Veel kord Triumfikaartest

Selline variant, mida allpool kohe kirjeldama hakkan, turgatas mulle pähe ühel ilusal tormisel ja tuulisel ööl voodis enne magama jäämist. Kuna tuhlan palju vanades lektüürides ringi, siis juhtusin sealt lugema Peeter 1 Narva ära võtmise kohta ja võiduvärava püstitamist Narva linna. Küsimus ei olegi Peeter 1 võidus, vaid selles, et olen ammu arvanud, et Triumfikaar pidi asuma ka kindlasti Narvas. Narva oli vaat, et tähtsam linn kui Tallinn omal ajal. Triumfikaartest on siin blogis mitu lugu olemas ja nagu oletada võib, oli nende näol tegemist sildadega teiste kohtade vahel. Kuid, mille peale ma tol ööl just mõtlesin, oli see, et need sillad ei töötanud universaalsete väravatena, s. t. et siis ei olnud võimalik nende väravate kaudu minna suvalisse teise väravasse üle laia maailma. Olen arvamusel, et ühe värava kaudu sai minna kas ühte või kahte kohta ehk lähima võidukaareni ja sealt tagasi samadesse väravatesse. Miks see nii oli, võis olla puhtalt ettevaatusest või mingist korrast tingituna. Samuti võis olla ka selle põhjus tehnoloogiline, s. t et üks värav ehitati ja programmeeriti sedasi, et see toimiski ainult reisisihtkohana lähimasse kahte võidukaarde. Näiteks, Narva võidukaarest sai minna nii Stockholmi kui ka Peterburi. See võis olla tingitud ka ehituse tehnoloogilisest iseärasusest, ohutusest ja energia tarbimisest. Näiteks mobiiltelefoni levi on tänapäeval kuni paarkümmend kilomeetrit ühest mastist, kuid vanad head NMT telefonide levi oli 3-4 korda parem tänapäeva mobiilidest. Kogu tehnoloogiline staff paigutati värava sisse ja neid ei olnud otstarbekas enam ümber programmeerida. Kas triumfivärava ehitusel mängis ka selle asukoht mingit rolli (energeetilised punktid), seda ei tea. Tehnoloogilises mõttes võis siin veel takistuseks olla triumfikaarte kaugus ja võimsus üksteisest. Kindlasti, kui oli olemas taoline tehnoloogia, oli ka võimekus saata „pakk“ kaugemasse triumfikaarde või täheväravasse, aga ühendus võis teatud juhul olla ebakindel ja ei pruukinud sel momendil olla piisavalt energiat, et näiteks pakk saata kohe otse Stockholmist Pariisi, sest kui see oleks ebaõnnestunud, siis "pakk" poleks kohale jõudnud ja tõenäoliselt oleks hävinud. Seetõttu ehitati need kindlateks ja tõhusateks ning neisse oli programmeeritud vaid üks kindel aadress. Triumfikaared olid mõeldud suurtemate „pakkide“ ja inimhulkade transpordiks. Väiksemaid, siseriiklike otsi tehti „kirikute“ kaudu. Siin tekib muidugi kohe küsimus, et miks kasutati siis vanal ajal transpordiks laevasid? Sellele pean vastama nii, et laevasid kasutati nendel ajaperioodidel, kui triumfikaarte tehnoloogiat veel polnud. Samuti võeti laevad jälle kasutusse siis kui neid enam ei osatud kasutada ja paljud triumfikaared olid hävinenud. Kordan veel kord üle, et info, mida siin jagan, tuleb liigitada täielikuks ulmeks. Homme võib ulme olla juba hoopis teine, sest kogu info, mis nende aegade kohta on saada, on äärmiselt puudulik ja vastuoluline. Uue info valguses võivad ühed teooriad kaduda ja teised asemele tulla ja teinekord võib ulme reaalsuseks osutuda.

Alustuseks toon siia väljavõtte 1904. aasta ajalehest, mille üldine sisu kirjeldab Narva ära võtmist 1704. aastal Rootslaste käest. Kuid sinna on ka infot jäetud, et võidu tähistamiseks pandi Narva linna püsti võidukaar. Siin tuleks proovida vaadata seda infot nii nagu ikka võltsitud ajaloo puhul, et see oligi seal juba ammu olemas. Sõjad tõenäoliselt küll toimusid, aga juba siis kui endine kõrgtsivilisatsioon oli maha võetud. Ka Peterburi Narva värav olla esialgu puidust tehtud, milles ma muidugi kahtlen, kuid sellest juba edaspidi.

Järgmise väljavõtte 1902. aasta ajalehe artiklis on kirjas, et Narvas asus ka "Pärsia maja", mille kaudu läksid Pärsia kaubad välismaale. Lugege terve see lõik läbi, siis saate aimu, kui heal järjel kogu Narva oli. Oot, aga milline pilt meile on selle aja kohta või veel varasema aja kohta maalitud? Inimesed käisid tänavatel paksu pori sees, paljud inimesed ei saanud kunagi oma küladestki kaugemale. Ma ei hakka seda vaesust ja eluolu kirjeldama, mida ajaloost olen koolis õppinud. Ausalt, mida rohkem ma ajalugu uurin, seda segasemaks kõik läheb. Paljud asjad ei klapi ajaloos, paljud asjad aga jälle justkui klapikisid. Ma siiski arvan, et kaubavahetus ja inimtransport kauge maa taha toimus kuidagi läbi nende väravate. Inimtransport väiksema maa taha (teise linna või külla) toimus läbi kirikutes olevate "võidukaarte."  

Ma ise Narvas ei ela, kuid kunagi ammu töötasin seal. Kui ma seal töötasin, polnud mul õrna aimugi, et töökoht asus mul tähelinnas ja tol ajal ma eriti ajaloo vastu huvi ei tundnud. Kui ma Narvas hetkel tihedalt peaks viibima, siis ma kaevaks selle linna kohta nii palju infot välja kui võimalik ja mis peamine, ma saaksin kohapeal info paikapidavust kontrollida. Ülaloleval ajalehe väljavõttest saab teada seda, et auväravad (võiduvärav, võidukaar, triumfikaar, tähevärav on kõik üks ja see sama) asusid Menshikovi maja juures. Kui keegi selle blogi lugejatest on kohanud informatsiooni, et kus täpselt selle kindrali maja asus, siis andku sellest kommentaarides teada.

Nagu juba öeldud, selles loos katsun pilti kokku panna Stockholm-Narva-Peterburi triumfikaartest. Säilinud on neist ainult Peterburis asuv Narva värav. Stockholmis asus kuninganna Christina triumfikaar kuningalossi kõrval. Esialgse guugeldamise tulemusel on suht raske leida infot, et kuidas see triumfikaar hävis, aga see polegi tähtis. Narva tähtsust vanas Rootsis näitab ka see, et Stockholmis asub Narva tänav. Ma ei hakka jutustama siia ametlikku ajalugu juurde, et miks see tänav seal on? Minu arvates on aga see sellepärast nii, et Narva oli starteegiliselt väga tähtis koht ja ühenduslüliks Peterburi ja Stockholmi vahel. Kahjuks Stockholmi värava kohta ei ole eriti infot enam saada.

Pilt 1. Kuninganna Kristina triumfikaar

Narva värav Peterburis

19. sajandi lõpul ja 20. sajandi algul oli Eestis ja ka mujal komme püstitada ajutisi "auväravaid" linnadesse ja küladesse, kuhu mõni tähtis tegelane pidi saabuma (näiteks tsaar). Vikipeedia andmetel olla Peterburis asuv võidukaar püstitatud 1814. aastal keiser Aleksander I käsul Peterburi linnapiirile Narva kordoni juurde. Värav oli mõeldud austamaks 1812. aasta sõjas Napoleoni võitnud Vene vägesid, kes saabusid tagasi Euroopast pärast sõja lõppu 1814. aastal. Esimene Triumfivärav ehitati 1814. aastal itaalia päritolu arhitekti Giacomo Quarenghi kavandi kohaselt. Ajanappuse tõttu valmistati värav puidust ja alabastrist. Ajutistest materjalidest värav aga olla kiiresti lagunema hakanud.

Pilt 2. 

Mis infot me Vikipeedia kaudu siis saime? 

 -Värav püstitati 1814. aastal ja oli ehitatud puidust ja kipsist.

- Uus, tõeline värav valmis 1834. aastal.

- Värav püstitati tähistamaks võitu Napoleoni üle.

- Puidust värav ehitati Itaalia päritolu arhitekti Giacomo Quarenghi kavandi kohaselt (õige värava autor aga olla venelane).

Mitu loogikaviga selles infos on? Esiteks see, et ehitati puidust ja kipsist. See ei tundugi nii imelik, sest meile on teada see nn "vene värk." Tehti kähku mingi jama valmis ja pärast vaadaku igaüks ise kuidas saab. Siin peab aga välja tooma selle, et see "vene värk" ja taoline suhtumine tuli Venemaale koos Lenini ja tema kolhoosidega. Miks see ehitus aga puidust ei saanud olla, seda saab ära näidata gravüüride ja joonistega, mis on tehtud sel samal võidukaare ehitamise aastal. Kuigi nendel piltidel on väga suured vastuolud ja mis aastatest tegelikult jutt nende puhul käib, võib-olla jääbki meile teadmata. Sellegipoolest pean ma need ametlikud, korrektse ajaloo joonistused aluseks võtma, sest muud meil ju ei ole. Teiseks, värav püstitati tähistamaks vene vägede võitu Napoleoni üle. Olgu, ja siis on ju kõigiti loogiline panna monumendile nimeks Narva väravad? Ja kolmandaks - välismaine arhitekt puidust ajutise nikerdise autoriks? Kas toodi see mees Itaaliast kohale ja siis löödi laudadest võidukaar kokku ja visati krohv peale? No ei tundu usutav. Enamus "suurteoseid" venemaal olla projekteerinud itaalased ja prantsalsed. Selle info juures meenub mulle kohe üks naljakas juhtumine Oleviste kirikuga. 19. sajandi algul lõi äike Oleviste kirikutorni ja see süttis põlema. Torni taastamise käigus pandi tellingud ümber kirikutorni aga puht tehnilistel asjaoludel ei olnud võimalik paigaldada tellinguid piisavalt kõrgele, et  rist turvaliselt kõige tippu kinnitada. Enne oli seal risti asemel kukk olnud (väga õigustatud küsimus oleks: miks oli kirikute tornides risti asemel kukk? Sellest aga pikemalt allpool). Tsaar olla käskinud nüüd rist panna Nüüd ei leidunud ei Eestimaal, Liivimaal ega ka Venemaal ühtegi tegijat ja julget meest, kes turniks sinna tippu ja paneks risti paika. Saate aru, tehnoloogiliselt ei olnud 19. sajandi esimesel poolel enam võimekust, et rist panna üle 100 meetrise kirikutorni tippu. Ja lõpuks leiti julge mees Saksamaalt, kes mitmeid päevi rippus maa ja taeva vahel ja pani risti paika. See eelnev jutt oli väike vahepala ühest vanast ajalehest. See pole võetud ametlikust ajaloost. Ma õigupoolest ei teagi, kuidas ametlik ajalugu seda sündmust kirjeldab ega tahagi teada. 

 

Panen nüüd siia mõned pildid esialgsest Narva väravast ja proovin sobitada teadaolevat infot omavahel kokku.

Pilt 3. 

Ülemisel pildil olev 1814. aasta võidukaare autor on kurikuulus itaallane Giacomo Quarenghi. Kümmekond aastat hiljem puitkonstruktsioon lagunes ja ei vastanud enam Peterburi pidulikule ilmele. Tsaar Aleksander I käskis samasse kohta püstitada kivivärava (teistel andmetel ehitati uus värav sinna lähedusse Narva maanteel). Projekti elluviimine usaldati arhitekt Vassili Stasovile, kes põhijoontes säilitas Quarenghi väravate välimuse. Triumfikaare aluskivi pandi 1827. aasta augustis. Stasov pakkus välja ainulaadse disaini - vasklehtedega kaetud telliskivihoone. Vasest valati ka Narva väravaid kaunistavad skulptuurid - kuue hobusega vanker ja Au sümboliseeriv naine. Kiviväravatelt võeti tellingud maha 1834. aasta suvel. Monumendi kõrgus ulatus 23 meetrini ja koos kujudega 30 meetrit.

Pilt 4. 

Suurendasin seda niinimetatud 1814. aasta puidust Narva väravat ja see erineb kõikidel teistel piltidel olevate Narva "puuväravatest" nagu siga ja kägu.

Pilt 5. 

Ülal oleval pildil on järgmise pilt samast 1814. aasta "puidust" väravast. Siinjuures võib täie kindlusega öelda, et tegu ei saa olla selle sama väravaga, mida on kujutatud pilt 4 peal. Kas vahepeal on juba Mandela oma töö ära teinud?

Pilt 6. 

Suurendasin pilt 5-te ja tegin sinna mõned punased jooned. Meelde peaks jätma, et kirjad kujude kohal on kolmerealised. Parem kuju hoiab pärga, käsi välja sirutatud, vasakul kujul on käsi rippu lastud, ei ole aru saada, mida see kuju hoiab.

Pilt 7.

Järgmine pilt aastast 1814. Siin pildil hoiab vasak kuju pärga ja kujude kohal olevad kirjad on viierealised. Selle pildiga kangastus veel selline mõte, et kõik need "sõdurid," kes sellest väravast läbi marsivad, satuvad hoopis mõnda kaugemasse riiki ja need "sõjamehed" polnudki sõjamehed vaid olid näiteks uhketes rõivastes karnevalile minejad :)

Pilt 8.

Järgmine pilt (ülemine) kujutab Narva "puidust" väravat 1820. aastal. See pilt tundub olevat olnud algselt foto, millest on läbi mingi hookus-pookuse saanud joonistus. Vaadake ja uurige seda pilti lähemalt. On olemas selged detailid, varjud jne. Kuid eelneva pildiga võrreldes, saab öelda seda, et nüüd on Mandela olnud täielik. Isegi loodus on muutunud, vähe sellest, et vanast võidukaarest pole enam midagi järele jäänud. Pange tähele veel pildil vasakul olevat valveputkat, kus konutab sõdur. Mida ta seal valvab? Anomaaliad süvenevad iga pildiga, mida siia üles riputan. Uus kivist Narva värav oli ehitatud kas samasse kohta või sealt natukene eemale, ja see valmis 1834. aastal. Kas te näete selle värava ees kuskil jõge? Meile on teada, et osad endisaegsed jõed on kokku kuivanud ja hiljem üldse kinni aetud. Kuid siin sellel (ja ka eelnevatel vanadel piltidel) peab võiduvärava juurest jõgi läbi jooksma. Ma justkui lähen selle infoga natukene põhiteemast välja, kuid, et asju paremini mõista, tuleb kogu saadaolev info läbi nämmutada.

Pilt 9.

Pilt 8 ja pilt 9 on enam-vähem ühesugused. Ja ei saagi eeldada, et pildi nr 9 kunstnik kõik samasugused detailid on viitsinud maha joonistada, mida pilt 8 (foto) juures näha saab. Ärme unusta, et jätkuvalt on ajaloolaste väitel tegu puidust ja kipsist ehitisega, mis juba 1821. aastaks hirmsasti lagunema oli hakanud. Tõelise Narva värava ehitus algas alles 1827. aastal ja valmis sai see 1834. Ma parem ei hakka siia välja tooma, mis ajaloolilsi monumente ja hiigla projekte veel samal ajal Peterburis ehitati. No olgu, ühe pähkli ikka panen teile siia. Samal ajal ehitati Peterburis ka Aleksandria sammast (ehitati 1830-1834) ja just samadel põhjustel, mis Narva väravatki. Ja see pole veel kõik, nad ehitasid seal nagu väsimatud masinad, kes raha numbreid ei tundnud. See kõik on täielik jaburdus. Ma siin kohal mõtlesin juba, et ei viitsigi enam edasi uurida, sest kõik on üks suur vale ja ahastus tuleb peale, aga lugu on ikka vaja ära lõpetada. Meile valetatkse nii julmalt ja neil häbi ka ei ole. Üldpilt, mida meile jutustakse, kui ei viitsi süveneda, võibolla tundubki enam-vähem vastuvõetav, aga kui hakkad aastaarve ja sündmusi kokku sobitama, uurid kirjandust ja pilte lisaks, siis kukub kõik ajalugu niisuguse matsuga kokku, et ükski Mandela ka enam siin ei aita.

Pilt 10. 1900-1910 Narva värav.

Üleval oleval fotol on korraga Narva värava ette ilmunud jõgi. See sama Tarakanova jõgi, mida tänaseks päevaks enam pole olemas. Kummaline ongi see, et vahepealseid joonistusi, pilte ja gravüüre Narva värava kohta ei ole võimalik internetist leida. 1820-1900 oleks justkui tühi. Kui panna natukene suuremat pilti kokku, siis võib arvata, et nende aastate vahel pidigi juhtuma suur üleilmne "üleujutus." Mulle teadaolevalt ei ehitatud Narva väravat peale selle valmimist 1834. aastal enam ringi vaid restaureeriti 1870-1877, kui väravat kattev vaskplekk vahetati raudplaatide vastu, mis aga olevat olnud vale otsus, sest värav oli hakanud veel rohkem oksüdeeruma. 1917. aastal sai monument kõvasti kannatada, sest sellele olla tuli otsa pistetud (miks peab keegi tahtma seda väravat hävitada? Kas sellepärast, et kustutada jälgi, varajata tõelist ajalugu?). Ma küll ei tea kuidas saab raudplaatidega kaetud kivijurakat põlema panna, aga las see olla praegu. Selle tulekahju järel põles "mingi" arhiiv täielikult ära (miks ma ei imesta) ning väravate välimus ja dekoratiivsed elemendid said kannatada. 1924. aastal otsustati monument taas korda teha. Ent taastamist ei jõutud täielikult lõpule viia, kuna algas uus sõda nende mail.  II-ilmasõja ajal sai värav jälle kannatada ja seda on hiljem korduvalt restaureeritud. Palju on üldse originaali selles väravas tänapäeval? Kes teab vastata? 

Pilt 11. Tänapäev versus 20. sajandi algus.

Pilt 12. 

Nüüd tasuks võrrelda ülemist pilti, pilt nr 6-ga. Muidugi nad väidavad, et pilt 6 puhul oli tegemist eelmise "puidust" Narva väravaga, aga miks on tekst vahepeal selle värava peal muutunud. Sündmus oli ju sama, võit Napoleoni üle. 

 

Pilt 13. Narva triumfikaare avamise puhul välja antud medal 1834a.

Pildil 13 ja 14 on Narva värava avamise puhul välja antud ka vastav medal, mis oli antud 70 inimesle, kellest 55 olid kindralid. Kõnekas on muidugi medali revers, millelt vaatab vastu püramiid ja kõikenägev silm.

 

Pilt 14.

Pilt 15.

Suurendasin vanal medalil olevaid kirjasid ja nagu arvata oligi, need ei kattu tänapäeval sama värava peal olevate kirjadega. Seda, miks oli vaja neid kirju muuta, võib vaid aimata. Samuti on väiksemaid muudatusi märgata nii ornamentikas kui ka kujudes. Võrdle näiteks hobuseid.

Pilt 16. Praegusel hetkel olevad kirjad Narva Triumfikaarel.

 

Pilt 17.  1929a.

Ülemisel pildil valitseb totaalne segadus ja korralagedus terves linnas. Ju siis punased märatsesid ja lõhkusid kõike, millest jõud üle käis.

Pilt 18.

Nüüd hakkan selle postitusega tagasi jõudma loo algusesse. Vaadake ülemist pilti. Tegu on ilmselgelt tehnoloogilise ehitisega, mitte mingi suvalise kivikuhjatisega. Sellesse väravasse lähevad mõlemalt poolt käigud. Mina oma silmaga ei ole kahjuks taolisi väravaid näinud. Münchenis olles tahtsin ühte neist 1000-st väravast vaatma minna, millest ainult paarsada on alles, kuid kahjuks aeg kiirustas takka ja nii ta minust sinna maha jäi. Miks peavad olema sellisel ehitisel uksed? Seda mulle ei ole vaja rääkida, et siis on lihtsam ehitada. Kui selle värava eesmärk oleks olnud lihtsalt läbikäiguvärav, auvärav, nagu mõnel pool vanasti seda nimetati, siis oleks seda jurakat (koos dekoratsioonidega 30meetri kõrgune) hulga lihtsam ja odavam ehitada olnud ilma siseruumideta.

 

Nüüd katsun lahti seletada selle, et miks ma arvan, et nende väravate kaudu sai reisida ja/või kaupa transportida teistesse riikidesse (kas sel ajal üldse teisi riike oligi?). Näiteks on osades teistes riikides säilinud veel mitmeid väravaid, mis kannvad mingi koha nime:

1. Makedoonia värav, mis asub Skopjes.

2. Sajandite värav (Arch of the centuries), Manila, Filipiinid. Ma kogu aeg olen mõtelnud, et kas osade väravate puhul võis tegu olla ajaväravatega? Väravatega, milles sai ajas tagasi reisida. Ma ei tahaks uskuda, et ajaväravaga võiks ka tulevikku reisida. Kui siis ainult äärmiselt kontrollitud tingimustes, sama on ka tegelikult minevikku minemisega. 

3. Brandenburgi värav Berliinis.

4. India värav.

5. Peruu värav.

6. Pariisi värav.

7. Desille värav, mis asub Prantsusmaal Nancy linnas Désilles, de Metz ja de la Craffe tänavate ristmikul.

8. Britannia värav, mis asub Tšiilis Valparaiso linnas Brasiilia väljakul.

9. Napoli värav, mis asub Itaalias Lecce linnas.

 

Paljude riikide suuremates linnades asub korraga mitu väravat, näiteks Moskvas. Nendest tähtsamatest linnades sai ilma "ümberistumiseta" minna mõnda teise tähtsamasse linna. Selleks arvangi, et igal väraval oli võimekus saata "kaup" ühte kindlasse väravasse teises riigis või teise kaugemasse linna ja samamoodi sealt tagasi. Süsteem toimis kahte pidi. 

 

Pilt 19.

 

Reisimine ja kaupade saatmine kaugemate linnade vahel võis välja näha nii nagu ülemisel kaardil on kujutatud. Näiteks, kui taheti Stockholmist Moskvasse minna, siis ei saanud sinna otse vaid pidi läbima veel Helsing-Narva-Peterburi värava, et sihtpunkti jõuda. Kõik suuremad keskused üle ilma olid selliste väravatega kaetud, et oleks võimalik minna igasse maailmapunkti, kahjuks küll ümberistumistega, sest need väravad kasutasid kohutava hulga energiat ja ei oleks olnud kuigi stabiilsed väga pikkade vahemaade tõttu. Lühemate distantside korral kasutati reisimiseks "kirikutes" olevaid "võidukaari." Mida tähtsam linn oli, seda rohkem kirikuid (ühenduskohti) linnas oli, ehk sai mugavamalt ilma "ümberistumiseta" teise linna liikuda.

Pilt 20. Waba Maa, nr. 194, 20 august 1933

Lugege ise läbi punasega kriipsutatud kohad. Jutt käib Tallinnas asuvast Pühavaimu kirikust. Niinimetatud võidukaared (väravad) asusid ka kirikutes. Nagu on oletatud, täitsid "kirikud" ka elektrijaamade rolli. 

Pilt 21.

Sellel kaardil on näide, et kuidas oli võimalik reisida näiteks Kundast Tallinnasse. Mis see meie aja bussitransportki teistsugune on. Kui tahad näiteks Tallinnast Põltsamaale bussiga sõita, siis teekonna jooksul teeb buss päris mitmeid peatusi, et rahvast maha panna või peale võtta. Siin on ainult see vahe, et me oleme justkui kiviajas võrreldes mulluse ajaga.

Kuked kirikute tornides

 

 

Esmalt proovisin küsimusele vastust leida ajaloost. See aga ei õnnestunud, sest kõik targad vanaaja teadusemehed ainult oletavad. Mõned näited, mida on pakutud:

- Kukk on kurjavaimu vihasem vaenlane.
- Kuke laul ajab alati kurjavaimu põgenema.
- Kukk kiriku torni otsas on lihtsalt tuulelipuks.
- Kukk tuletab piiblist tuntud Peetruse Jeesuse salgamise lugu meelde.
- Kukekultus põhineb paganate ajast. Peaaegu kogu ilmas oli usk, et kukk võivat ära tunda pahasid vaime, et siis neist inimesele kisaga teatada. Ristiusk katsus paganuse ajast kõike, mis võimalik, enesesse sulatada.

Eelnevast seletustest lähtudes, tundub kirikute teema puht loogiliselt võttes pettus olevat. Andku mulle kõige vägevam andeks, kui ma eksin. Seletan nii lihtsalt kui oskan. Oli ristiusk (mõelge korra sõnale ristiusk) ja ristiusu kõige tähtsamate templite pühadesse tornidesse pandi korraga paganluse sümbol - kukk. Siin polegi rohkem midagi rääkida, õnneks või kahjuks ei suudetud midagi paremat välja mõelda ja loogiliselt mõtleval inimesel peaks selline info punase lambi põlema panema. Kirikute teema vajab eraldi teemat. Piibli kohta on mul ka üht-teist "kahtlast" ajaloost välja otsitud. Kuid seda raamatud ma mitte mingil juhul ei alahindaks. See raamat võib mõne nõrgema psüühikaga inimese hulluks ajada ja inimese, kes tahab õppida, võib "inimeseks" saada Jumala abiga. Mida aga võiks siis sümboliseerida kukk? Arvan, et kukk sümboliseerib olevust, kes on küll lind, kuid kes siiski ei lenda, sest tal ei ole vaja lennata. Kukk oli teleportatsiooni transpordijaama sümbol. 

Lõpetuseks. Kuulus ulmekirjanik Robert A. Heinlin on öelnud kuke kohta midagi salapärast: "Kukk tähendab - vaba ajaloost ja eelkäijatest". 

LÕPP