja unustan. Täna siis proovisin tähele panna, et mis selle sisu oli. Selgituseks ütlen vahele, et midagi ei tule nii sama, ikka ise mõtlen või arutlen mõtetes ja siis korraga jookseb valmis pakk kohale. Ma muidugi ei kirjutanud seda üles, õigemini, seda ei jõuakski üles kirjutada, sest kirjutamine sellisel hetkel on liiga aeglane ja hajutab tervikpaketi mõtet, sest see info ei püsi selgena kuigi kaua. Teise asjana mõtlesin, et loen kõik kähku telefoni (diktofoni) sisse, aga mul polnud selleks aega. Nüüd katsungi lühidalt kokku võtta, mis meelde jäi. Ütlen kohe ära, et osa infot ma juba olen sinna ise juurde leiutanud, sest selline info või teadmine kipub ruttu hajuma. Need kohad, mida ma enam ei mäleta, proovin oma teadmiste baasil ühildada nn. origanaalinfoga. Tundub nagu segane jutt, võtke siis nii, et katsun mingeid omi mõtteid kirja panna, mida ma olen mõelnud ja mis järeldused sellest teinud. Enne veel aga mainin ühe toreda tõsiasja ära. Mul õnnestus kohtuda ulme grand old man Arne Tsirnaga. Vestlesime pikalt, 12 tundi jutti umbes, käisime saunas ja oli tore õhtu. Ütlen ausalt, et 12 tundi vestelda ja teemasid/mõtteid arutada või vahetada on nagu mitte midagi tegelikult, sest ega suurt me ära rääkida vast jõudnudki. Kuid mina sain ägedat infot, mida ma teiega siin ei jaga, sest need on Arne jutud ja kui ta vajalikuks peab, jagab ta oma jutte teiega ise. Ta tõi mulle ka posu kirjandust, millega ma suurt ei ole jõudnud tegeleda. Siiski üks tema raamat on mul kaks korda läbi loetud. Lähiajal võtan uue raamatu ette ja katsun vanu ajalehti uurida, mida ta mulle tõi. Infoks veel nii palju, et vist kevade poole tuleb Arnel ka loeng Tartus. Tallinna kohta ta kindlalt midagi ei öelnud ja teemagi veel on saladuseks või lahtine. Igal juhul põnev.

Praegused ajad on keerulised, kuid hetkel, käimasoleva aja juures, ma siin jutus ei peatuks, kuid mainiks ära, et kuidagi on tunne, et tuleb hakata asju korda sättima, kui on mida sättida. Sellega võiks muidugi alati tegeleda. Nüüd teema juurte.

Kõigepealt ütleksin, et ei saa ma läbi selle koha arhitekti või loojata. Ma ütlen meelega mina, sest võibolla sina saad. No mina ka saaks, aga mis oleksid hiljem mulle selle tagajärjed? Ärge tehke maha, olge kes te olete, ateisitid, pohhuistid või paduusklikud. Igal ühel oma tee käia. See on minu ulmeblogi, keegi ei pea seda lugema ja need on minu mõtted. Keegi kuskil kommentaaris midagi mainis kartmise kohta. Ma kardan ainult ühte asja tõeliselt ja see ongi see vana, kes on selle paiga siin teinud. Kartuse all ma pigem siiski mõtlen austust muidugi. Jah, füüsilistest asjade koha pealt ma kardan ka igasugu asju. Kõrgust kardan, hambarsti kardan jne, kuid sellegipoolest käin hambaartsil ja ka kõrgustes vahel. Hakkasin suure hurraaga raamatut kirjutama. Vorpisin vist ikka kümneid leheküljed peenikest teksti täis ja siis tajusin, et ma ei suuda raamatu sisu hetkel hoomata või kuidagi raamatu sisu tervikuks kirjutada. Hetkel kogub see teema kõik tolmu. Ka selle blogi postituse teema sobiks sinna raamatusse, selleks seda siin ära mainisingi. Blogi kommentaarium töötab, aga sellise vahega, et automaatselt tekste ei avaldata. Ma vaatan enne kommentaarid üle, sest spämmerid on selle lehe üles leidnud. Inimeste viisakad kommentaarid avaldan alati, ka kriitilised, kuid palun ainult mõtestatust. Paketi teema, aga mis minuni jõudis on siin all pool jutu sees kuskil. Tahame või ei taha, kuid on olemas suurem jõud kuskil, mille vastu pikas plaanis ei ole lootustki saada. Ma ei ole eriti palju lugenud teisi religioosseid tekste peale piibli. Kaanest kaaneni ei ole jõudnud, uut testamenti olen lugenud. Olen otsinud sealt üht-teist. Budismi põhiolemust ja ka Taoismi olen uurinud. Piiblis on meie isa palve. Paganatel, nõidadel ja teistel on loitsud, kui ma ei eksi. Neil kõigil on mingi jõud. Igal sõnal on jõud. See selleks, aga kui tuua nüüd mängu mingi kõrgem olend, arhitekt, siis tema on täiuslik võrreldes inimesega. Inimese meel on tavaliselt millegiga rikutud, iga üks peaks ise teadma, mis tema võiks teisiti teha või kuidas käituda, kuid teeb ikka seda, mida teeb. Inimene sünnib, elab oma elu ja sureb. Põhiküsimus justkui oleks, et mis saab edasi? Sellele võib vastata nii, et kõik oleneb sellest, kuidas sa elasid. Kes sa oma olemuselt olid või oled. Millised olid sinu eetikanormid ja mida sa siin korda saatsid. Eetikaga on tänapäeval aga see jama, et seda on praeguses maailmas mitmesugust. Normaalne inimene peaks oma sisimas ära tundma, mis on eetiline ja mis mitte. Meie maailmas aga võtab võimu vääreetika, isegi jõledused kohati. Ma ei hakka näiteid tooma, kuid jõledat eetikat katsutakse üha jõulisemalt peale suruda. No mõelge korra kasvõi nii. Meil proovitakse eetilsteks normideks teha asjad, mis sada aastat tagasi olid jäledused. Alles hiljuti lõppes üks periood, kus jõuliselt taheti inimesed midagi tegema sundida. On ju kaks eetikat? Kummal pool keegi on või mis poole tema valib, on ainult tema enda asi. Eetilsed normid, minu käitumine, minu seadused või mis iganes...tean kohe seda, et mulle öeldakse vastu, et ei ole mingit seadust, on vaba tahe jms, mis on kõik kahtlemata mingil määral õige. Küsimus niisiis oleks, kus kohast inimene saab ammutada kõlbelised eetilised normid eluks? Esiteks, muidugi kodust, lapsepõlvest, koolist, kuid hiljem ikkagi kui ollakse segaduses, siis saab need normid kätte nii budismist, taoismist ja uuest testamendist. Ma ei tahaks usu teemat puudutada ja tavaliselt ma neist asjust ei räägigi, aga igal ühel on oma usk, mis on miksitud mingisugustest teadmistest kokku. Ma üldse midagi ei kirjutaks, kui ma teaks kõike. Aga eetilised põhitõed on muutumatud ja need on vanades raamatutes kirjas, mitte tänapäevastes uutes eetika üllitistes. Nüüd aga, kui inimene sureb, siis tal on võimalus sattuda mitmesse erinevasse kohta. Inimene, kes on elanud sedasi, et ta oma hilisema teadliku tegevusega, kedagi ei kahjusta, ei tule siia kohta tagasi v.a juhul, kui ta seda ise tahab. See koht, kuhu tema läheb, seal on omad maailmad ja ka oma hierarhia, kui nii võib öelda. Ei saa just päris nii öelda, et seal on pagunite süsteem, aga ma ei oska praegu seda muud moodi kirjeldada. No ütlen siis sedasi, et kui inimene ületas oma tegude või mitte tegudega teatud joone, et ta pääseks teise maailma, siis ikkagi saab teha igal inimesel vahet. Igal ühel on vead, kuid mida vähem vigu, seda parem pagun. Piltlikult öeldes, seal maailmas peldikute küürijaid ei ole, sest selleks puudub igasugune vajadus. See maailm on peldikuküürijate maailm, mitte et see häbiväärne kuidagi oleks, aga siin maailmas on vahel vaja oma arengu pärast teha selliseid asju. Peldiku küürimise all võib mõista mida iganes. Kas inimene pääseb oma tarkusega sellest maailmast? Võib nii olla, aga kes on nõrgem, see peaks lugema teatuid lauseid, mis aitavad meile nähtamatul moel olukordadest pääseda, mis meid sikutavad alla poole seda latti, mis on piiriks, et siit pääseda. Näiteks meie isa palves on selline koht: "ja ära saada meid kiusatusse". Kui mina ei suuda kiusatustele vastu panna ja usun, et see mantra mind päästab, siis ta ka päästab. Mu teele ei satu olukordi, kus ma ei suudaks võibolla kiusatusele vastu panna. Lausete lugemise ja ka uskumise vajadus kaob kohe ära, kui sa oled endas kindel, oled endaga juba seal maal, et neid ei ole enam vaja, aga neid inimesi ei ole just kuigi palju. Inimene, kes aga ei saanud selles elus võibolla nii hästi hakkama, temal tuleb tagasi tulla. Siin on nüüd üks huvitav tahk. Inimene, kellel tuleb tagasi tulla ja ta sureb, satub no kas nüüd kohe (aeg on üks teine teema, millest kunagi võibolla räägin), aga satub tegelikult tagasi samasse ajaliini, aga minevikku. Näiteks aastasse 1900. Mina elan aastal 2022, aga tema sündis just praegu ja elab samal ajal aastal 1900. Need ajaliinid on tegelikult samaaegsed, me elame korraga- tema seal, mina siin. Ütleme, et see inimene hakkab tegema tõelisi tegusid aastal 1920, kui minu jaoks on samal ajal aasta 2042. Inimesena ma justkui tean või koolist olen õppinud selle aja ajalugu. See sama inimene, kes seal ajas nüüd elab, tema loomus on alati sama, nagu minul on minu loomus, ja ta püüab (kui püüab muidugi) latti ületama hakata. Nii see koht just toimibki. Anomaaliad ajaloos tekivad siis, kui see sama inimene teeb järske kõrvalekaldeid. Saadab korda midagi, millesse ta ise ka ei usu, siis ajalugu muutub veidike. Mina oma peas tean, et ajaloos oli see sündmus sedasi, aga kui uurima hakkan, siis tolle aegne kirjandus ja ka meie aegne kirjandus või info andmkandjatel on minu üllatuseks muutunud, tekib Mandela effekt. On ka võimalus, et juhtub midagi palju suuremat ja selleks kogu ajalugu ongi sassis, paljud asjad ei klapi enam omavahel. Sellega pakett lõppes. Küsimus, kas Uroboroses olev inimene saab ka minna tulevikku? Kes ütleb, et meie oleme siin ajas kõige kaugema koha peal? 

LÕPP