Robotid vanal ajal

Mida me teame robotitest, mida inimesed kasutasid sadu aastaid tagasi "keskajal" ning isegi tuhandeid aastaid tagasi? Kui uurida ametlikku ajalugu, siis võib näha muuseumides mingeid vahvaid puidust kaste, mis pidid olema robotid vanal ajal, kuid siin on üks aga. Meie aja ajaloolased loevad kuskilt mingeid vanu kirjeldusi, et näiteks 400 aastat tagasi oli olemas robot, mis kõneles inimkeeli. Siis nad piltlikult öeldes võtavad nööri, paar lauda, seapõie ja taovad kasti kokku ning proovivad sellega mingit hääle moodi pininat teha. Samas nad isegi selle algelise aparaadi juures kasutavad täistehnoloogilisi osasid nagu hammasrattad, peenkeermega poldid, võllid jne. Allolev pilt kujutab hästi kogu ajaloo valet. EI SAA EHITADA JA LUUA TEHNOLOOGILISI IMESID ALASIL TANGIDE JA VASARAGA!!!

Hephaestus valmistab alasil vasaraga Jupiteri noolt.

Ma ei hakka siia ära tooma ametlikku robotite ajalugu. Algselt oli roboti asemel kasutusel sõna automaat, automata või automatons. Toon siia lugusid, mida olen leidnud, mis on põnevamad ja salapärased nagu kõik muu "antiikmaailmast". Robotit kirjeldatakse ka mingis Piibli varjandis sõnaga Golem (eesti keelses piiblis ei leidnud sellist mõistet). Golem oli mingi väga keeruline seadeldis või kogunisti tehisintellektiga objekt, mis pandi liikuma võluloitsude abil. Antiikajast on robotite kohta toodud ära umbes selline mõiste: Automaadid olid inimeste, koletiste ja loomade metallist kujud, mis olid loodud metallide jumala Hephaestuse poolt. Selle loo kõige esimesel pildil on juba näha, kuidas Hephaestus vägevaid asju teeb. 

Gigantrobot Talos piraatidega võitlemas.

Vanakreeka mütoloogias oli Talos pronksist hiidrobot, kes kaitses Kreeta saarel printsessi Europet piraatide ja sissetungijate eest. Robot tegi ööpäevas saarele kolm tiiru peale, otsides vaenlasi ja takistades vaenlaste sissetungi saarele. Muidugi me ei leia mingeid täpsemaid andmeid roboti kohta ja peame esialgu leppima selle infoga, mis meile kättesaadav on.

Talos kujutatud vanakreeka hõberahal. Miks on robotil vaja suguelundeid?

Panen siia informatsiooni robotitest, mis ma olen leidnud internetist, aga eriti vanematest ajalehtedest, sest seal on informatsioon säilinud palju täpsemalt kui paljudes tänapäevastes allikates. Kahjuks ei ole võimalik ajalehe kirjutistest saada viiteid algallikate kohta. Lihtsalt teinekord hämmastab, et kus kohast inimesed sada aastat tagasi informatsiooni ammutasid.

Tsiteerin allikat: 

Vana aja preestrid kasutasid liikuvaid nukke usklikke kujutlusvõime mõjutamiseks. Egiptuse rongkäikudes andis jumalakuju peanoogutamisega märku, millist teed mööda ta soovis minna ja roomlaste rongkäikudel kanti kaasas "lastesööja" Mandukuse kuju, kes plaksutas oma lõugu. Ka keskajal olid rongkäikudesse kaasatud hiiglanukud, kelle puupead ulatasid mõnikord kõrgemale majakatustest. "Masininimese" päris arenemine algas liikumapanevate ainete, nagu liiva, vee ja elavhõbeda kasutamisega. Hiinlased ja kreeklased tundsid ära elavhõbeda omaduse raskuspunkti seadmises ja kasutasid seda nukkude seismapanemiseks. Sagedamini aga kasutati vee või auru survet ja juba egiptlased ehitasid omale sel viisil automaate. Antiikaja kuulsam mehaanik Heron Aleksandriast konstrueeris kolme rattaga vankri, millel oli kujutatud Bakhuse jumaldamine: altarist lõi välja ohvrituli, jumala kepist pritsis piima, tema karikast voolas vein. Hilisemal antiikajal oli koguni automaatteatrid, kus kanti ette terveid draamasid sõitvate laevadega, tormidega ja laevahukkumistega. 

Pildil peaks kujutatud olema Jaapani automaatteater 1662. aastal. Seda joonist ei ole võimalik kommenteerida, sest mis seal õigupoolest toimub, on võimatu öelda.

Tsiteerin allikat: 

Keskajal oli eriti Idamaa sääraste imeasjade kodumaa, jutustatakse imeaedadest, milles laulsid kunstlikud linnud, kes lehvitasid tiibu, möirgasid masinlõvid jne. Kogu see automaatkunsti kirju nõiailm kandus hiljem renessanssi ja barokk aedadesse, kus pandi liikuma kõik, mis vähegi liigutada andis. Ka kellavärgid ühendati automaatkujudega ja need kaunistasid peamiselt suuri kirikuid. Nii näitas näiteks Strasbourgi peakiriku kunstkell 1352. aastal kummardavaid kolme kuningat ja kirevat kukke. Kuulus oli ka Nürnbergi Maria kiriku kella n. n. "Mehikeste-jooks", mis kujutas seitsme suurvürsti möödumist Karl IV-st, kus seitse mehikest liikusid lakkamatult ringi. Oli olemas ka viinakarikaid, mis ratastel jooksid laual ringi ja kelle ette nad jäid seisma, see pidi nad tühjendama. Säärased automaatsed mängukannid said peagi rändavate näitlejate tõmbenumbriks. 13. sajandil, mil eriti harrastati automaate, saavutati sel alal tähelepanuväärseid asju. Imestustäratav oli 12 lugu mängiv flöödipuhuja. 

Nagu näete, siis allikas väidab, et 13. sajandil olid automaadid eriti populaarsed. Kas te kujutate ette aastaid 1200-1300 ehk 13 sajand? See oli nii pime keskaeg, et Eesti kohta polnud suurt midagi teada. Kas midagi ei tundu kogu selle ajaloo juures täiesti valesti olevat? Ei saa justkui kõrvutada seda pimedat keskaega, kus osade allikate väitel inimesed piltlikult öeldes justkui elasid koobastes, aga samas teised allikad kõnelevad "terminaatoritest", kes uljalt maailmas juba ringi kondasid.

Ajaloomuuseumid aga on üldse eraldi teema, selge on see, et paljud muuseumieksponaadid on mingid väljamõeldised inimeste muuseumidesse meelitamiseks. No ütleme naljatledes siis nii, et pooled eksponaadid on tänapäevased esemed, mis peaksid andma aimu vanadest aegadest ja teine pool eksponaatidest on võltsing. Nali naljaks, samas kutsun kõiki muuseume külastma, sest muuseumides on alati väga põnev. Võltsingute teemal on mul lugusid siin blogis ilmunud, nii et ma ei mõtle ise midgi välja vaid toetun allikatele. Väikese kõrvalpõikena võin öelda, et terminaatorite relvi eksponeeriti Varssavi Poola Armee muuseumis, kus oli relv 17. sajandi algusest, millel on 64 rauda. Sellised relvad on praegusel ajal prototüüpidena täitsa olemas. 

Terminaarorite relvad 1601. aastast. 

Tänapäevane eksperimentaalne relv "Metal storm", üks miljon lasku minutis.

Muuseumides näeb igasuguseid huvitavaid asju, näiteks all oleval pildil on automaatselt helisid esitav flöödimängija, mis on tänapäevane leiutis ja pidavat kujutama jälle miskit automatat vanast ajast. Osades muuseumides proovitakse esemeid tõe pähe rahvale näidata, mis justkui kujutavad ammusest ajast olevaid esemeid, kuid sisaldavad täistehnoloogilisi osasid. Kas mitte kõik osad ei peaks hoopis sepistatud või valatud olema ja valmistatud olema käsitööna?

See flöödimängija olevat aga aastast 1840. Tahaks selle mehikese osasid lähemalt näha, aga paistab, et seegi robot on kokkupandud täistehnololoogilistest osadest.

All olev part on küll 1738. aastast, aga ikkagi, hammasrattad jne. Teil on ainult joonised, pange tööle ka mõni, milles pole kasutatud täistehnolooghilisi osi, ainult meisel, haamer, sepavalu ja seanahk. Aga vastust te teate juba isegi, see pole vist võimalik. Ma ei väsi kordamast, sõdade, katkude, näljaaeg ja siis veel hoopiski kauge 13. sajand, aga neil ujuvad tiigis robotpardid, kes söövad ja joovad. 

Mis aga sellel pildil valesti on? Sellel pildil on just kõik õigesti ja on sellele ajale kohane (antiikaeg). Robotid on loomulikud, mitte mingisugused puust kastid hammasratastega.

Jacques de Vaucanson 16-17. sajand flöödimängija, tamburiinimängija ja sööv part.

Lugu imehobustest.

1773. aastal konstrueeris W. Kempelen kõneleva masininimese. Kempelen lõi ka tehisintelligenti omava malemängija, kuid arvatakse, et see oli võltsing. Vaata tänapäeva rekonstruktsiooni all pilidl, kas see ongi siis masininimene? Sellegipoolest olevat ta aga loonud kõneleva inimese ja meie näeme muuseumides kõneleva inimese asemel midagi sellist nagu all pool oleval pildil.

Täistehnoloogiline vidin Kempelini malemänguaparaadilt? Sepad tehke järele!

Jaquet-Droz Automata (circa 1768).

Võimatu seadeldis roboti sees 18. sajand. Täistehnoloogiline seadeldis.

Kui see lugu, mida nüüd siia panen, pole väljamõeldis, siis oskasid robotid mõelda ehk oli olemas mingisugune aju või muu seadeldis, mis lahendas kergemaid ülesandeid ja sai aru küsimustest ning oskas neile isegi vastata.

18. aastasaja lõpul oli moes kloostri vastuvõtmise tubades automaat munka pidada, kes külalisi vastu võttis ja ukse nende järel sulges. Kord oli olemas veel automaat, millele oli antud Peeter Suure välimus. Kui talle keegi lähenes, tõusis ta kurja näoga üles. Selsamal ajal vaimustas Londoni kõrgemat seltskonda ämblik, kes lauda mööda kõndis ja ennast jalgadega kaitsema hakkas kui teda puudutati. Peale Wokansoni sai sellel alal suure kuulsuse osaliseks Guden; ta elas küll hästi hiljem ja suri aastal 1871. Imestamisväärt oli tema „kunstnik ja kirjanik". See automaat kujutas väikest markiisi Ludwig 12. aegsetes riietes. Ta istus laua taga, mille peal oli tindipott ja vastas kirjalikult mitmesuguste küsimuste peale, mis olid graveeritud vask tahvlikeste peale. Oli tarvis ainult lasta ühte neist tahvlikestest kasti ja laua peale asetada üks leht paberit, ja kohe kastis markiis sule tindipotti ja kirjutas vastava sõna või lause ja joonistas pildi. Küsimise peale: kes sind valmistas? vastas ta: Rober Guden. Küsimuse peale: mis on truudus? joonistas koera. 

Kes oli aga Rober Guden? Sellist meest enam kahjuks meie ajalugu ei tunne. Proovige guugeldada. Peab ütlema, et eelmisel pildil olev kirjutaja näeb kirjelduste järgi sarnane välja nagu Gudeni "kirjutaja", ja algul mõtlesin, et see ongi sama robot, kuid tegu on siiski erinevatest sajanditest olevate robotitega. Roboti looja nimi on ka teine.

Panen siia nüüd lõike allikast, mis tekitavad samasugust hämmastust nagu terve see jutt või blogi kokku. Tõmbasin mõned kohad mustaks. 

Keskaegsed automaadid, 900–1400 

Varasemal keskajal tõlkisid araabia keelt kõnelevad teadlased araabia keelde vanakreeka tekste automaatidest, sillutades teed automatiseerimistehnika edasiseks arenguks järgnevatel sajanditel. Truitt kirjutab, et araabia mehaanikainsenerid võtsid kasutusele uut tüüpi hammasrattaid ja ventiile, mis aitasid neil valmistada keerukamaid automaate. 

Juba 9. ja 10. sajandil on Lähis-Ida paleedes säilinud pealtnägijate jutud sirisevatest mehaanilistest lindudest, mõned teated mehaanilistest lõvidest tollases Konstantinoopolis (tänapäeval Istanbul). 

Teadmised mehaaniliste lindude valmistamise kohta olid mõni sajand hiljem levinud Lääne-Euroopasse ning realistlikke näiteid leiti 14. sajandil Hardinist, Picardias Artoisi krahv Robert II prantsuse lossist koos mehaaniliste ahvidega.

14. sajandist pärit Dominikaani ordu vend Albertus Magnus, kes oli ka astroloog, lõi rääkiva metallkuju, mis vastas küsija küsimustele.

Kullaseppade gild ehitas Inglise kuningas Richard II kroonimise puhul mehaanilise ingli 1377. aastal.

16. sajandiks oli realistlikult inimese välimusega robotikujude loomine muutunud tavapärasemaks ning robotitehnika keerukus oli märkimisväärselt viimistletud ja arenenud. Olid olemas pillimängu oskavad robotmuusikud ja robottantsijad.

jne...

1650. aasta gravüür, kus kujutatakse veega töötavat automaati, millel tantsib luukere. Arvan, et sellised gravüürid on ringlusesse lastud meie ekitamiseks. Sellegipoolest tunduvad osad automaadi osad olevat täistehnoloogilised. Kuidas aga üldse gravüüre tehti? See on samasugune ulme nagu kõik muu.

Iseenesestki mõitsa on enamus "imesid" kaduma läinud. 

 

Mul on "musta materjali" robotite kohta vähemalt kaks korda nii palju, kui siia loosse olen ära toonud, kuid arvan, et ei ole mõtet siia kõiki näiteid välja tuua. Üldjoontes peaks lugejale ammugi selge olema, et see kõik on ulme.

Kokkuvõtteks saab öelda seda, et ajalugu on üks pudru ja kapsad. Eesti ajaloo kokkukirjutaja ja kangelane Läti Henrik on pärit vist hoopis kuskilt paralleeluniversumist. Lihtsalt on nii, et kui ametlikus ajaloos hakkad 1+1 kokku panema, siis saad vastuseks 700. Kus kohast aga viga tuleb, pole veel päris selge.

Päris lõpetuseks üks filosoofiline mõttetera.

Hoiatus! Tegu on ulmelooga ja väljamõelidsega, millel ei pruugi midagi ühist olla reaalsusega.

 

LÕPP