Katsun kujundlikult, arvutitermineid kasutades, mõne sõnaga seda lugu lahti seletada. Maailm koosneb lugematul hulgal erinevast rauast ehk raudvarast. Loomariik on üks raudvara, linnuriik teine. Eluta asjadest näiteks kivid on üks raudvara, mullastik teine, ilmastik kolmas jne. Sügavamale minnes moodustavad ühte liiki loomad ühe raudvara grupi, ühte liiki linnud teise grupi ja kõige lõpuks moodustab iga üksik isend veel eraldi raudvara, mis kuulub kindlasse gruppi. Kogu seda raudvara jooksutavad programmid. Iga valdkonna jaoks on oma pealisprogramm ja selle sees alamprogrammid. Meie maailm on raudvara, mis toimib ainult tänu emaprogrammile. Kogu seda süsteemi saab piltlikult võrrelda nutitelefoniga. Telefon on maailm, mis koosneb raudvarast ehk paljudest füüsilistest objektidest ja tarkvarast (näiteks Android või IOS). See emaprogramm teeb tegelikult telefonist telefoni, sest see paneb selle toimima, annab telefonile eesmärgi. Sama on ka maailmaga, raud ei tööta ilma programmita. Emaprogrammi hoiavad toimimas teised tähtsad pea nähtamatud ja kaitstud programmid. Kaitstud sellepärast, et kogemata ei saaks emaprogrammile kahju tekitada, mis võib lõppeda emaprogrammi töö lõppemisega ehk telefon (maailm) lõpetab töötamise. Telefoni emaprogrammis saab jooksutada lugematul hulgal teisi programme, need kõik on alamprogrammid. Ma hetkel ei oska lahterdada inimkonda õigesse programmi. Kas inimkond on emaprogrammi kaitstud programm, mille rikkumisel lakkab töötamast emaprogramm või on inimkond tavaline alamprogramm, mille kustutamisel toimib emaprogramm vaevata edasi või isegi kiiremini ja paremini, sest tekkis juurde uut ruumi ja vabanes mälu, mis laseb emaprogrammil kiiremini toimetada. Ma siiski julgeks oletada, vaatamata kõigele, et inimkond on kaitstud programm. Kui siit oletades edasi minna, siis ma julgeks arvata, et inimkond on täiesti eraldiseisev kaitstud pealisprogramm. Iga üksik inimene moodustab selle programmi sees alamprogrammi, mida tugevalt mõjutab või püüab mõjutada pealisprogramm. Iga programm töötab lubatud veapiirides erinevalt. Inimeste alamprogrammid on erinevad, kuid kõige levinum programm jookseb suurema osa inimeste peal ja see programm on vähemalt viimasel 100 aastal olnud peaaegu ühesugune. On olemas mõningad väiksemad nihked ehk uuendused, kuid üldjoontes programm toimetab samamoodi kui varem.
Sajand tagasi nägi inimese jooksutamise programm välja sedasi:
Sellel joonisel on näha tolle aja inimese päevaprogramm. Tollel ajal vast erilisi puhkepäevi ega puhkust ei olnudki, välja arvatud mõned kindlad tähtpäevad. Haigevoodis lebamine kuulub programmi sisse, kuid ei rakendu kõigile. Programm võis erineda mõneti aastaaegadest. Tänapäeva inimese massprogramm (nimetan seda siis nii) on saanud mõned uuendused, millega on tekitatud programmi rohkem vaba aega. Nädalavahetused on vabad, aasta jooksul on umbes üks kuu puhkust. Muid suuri erisusi ei ole. Programmis on korrigeeritud unetsükli aega, aga üldjoontes ei määra see suurt midagi. Joonisel on püütud kujutada suhteliselt ideaalset programmi. Esimene tsükkel kestis 2 tundi ja see algas ärkamisega kell 5 hommikul. Selle aja sisse mahtus enese kasimine, söömine, palve, mõtisklus päevaks. Töö tegemise tsükkel on massprogrammis võrreldes meie ajaga suhteliselt samaks jäänud. Õhtu sisustamine on mõnevõrra erinev võrreldes meie ajaga, sest seoses tehnoloogia arenguga on see mõnevõrra teistsugune.
Siinkohal ma hetkel edasi ei jutustaks seda lugu. Vaid esitan küsimusi, kuid näib, et mu küsimuste esitamised ei kanna eriti vilja. Tavaliselt mitte keegi ei vasta nagunii nendele küsimustele ja sellest tulenevalt otsustasin raamatut kirjutama hakata, mis võib mõnevõrra segada mu ajaloo uurimist. Raamatu läbivateks küsimusteks on: mis maailm see selline on ja kuidas see maailm toimib läbi inimese vaatevinkli. Mis sellest projektist saab või kas sellest üldse midagi saab, seda näitab tulevik. Selle raamatu valmimine sõltub sellest samast massprogrammi poolt tekitatud vabast ajast. Ma muidugi ise olen meelevaldselt seda programmi juba uuendanud, ma oskan ise tekitada omale märkimisväärse hulga vaba aega. Katsun programmi edasi lõhkuda seni, kuni ma enam ei sobi või ei ühildu massprogrammiga. On ka selline võimalus, et kui me kõik prooviksime sellest massprogrammi poolt tekitatud korrast välja rabeleda, siis see programm tõenäoliselt sellisel kujul lakkab toimimast ja vajab uuendust või hoopis uut programmi.
Selle asemel et võrrelda siinset tervikilma mingi tehisliku masinaga või vidinaga või mingi programmiga, soovitan võrrelda elusorganismiga. Ja arusaamad ümber kujundada elusorganismi ehk ka elupõhiseks. Või ka organismiga mis suri ära seega laguneb-kõduneb, milles me kõik sees, aga seegi on olemuselt nö eluline, aga elusliselt minema taandumas. Tehislikkus on muidugi olemas ja juures ja oma asju tegemas, aga põhindada ettekujutamine vastavatel arusaamadel seega ka edasised kujunevad arusaamad, on suht räme jama isikliku arengu suhtes, selles suhtes et kuhu endaga lõpuks välja jõuab, ehk mitte üldse heasse. Me ei ole robotid. Mis meie jaoks oleks kui loomulik tehislik ilm, on ja toimib väga muudmoodi kui siinne juba elementaarse ehituse-koostise poolest, mida moodsate arusaamade põhiselt ei saagi üldse ette kujutada kui olemasolevana ega isegi võimalikuna.
VastaKustutaElus, ja surnud seega elutu, ja mäda, ja muu otse seondnuv, on nagu üht kindlat liinipidi olev. Ja siis on tehislikkus, mis hoopis muu liin. Ja neid liine on veelgi. Et mitte segi ajada siinset päriselt olevat millegi hoopis muuga mis siin ei kehti. Üritada siin kehtimatut siin kehtestada, on üritus siinset hävitada.
Elud koosnevad eludest. Pisemad suuremates, ka siine ilm tervikult on nagu üks pisike nö aatom vastavalt tohutult suuremas.
Lugesin teksti läbi, suht arusaamatu. Sain sedasi aru, et ei ole ilus võrrelda elusat masinaga? Inimene ongi masin, kõik elusolev sama moodi, mis aga ei ole masinlik, on hing ja sellest ma ei paistnud sõnagi.
KustutaTuletan esimesele kommenteerijale meelde, et ennekõike on see ikkagi ulme blogi, millega ma katsun kombata maailma ähmaseid piire läbi ulme. Pean vist päisesse kuidagi suuremalt selle kirja panema.
VastaKustutaHirmsalt kardad midagi? Sest oled küll teadlik et see on ju valetamine. Ja üritad õigustada valet ehk üldiselt öeldes kurjust. Vastavalt ennast siseselt kasvatad, mitte hea suunas. Ausus ei ole naljaasi, selle rikkumine on tõsine eluline rikkumine ja vastavalt elulise võla kasvatamine.
KustutaOn küll võimalik nii et ei valeta.
Sa ei saanud aru põhituumale, mida öelda tahtsin, aga mis ma ikka õigustab. Jäägu sulle oma ja mulle oma. Valetamisega pole siin midagi pistmist.
Kustuta